Читать книгу Meeleparanduseta - Mait Vaik - Страница 5

Kaks nädalat tagasi oli ta saabunud Bhutanist, väikesest ja kummalisest kuningriigist, kuhu turistid väidetavalt suuremat ei pääsenud. Veidral kombel ei olnud temal küll mingeid probleeme viisade ja muu paberimajandusega. Oli jõudnud talve hakul tagasi koju, siia põhjamaa teise väikeriiki, kus temast kurat teab miks ja üldse oli saanud titiririi (see on see haigus, mille ta Nepalis sai, eelmisel aastal ja mitte sellelt reisilt) kohalikus kultuurikihis ja ilma seda üldse soovimata – usundiloolane või religioonifilosoof või lihtsalt tähtis mees. Ilma et ta tõepoolest oleks teinud rohkem, kui lihtsalt kirjutanud mõned artiklid ja ühe sissejuhatuse reisikirjale (mida peeti märkimisväärselt paremaks kui raamatut ennast) ja olnud mingi näituse kuraatoriks, millele ta isegi vaatamata gripiepideemiale ja nohule, mida siis põdes (see ei puutu asjasse), galeriipinna leidis, ja aidanud Nepali munkadel kohalikus pealinnas oma tööd üles riputada. Munkade näitus tuuritas (üldse mitte tänu temale) läbi terve Euroopa, sai palju vastukaja ja nagu need asjad lähevad…

Nepali haigus kõige põhjuseks. Putukahammustus, keda või mida sealsed kohalikud mungad pühaks pidasid, haruldus (kuigi ta kahtles selles), mille ladinakeelne nimetus (selle putuka ja mitte haiguse, millel ei olnudki veel diagnoosi – vähemalt mitte läänemaailmas), nii palju kui tal õnnestus välja uurida, sisaldas sõna (kogu nimi oma keerukuses ei jäänudki meelde) specula, maakeeli (alates paremast otsast) sügavat mõtisklust, usulist mõtisklust, keskendumist, ja lõppes nõukogude aja ehk lihtsalt spekulandiga.

Kõige põnevuse tipuks (tegelikult siis igavuse) hakkasid juhtuma asjad, mida võis ka halva tahtmise juures pidada süstematiseerituks või plaanipäraseks. Mitte segamini ajada korrapärasusega, kuigi ka viimane andis endast mõnikord, hästi vaadates, märku. Aga seda siis juba hea tahtmise juures.

Nepali haigust kõrvale heites ja laused lühikesed hoides (vaevalt see õnnestub) toimusid siis paari aasta vältel järgmised iseeneslikud juhtumised ja muutused. Paar aastat tagasi keskpäeval ärgates (nagu tal tavaks oli), avas ta arvuti, kus meelespeasildil tilbendas kiri, et viimane aeg on küsida miski stipendium. Ta oli avaldanud mõned poolteaduslikud mõtisklused nüüdismaailma allakäigust (millest siis veel ja suva, mida need sisaldasid) ning leidis, et võiks selle valguses kuskilt ametkonnast raha lunida. Nii see soov siis üles sai märgitud, tegelikult ilma igasuguste edaspidiste kavatsusteta. Kuid sellel pärastlõunal ärgates ja täiesti veel ilma Nepali õnnistuseta otsustas Ulof talle väga mitteomaselt asja ära vormistada ja taotluse teele saata. Sest isegi ID-kaart oli mingil põhjusel lugejas valmis.

Eesmärgilahtrisse kirjutas „Loomingulise inspiratsiooni ammutamine“.

Kaks kuud hiljem tuligi vastus – täiesti positiivne.

Selles poleks midagi NII üllatavat, ikka võis keegi näpuka teha, võibolla aeti ta segamini, võibolla lõi välja kellegi otsustaja isiklik sümpaatia, kuid lõpuks vist jäigi ainult viimane – sest – stipendiumi suurus, mida taotles, oli naeruväärselt suur (ta tegi ju ainult nalja), ületades kordades vanade korüfeede palveid, millest piisas enamasti poolaasta õlle- ja suitsurahaks (ikka ametkonna pihta käib see viimane ja mitte küsijate).

Nii pani ta selle oma murrangulise elumuutuse (või -muutuste) piiritulbaks. Sest asjalood jätkusid ja lisaks eelnenule võitis paar kuud hiljem spordiennustusega ning loobus päevapealt teenistusest, mis teda aastaid elus hoidis, ehk suhteliselt lõdvast oskusest teha lihtsat videomontaaži. Ainus klient, kes teda tellimustega poputas, lausus seepeale, et tema elustiili ja sisemise raamatupidamise juures on see kõige valem samm, mida ta üldse astuda saab. Aga ei läinud nii...

Vahemärkusena olgu siis öeldud, et pärast seda, kui ta ei käinudki ilma selle faking videomontaažita kohe põhja, muutusid nende suhted tööandjast sõbraga märkimisväärselt jahedamaks. Kurat küll, mõtles ta vahel, kas siis tõesti, kui sul äkki hästi läheb, ei ole sa enam teatud inimeste jaoks vastuvõetav?

