Читать книгу Kellest luuakse laule - Mann Loper - Страница 8

Suvine pööripäev tuli ja läks, vili kasvas, kitsed-lambad kosusid ja elu Mustjala külas käis ikka sisse tallatud radu. Laias maailmas toimuva üle ei olnud kibedal tööajal lihtsalt aega kuigi palju muretseda. Talveks tuli heina teha, majadel rookatuseid parandada – kõike seda, mis hoidis mõtted kodu ligi.

Yuruki elu niiväga tavapärane ei olnud. Hundikutsika ilmumine tekitas külas omajagu segadust ja keelepeksu ning teadjamees Sami pidi Tha leidmise lugu nõrkemiseni seletama. Targa rahustavaile sõnadele vaatamata hakkasid mõned kutsika ilmumises «süüdi» olevat noormeest vältima, kes ettevaatlikult, kes avaliku vaenuga. Oli neid, kes vangutasid päid, sajatasid ja tegid looma nähes kura käega kurja peletava lohesarvede märgi.

Teised võtsid pähe, et Yuruki on mõne legendide kangelase kehastus, ja rääkisid temaga veidral ilutseval viisil, tegid kummardusi ning nimetasid teda koguni Isand Hundiks. Sellesse lõbusasse salka kuulus hulk Yuruki eakaaslasi ja noormees kahtlustas õigusega, et naljahambad on kangelasekultuse lihtsalt narrimiseks välja mõelnud.

Kolmandad – neid oli paraku kõige vähem – kehitasid õlgu ja toimetasid omi toimetusi edasi, laskmata ebaharilikul ilmutisel argielu häirida. Yuruki tänas mõttes viimaseid, sest juba ainuüksi kangelaseusku külaelanike tähelepanu muutus koormavaks, rääkimata siis vannetest ja kõveratest pilkudest, mida umbusklikud tema ja hundi suunas lendu lasid. Vähemalt ei teinud küla koerad Thast suuremat välja – nuusutasid korra üle ja jätsid siis rahule, nagu teine ei kuulukski neljajalgsete hulka.

Kutsikas kosus suvega tublisti, kasvades kiiresti keskmise koera suuruseks. Suurte käppade ja massiivse pea järgi võis aimata, et Thast sirgub tõeline hundihiiglane. Looma ebatavalist kasvu märgates sajatasid sajatajad kõvemini, imelugude vestjad said hoogu juurde ja neid, kes vaikides õlgu kehitasid, jäi üha vähemaks.

Liigsest tähelepanust kurnatuna otsis Yuruki üksindust ja veetis pikad suvepäevad külast kaugel loomi karjatades. Ta võttis enda hoolde peale isa karja ka vanema õe pere pudulojused ning rändas nendega nädalaiks Tormimüüride eelmäestikku, kus Mustjalg järskude kallaste vahel hüplevaks ojaks kahanes.

Mõõgakunsti harjutades ja lustaka Thaga mängides möödusid päevad rahulike ja meeldivaina, kuid hinges kevadest saati näriv ärevus ei jätnud Yurukit siingi. Ta proovis hundile käsklusi õpetada, kuid too mõistis kõike sõnadetagi. Side, mida noormees tol varakevadisel hommikutunnil hõbedase köidikuna tajunud oli, püsis ja kasvas tugevamaks. Yurukil pruukis vaid mõttes hunti otsida, kui see juba pööraski kuldse pilgu küsivalt kaaslase poole. Taolistel hetkedel aimas nooruk hundi tundeid: nälga või jahikirge, vahel erutust värskelt leitud jäljest ja mõnikord üht kauget seletamatut igatsust. Yuruki aimas, et tema enda ärevus ja Tha igatsus on seotud, et need viivad nad kord kodusest Mustjala külast laia maailma.

Iga päev jälgis Tha tundide kaupa, kuidas Yuruki puumõõgaga õhku raius. Suvega oli nooruk tublisti edenenud, liikudes tuttavlikke mustreid õhku joonistades väledalt ja vaikselt. Samm ette ja löök, siis kõrvaletõmbumine ning kaitseasend, kujuteldava mõõga pareerimine ja uus rünnak. Liikumine meenutas hundile pisut õnnekurgede tantsu. Ta jälgis, jättis meelde ja viimaks ühines tantsumustriga: Yuruki mõõk vihises ning hetk hiljem laksatasid samal kohal hundi hambad õhku haarates kokku. Taandumine, kaitse ja uus pealetung. Nii nad, noormees ja hunt, seal kastepiiskadest helkival jõeluhal keerlesid, õppides õnnekurgede tantsu.

