Читать книгу Saladuslik tsaar - Maniakkide Tänav - Страница 8

Robonaut

Maniakkide Tänav

1.

Enneaegu hallinevate lühikeste juukseharjastega mees seisis ja uuris büroos seinaekraanil meeskondade nimekirju. Ta oli kokku pandud Neiliga! Neiliga! Vahetuseülem oli vist lolliks läinud, ta võiks juba teada, et Jaagul hakkasid iga kord käed värisema, kui ta seda noort nolki nägi. Too arvas ennast ei-tea-kelleks. Mingiks inimkonna õiguste eest võitlejaks, kes sõimas teda kosmosepiraadiks.

Kosmosepiraat! Sellest ei saanud Jaak hästi aru. Tulles vastu Vene esinduse nõudmistele, oli «Estonia» juhtkond estronaudi Päikesesüsteemist lahkuvalt laevalt maha tõstnud. Kuidas said omad talle midagi niisugust teha?Ta ei programmeerinud Ippoliti ümber ju mingi omakasu pärast, vaid ühise hüve nimel! Eestkätt just maha jäänud eestlaste aitamiseks vältimatult saabuval kaoseperioodil, aga laiemalt vaadates võitis sellest kogu inimkond.

Takkajärgi pidi Jaak muidugi tunnistama, et kolmkümmend aastat tagasi läbi viidud aktsioon ei aidanud tegelikult midagi. Ilmselt oli tähtedele suunduva «Estonia» juhtkond sellest juba tollal aru saanud. Sinisilmsete noorukite unistus ei täitunud. Nii nagu ampulli saanud sopajoodik pöördub oma joomakire rahuldamiseks järk-järgult alkoholi juurde tagasi, nii leidis ka Ippoliti karmi valve all olev inimkond järjest uusi viise, kuidas satelliite ära petta ja ikkagi üksteisel verd lasta. Nüüd, üle viiekümnesena möödunule tagasi vaadates, leidis Jaak siiski, et isegi praegu teeks ta kõik samamoodi kui tollal. Isegi teades, et kaotab niiviisi võimaluse rännata tähtedele ja et inimkond pöördub koera kombel oma okse juurde tagasi. Siiski oli kuni viimase ajani valitsenud Maal suhteline rahu, riikidevaheliste suurte konfliktideta. Sajad tuhanded inimesed jäid tänu sellele tapmata ja inimkonnal oli võimalus lahkujatest hoolimata jalgadele tõusta ja viimaks ometi õppida ära koostöö.

Jaak ohkas ja läks puhkeruumi. Seal istus rahvas juba koos ja joodi kohvi. Ka Jaak võttis tassikese. Ta astus moodulmaja illuminaatori juurde ja vaatas välja. Kaugel mustas kosmoses rippus pooleldi kuu serva taha jääv Maa. Väikeste lonksudega kohvi rüübates mõtles mees eelseisvale ülesandele. Oli tulemas rutiinne päev.

Keegi astus Jaagu kõrvale. Illuminaatori peegelduse järgi oli selleks Neil, kuukanadalane, tema tänane vahetuspartner.

«Imetled oma kätetööd?» küsis Neil. Jaak mühatas. Hakkab jälle peale. Enamik igavese Päikese baasi rahvast ei jaganud Jaagu nooruspäevade idealismi. Valdavalt peeti Jaaku terroristiks, ekstremistiks, kosmosepiraadiks, kes iidsetele mereseadustele tuginedes laevalt mässukatse tõttu maha tõsteti, üksikule saarele, ehk siis kuule. Nii mõnigi oli väljendanud kahetsust, et teda poldud lihtsalt üle parda heidetud. Need inimesed olid seisukohal, et ilma Ippolitita oleks peetud paar sõda, tulipäisemad maha tapetud, riigid ühe valitsuse alla ühendatud ning suudetud viimaks koostööd alustada. Nüüd aga jäi tuli tuha alla hõõguma ja üldplanetaarne ühinemine toimumata. Teised ei uskunud, et ülemaailmne rahu oleks tulnud, kuid arvasid, et vähemalt oleks Maale jäänud inimkonnal olnud võimalus ehitada uued kosmoselaevastikud ning Maalt pageda, kas või ajutiselt kuule. Nüüd aga jäädi planeedile lõksu. Nende väitel oli Jaak määranud maalased vältimatule hukule, võimaluseta ennast põgenemisega päästa. Selle viimase argumendiga oli raske vaielda.

