Читать книгу Kosmose pikk vari - Maniakkide Tänav - Страница 3

I OSA

0. Vanemad

Kõikjal noormehe ümber vilkusid tuled. Kõikjal tema ümber oli pimedus.

“Kalle? Kalle!”

Kalle tajus, kuidas teda kätel kanti. See oli imelik tunne, sest peaaegu täismeest ei kanta kätel just kuigi tihti. Suure vaevaga sundis ta end silmi avama, et uurida, kes ja mispärast teda tassib. Ta oiatas, sest silmad lõid jalamaid tuld välja ja ta sulges need kiiresti. Kuid ta oli näinud selle lühikese vilksatuse jooksul piisavalt, et teada, kes teda kannab. Suur ja vägev punane habe oli varjanud noormehe kogu vaatevälja. Selle habeme omanik sai olla ainult ta isa. Aga miks? Miks teda kanti? Miks ei suutnud ta ennast liigutada, miks valutas kogu ta keha?

“Rutem! Rutem!”

See oli ema hääl, veidralt kärisev ja katkev. Kalle püüdis meenutada, mis oli juhtunud. Reaktor, mingi plahvatus... see oli kõik. Pea käis ringi ja mõtted, mida ta koondada püüdis, voolasid laiali nagu mahavalgunud vesi. Veel mõni rappuv samm, ja tema ümber surisesid äkki meditsiinilised masinad, teda süstiti, miski surus rinnale, randmeile. Valu ta tuikavas kehas taandus, mõtted muutusid selgemaks.

“Kuidas poisiga on?”

See oli jälle ema.

“Parem,” pomises Kalle, et teda rahustada, kuid tundus, et keegi ei kuulanud teda.

“Temaga on korras, põrutus ja kerge põletus, varsti on ta jalul. Teie endaga on hoopis halvemad lood. Kardan, et minu võimalused jäävad siin hätta. Peate kiiremas korras krüounne minema, et teie seisund ei halveneks. Küllap Maal teid korda tehakse.”

Keegi puudutas Kalle õlga.

“Kalle, Kalle, kas kuuled mind?”

Noormees avas ja pööras suurivaevu silmi. Isa suur kogu kõikus tema kõrval, tema selja taga aga paigutasid Juha ja Juliusz ema juba krüokapslisse. Emal ei olnud enam pooli juukseid peas ja tema nahk, niipalju kui seda paistis, oli üleni punakaskollast värvi.

“Kalle?”

See oli isa.

“Kuulen... küll...”

“Me läheme emaga praegu krüounne. Kui terveks saad, siis võtad juhtimise üle. Kuni meie paranemiseni jääb laev sinu käsutusse.”

“Minu...?”

“Sa saad hakkama, onu Juliusz on sulle abiks ja onu Juha ka.” Isa kummardus poisi kõrvale lähemale ja sosistas: “Aga pea alati meeles, et nad on palgalised – sina oled laeva omanik ja kapten. Ära lase neil kunagi teha ühtegi otsust, mida sa ei taha.”

“Miks? Nad ju oskavad ja... teavad...”

“Kui nad oskaks ja teaks piisavalt hästi, siis oleks nemad omanikud ja kaptenid. Sa saad niikaua hakkama, kuni me paraneme. Ja ära unusta vanaisa vaatamas käia – kui vaja, siis oskab tema ka nõu anda.”

“Hästi...”

Juliusz ilmus isa kõrvale.

“Kapten Moskar, tulge, te kukute kohe kokku!”

Alles nüüd jõudis Kallele kohale, et isa oli kõik see aeg edasi ja tagasi kõikunud ning see, mida noormehe uimane aju oli pidanud muheluseks, oli hoopis valugrimass. Ta vaatas, kuidas isa kapslini talutati ja nägi, et ka isal oli pool habet puudu ning kõikjal paistis põlenud, punakaslilla verilihal nahk.

“Ma ei ole enam kapten,” kostis Kalleni isa hääl. “Laeva juhib nüüdsest mu poeg. On see kõigile selge?”

Mitu häält vastasid jaatavalt. Sekeldavate kujude tagant vilksatas, kuidas ema ja isa vahetasid viimase, õrna käepigistuse, ja siis suleti mõlema kapsli kaaned. Jääkülmad lämmastikuaurud tungisid sisinal kapsleisse, külmutades nende hapra sisu. See tundus Kallele veider ja kauge ja sama ebareaalselt kõlasid ta kõrvus ka sõnad: “Noh, noor kapten, nüüd üks unerohi ja siis olete ärgates nagu uus.”