Читать книгу Newtoni esimene seadus - Maniakkide Tänav - Страница 3

3. peatükk: Karjamalevast

––––––––

Maa Walla Kuulutaja

Nädalileht ülematele ja alamatele

––––––––

Et looduse seadustega katsetamise vaim on nüüd üpris laialt levinud, on Kolde mõisniku isand Raudsepa Meelennu eestvedamisel asutatud Jõgewahe Ökonoomiline ja Sotsiaalne Entiteet. Isand Meelend ütles selle Entiteedi mõtte olevat tule, vee, õhu, tähtede, taevavõlvi ja kõigi teiste meid ümbritsevate kehade jõu ja toime õppimise, et me neid igaks sobivaks otstarbeks pruukida võiks ja sel teel looduse isandaiks ja omanikeks saaks.

––––––––

Sootipu küla madalate uste kohal avanevad suitsuaugud. Hallide paeltena tõuseb suits vastu räästast ja vajub laiali. See on kodune, nõgine ja veidi kõrbelõhnaline, selline, millisega ollakse harjunud. Taamal algab mets, mille tagant, sealt, kus asub Kolde mõis, tõuseb hoopis teist laadi tossu. See on must masuudisuits ja kuigi mõisa tööstuslinnak asub kaugel, määrib ta tihtilugu vihma nõnda, et see Sootipu külaski poolhägusena maha sajab. Täna on aga tuul Kolde poole, nõgi siia ei jõua ja küla vahel keerleb vaid oma, asjalik ja kodune vine.

Sääred paljad, seljas takused särgid, sügavad Tökati talu karjalapsed Ustav ja Truuta oma kuplas sääri ja teevad teineteisele eilsete solvumiste tõttu juba nägusid. Kui vanaema loomad välja ajab, võtavad nemad töö üle. Üks härg, kes on täna lubatud rohumaale puhkama, mitte adra ees vagu vedama, möirgab ja kraabib mulda. Truuta, tüdrukuke, pelgab teda ja hoiab eemale, Ustav, kuigi samuti veidi hirmul, ei näita kartust aga välja ja sikutab härga kord ninarõngast, küll annab vitsaga takka ja saabki töölooma liikuma. Külatänav on loomi täis, igast õuest kogub siia aina juurde. Lambad, lehmad, härjad, kõik üheskoos, ümber nende lapsed ja karjakoerad.

Seda sarviliste ja sõraliste armeed juhatab külakarjane, vanataat Sepa Tumm. Too manitseb oma väikesi abilisi hoolsad olema. Mees on hall ja habemesse kasvanud. Habe on tal tihe ja ulatub rinnuni, olles sõduri kombel soetud, vuntsid habemesse punutud. Karjase kuub ja ihukarvad on ühte ja sama koltunud värvi, nii et neid on teineteisest raske eristadagi. Tema üks hall, narmendav püksisäär on alt mähisega kinni tõmmatud ja viisunööridega veel kinnitatud. Teine koib on aga hoopis teist laadi. Selle asemel on puust käigukark, jalg on hoopistükkis puudu. See annab talle põhjuse alalõpmata kiruda, eriti enne, kui ilm muutuma hakkab. Enne viimast suurt tormigi pistis ta puuduv jalg halvasti ja siis pidid karjalapsed eriti hoolsad olema, taadi meel kippus kergesti pahuraks. Puust ihuliikme, mis küll niiskete ilmadega kriuksuma kippus, voolis ta ise, sest käed olid karjasel osavad ja pea terane.

Oma jäsemest sai ätt lahti sõjas rootslastega, kui need üritasid maavalda tungida, ent löödi suure verevalamisega tagasi. Sepa Tummal on mitu medalit tolleaegsete teenete eest, kus ta on sõdurist tõusnud alampealikuks. Käsutada talle meeldib ja taat asus heal meelel külakarjaseks, et südamerahuga laste ja tõbraste üle karjamaal korda seada. Nii teda tihtipeale kutsutaksegi – Tõprapealik. Paljud peavad teda seepärast veidi põrunuks, eriti veel, et ta karjas käies mõõka vööl hoiab. See on tal nüüdki keha ligi tõmmatud, pikk ja hästi teritatud, pruunist päevinäinud nahast tupes. Teiseks lahutamatuks kaaslaseks on tal karjakoer, valge-pruunikirju krants Roosk.

