Читать книгу Õnne ja õnnetuse valitseja - Maniakkide Tänav - Страница 6

Veel kunagi elus ei olnud Mudrumuna näinud kõigust nii lähedalt. Külmnäppu – toda elukat ta oli näinud ja kirvega raiunud. Kuid elavat kooljat ainult eemalt, kui too juhtus oma kalmlise kaaskonnaga Murekingu lossis käima. Poiss oli alati võimalikult kaugele hoidnud, et ta manajale ette ei jääks. Külas oli halvatud taat, kes kunagi lapsena Kondiku teele jäi. Kõigus oli temast lihtsalt üle ratsutanud, nii et põngerjal luud raksusid. Sellest ajast oli taat jalgadest sant ja ükski külalastest, kui nad ka muid julgustükke tegid, ei riskinud surnumanaja lähedusse minna. Mudrumuna ei kartnud, ta ei osanud seda teha, aga ta polnud rumal.

Kuid nüüd oli see käes. Esimest korda oma teadliku elu jooksul arvas ta tundvat, mida tähendab hirm. See tunne oli võõras ja... hirmutav. Ootamatu olukord muutis poisi nägemise eriti teravaks, ta lõhnataju iseäranis erguks, seevastu muud meeled jäid sellevõrra hoopis tuimemaks. Ta ei tundnud ohverduskivi krobelisust ega külmust, ta peaaegu ei kuulnudki, mida talle räägiti või kas üldse midagi räägiti. Üllatus oli kadunud, kurbus oli kadunud, ta teadis täpselt, mis teda siin künkal, kivil, kõiguse noa all ootab. Miski nööris kinni mõistuse ja kõri. Ükski mõte ei liikunud ta halvatud ajus ja kurgust ei tulnud nuuksetki, ainult silmad, mis mõõdetud liigutustega, rahulikult toimetavat kõigust ja teda abistavaid ebasurnuid jälgisid, läksid üha suuremaks ja suuremaks.

Trummid ümber ohvrikivi kõmasid, lõkked viskasid leeke ja sädemeid kõrgele taevasse, mitukümmend vana pisikest lapseskeletti, Varivarju isanda poolt siitsamast kivi ümbert üles äratatud, tantsisid nurgeliste liigutustega ümber ohverduskünka Kolbakorjaja Tantsu, surmariitust, mida vanemad olid tal alati keelanud vaadata, kuni ta kord, samal aastal, mil poisi õde ohverdati, salaja linnuse juurde oli hiilinud. Ta vennad ja õed olid seda kontlaste orgiat nähes, juuksed peas püsti, peatumata kodu poole tagasi lidunud. Mitte tema. Hirmu asendas temas viha. Soov kätte maksta. Teda täitis iha tappa kedagi selle eest, mis toimus seal künkal. Ja ta tappis. Nüüd aga oli ta ise siin kivil ja neli kontlast hoidsid teda oma luiste sõrmedega paigal. Nuga, sirge ja läikiv, tõusis. Ta nägi iseenda verd purskamas kõrgele õhku. Mudrumuna karjatas. Hirm oli uus tunne, kuid ka sellist võigast valu polnud ta varem tundnud.