Читать книгу Newtoni esimene seadus - Maniakkide Tänav - Страница 2

2. peatükk: Ultimaatumist

Maa Walla Kuulutaja

Nädalileht ülematele ja alamatele

––––––––

Öösi läks üle Rannamaa ja Maavalla ennenägemata suur torm, mis ühes tihedate pikselöökidega suurt kahju põhjustas. Aedades on isegi loomatoidu juurikad ja kapsad maast üles kistud. Suurem õnnetus juhtus Kolde teadusmõisa ümbruses. Seal muutis torm suure masinaküüni rusude hunnikuks. Küünis olid parajasti kaks talupoissi koos hobustega varjul, kes jäid imekombel terveks, ainult rusude alt väljasaamine võttis aega. Küünis olev rehepeksumasin sai küll vigastada.

––––––––

Põltsamaa – iidne linn, Mõhumaa süda, kauni maa keskus, kuningalinn. Elulättena jookseb tema sülelusest läbi jõgi, üle mille kaarduvad peened ja ilustatud sillad nagu armsama käed. Pillavalt on siia puistatud kauneid häärbere ja uhkeid losse. Neist ühe juurde viibki meie jutustus. Maja Põltsamaa jõe veerul, väikeste, sildadega ühendatud pisikeste saarekeste vastas. Vaikne on siin praegu, ei rutta teenrid tema pikkades koridorides, ei löö isegi kellad oma suurtes kappides, vaid tiksuvad vaikselt, uniselt. Päike pole veel tõusnud, kuigi väljas hakkab kergelt hahetama. All köögis istub noor teenripoiss ja annab viimast lihvi õe jaoks nikerdatud puust kudumisnõelale. Ta on heledapäine, sooniline ja kuigi pole veel hommikuste toimetuste aeg, on ta juba riides. Nüüd selgub, et teenripoiss pole ainsana kuningalinnas ärkvel. Köögi välisukse tagant kostab trepinaginat, kolgitakse uksele. Kõminal segab see sissetung teenri vaikset hommikut. Kuid poiss on oma lühikese teenistuse jooksul harjunud ootamatute visiitidega. Erksalt ajab ta end üles ja avab riivi logistades ukse. Piip hambus, uriseb nõukoja mundris kuller talle trepilt tervituse. Teener võtab vastu saadetise, suleb hoolikalt ukse ja hüüab teenijate korterisse äratussõnad. Kiri, sest just kiri see saadetis on, mõjub unisele majale nagu piitsalöök setukale. Algab sebimine, kostavad hääled, alamrahva majapool alustab päevaga. Teener, ümbrik kandikul, ruttab läbi poolhämara maja ning koputab isanda unetoa uksele. Majaisand, Raudsepa Süümet, magab sügavalt ega kuule koputust. Ent kui uks äkki avaneb ja kandikut hoidev teener sisse astub, ärkab vana riigimees silmapilkselt.

„Mis nüüd on?“

„Austatud isand, teile on kiirkiri nõukojast.“

„Mis kell on?“

„Kuus hommikul, austatud isand.“

„Too see kiri siia ja näita valgust.“

Süümet ajab end voodi servale. Ta on sõjakangelane ja Maariigi valitseja nõunik välisasjade alal. Paljakuga pealael ei jäta isand Süümet praegu just väga imposantset muljet. Ta habe on hõre ja selles on palju halli. Siiski on seda meheuhkust hästi hooldatud, lõigatud ja tavaliselt, küll mitte hetkel, korralikult soetud ja vahatatud, samamoodi nagu vuntse, mis on pikad ja praegu küll sorakil, kuid muidu, korda seatuna, selle näo ehteks. Tema keha katab pitsiline villane öösärk, mille alt piiluvad välja villastes sokkides peenikesed, kuivetunud sääred. Majaisand võtab kirja, otsib öökapilt monokli ja laseb teenril lambi süüdata ning selle lähemale seada.

Kiri on teade nõukoja sekretärilt. Lugedes muutub isand Süümeti unine nägu aina kortsulisemaks ja ennast unustades loeb ta poolvaljusti ette, nii et ka teener, kes tegelikult riigisaladusi teada ei tohiks, kuuleb: „Leedu suurvürstkond on saatnud Rannamaa vanemkonnale ultimaatumi – kas too vähendab jalamaid oma vägede arvukust või on suurvürstkond sunnitud rünnakuohu tõrjumiseks võtma ette ennetavaid meetmeid.“

Süümet langetab kirja ja asetab monokli öökapile tagasi. Ta jääb uimasena ja segaduses oma paljaid sääri vahtima. “Hullud leedukad,” pomiseb ta ja mõtleb, et vürst Gintaras on segi läinud. Millest tal puudus? Ta sai ju Kuramaa, mis tal veel vaja? Tahab tervet Rannamaa Vanemkonda?

