Читать книгу Kellest luuakse laule - Mann Loper - Страница 7

Kotkapesa, Rakio koduküla, asus kõrgel Tormimüüride mägedes, pikas ja kitsas orus, kus Hõbepeegli järvest sündis Külmalätte jõgi. Siit langes vete vool alla, püüeldes tasase maa poole. Üle riukalike kärestike, läbi laugemate ja järsumate orgude viis ta tee, kuni Külmalätte kohtus mägede jalamil kaksikvenna, Kärevooga, ja sai metsaste küngaste vahel laiaks kiire vooluga Laanejõeks. Jõgi voolas läbi terve Haigrujärve provintsi, läbi suure järve, mis maanurgale selle nime andis. Kodukülast rääkides meeldis vanaema Yuabale öelda, et kõik suured asjad saavad alguse väikestest, sest nagu Külmalätte oli alguses väheldane jõgi, oli ka Kotkapesa väike, vaid kahekümne majapidamisega tähtsusetu täpike Keisririigi kaardi kirdeservas. Ehkki kõrge ja uhke, oli Tormimüüride-nimeline mäestik kõigest üks paljudest maailma lõppudest.

Rakio oli orb. Poisi ema ja isa jäid aastaid tagasi varingu alla, mis viis kaasa ka suure hulga pere kitsekarjast. Ainult pisike sülelaps, kelle ema oli punutud kandmiskorviga jändriku mägimänni oksa külge riputanud, jäi imekombel puutumata. Niimoodi oli ta leitud ja niimoodi, selle sama korviga, tõi vanaema Yuaba ta koju.

Yuaba ei olnud tegelikult ei Rakio ema ega isa ema, vaid varakult leseks jäänud vanem naine, kellele omi lapsi antud ei olnud. Viimane oli Rakio meelest imelik, sest just Yuaba oskas ämmaemandakunsti ja ravitsemist. Ometi sai naine endale veel vanuigi soovitud lapse, orb aga toitja-kasvataja.

«Vaimud võtavad ja vaimud annavad,» tavatses vanaema öelda.

Nii nagu Yuaba oli üksildane vana naine, oli Rakio üksildane poiss. Lapsi leidus külas teisigi, kuid neid eraldas Rakiost otsekui nähtamatu sein. Võõrandumises ei olnud süüdi poisi orvuks jäämine, sest vanaema kasvatas kasupoega suure hoole ja armastusega. Üksilduse põhjus peitus muus, milleski, mida oli raske nimetada. Miski tabamatu pani sakris külakoerad Rakio peale klähvima, täiskasvanud kõõrdpilke saatma ja lapsed teda pilkama.

Esmapilgul oli Rakio nagu iga teinegi seitsmeteistkümneaastane noormees: tõmmu, tumedasilmne ja sitke. Ainult juuksed, mis ülejäänud külarahval musta või tumepruuni tooni, olid Rakiol punased. Ta oli ea kohta üsna lühike, ei küündinud viie ja poole jalanigi, ning kiitsakas, ehkki ei olnud kogu elu jooksul isegi mitte nohu põdenud. Punaste juuste ja kitsa näo tõttu hüüti teda poisipõlves Rebaseks.

Vaatamata sellele, et ta möödunud sügise hakul toimunud riitusel vanas keeles sügise poega tähendava mehenime auga välja teenis, ei tahtnud lapsepõlve hüüdmini noorukist lahti lasta. Tõesti, Rakio oli taiplik, kaval ja … erinev. Ta märkas asju, mida teised ei näinud – ilmamärke ja endeid –, ning osalt ehk seepärast poissi ei sallitudki.

Rakio olekust õhkus alati kummalisust ja harvad ei olnud korrad, kui poiss pidi mõne tüli järel koju minema sinise silma või lõhkise huulega. Ühe hullema kakluse põhjustas see, kui Ugi, küla sepa laiaõlgne kaheksateistkümneaastane poeg osatas, et tegelikult olid need libarebased, kes Sisaele ja Watamile kivivaringu kaela saatsid ja siis nende poeglapse oma kutsika vastu vahetasid. Säärast solvangut ei võinud Rakio kannatada ja läks endast pea poole kogukamale noorukile kallale. Pärast lappis vanaema teda tükk aega, tegi taimekompressi ja määris sinikaid vängelt lõhnava salviga ning ohkas murelikult. Viimaks, kui poiss asemel lebas, silitas Yuaba tema leegitsevaid juukseid ja kinnitas vaikselt: «Rebane või ei, mulle oled ikka kallis poeg.»