Ühel hilissuvisel õhtul, kui Yuruki vahelduseks külas ploomide korjamisel abis oli, juhtus midagi harukordset. Jõge pidi sõudis üles laev, Haigrujärve lääniisanda sinilipp mastis lehvimas. Loojangukuma peegeldus ümarailt kiivreilt ja tantsiskles odaotstel, kui sõjamehed lodjast paadisillale astusid. Kõige ees kõndis poolturvist kandev hallipäine mees, kelle tahtejõulisest näoilmest ja tumedate silmade sihikindlast pilgust võis aimata tema juhipositsiooni. Ülejäänud kümme meest kandsid odasid ja vibusid, kuid hallpea vööl rippus tumepunases lakitud tupes päris ehtne mõõk.

Kogu küla kogunes toimetusi sinnapaika jättes rutakalt kaldapealsele, võõraid kartlikult tunnistades. Külavanemad nihkusid vastumeelsusega võideldes rahvasumma etteotsa, et sõjamehi kõnetada, kuid relvastatud salga juht jõudis neist ette.

«Minu nimi on Haore ja tulen Jõelinna kaudu Haigrujärve kantsist,» sõnas mees sügaval kandval häälel, mis vaigistas rahvasummas viimse kui sosina.

«Tumedal tunnil tulen tuulekiirul ja toon sõjasõnumeid! Laantemaa reetlik isand on kokku ajanud väehulga, käskinud isandail kantsidest välja marssida ja kavatseb sõjakäiku Haigrujärve vastu. Oht ähvardab kogu provintsi, mistõttu andis isand Sidoeno käsu maakaitsevägi kokku kutsuda. Iga küla peab loovutama mehi, et iga küla saaks kaitstud. Selline on seadus, mille isand välja kuulutas!»

Külarahvas puhkes mesitaruna sumisema.

«Ons sõda juba valla?» hüüdis parkal ja sama küsimus kõlas teistegi suis.

Käeviipega vaigistas kapten ärevad hääled ja lausus: «Head inimesed, kannatlikku meelt! Sõda ei ole veel puhkenud, kuid aeg on õige lähedal. Praegu aga vajavad mu mehed puhkust päevateest ja mina pean aru teie vanematega.»

Mõningase käratsemise, vaidlemise ja trügimise järel otsustati, et külavanemad kõnelevad sõjameeste pealiku – kapten Haorega – teemajas, kus tema mehed süüa ja puhata saavad. Et tund oli hiline, lükati igasuguste muude otsuste langetamine hommikusse.

Tol õhtul istusid Yuruki ja Moto kaua koldeaseme ees, jõid teed ja arutasid isekeskis sõjameeste toodud uudiseid. Isa rääkis pojale kõigest, mida teadis suurte isandate tegemistest ja sõjapidamisest, poeg aga tahtnuks teada rohkem, kui isa jutustada mõistis. Viimaks sugenes rõhuv vaikus, mida kumbki tükil ajal ei lõhkunud. Yuruki piidles madalamaks jäävaid tulekeeli koldes, nähes neis taplejaid lahinguväljal, kes visklevad küll meeleheitlikult siia-sinna, kuid varisevad lõpuks ikkagi süteks ja kustuvad. Noormees tõstis pilgu ja üle tuleaseme jälgisid teda kaks kuldset silma.

«Isa …» Yuruki hääl oli ebalev. «Tahan sõjameestega kaasa minna!»

Moto ei lausunud midagi.

«Ma ei ütle, et kodus halb oleks ja ma lahkumise pärast ära kipuksin,» kiirustas Yuruki seletama. «Kuid kui tuleb sõda, siis ei taha ma lambana tapale viimist oodata. Kapteniga kaasa minnes saan provintsi kaitstes külale kasulik olla. Keegi peab ju minema niikuinii …»

Moto peatas käeviipega poja jutu.

«Mõistan, miks minna soovid. Tahad maailma näha; sul on küsimused, kuid siin ei leidu vastuseid. Sõjamehe tee viib otse lahinguväljale, kuid lahing võib meile koju kättegi tulla – segased ajad nagu need praegused on. Mõistan, ehkki lahkun sinust raske südamega.»

Isa tõusis ja võttis seinakapist tuttavliku kompsu.

«Tule siia, poiss! Võta see enda kätte, see on nüüd sinu.»

Yuruki sirutas käed ettevaatlikult välja ja isa asetas ta pihkudele raske mõõgatupe. Koldetuli helkis tumedal lakitud puidul ja läigatas peeneil sepistel. Halli ja musta nahaga mässitud pide sobis kätte imehästi. Terase helisedes tõmbas Yuruki mõõga välja ja imetles talle usaldatud relva. Kergelt kaarjas tera oli tumehall, kandis iseloomulikku lainemustrit ja paistis välja nii terav, et noormees ei tihanud seda pöidlaga proovida.

