Читать книгу Newtoni esimene seadus - Maniakkide Tänav - Страница 1

I OSA

1. peatükk: Tormist

––––––––

Vilniuse Suurvürstlik Teataja

Tema Hiilguse auks ja kuulsuseks

––––––––

Suurvürst Gintarase kirjutaja, keegi isevärki mees nimega Algirdas, ehitas Tema Hiilguse juuresolekul suure palli, puhus selle roojast ja halva lõhnaga suitsu täis ja kinnitas külge silmuse, istus ise silmusesse ja kuri vaim kandis ta kõrgemale kui kaseladvad. Seal virutas tuul ta vastu müüritorni, kuid kirjutaja haaras müürisakist kinni ja pääses sel moel eluga.

––––––––

Kevadine külm tuul murrab puid, rebib põõsaid ja sasib rohtu. Hämar on Kuramaa taevas, kus „Leehaldjas“ end tiivikute toel läbi tormiõhu aina edasi raiub. Laev on haletsusväärses seisukorras. Ta ahtriosa on küljest rebitud, üks uhkeist aurumasinatest alla soodesse kadunud. Rajutuul ulub sisse laeva igast praost ja lennutab kõike, mis lahti ning kangutab kõike, mis kinni. Laeva roolikambris seisab üks vaevatud kuju. Ta on kõhn, sitke ja oma kasvu kohta liiga suures Leedu õhuväekapteni kuues. Ta silmad tahmaste kaitseprillide taga kiiskavad meeheidet. Ümberringi kohiseb ja mühiseb, summutades õhulaeva ainsa säilinud aurumootori tümina. Häguselt hõõguva elektrilambi kumas näitureid uurides taipab roolihoidja, et seegi masin seiskub kütusepuudusel peagi. Kapten lahkub laevast viimasena ja tõepoolest, peale tema pole laevas enam kedagi. Raevukas tuul logistas luugi lahti ja poolhämaras masinaruumis ei pannud masinist seda tähele, astudes pahaaimamatult looduse seatud hundilõksu. Kõige hullema maru keskmes on torm rebinud ära ahtrikambri, kus tüürimees käis südame turgutuseks rummipudelit otsimas. Tüürimees, rumm, toit, vesi, kambri puidust seinad, põrand ja lagi – kõik on paiskunud alla sügavikku. Järgmiseks läksid söekamber ja üks aurukateldest – koos kütjatega.

Kapten pühib vihmamärja käisega üle lauba. Ta laseb pilgul üle laastatud rooliruumi ringi käia. Ta tajud on teravad ja pea töötab täiskäigul. Kui ta suudaks mõned murdunult turritavatest prussidest laeva ahtris lahti kangutada ja ahju ajada, siis on veel võimalik kuhugi maanduda. Pimedas seda teha oleks enesetapp, sest tal pole aimugi, kas all on meri, mets või soo. Päev ja valgus peab millalgi saabuma, et näidata maapinda ja mõnd lagedamat kohta. Ta pilk langeb altimeetrile ja kapten avastab, et “Leehaldjas” kaotab kõrgust, ilmselt on ka neid üleval hoidev gaasiballoon viga saanud. Tööle, mõtleb kapten, tundes, kuidas hirmu tuimus üritab jäsemeid vallutada, tööle nüüd, kui sa ei taha puruks kukkuda! Tüür kinnitada, midagi laeva puidust konstruktsioonist ahju ajada, tõstekotis auk leida ja lappida! Ja taas, juba teab mitmes kord selle luupainajaliku sõidu kestel, raputab ta halvava hirmu endast eemale ja asub tegutsema.