Читать книгу Õnne ja õnnetuse valitseja - Maniakkide Tänav - Страница 7

Kaks nädalat pärast Kurila suurmaaisanda kulleri Murekingule jõudmist oli noorisand Tõus Kaepoeg koos arvuka sõjaja voorisulastest kaaskonnaga teel vägede koondumispaika. Pilved olid madalad, metsatee hämar ning kitsas.

Tõusu kõrval ratsutas ta parem käsi, Lauka talu Urin. Mehe kaks poega, Mudrumuna vanem vend Rabaleid ja noorem vend Nutt olid samuti tagapool kaaskonnas. Ka igast ülejäänud talust oli vähemalt üks tugevam sulane, igaühel kaasas moonakott ning lahingu puhuks oda või laudkilp koos kirvega. Relvad ja toit oli visatud vankritele, neidki oli iga külakond pannud oma meeste tarbeks välja ühe koos juhiga.

«Vahi, kus tiirutab,» märkis Urin ülespoole osutades. Tõus heitis pilgu madalasse taevasse. Musta ja hallikirju soiulinnu, vana rääbaka, oli noorisandale andnud kaasa tema isa. Siiani tegi see laiu kaari ümber sõjasalga või kükitas sulaspoisse hirmutades mõne vankri serval, kuid nüüd oli ta jäänud veidi eespool ühe koha ümber keerutama.

«Ei tea, kas leidis midagi?»

«Põle nigu kuulda old, et sienkandin röövleid ooks.»

«Kaupmehed?»

«Iks siab neha.»

Tõus ei muretsenud eriti, pigem oli rõõmus, et saab üle mitme päeva inimhingega rääkida ja uudiseid kuulda.

Ootamatult jõudis sõjasalk lagendikule. Noor rüütel, tema lähem kaaskond ja voor nende selja taga nõksatasid paigale. Tõus kattis varrukaga suu ja nina.

«Tohoh!»

Kõikjal metsavälul vedelesid laibad ja käest pillatud relvad. Hais, mis selle matmata surnula kohal rippus, oli hingemattev. Kärbsed sumisesid kõikjal, nautides pidusööki laia pilvena.

«Lahing? Ega´s Kurila isanda vägi ometi juba maha tapetud ole?»

Uringi ei pidanud vastu ja peitis nina leha eest kuuehõlma. Tagapool vandusid voorisulased.

«Tont noid võtku, nigu oles jah.»

Vares-soiulind laugles vaikselt allapoole. Lind tegi paar tiiru surnute kohal, uurides huviga hüva rooga. Siis võttis ta veel madalamale ja maandus ühe isuäratavama välimusega koolnul. Ta kraaksatas või rögastas, raske oli aru saada, ning hakkas siis koolja mädanevat silma nokkima. Jalamaid sähmas surnu mädanev käsi ja virutas raipesööja jõulise löögiga minema. See tegi röhatades ja sulgi laiali puistates mitu abitut tiiru mööda maad ning põrkas vastu teist kalmulist, kelle sinakas käsi samuti lindu püüdma napsas.

«Kooljad!»

Tõus ja ta sulased haarasid relvade järgi.

«Varitsus!»

Vankrimehed tõstsid jalamaid hädakisa.

«Isand! Isand! Me ei mahu vankriga ringi käänama, tie o liiga kitsan!»

Üks neist heitis juba juhtohjad, kargas istepingilt maha ja sööstis päkkade välkudes tuldud teed tagasi.

«Nietud!»

«Kuulake!»

Urin tõstis käe ja röögatas nii et välu kajas: «Kusst! Kuulake!»

Kõik vakatasid. Vaid hobused korskasid ja trampisid rahutult. Sääred teinud vankrijuhtki peatus ja keeras õlgade vahele tõmmatud pea kuulatades viltu. Hoolega kõrvu teritades jõudis nendeni kuskilt kaugelt suure rahvasumma üminat ja katkendlikke muusikahelisid. Vares oli taas lendu tõusnud ja surnud vedelesid endiselt rahulikult pilla-palla laiali. Voorisulaseid see ei rahustanud, nood tammusid ärevalt jalalt jalale ja pigistasid oma relvi higistesse pihkudesse. Veokijuhid hakkasid rutakalt härgi vankri eest lahti rakendama, et need inimjõul ringi keerata.

«Vakka, teie seal! Jätke need neetud härjad rahule!»

Sulased mõmisesid ja pühkisid nägudelt hirmuhigi, kuid jätsid rahmeldamise. Urin nuuskas häälekalt oma ratsu kõrvale maha, ehmatades sellega voorisulaseid.