«See mõõk on kuulunud perekonda ammust aega,» seletas Moto. «Sain relva isalt nagu tema enne mind. Mõõk on vana ja auväärne, kuid kaugeltki mitte nüri või roostes – tema eest on ikka hästi hoolitsetud. Ta olla kuulunud ühele meie esiisale, kes sõjamehena suuri tegusid korda saatis. Rahuajal on relva lihtsalt mälestus- ja uhkuseasjana edasi antud, kuid nüüd … Nüüd võib ta pöörduda tagasi algse otstarbe juurde.»

Järgmisel hommikul pärast arutlusi vanematega teatas kapten Haore, et Mustjalast peab väkke astuma vähemalt kümme meest. Kuulama kogunenud rahvasummast käis läbi ehmunud kahin. Külavanemate nimel kõnelev sepp kinnitas, et otsus sai üksmeeles langetatud, rahustas ärevust ja tutvustas meeste valimise korda.

Esmalt oli kavas oodata keskpäevani ja selle aja jooksul võisid kõik need, kes vabast tahtest väkke astuda soovisid, end teemaja juures kaptenile esitleda. Lõuna ajal pidid ülejäänud külamehed – jättes kõrvale liiga noored ja vanad ning vabatahtlike pereliikmed – liisku heitma, et täita ülejäänud kohad.

Kohusetundliku mehena kõneles sepp pikalt-laialt ka Haigrujärve isanda seaduse vankumatusest ja vajadusest provintsi ning koduküla vaenlase eest kaitsta. Siiski sugenes külarahva keskele morn meeleolu, sest keegi ei olnud kärme kodust lahkumise otsust langetama.

«Praegu on maakaitseväelaste teenistus määratud kevadeni. Kui kõik korda läheb, olete suviste tööde ajaks kodudes tagasi,» julgustas kapten.

«Kui kõik hästi läheb … Tähendab, kui meid vahepeal maha ei lööda!» osatas keegi rahva seast.

Teine hääl protesteeris: «Praegu on seadus nii, aga kevadel öeldakse, et on uus käsk: ole meheks ja teeni veel viis aastat!»

Paljud mehed-naised hõikusid öeldu toetuseks.

«Sõjamehe õnn on Igaviku kätes,» vaigistas neid Haore. «Jah, kõik ei pruugi koju naasta, kuid nad saavad tagada, et püsiks kodu, kuhu naasta. Kas siis oleks parem oodata, kuni Maeri’ini mehed mõõkade ja tulega teie külani jõuavad?»

Selle peale ei olnud kellelgi midagi kosta. Külarahva summ seisis ikka veel vaikides, vahel ebamugavusest jalalt jalale tammudes. Kapten Haore istus ja asus lahti pakkima kompsu, mis paistis olevat pillikast. Viimaks võttis Yuruki julguse kokku ja astus ette.

«Pakun end vabatahtlikuks,» ütles ta tasasel häälel. Kõigi pilke endal tajudes tundis noormees, et peaks midagi lisama. «Oskan vibu lasta ja natuke …» Yuruki kohmetus, «natuke mõõgaga võidelda.»

Kapten mõõtis Yurukit tumedajuukselisest peast kulunud sandaalides jalgadeni.

«Kui vana sa oled, poiss?»

«Seitseteist ammugi täis ja mehenime välja teeninud,» vastas Yuruki kapteni tolmustele saapaninadele. Ülejäänud sõjasalgast eristudes kandis Haore sandaalide asemel madalaid pehmeid saapaid. Noormees tundis end narrina. Kindlasti pidas kapten teda nüüd tormakaks kehkenpüksiks … mida ta ehk oligi. Pidi siis just mõõka mainima! Isa napp õpetus ei teinud temast veel mõõgavõitlejat või sõdurit.

«Olge ettevaatlikud,» hõikus tagantpoolt küla parkal. «See tegelane tuleb koos hundiga!»

Vihakihvatust tundes tahtis Yuruki midagi teravat vastu hüüda, kuid kapten jõudis oma küsimusega ette: «Mis hundist ta räägib?»

Noormees kutsus Tha enda juurde ja sumisema löönud rahvasumm tegi loomale teed. Hunt nuhutas õhku ja istus siis Yuruki kõrvale, kehahoiust paistmas pingestatud valmisolek.