Ühel suvehommikul sättis Rakio end teele, et altpoolt küttematerjali tooma minna. Puid tuli hoolega koguda, et valmistuda karmiks talveks ja lumesadudeks, mis võisid Kotkapesa pikkadeks nädalateks oma võimusesse haarata. Rakiol sattus karjasekohuseist prii päev olema, nii otsustaski ta otsida tegevust, mis teda külast ja võimalikest pahandustest eemale viiks.

Jupp maad jõekallast pidi allavoolu kõndinud, jõudis nooruk alumisse orgu, kus siin ja seal võsana kiduraid puid kasvas. Rakio liikus orupõhja pidi oksi kogudes terve päeva, tehes lühikese puhkepausi vaid külma lõuna söömiseks. Õhtu hakuks oli koos vägev koorem, mille ta köitega kokku sidus ja turjale upitas. Lühikese varrega kerge pronkskirve suskas ta tagasi vöö vahele ja alustas väsitavat koduteed. Tuli kiirustada – päevavalgus ähvardas kustuda ja öösiti olid mäed reetlikud, sest radu valitsesid vaimud.

Päike vajuski varsti silmapiiri taha ja kiirelt peale tungivas hämaruses muutusid kivide-kaljude piirjooned ähmasteks. Rakio ronis tuttaval teel kärmelt ja koormast hoolimata kindlajalgselt, jõudes peagi küla nägemisulatusse. Vaevalt olid külatuled mäenõlva varjust nähtavale ilmunud, kui eespool rabisesid kivid ja rajale ronis karjasekeppi hoidev inimkuju.

«Kes sealt tuleb?» nõudis karjane.

Häälest tundis Rakio ära Ugi ja kirtsutas vastumeelsusest nina, enne kui vastas: «Rakio olen.»

«Kuule, ega sa oma rebasesilmadega allpool ühtki kitse ei näinud? Mul läks üks ullike karjast kaotsi.»

Rakio mõtles, et siis on teine küll üks vilets karjane, kuid jättis arvamuse enese teada.

«Ei paistnud kedagi,» vastas ta lihtsalt. «Juba päris pime on, läheme parem koju.»

«Ega täna ei näe enam otsida jah,» nõustus ka Ugi.

Seda, et Ugi silmad pimedas kuigi hästi ei seletanud, teadsid külas kõik. Rakio oli korduvalt suurema poisi eest hämaruse varjus pakku pääsenud – tal endal oli väga terav nägemine. Koos küla poole minneski komistas ja koperdas sepa poeg alalõpmata, kuni ta kaldajärsakust tõustes takerdus ja käpuli kukkus. Karjusekepp tabas Rakiot otse kõhtu, lüües punapea tasakaalust välja. Äkitselt osutus oksakoorem liiga raskeks, kiskudes Rakio pikali ning järsust nõlvast alla.

«Ma kukun,» jõudis ta mõelda, kui maailm keerlema hakkas. Siis tabas pea kivi ja kõik plahvatas pimedusse.

Millalgi hiljem tajus Rakio valgust. Esmalt oli see vaid kauge täpike, mis veikles ja tujukalt vilkus, kuid ometi kindlalt lähemale tuli. Rakio ei jaksanud valgustäppi kogu aeg jälgida, vahel tuli silmad kinni panna ja puhata.

Lähedal voolas rutakalt vesi. Rakioga oli midagi lahti, sest jõekohin mitmekordistus kõrvus ja vajutas raskelt trummikiledele. Terve keha valutas, eriti aga pea ja vasak käsi. Ta isegi ei üritanud ennast liigutada.

Ootamatult oli valgussõõr Rakio kohal ja tõrvikuvalguses paistis küla sepa lai nägu. Millegipärast ei püsinud pilt paigal, vaid lainetas kord suurenedes ja siis jälle vähenedes. Rakiol läks süda pahaks.