Aga pidi endale tunnistama, et tänu nendele rahasüstidele toimusid temas endaski, ka ühiskondlikus plaanis, teatud variatsioonid, alustades sellest, et mõnikord hoidis ta lihtsalt suu kinni. Loomulikult oli esmane põhjus ikkagi ühiskondlik tunnustus (tänu nendele tühistele kirjutistele, mida ta kuidagi ja tänaseni tõsiselt ei võtnud), aga juureldes asja nüüd Nepali haiguse valguses, siis ka rahaline iseseisvumine aitas võõrandumisele varjatult kaasa. Sellest murdelisest aastast alates ei pidanud ta enam otsima või liituma teatud seltskondadega puhtmateriaalsest kasust. Et eelmine lause nii kohutav ei tunduks, siis tuleb seda protsessi natuke pikemalt ja sügavamalt vaadelda.

Esiteks hoidus ta nüüd koosviibimistest, mis tundusid igavad või pooligavad, kuid kuhu varasematel aegadel maandus sest: a) tal polnud nagunii midagi targemat teha, b) tal oli pooleli alkoholitsükkel, nappis raha ja üritusel oli võimalik korraldajatekülaliste sabas liugu lasta, c) seltskonnas liikus ka inimesi, kellelt otseselt laenata.

Järeldavalt. Ta võis nüüd ise oma seltskonda ja sõpru valida, ei oodanud külla õllepurgi lootuses suvalisi kambajõmme ega sättinud ennast ka ise kusagile „poolikule“ olengule.

Teiseks. Pühendame sellele lausa eraldi punkti, kuna pealtnäha täiesti kõrvaline, oli ometigi paljude pikkade seikluste ja tihti piinlike molutamiste üks algpõhjustest. Niisiis, teiseks oli tal nüüd alati võimalus lahkuda. Tellida lihtsalt takso ja reipalt minema sõita, tee pealt ise ja puht ainuisikuliselt alkoholi osta (kui selleks vajadus tekkis) või liituda mõne teise ja „huvitavama“ olenguga.

Kogu rumalalt asine tõik oli endale muidugi pisut alandav tunnistada, aga Nepali haigus aitas tugevalt kaasa või vähemalt ei kriipsutanud teatud mõtteid ja sähvatusi kohe maha, kuna need olid liiga „lapsikud“ või „tühised“ või „juuretasandil“ selle halvimas tähenduses. Terviku mõttes ei puuduta see siiski antud jutustust ja oli vaid kõrvalepõige, andes pildi, millist elu meie peategelane eelnevalt elas, enne stipendiumi, spordiennustust ja lõpuks siis kummalist Nepali haigust.

Ometi ei arvanud ta ealeski, et peaks stipendiumi valguses ka tegelikult mingisuguse loometööga rabelema, aga... Ja taas tänu iseseisvumisele, ajale, mis kulus eelnevalt raha hankimiseks ja võlgadele mõtlemiseks, tuli see ometi mõnikord ja täiesti seosetult päevakorda. Ja kirjutaski midagi. Veel mõned artiklid, eessõna tollele reisikirjale, ja uskuda või mitte, kuna viimane leidis kajastamist mitmetes kultuuriväljaannetes, tekitas diskussiooni, otsustas piinlikkust tundes koguni reisikirjas kirjeldatava riigi, ühiskonna ja kultuuriga ka vahetult tutvuda. Nii sattuski Aasiasse rändama, algselt vastu tahtmist ja isegi teatud vastikustundega, kuid piisavalt kaua, et jõudis sealse eluoluga koguni harjuda. Ja saigi putukalt hammustada.

Kaks nädalat oli ta kodumaal olnud ja eile siis helistas sõbrast kunstnik ja küsis talt, mida ta tema uuest näitusest arvab. Selles polnuks midagi nii imelikku (tegelikult siiski), kui mitte helistaja toon... Milline siis... Raske sõnadesse panna, kuid keegi ei oodanuks talt veel paar aastat tagasi mingisugust arvamust, kõige vähem kunstinäituse kohta ja veel küsides. Õnneks oli Nepali haigus see, mis ei lasknud elu suhtes enam liiga kriitiline olla, ei lubanud pikemalt peatuda. Jah, hetkemõte, esimesed emotsioonid, mis helistaja tekitas, need ujusid mingist vanast rasvast veel pinnale, aga ei pidurdunud. Korraks mõtles, et kas ma olen nüüd mingi kultuuriministri nõunik või? Nimelt kultuuriministri või ministeeriumi ja mitte kunstikriitik (keda ta ju ei olnud), täpselt sellisena oligi sõbra toon teda ehmatanud. Nagu tema arvamusest sõltuks midagi. (Tagasihoidlikkusest ei hakanud ta seda endale ometi tunnistama.)