Truuta ja Ustav, erualampealiku kaks lähemat käsualust, Ustav juba tõpravanemakski ülendatud, käivad vana sõjakangelase kõrval ja kuulavad tema lõppematuid jutuvesteid. Peret taadil ei ole ja küllap on ka see üks põhjustest, miks üksinduse all kannatav mees laialt lobiseda armastab.

„Malev! Sammu marss!“ karjub Tõprapealik. Hääl on tal kähe, kuid vali. Mine võta kinni, kas see kisa pudulojuseid morjendab, nad sammuvad niigi edasi, nälpsides teeveerest mahlakamaid rohulipse.

„Hoidke, malevlased, silmad lahti,“ alustab Tumm oma igahommikusi õpetussõnu. „Praegu on soed näljased ja kurjad, mine tea, millal võib mõni neist karja tulla. Ja kavalad on nad, ei jää rootslasele milleski alla.“

Truutake, oma aastate kohta eriti luider ja kõhn plikavänts, pelgab hunte väga. Ustav aga kuulab, kõrvad põnevusest roosatamas. Säärastele juttudele on ta maias nagu mesilane õienektari järele. Nüüdki keksib ta aina Tumma kõrval justkui korjelennul ja püüab iga sõna, mis saab. Temagi on endale pajupuust kaika vööle sidunud ja mõnikord, kui eriti hoogu läheb, kipub ta isegi karjase kombel veidi lonkama.

Viimaks on nad kohal. Loomad vajuvad võsa vahele laiali ja lapsed uitavad ümber nende, hoides lojustel silma peal, et need karjase määratud piiridest väljapoole ei läheks. Tumm istub puujala nahkrihmade käginal maha ja Ustav potsatab tema kõrvale. Poisile on lubatud enam kui teistele, sest taat kasutab jõnglast käskjalana, et see aeg-ajalt teisi kontrollima saata, ega need pole kuskile põõsa alla tukkuma jäänud.

„Tumma-taat, lubasid eila kõnelda, kuda sa selle hõbemärgi said,“ nurub Ustav. Truuta, kes sealsamas oma korpas sääri sügas, mühatab halvakspanevalt, kuid nii hooletult, et Tõprapealik seda kuuleb. Ülemkarjane pöörab oma valju pilgu jalamaid tüdruku poole.

„Mis sa malevlane siin passid? Marss oma postile!“

Karjaplika ohkab ja keerab ümber. Nende talu loomad on siinsamas, seepärast asub ka tema „post“ siin, kuid alludes käsule, lentsib ta mõnikümmend sammu eemale, istub ja võtab puuvilus märsist näputöö välja. Eemalt kuuleb Truuta, kuidas vanamees hakkab Ustavile ühte oma lõpututest sõjajuttudest vestma.

Ja seal tüdruk äkki märkabki. Miski hall kogu hiilib põõsaid pidi lähemale. Juba tõstab karjaplika võpatades käristi, juba avab suu, kuid siis ajab hall kogu end kahele jalale ja sõsar tunneb hiilijas ära vanema velle Arpi. Arp on Tökati lastekarjast vanim, juba nooruk, sirge ja tugev poiss, silmad söakad ja iseloom kange ning jonnakas. Juuksed on tal muugi maarahva kombel heledamad pruunid, ent erinevalt Truuta või Ustavi sagripeadest korralikult soetud ja selja taga patsis. Seljas on tal läikivate nööpidega teenrikuub.

„Ae veli, mis sina seal hiilid? Kas sa ei peaks mõisa manu olema?“

Arp piilub kahtlustavalt karjase poole, kuid too on jutuhoos ega pööra uuele tulijale tähelepanu.

„Peaks jah olema,“ kohmab vend.