«Poiss, kas sa kuuled mind?» Sepp kummardus ta kohale ja pusis kohmakalt koormanööride kallal. Tema selja taga ronis teisigi külamehi nõlvast alla. Rakio tahtis öelda, et kuuleb küll, aga keel ei kuulanud sõna ja kurgust pääses kuuldavale vaid ebamäärane kiunatus.

«Püsiks sepa nägu ometi paigal, ehk siis jaksaksin rääkida,» mõtles Rakio ja sulges silmad.

Rakio oli raami peale tõstetud ja kaks meest kandsid teda nõlvast üles. Pea oli hirmus valus, vasak käsi tundus allpool küünarnukki aga lausa põlevat. Siis libises tagumise mehe jalg kruusasel pinnal ja raami läbinud jõnksatus läbistas teda pikselöögina. Rakio teadvus põgenes valu eest, mähkides maailma taas pimedusse.

Kui nooruk uuesti ringi vaatas, ümbritsesid teda koduseinad ning küljealust pehmendas põrandamattidele lahti rullitud madrats. Vanaema oli seal ja sepp ja karjus Bori. Nad sehkendasid niipalju ringi, et Rakiol nappis jõudu kõigi toimingute jälgimiseks.

Mõne aja pärast jäi Rakio vanaemaga kahekesi. Yuaba andis talle kibedat leotist juua ja sidus haiget saanud pea linase sidemega kinni. Siis võttis naine kaks sirget oksa, pajuniint, veel lina ja sitket savi ning tegi Rakio käele lahase. Luu paika panemine oli nii hirmus valus, et Rakio hakkas öökima. Vanaema andis kasupojale uuesti leotist ja käskis puhata. Ütles, et küll ära paraneb – nii pea kui käsi, aga et põrutusega tuleb pikali lamada.

«Muidu jääd lolliks nagu Bori noorem poiss,» ähvardas vanaema. Too olla pisikesena üle hälliserva roninud ja peadpidi maha kukkunud. Nüüd ei osanud seitsmeaastane jõnglane rääkida rohkem kui viit sõna.

Rakio ei tahtnud sugugi lolliks jääda ja püüdis vaikselt lamada. Sedasi tuli jälle uni peale, kuid enam ei olnud see must meelemärkusetus, nüüd tulid ka unenäod.

Unenäos seisis Rakio ihuüksinda pimedal mäetipul. Tuul sikutas teda ja käratses iidses keeles, millest nooruk vaid üksikuid sõnu mõistis. Tippu ümbritsevas pilkases öös hiilgasid paljud hõõguvad silmapaarid. Need ei olnud ei kurjad ega sõbralikud, vaid jälgisid teda uudishimulikult. Rakio ise oli aga nõtke ja valge ning näis mustas öös sisemist valgust kiirgavat. Ometi jäi suurem osa valgusest peitu.

«Nagu kinni kaetud latern,» mõtles ta.

Rakio kasvas nelja jalaga otsekui mäe kaljust endast välja, nii kindlalt seisis ta paigal. Hõõguvad silmad ei hirmutanud teda karvavõrdki, ei teragi rohkem kui pimedus ise. Ta teadis nüüd, et oskab viimast käskida ja võib endale tahtmisel varjudest rüü kududa. See oli alles algus.

Sametises õhus keerlesid loendamatud teadmised nagu musttuhat ööliblikat. Rakiol pruukis end nende puudutamiseks vaid välja sirutada. Kuuma lainena kandusid ammused tarkused temast üle, imbusid mällu ja täitsid pea sõnade ning kujunditega. Silme ees rullusid lahti tundmatud teed ja unustatud rajad, tuntud ja ennenägematud paigad. Tunne oli kõikehõlmav, hingemattev, ühteaegu nii kibedalt valus kui lummavalt magus. Teadmistest ei võinud loobuda, sest see olnuks kui loobumine elust enesest. Ikka ja jälle sirutas valgust kiirgav kogu end ööliblikatele vastu ning üha uued kuumad lained lõid teravakõrvalise pea kohal kokku. Rakio ainus mõte, mis veel talle endale kuulus, oli: «Tahan seda kõike!»