Читать книгу Kosmose pikk vari - Maniakkide Tänav - Страница 4

1. Eksitus

Skafandri õhuballoon läks sajatuste saatel lendu, möödus napilt piloodi peast, tabas kolksuga juhtruumi seina ja loperdas siis vaikselt minema. Kalle Moskar, kaevanduslaeva Nexo noor kapten, kes mõjus hetkel märksa ähvardavamalt kui tema meeter seitsekümmend kasv ja hõre punane habemeude lubanuks, hõljus navigatsiooniruumi ukse juures nagu kõuepilv.

„Juha! Kuidas? Kuidas sa said trajektoori valesti arvestada?“

Juha tõmbas pea õlgade vahele. Ta oli väike, vibalik ja ärajoodud näoga mees pilooditunnustega päevinäinud tunkedes. Nexo tarkvaratehnik Annika püüdis Juhat päästa: „Kursi arvutamise programm on vigane, see on kirjutatud aastakümneid tagasi, kui laev välja tuli. Kuid peale 43nda versiooni kursiparandusi viskab see alati neljandikud valesti ja need tuleb ümber arvutada.“

„Ja Juha neid arvutusi ei teinud?“

„Ei teinud,“ ohkas piloot, tõmmates käega üle oma heleda siilisoengu. „Ausõna, kapten Moskar, mul on endal ka pagana...“

„Pea suu! Või pigem tule lähemale ja hinga!“

Reegli, et teda peab kutsuma perekonnanime pidi, pani Kalle paika kohe üsna alguses. Muidu kippusid vanad kosmosehundid liiga isalikuks minema ja ise laeva juhtima – täpselt nii, nagu isa oli Kallet hoiatanud. Juha ohkas, vabastas end istmekinnitustest, tõukas end üles, sõudis ettevaatlikult kaptenile lähemale ja õhkas õrnalt.

„Tugevamini.“

Oma saatusega leppinud Juha sulges silmad ja hingas Moskarile näkku.

„Sa oled jälle joonud, kas pole?“

„Võtsin pisut.“

Piloodi joomaprobleemid polnud saladus, kogu kaevanduslaev teadis, et Juha armastas napsutada. Kuna ta aga oli endine hävitajapiloot ja tõeline kosmoseäss, pigistas noor kapten selles osas silma siiani kinni. Kõik endised lahingupiloodid jõid või tarvitasid erinevaid drooge. Hävitajates tuli enamus aega tegutseda tugeva keemia all ja see oli paratamatu tagajärg. Kuid nüüd oli Juha pannud ohtu kogu firma oleviku ja tuleviku.

„Juba see hais joodab ühe keskmise homunkuluse maani täis. Kas sa ise ka aru saad, mida sa teinud oled? Sinu pärast on see kuradi asteroid viie tuhande kilomeetri kaugusel ning eemaldumas meist sada viiskümmend kilomeetrit sekundis. Et seda kätte saada, peaksime me, ee...“

„Selleks peaksime me muutma trajektoori, tegema lingu ümber Marsi ja kiirendama end vähemalt viisteist protsenti,“ aitas piloot kaasa, suurendades sellega noore kapteni viha.

„Kiirendada?” lausus Moskar ähvardavalt. “Millega sa kiirendada tahad? Meil on paakides vaid veeaur. Me peame ostma Marsi kõrgemalt orbiidilt kütust, aga kust me raha saame, kui asteroid minema lipsas?“

Piloot neelatas ja jättis targu vastamata. Ta oli näinud noort Moskarit pärast tema kapteniks saamist paljudes erinevates olukordades – ka vihasena – aga sedavõrd raevus veel mitte. Ja eks noormehel oli ka õigus vihane olla. Sihtpunktiks olev asteroid oleks varustanud neid nii kütuse kui müügiks minevate raskemetallidega. Nüüd aga oli üks tühine arvutusviga, üks komakoht viinud neilt kõik lootused lisaressurssidele. Piloodi valulikust näost oli selgelt näha, kuidas tema joove hakkas nooreks pohmeluseks ja sealt kassiahastuseks üle minema.

„Mis me siis nüüd teeme?“ päris ta õnnetult.

„Marsile me ühelgi juhul ei lähe! See oleks liiga kulukas ja manööverdamisele kuluks mitu nädalat. Pigem näita kaarti.“

Piloot sõudis konsooli juurde tagasi ja manas kiirelt õhku ruumilise tähekaardi koos kõigi suuremate ja väiksemate objektide, nende trajektooride ja muu infoga. Hämar madal piloodikabiin täitus ühtäkki erksate värvidega, kui õhku ilmusid punased, rohelised, kollased ning sinised kerad, jooned, ellipsid ja kaared. Moskar seadis end kaptenitooli. Varem, kui ta isa veel kapten oli, kutsuti Kallet Väike-Moskariks, nüüd aga oli ta hoolitsenud, et „Väike“ ta nime eest kadunud oleks. Juba kolm pikka aastat oli Kalle Moskar juhtinud isa asemel nende perekonnafirma kaevanduslaeva.

„Kuidas oleks objekt C311?“ päris Juha.

„Liiga asustatud, seal töötavad juba kaks brigaadi ja see on risti-rästi läbi aetud. Noh, kütust sealt ilmselt saaks, aga see oleks ka kõik.“

„Võiks proovida BC34, aga see on vist liiga kaugel?“

„Jah, hetkel läheks sinna jõudmine kulukamaks kui Marsile.“

Kapten sügas hõredat punakat karva oma lõual. Ta põrnitses kaarti ja lasi silmadel mornilt ringi käia.