„Mis sa siis hiilid siin nagu sutekskäija, ehmatad mind ja tõpraid!“

Vennas ei vasta midagi ja nüüd näeb õde, et too on kõigi oma uhkete, mõisa poolt antud riietega märg ja mudane. Tüdruk lööb käe suule, nii hullud näevad uhke kuub, peen särk ja viksid püksid välja.

„Mis sinuga juhtus, kas maadlesid sookollidega?“

„Võeh, kus ütles, sookollidega... selle lollaka Uuskännuga maadlesin.“

„Uuskännuga? Mis hullu...?“

Arp kukub räntsti õe kõrvale ja laseb end väsinult selili.

„Jah, sel tuli öösi miski vaim peale. Muudkui kargas ringi ja kisas, et: „Leidsin! Leidsin! Kätte sain kurjavaimud!“ Ajas isandagi üles. Kui ma aga isandale käsu peale rõivaid tõin, tormas ta mulle otsa nagu pimesikk, pillas pihus olnud veinipudeli maha. Isanda riided, mis mul käes, ka puha veinised. Ise aga kukkus mind sõimama ja peksma. Kes see Uuskänd on? Kas tema on minu isand või? Ei ole sugugi! Kas ma mõisas Uuskännule peksuks olen? Ei! Andsin siis ise ka talle ühe siraka vastu magu. Kus kukkus röökima! Tegin igaks juhuks sääred.“

Truutake tõmbab selle jutu peale näost halliks.

„Panid isandale vasta magu? Hull oled?“

„Mis isand see Uuskänd ikka on? Samasugune mats nagu meie. Käis mitmes linnas ja väljamaal koolis ja arvab, et on nüüd maailmatark, võib teisi kamandada ja klohmida, kui heaks arvab. Ei ühti!“

„Hull peast!“

„Kas ma oleks pidanud end siis peksta laskma või? Pole mina tema ori.“

Õde väristab pead. Milline hull lugu! Ta vaatleb velle märgi ja räpaseid rõivaid.

„Miks sa siis nende uute rõivastega niimoodi?“

„Või mul varvast visates mahti neid vahetada oli. Panin esialgu niisama majast välja ja jäin sinna ette kõõluma. Aga Uuskänd ajas ju kohe selle sigudiku Loopealse Susi ja teised mõisa ülevaatajad jalule. Paningi siis joonelt metsa, vihma aga muudkui kallas, kus ma sain kuivaks jääda. Ega sul süüa ei ole?“

„Süüa? Veidike on...“

Poiss kisub märja kuue ja särgi seljast ning riputab need päikese kätte põõsale kuivama. Truuta toob talle oma kasetohust märsi ja jääb mõru näoga kõrvale seisma, kui vend kotist leivakannika võtab ja ahnelt vohmima hakkab. Paari haukamise järgi meenub aga sööjale, et see on õe terve päeva moon ning ta paneb ülejäägi kahjatsevalt märssi tagasi. Sõsaral pole aga mahti praegu söögile mõelda.

„Mis küll ema ütleb, kui sind näeb, ja isa käest saad ka kindlasti vemmeldada.“

„Noh vot jah, mõtlesingi, et redutan veidi aega omapäi kuniks kõigil meeled jahtuvad.“

Vend keerab väsinult põõsa varju külili.

„Eks sa aja mind üles, kui mõni metsatöll peaks tulema,“ ja juba ta magabki, öistest seiklustest rampväsinuna. Õde istub, paneb käed sülle ja tunneb, kuidas tal venna jutu peale silmad kipitama hakkavad. Ta oli nii uhke Arpi üle, kui see mõisniku ihuteenriks sai, ning talle uhke munder anti. Kuidas Truuta küll unistas öiti, et mõisarahvas oleks võinud ometi hoopis tema sinna ümmardajaks võtta. Siis saanuks ta kena kleidi ja lehvi juustesse. Aga nüüd... imelik, kuidas küll poistel alati nii juhtub, et nad oma süllekukkunud õnne nagu möödaminnes oskavad sõnnikusse poetada. Oma pahameelt näitas Truutake putukatele, kes sõnnikusse poetaja kohal pinisesid, ja vibutas neid segajaid vitsaga eemale.