«Ma kuulsin, et Maal on jälle sõjad puhkenud,» jätkas Neil halastamatult. «kogu vähegi mõtlev osa inimkonnast üritab suruda end võimalikult kaugele asteroidi langemispaigast.»

«Õigesti teevad,» ühmas Jaak vastu.

«Nad tapavad seal üksteist.»

Jaak rüüpas kohvi ja hoidis pilgu Maal. Ma tapaksin praegu hea meelega sinu.

«Sinu rahutuvi aktsioon, mis pidi säästma sadu tuhandeid elusid, hukutab selle tohutu rahvasterände käigus miljoneid. Kui mingi osa neist saanuks planeedilt lahkuda, oleks ruumi vabalt kõigile.»

«Spekulatsioon.»

«Mida?»

«Sul on puha oleksid. Oleks nii, siis oleks naa. Meil Eestis öeldakse, et oleks seal küüned, roniks ta puu otsa. Las ma küsin sinult ka midagi. Mida te siin kuu peal, suured inimkonna saatuse pärast muretsejad, olete teinud, et minusuguse Antikristuse tegu paremaks pöörata? Miks ei ole te kihutanud vapra kaardiväena Maale ja Ippoliti alla lasknud?»

Nüüd oli Neili kord halvakspanevalt mühatada.

«Mida sa ajad? Seal on sadu ründesatelliite. Meil ei ole selleks ressurssi... meid on liiga vähe... see on tehniliselt...»

«Oi-oi-oi,» Jaak pöördus kaaslase poole ja vaatas talle silma. «Nüüd siis oleme vaesed, rumalad, nõrgad. Kui te nii haledad olete, siis ärge kaagutage. Mina ja mu kaaslased oskasime, julgesime ja tegime. Vahest ei olnud lõpptulemus just see, mida ootasime, aga me vähemalt püüdsime. Sinusugused sitavaresed istuvad siin ainult oma tagumikku laiaks ja jahvatavad teiste vigadest. Hüva, mina olen suur massimõrvar, inimkonna paaria. Aga olgem ausad, ka sinu kätel on ka inimese veri!»

«Minu?»

Neil hakkas nii absurdse süüdistuse peale naerma.

«Madis-Jacques-Kevin? Sinu ja sinusuguste lõputu süüdistamine viis mehe niikaugele, et ta tegi endale otsa peale.»

«Mina ei saa vastutada tema tegude eest. Sellise süütundega...»

«Mina ei saa samuti vastutada selle eest, mida need idioodid seal all üksteisega teevad. Neile anti võimalus elada rahus ja sõpruses. Kui neile see variant ei sobinud, siis tapku. Tapku, kuradid, nii et veri ninast väljas, mina ei saa sinna midagi parata!»

«Jaak ja Neil!»

Mehed pöördusid ümber. Vahetusevanem Pietari, väike igerik soomlane, viipas neile käega.

«Kulgurid jõudsid tagasi. Minge vaadake varustus üle ja sõitke välja.»

«Mina selle mehega ühte kulgurisse ei istu,» ütles Neil. «Mulle aitab.»

Jaak kergitas kulme. See oli midagi uut. Vahetusülem ohkas.

«Kuulge, mehed...»

«Sellise mehega ei saa koos töötada. See on minu põhimõtete vastu.»

«Mis põhimõtted sul siis on?»

«Humanism.»

Jaak turtsatas ja hakkas garaaži poole minema.

«Mine siis koju, humanist. Mina lähen igatahes kulgurisse.»

«Ja lähengi koju. Ma tahan näha, kaua sind tööl hoitakse, kui ei leidu kedagi, kes tahaks sihukese paarimees olla.»