„Mis junn see sinine objekt on? Ma ei loegi selle identifitseerimiskoodi välja.“

Juha liigutas virtuaalseid heebleid ja kaart pöördus.

„Identifitseerimata junn, objektil oma tähist pole.“

„Et siis kosmosehulgus?”

Ta pöördus Annika poole: “Mis spektromeeter õige ütleb?“

„Tundub, et mõni alles hiljuti meie süsteemi sisenenud objekt. Kohe lasen spektromeetriga üle.“

Annika klõbistas õhus hõljuvatel holoklaviatuuridel ja õhku ilmusid uued infotulbad. Moskar lasi valjult vilet. Kogu viha oli tema näost jäljetult kadunud ning asendunud hämmingu, uskumatuse ning ka suure hulga uudishimuga.

„Metallid, heelium, hapnik, vesi ja süsivesikud, väga huvitav. See ei saa olla asteroid.”

„Võibolla tohutu kosmoselaev?“ pakkus Juha.

“Ei tundu ka sedamoodi.”

Veidi aega silmitsesid kõik vaikides spektromeetri analüüsi. Moskar mõtles; Juha ootas lihtsalt, et oma kuiva kurku leevendada saaks; Annika püüdis mitte hingata, et tema aurud kaptenini ei jõuaks.

„Ma arvan, et me leidsime endale uue sihtmärgi,“ sõnas Moskar viimaks. „aga kui sa selle kursi ka valesti arvutad või ma su juurest veel lõhnu leian, siis lähed läbi lüüsi vaakumisse ujuma, selge?“

„Selge,“ ohkas piloot väikese kergendusega ning süvenes liigsegi agarusega holoekraanide ja klaviatuuride maailma, jõudes möödaminnes Annikale siiski kelmikalt silma pilgutada.

Moskar lahkus navigatsiooniruumist närvilises meeleolus – esiteks sellepärast, et ta oli enesevalitsuse kaotanud, ja teiseks, et ta polnud seda juba varem teinud. Ta oleks pidanud Juha joomisprobleemidele ammu tähelepanu pöörama, kuid Juha oli seni alati kõigega ka purjus peaga suurepäraselt hakkama saanud. Noorel kaptenil polnud seepärast kunagi olnud südant soomlast laevalt minema kupatada, eriti kuna piloot oli teda esimesel kapteniksolekuaastal kõvasti aidanud. Kuid nüüd oli ta viimaks keeranud kokku piisavalt suure jama, et Moskar võis perekonna laevast ilma jääda, ja seda noormees ei soovinud. Mis näoga vaataks ta oma vanematele otsa ja ütleks, et laev on läinud? Mis veel tõenäolisem – ilma laevata ei näekski ta oma vanemaid enam kunagi, sest kuidagi peab ta teenima raha, millega neid ravida. Seni ei olnud ta seda suutnud. Seni oli ta suurivaevu ots otsaga kokku tulnud, et pereäri mitte pankrotti lasta.

Moskar lootis, et asteroid, mille poole nad nüüd suundusid, osutub kullasooneks. Kui ei... siis on ta hädas. Kuna asteroidini jõudmiseni polnud suurt midagi teha, tegi Moskar seda, mida ta tavaliselt tegi, kui oli ärritunud ja ärevil – ta suundus kasvuhoonesse. Juba mõte kasvuhoonele rahustas teda. Seal toimus just see, mis pidi toimuma. Taimed ei korraldanud mingeid jamasid ja kui neid õigesti koheldi, siis täitsid nad alati lootused. Inimesed korraldasid jamasid ka siis, kui ta neid hästi kohtles, ja kui ta neid liiga hästi kohtles, läksid mõned päris ülbeks ja ülekäte ning üritasid jalamaid noort kaptenit ära kasutada või talle pähe istuda. Mööda koridore sammudes unustas Moskar inimesed ja ta mõtteisse kerkisid aednikurõõmud. Kasvuhoone oli üks tema privileegidest; see oli väike, nii neli korda kolm meetrit madal abiruum. Moskar oli vastavalt kaevandusinsener Juliusze naise nõuannetele kulutanud hea hulga raha mullasegu ning taimede peale ja kolinud siia kümmekond hüdropoonilistes pottides kasvanud lille ja muud taime. Nendega tegelemine aitas tal lõõgastuda ja ennast masinakeskkonnas inimesena tunda. Nüüdki, jõudes oma healõhnalisse ja rohelisse paradiisi, silmitses ta heldinult üht värskelt puhkenud õisikut. Moskar istus oma taime kõrvale ning kohmitses ja seadis seal valgust ja soojust ja niiskust, pomisedes õisikule julgustavaid sõnu. Praegu vajanuks ta neid ka ise, kuid kaptenina ei saanud ta endale kellegagi liiga lähedaseks saamist lubada. Korra oli ta selle vea teinud ja pidanud hiljem selle inimese vallandama, sest too ei võtnud teda enam kapteni, vaid semuna, ja hakkas käskude täitmise asemel tihtilugu vaidlema. Sellest ühest korrast Moskarile piisas ja edaspidi jagas ta oma muresid vaid taimedega.