«Nigu laagriääled oleks. Neetud Kurila tolvaniga o jo mitu surnumanajat ühes. Sie inimväetis siin o äkitsi mede poolel?»

Tõus lükkas mõõga tagasi tuppe. Ta nägu oli tõmbunud kahvatumaks kui tavaliselt, kuid need, kes teda tundsid, teadsid, et see oli pigem lahinguiha kui hirmu märk.

«Muidugi, tonti küll, muidugi meie poolel, egas siis Rammulohu omad kooljaid kasuta.»

Ärev kergendushoog jooksis läbi rahva. Urin sihtis sõrmega üht rikkama talu sõjasulastest.

«Toslem, mine ette vaatama.»

Toslem ei olnud sugugi seda nägu, et ta tahaks käsku täita, kuid noor sõjasulane siiski vaid nohises, kannustas ratsut ja kappas mööda laipadega ääristatud metsavahelist teed edasi. Jõudnud käänakuni, relvakandja peatus ja uuris eespool toimuvat.

«Tundub, et jüstku elus inimeste laager on sial. Lippude järgi Kurila isanda mihed.»

Koolnud lagendikul polnud ei relvi haaranud ega hakanud end püsti ajama, vaid lebasid endiselt rahulikult. Noorisand pööras end sadulas ringi ja hüüdis voori poole: «Laseme edasi. Ärge surnuid näppige, muidu napsavad teil kohe kaalika õlgadelt!»

Mööda teed edasi ratsutades vaatas Tõus kooljaid. Surnud lamasid üsna rahumeelselt, kuid ometi olid nad siia toodud sõjameesteks.

«Mine sa, Toslem, ette ja vaata, kuhu me seal oma telgi ja lõkke saaks korraldada.»

«Hüva.»

Relvakandja kappas taas minema, nüüd juba tublisti rõõmsama olekuga.

Kui nad metsatagusesse Tapatapu mõisa ja seda ümbritsevasse sõjalaagrisse kohale jõudsid, oli Toslem juba leidnudki vaba koha. Küll päris laagri ääres, kuid mitte liiga lähedal ümberringi haisvale laibahunnikule.

«Vast ei pea me siin kaua selle leha sees passima,» nuuskas Urin. «Tundub, et kellelegi on see hais juba liigne olnud. Plats on värskelt vabaks jäänud, eelmised asukad panid vist juba punuma.»

«Ja tondile tänu selle eest, muidu oleksime pidanud otse surnute sekka oma varjualused püsti panema.»

Vaadanud koha üle ja jäänud sellega rahule, läks Tõus mõisasse. See kujutas endast palktaraga ümbritsetud lihtsat ja toekat talumaja koos hulga kõrvalhoonetega. Parasjagu käis selle ees ja sees suur pidu. Kõikjal lauldi, joodi, jaurati. Siin-seal mõõdeti ka sõbralikult rammu ning kuskilt eemalt kostis vihasemat kisa, kus katsuti jõudu palju vähem lustlikult. Kiiganud üle ukse ja näinud, et Kurila suurisand magab näoli süldikausis, oli selge, et jalamaid polnud juhtide juurde mõtet minna. Seepärast sukeldus Tõus ka ise peomelusse. Ta vaatas tuttavaid nägusid ja vapisärke otsides ringi ning maandus neid leidmata ühe lähema laua äärde, kuhu oli kogunenud kamp samasuguseid väikeisandaid, nagu ta endagi isa oli.

«Jõudu pidutsejaile!»

Istujad pöörasid oma purjutamisest punased näod tervitaja poole.

«Vai näe, Murekingu noorisand, jõudu ikka tarvis, tule sitsi ka siia pingiserva,» ja ütleja, halli habemega pisike kuivetunud rüütliisand, tõmbas end veidi koomale. Tõusul polnud vähimatki aimu, kes see taat oli, kuid ju ta oli noormehe värvide ja vapi põhjal ära tundnud. Kui noorisand lauda istus, märkas ta, et vana rüütel oli habemekarvade varjus armiline nagu tont. Taadi vastas üle laua istus suur, turd ja tugev isand, käsivarred jämedad nagu reied. Pikad juuksed patsi punutud, päikesest põlenud nägu puhtaks kaabitud, kolistas ta pahaselt tühja õllekannuga.

«Neetud, jõuga pole siin laagris enam midagi teha. Sääred tuleb teha!»

Taat, vana rahu ise, naaldus vastu selja taga olevat palkseina ja seda katvat karmikarvalist metsseanahka.

«Sind ja sinu sääri. Alles punusid siia ja juba tahad edasi vudida. Kui õnne on, siis pole vaja kuhugi punuda.»