„Rõivad! Tõld! Lossi!“

Teener seab lambi lauale ja aitab isandal rõivastuda. Ta soeb isanda habeme, vahatab vuntsid ja keerab need uljalt ülespoole. Siis ulatab ta isandale paruka ja, olles kuulnud väljast rataste mürinat munakividel, lausub kummardades: „Tõld ootab, isand.“

Kuni tõld läbi inimtühjade Põltsamaa tänavate nõukoja poole rapub, on Süümetil aega olukorda kaaluda. Järjekordne verevalamine Rannamaa ja Leedu vahel viib ka Maariigi kahtlemata sõtta, sest Leedu võidu korral ulatuks piir juba vastu siinseid maid. Seda tuleb aga iga hinna eest vältida, sest kui Leedu neid ründab, on kaotus kindel. Põhjus on lihtne – Maariigil pole sõdimiseks lihtsalt raha. Kuid sõda vältida on raske, sest lisaks Leedu valitseja poisikeselikule kehklemisele on veel üks probleem ja vähemalt sama suur ja see on Maavalla oma kuningas.

Tõld peatub nõukoja raskete maakivist seinte ees ja välisasjade nõunik kohmitseb sõidukist välja. Ta rühib ähkides trepist üles ja on mõne hetke pärast kabinetis, mille eesruumis ootab juba Rannamaa Vanemkonna saadik. Süümet kutsub ta sisse ja laseb teenijal tuua teed.

„Kas te kuulsite mida nad nõuavad?!“ alustab isand Turges niipea, kui ta jala üle läve saab. „Vägede vähendamist! Meie ohustame neid! Me ei saa mingil juhul oma vägesid vähendada. Neid on niigi napilt ja kui mõni malevkond veel laiali saata, siis jääme Gintarase ees päris kaitsetuks. Niiviisi võtab ta meil lisaks Kuramaale ka Viidumaa käest, ilma et peaks isegi moe pärast musketit paugutama.“

„Küllap see ta plaan ongi,“ lausub isand Süümet.

Mehed istuvad ja Süümet süütab rahulikult piibu, noogutab lubavalt ja teinegi teeb seda. Rannamaalane on aga nii ärevil, et ei saa piibuga korralikult hakkama.

„Mis me siis tegema peame?“

Süümet naaldub tooli ja näidates rahunemiseks eeskuju, rüüpab marjateed. Meie isand nõunik, nii ebakindel ja vihane, kui ta omaette olles ka on, jääb siin täiesti rahulikuks ja tasakaalukaks. Oma vahatatud vuntside ja uhke habemega, mida täiendab lokiline, uhke patsiga parukas ning ordenitest särav mundrikuub, on isand Süümet autoriteetsus ise. See mõjub tasapisi ka saadikule, kes vähehaaval oma meeleseisundi üle kontrolli tagasi saab.

„Ma panen ette, et tuleb moodustada tugev koalitsioon liitlasriikidest, et Gintaras ei julgeks oma avantüüri jätkata. Kindlasti Soome, aga ka Isuri ja Vepsa Ingeririik, Vadja, Karjala – me peame koondama enda taha kõik soome-ugri rahvad. Kohe peale meie nõupidamist lähen ma Tema Kuningliku Kõrguse juurde ja palun kutsuda Soome suuriruhtinas visiidile. See oleks selge märk suurvürst Gintarasele ning ka kõhklejamad soome-ugri riigid saaksid julgust meiega liituda. Senikaua aga külastab ehk isand Turges Soome saadikut ja veenab teda ka oma poolt sellise sammu vajalikkuses.“

Rannamaalane noogutab, nad lepivad üksikasjades kokku ja saadik lahkub. Süümet aga tellib tõlla ja tõttab samuti kabinetist välja, et kiirustada kuningalossi. Ta seisatab trepil, oodates, millal kutsar ette sõidab, ja vaatab ringi. Päike on tõusnud ja kullanud ärganud linna oma maheda, rõõmustava valgusega üle. Põltsamaa tänavad on nüüd juba täidetud turule kiirustavate kaubitsejatega, luuaga vehkivate kojameestega ja tänavanurkadel kambas piipu tossutavate habemike voorimeestega. Rahulik linn, kaunis linn, nendib ta, ent see kõik võib aga ühe hetke jooksul muutuda, kui Gintaras peaks tõesti Rannamaale sõja kuulutama. Tõld sõidab ette, sekretär aitab isand Süümeti sisse ja vana nõuniku tõld põristab mööda munakive minema.