See ei olnud esimene kord, kui Jaak sellise jama pärast töökoha kaotas. Ilmselt teadis seda ka Neil ja läks oma arust kindla peale.

«No siis töötan üksi, ongi kuluefektiivsem.»

Neil lõi käega ja läks minema. Vahetusevanem vaatas noormehele juhmilt järele.

«Mis kurat sa talle ütlesid?»

«Tõtt.»

«Siis hoia teinekord suu kinni. Kui sa kõigile oma tõtt hakkad rääkima, nii et nad minema kõnnivad, siis pead tõesti uue töö otsima.»

«Ma saan ka üksi hakkama. Neetud kanadalane oli niikuinii ainult jalus.»

«Ohutuseeskirjad...» alustas Pietari, kuid Jaak katkestas teda.

«...on suurepärased asjad, aga töö tahab tegemist.»

Vahetusevanem mõhises. Need olid tema enda sõnad. Pietari oli üks väheseid, kes ei käinud Jaagule tema mineviku pärast kaela peale. Ikkagi ühekandimehed, Ippolit hoidis ka Soomel üsna hoolsalt silma peal.

«Olgu, ma ei leia sulle nii kähku kedagi kõrvale. Käi täna üksi ära, järgmine kord saad uue paarimehe.»

«Ja Neil?»

«Neil otsigu omale uus töö. Meid on siin kuul liiga vähe, et pirtsutama hakata. Kuulsin, et järjekordne kurnatäis looteid osutus eluvõimetuteks. Oleksid sa geenitehnoloog, siis ma usun, et keegi ei julgeks su kallal viriseda.»

«Aga ma ei ole.»

«Siis pead üksi töötama.»

Jaak läks garaaži ja võttis saabuvalt meeskonnalt kulguri vastu. Need küll imestasid, et Neili ei olnud, kuid nemadki pidasid Jaaku inimkonna hävitajaks ega soovinud temaga lobiseda. Andnud varustuse üle ja saanud aktile allkirja, läks vana vahetus minema. Jäänud üksi, istus eestlane kulguri astmelauale ja võttis pea käte vahele. Ükskõik kui hästi ta ennast ka väliselt valitses, karjus mehe sisemus iga kord üksi jäädes valust. Ta sai ju aru küll, et tema süül istub inimkond Maal lõksus. Kõik need kolmkümmend aastat, mil selgus, et ülemaailmset rahu ei tule, oli ta elanud järjest suurenevas ahastuses. Madis ei pidanudki vastu ja läks vabasurma. Küllap oleks ka Jaak mingil hetkel tema eeskuju järginud, kuid see üleüldine heameel, mis Madise surmale kõikjal järgnes, kasvatas Jaagus trotsi. Ta ei kavatsenud neile irisejatele seda rõõmu teha. Tema on teisest puust ja peab vastu, kuigi see oli üha raskem. Viimasel ajal valutas pea peaaegu pidevalt. Mees masseeris oimukohti. Tervis üldse jukerdas, ilmselt pideva stressi mõjul. Ohates ajas ta ennast püsti, riietus skafandrisse ja istus kulgurisse. Aeg tööle asuda.

2.

Sõita tuli pikalt, kuid viimaks jõudis kulgur sihtkohta ja Jaak peatas masina. Ümberringi valitses pimedast pimedam pimedus ning vaikusest vaiksem vaikus. Ta asus kuu tagaküljel, terraformimispiirkonnas. Ainsaks kaaslaseks oli siinsamas lähedal töötav, heelium kolme kaevandav robotkombain. Estronaut tajus vaid kuupinna vaevumärgatavat võbinat, kui võimas masin eemal pimeduses kive hekseldas. Minu tänane paarimees, muigas Jaak kibedalt. Ta kontrollis skafandri hermeetilisust ja ronis kulgurist välja. Sirutas mõnuga jalgu, hüppas kuupinnale, otsis pakiruumist välja pinnaseproovi seadme ning hakkas tööga pihta.