«Sellel sõjakäigul tundub, et õnne on ikka kole palju vaja, ikka mägede viisi. Ainult ei paista, et seda va õnne meile eriti antud oleks.»

Tõus kergitas kulme.

«Mis siis nii hullu on, et õnnest puudus?»

«Sa oled vist äsja saabunud?»

«Äsja neh.»

«Aga midagi oled vist juba isegi näinud?»

«Seda surnuladet siin ümber mõtled?»

«Jüst!»

«Mis nendega siis on? Kuulu järgi peaks nad justkui liitlased olema.»

«Ongi liitlased. Aga tundub, et varsti oleme me kõik sihukesed... liitlased.»

Nüüd märkas Tõus, et saalis pidutsevate meeste näod, hoolimata ümberringi tilisevast muusikast ja kostvast laulust, ei olnud sugugi liiga lustilised.

«Rääkige mulle ka.»

Ta toetas end pingiservale ja suur patsiline mehemürakas ei hoidnud end tagasi.

«Istume siin neetud kogunemispaigas juba kolm nädalat. Alguses polnud häda. Elu oli lõbus, naisi ja veini oli, muusika mürtsus. Siis hakkasid laibahunnikud saabuma ja oma mädanenud lehaga õhku rikkuma. Eelmisel nädalal aga läks taud lahti. Mõni ajab ülevalt, mõni jälle alt oma sisikonda välja, vaata et veerand laagrit on siruli maas. Üleeile hakkasid esimesed juba varbaid sirgeks ajama. Surnumanajad aga,» suur rüütel viipas õllekannuga kuhugi ebamäärases suunas, «lohutavad: äi pole hullu, ei sõjavägi sellest nõrgemaks jää. Mis siis, et sõdalased maha koolevad. Ärge te neid matke ega põletage, andke meile, me paneme nad tagasi jalgele ja võtame oma tiiva alla. Ptüi mul sihukest hoolitsust vaja.»

Suur rüütel sülitas vihaga põrandale ja kummutas siis samasuguse kannu. Taat toetas teda.

«Lõhnab kangesti selle järele, et tahetakse meist kõigist siin pikapeale külmjalad teha.»

Tühi kann vägilase suult langes lauale, pannes puidu hoobi all raksuma.

«Neetud koerapojad!»

«Arutasime siin mõnede isandatega ja ütlesime eile pealikele, et kui see pull ei lõpe, siis meie viskame igatahes varvast. Otsigu omale surnuid mujalt. Osad aga panidki juba kodu poole tagasi.»

«Mis pealikud ütlesid siis?»

«Need, kellel endal ka soe õhk sees, olid nõus. Kõigused ja teised neetud surnumanajad ajasid vastu, muudkui mökmök-mök ja kök-kök-kök, aga neil pandi lõpuks suu kinni. Me ütlesime, et kui vaja, siis raiume kasvõi mõõga jõul siit laibaringist välja. No ja antigi teada, et homme paneme kola kokku ja hakkame minema. Kes kohal, see kohal, kes kodus, see kodus.»

Tõus naeris rahulolevalt.

«Mul siis igatahes küll vedas, et ei jõudnud siia liiga vara ega liiga hilja.»

Morn vägilane jõllitas vihaselt oma tühja kannu.

«Kui tänase öö üle elaks, siis on suur võimalus, et meilgi läheb õnneks. Sisikond igatahes veel ei keera, aga salgas on mul kaks meest juba koivad sirgu ajanud.»

Taat aga tõmbas silmad pilukile ja tundus tublisti lootusrikkam.

«Kehvasti algas see sõjakäik jah, aga pole hullu, saame teele, küllap siis asjalood paranevad.»

Tõus lasi pilgul mööda mõisasaali ringi käia. Kõikjal ümberringi näis valitsevat sama meeleolu. Vihane ja lootusrikas ühteaegu. Ta oleks lootnud mõne päeva hobuseid ja mehi puhata ning sadulas istumisest kangeid jalgu sirutada, kuid koolnute piiramisrõngas keset katkulaagrit... ei, parem juba kohe teele.

«Eh, lootsin end lõdvaks lasta, aga mis seal ikka.»

«Parem sadulas kui surnud,» nohises vägilane ja läks ebakindlal sammul kuhugi tahapoole kannu täitma. Vanem rüütel tundus olevat seina najal tukkuma jäänud. Tõuski ajas end püsti. Hiiglasel oli õigus, mis siin ikka lõdvestuda. Pidi vaatama, et mehed mööda laagrit tuiama ei läheks, toovad veel haiguse kaasa. Säh sulle siis sõjakäiku, jõuavad kõik koolnutena koju tagasi.