Читать книгу Saladuslik tsaar - Maniakkide Tänav - Страница 7

«Jaak, ae, Jaak,» kuulis vanemanalüütik läbi une ja võpatas ärkvele. Tema kõrval hõljus Madis-Jacques-Kevin, näost hall.

«Mis juhtus,» ehmatas Jaak.

«Midagi ei juhtunud, kõik on kompu,» rehmas Madis-Jacques-Kevin käega. «Ma olen ainult kohutavalt väsinud ja jubedalt purjus.»

Nüüd Jaagule meenus. Nende plaan, Madis-Jacques-Kevini ergutid.

«Kuidas läks?»

«Nagu lepase reega. Sinu etteaste.» Rohkem ei öelnud Madis-Jacques-Kevin midagi, vaid jäi sealsamas võrkkiige kõrval heljudes magama. Ruum täitus viinalehaga. Jaak ohkas, harutas end magamiskookonist välja ja toppis kevini sinna sisse. Kui lepase reega, siis lepase reega. Ta sõudis kambüüsi ja otsis endale midagi süüa. Tuubike seda, teine toda, kohvi kõrretops kõige lõppu. Kohvi imedes mõtles Jaak eelseisvale ülesandele ja sõudis illuminaatori juurde.

Kosmoseprügi polnud ainus oht, mis inimkonnale muret tegi. 2013. aasta jõulude ajal avastasid Maa-lähedaste kehade uurijad Tartu Observatooriumist asteroidi Tooni. Suur asteroid, väga suur. Tõenäosus, et see tabab Maad, oli 1/200.

Kuna asteroidi läbimõõtu ei saanud otsevaatlusel kindlaks teha, kasutasid astronoomid iga võimalust, et määrata selle albeedo ehk peegeldusvõime. Selle kaudu sai hinnata ka mõõtmeid. Ähvardava asteroidi läbimõõduks saadi 50000 meetrist 110000 meetrini. Kohe alustati asteroidi massilisi vaatlusi, et täpsustada selle trajektoori, ning 27. detsembriks 2014 oli kokkupõrke tõenäosus kasvanud 1/37ni. Asi muutus väga tõsiseks.

Peaaegu ühehäälselt otsustati planeet maha jätta. Kuu baasides toodeti tohutuid laevu. Kuid isegi nende suuruse juures oli selge, et kõiki inimesi neisse mahutada ei suudeta. Otsustajad leidsid, et kaasa võetakse ainult eliit ja teaduslik-tehniline personal. Iga kosmosereisiks võimeline riik – Hiina Rahvavabariik, Jaapani keisririik, Ameerika Ühendriigid, Aasia liiga, Euroopa liit ja Vene Föderatsioon – pidi saama teatud arvu laevu ühisesse projekti panustatava ressursihulga alusel. Võis arvata, et eliidi lahkumisel pidi maailma haarama kaos. Juba praegu möllasid kõikjal rahutused, mida veriselt maha suruti, riigitruuduse eest jagati aga minemapääsemise indulgentse.

Estronaut tabas oma silmast lenduva pisara, vaadates veel viimast korda nii lähedalt Maad. Ta otsis pilguga Eestit ja käsi kobas ebateadlikult taskus toosikest õunaseemnetega, mis vanaema talle kaasa oli andnud, kui Jaak orbiidile suundus. Hulk eestlasi jääb planeedile maha. Teiste hulgas ka Jaagu vanaema. Mees ohkas ja saatis tühja kohvitopsi prügihunti. Ta tundis, et on piisavalt ergas tegutsema hakkamiseks.

Taiko- ja astronaudid lastisid end juba süstikutele. Sellal, kui Jaak magas, olid Maalt järjest lahkunud kümned ja sajad Maa Ühendatud Ekspeditsiooni laevad, mis vedasid inimesi suurtele tähelaevadele. Orbitaaljaama asukad lahkusid viimastena.

Jaak suundus päästekapslite kompleksi. Seal hõljusid, käedjalad viinauimaselt segamini, viis vene kosmonauti, kellele Madis oli tervituspeo korraldanud. Mitte küll suurest armastusest oma slaavi kolleegide vastu, vaid eestlastel oli vaja nad oma plaani teostamiseks jalust ära saada. Jaak nägi omajagu vaeva, et mehed ja naised ühte päästekapslisse toppida. Ei saanud neid ju maha jätta.

Vanemanalüütik suundus jaama suurde saali, kus ameeriklasest orbitaaljaama endine juht viis läbi lahkumistseremooniat. John oli üsna pahane, kuuldes, et venelased ja Madis-Jacqueskevin olid ennast täis joonud ja ei saanud tseremoonial osaleda.

«Tehku, mis tahavad,» lõi ta vihaselt käega ja lasi Ühinenud Ekspeditsiooni hümni käima panna. Jaak laulis teistega koos, mõtted eesseisval probleemil. Pärast tseremooniat jäi ta veel jaama. Äsjasaabunud «liit» pidi lahkuma viimasena, viies kaasa nii estro- kui kosmonaudid. Jaak ei hakanud seletama, et ei lase end mitte «liidul» kohale viia, vaid lahkub päästekapsliga. Kuigi see on mõeldud vaid Maale laskumiseks, lootis ta sellega orbiidil tiirutavale «Estoniale» jõuda. Mees kaisutas viimast korda taikoja astronaute, pigistas Johnil kätt ja asus siis juhtpuldi taha, et süstikute lahkumist juhendada.

Kui ameeriklased ja hiinlased olid lahkunud, hõljus Jaak veidi aega mõtlikult illuminaatori juures. Siis ta ohkas ja läks ühendas end jaama toodud relvakompleksi, tehisintelligents Ippoliti programmidega. Vanemanalüütik sisestas sinna Eesti kosmoseagentuuri kaastöötajate loodud programmi Sulev. See lülitas Ippoliti autonoomsele režiimile, eesmärgiga lõpetada Maal sõjad. Eriti Eesti ümbrusest. Ippolit pidi edaspidi hakkama hoolega planeeti skaneerima ja hävitama kõik väekoondised ning sõjatehnika, mis ta suudab avastada. Eriti ohtlike objektide nimekirjas oli lennutehnika, sest need olid turvariskiks nii Ippolitile enesele kui ka temale alluvatele satelliidisüsteemidele. Maale jäi võimsamat tehnikat vähe ja mitte ühtegi sellist, millega ulatuks orbiidile tulistama, sest kosmoseajastu oli Maa jaoks lõppenud. Kõik vingem võeti kaasa, maha jäid vaid pisirelvad. Nendega saab Ippolit kergesti hakkama. Lahkuvad Eesti soost nupumehed olid minekut ette valmistades otsustanud teha inimkonna mahajäävale osale viimase kingituse.

«See on kõik, mis ma suudan sinu heaks teha, vanaema,» sosistas Jaak, kui oli Ippoliti modifitseerimise lõpetanud. Ta tassis ka Madis-Jacques-Kevini päästekapslisse. Estronaut asus kapsli juhtimispuldi taha ja pani vanaemalt saadud toosi enda ette arvutikonsoolile. Ta sisestas käsud ja päästekapsel lahkus orbitaaljaamast, võttes suuna «Estoniale». Ippolit lõi nende ees tee puhtaks ning kapsel jõudis viperusteta pärale, põkkudes emalaevaga. Jaak pöördus viimast korda illuminaatori poole ja vaatas mahajäävat Maad. Siis pööras ta pilgu teise illuminaatorisse, vaadates, kuhu pidi tulema tema uus kodu.

«On Marsilgi kord õites õunapuud,» kordas ta vanaema lahkumissõnu.