Geenitehnoloog, oli Pietari öelnud. Soomlane ei osanud ilmselt aimatagi, kui lähedal ta oli olnud Jaagu saladusele. Mees mühatas omaette. Las Neil ja temasugused klähvivad, vana Jaak läheb ikka edasi ja ajab oma asja. Esimesel korral läks inimkonna aitamine pehmelt öeldes nässu, aga ega sellepärast saa eluks ajaks nutma jääda. Tegutseda on vaja. Jaak tegutses. Ta oli saanud sugulaste otsimise ettekäändel paari tuttava kaudu võimaluse Maaga sidet pidada. Sugulased olid kõigile siinsetele kosmosehulgustele olulised. Võimalus jääda sellise pisikese kolooniana ihuüksi ääretusse kosmosesse ajas nii mõnegi hulluks. See oli veel üks põhjus Jaaku vihata. Kui ullikesed oleks teadnud, et Jaagu ainus sugulane oli vanaema ja temagi juba ammu mullas, oleksid nad ilmselt päris imestunud olnud.

Pärast seda, kui Jaak oli otsustanud, et enesetapp ei ole lahendus, hakkas ta otsima võimalusi oma viga heastada. Kui kuu baasides kosmilise kiirguse kõrvalmõjuna üksteise järel kõik rasedused katkesid, haaras kuulasi paanika. Hakati paaniliselt otsima lahendusi soo jätkamiseks. Üheks võimalikuks väljapääsuks oli muuta inimesed geneetiliste manipulatsioonide abil kiirgusele vastupidavamaks. Maalt nad abi ei saanud. Maalased olid valmis jagama oma teadmisi ainult siis, kui kuukad Ippoliti maha võtavad. Kuid kuul puudusid relvad ja kuigi neid hakati paanilise kiirusega välja töötama, läks sellega aega.

Jaak aga oli pärast suuri otsimisi saanud Maal ühenduse ühe Eesti Bioreorganiseerimise instituudi emeriitprofessori Villu leigeriga. Vana oli küll juba aktiivsest teadustööst kõrvale jäänud, kuid tema kaudu lootis Jaak saada kuul nii väga puuduolevaid teadmisi ja kogemusi geneetika vallas.

Äkki Jaak peatus. Midagi oli valesti. Ta ajas ennast sirgu ja silmitses hoolega ümbrust. Ta oli nii mõtetesse vajunud, et väljunud omale määratud ruudu piiridest ja täiesti suvaliselt ringi uidates proove võtnud. Seda juhtus temaga viimasel ajal. Varajane seniilsus. Mured ja mõtted hajutasid tähelepanu ja ta tegi ajuti kõige imelikumaid asju. Jaak hakkas varustust kokku panema, et kulguri juurde minna, kui ühtäkki tajus mees, et ta ei ole enam üksi. See oli nii ehmatav tunne, et ta tardus imestusest. Siin ei saanud kedagi teist olla. Jaak vaatas ringi, et kõhutundele kinnitust leida, ja märkas otse oma selja taga heeliumit kaevandava robonaudi tohutu suurt tumedat varju. Ta oli sattunud kaevandusalale! Mees vandus ehmunult ja püüdis eest hüpata, kuid järgmisel hetkel paisati ta maha ning kohutav valu läbis Jaagu mõlemat jalalaba. Verd pritsis üles kiivrissegi, kui kombain tal jalalabad otsast rebis. Samal hetkel jäi masin nagu oma teost ehmudes seisma. Sekund hiljem süttis roboti tornis plinkima hakates punane avariilamp. Jaak ägas. Ta lamas näoli oma kiivris olevas veres, kogu keha esikülg tundis sooja verist niiskust, kuid jalad, sealt, kus pidid olema labad, levitasid kohutavat külmust. Skafandri nutiskelett oli rebimiskohal ümber jalgade hermetiseerinud, kuid köndid jäid siiski kuu atmosfääritus vaakumis valitseva külma kätte. Jaak võitles minestusega ja tundis, et kaotab selle võitluse. Kõik ujus ebareaalsena silme ees. Pimedus rõhus igast küljest peale. Ainult robonaudi avariilambi punane sähviv valgus rebestas seda halvaendeliselt.