«Tha on mu kaitsevaim, aga ta kannab maist keha. Kuhu lähen mina, tuleb ka tema, sest oleme hinges seotud …» Yuruki vakatas kohmetult. «Kui vaja, küsige küla targa Sami käest, ta oskab ehk paremini seletada.»

«Ehk küsin tõesti,» sõnas kapten mõtlikult ja lisas siis: «Oled julge poiss, Yuruki! See on hea, teised peaksid sinust eeskuju võtma.»

Nad võtsidki. Peatselt astusid ette kolm Yurukist pisut vanemat noormeest, kes olid teda möödunud kuudel eriti agaralt sangari-juttudega töganud.

«Peame ikka oma silmadega nägema, kuidas meie kandi kangelane vägitegude kallale asub,» muigas Yori, laiaõlgne kahekümneaastane noormees, küla sepa keskmine poeg.

«Mõned vägiteod jäta meile ka, muidu pärast tunglevad tüdrukud ainult sinu sabas ja meist ei taha keegi enam midagi kuulda!» hõikas alati heatujuline Shinya uljalt, tugeva kämblaga Yurukile õlale lajatades. Ta oli üheksateistkümnene, erakordselt nägus ja seni ei olnud Shinyal küll tüdrukutest puudust tulnud.

Kolmas noormees oli Deyumi, peaaegu sama vana kui Yori ja küla parima vibuküti tiitli uhke kandja.

«Mõõgakunsti ma küll ei tunne,» lausus ta pilkava muige saatel, «aga vibu oskan ehk minagi käes hoida.»

Yuruki piinlikkustunne süvenes. Alles kevadel oli Deyumi teda ja teisi küla noori märki laskmises kindlalt võitnud. Vibulaskmisest ja mõõgast ei rääkinud ta ju ärplemise ja eputamise pärast, ehkki nüüd näisid kõik just nii arvavat.

Veidi hiljem ühines vabatahtlikega veel teemaja pidaja noorim poeg Tomi.

«Poleks paha natuke maailma näha,» ühmas just kaheksateistkümneseks saanud noormees. «Pealegi, siis ei pea vennad liisuheitmise pärast muret tundma. Neil kõigil on ju pered ja majapidamised, mina olen veel vaba tulema ja minema, nagu ise tahan!»

Aja parajaks tegemiseks ja värskelt värvatuist ning nende oskustest parema aimu saamiseks otsustas kapten Haore esimese treeningtunni korraldada. Esmalt käskis ta noormeestel tuua vibud ja lasi samal ajal jõe kaldale õlekubust sihtmärgi püsti panna. Laskmises näitasid kõik viis kindlat kätt ja ükski nool ei lennanud märgist päris mööda. Ometi olid Deyumi nooled need, mis kõik kindlalt õlekubu südant tähistava peopesa suuruse paberilehekese sisse lendasid. Yuruki tundis end ikka ebakindlalt ega suutnud laskmisele korralikult süveneda – vaid üks nool kolmest tabas paberi serva.

«Lasta te enam-vähem oskate, nagu külapoistest arvata võiski,» ütles Haore mõtlikult lõuga sügades. «Vaatame, mis te mõõgaga teha oskate. Sina, hundiga poiss, ütlesid vist, et oled üht-teist õppinud?»

Yuruki peas vilksas mõte plehku panna, kuid ta ei tahtnud isale sellisel kombel häbi teha. Parem juba vastu võtta peks kui saada argpüksiks nimetatud. Teiste noorte meeste muigvel pilkude all riietus Yuruki kapteni eeskujul vööni lahti ja võttis ühe harjutusmõõga, kaaludes seda mõtlikult. Tasakaal ei olnud sugugi nii hea kui vanaisa voolitud mõõgal. Tha elavnes, sest lootis mõõgamängus kaasa lüüa, aga Yuruki saatis hundile rahustava pilgu. Ei olnud tarvis neile veelgi rohkem tähelepanu tõmmata.

Kapten oli valmis ja käskis noormehel rünnata. Yuruki võis ennast ja oma lolli pead kiruda, palju tahtis, aga abi ei olnud sellest karvavõrdki. Hambaid kokku surudes tõstis ta puumõõga ja astus kaptenile vastu.

Haore kompas nooruki oskusi ettevaatlikult, samm-sammult ja võte-võttelt, liikudes järjest kiiremini ja keerukamaid kombinatsioone kasutades. Peagi oli Yuruki laup higist märg, niisked peopesad libisesid rohmakal pidemel ning kätes levis iga hoobiga surin ja tuimus. Haore oli läbi proovinud kogu tema napi arsenali, lasknud vastasel paar korda peale tungida ja rünnakud mängeldes kõrvale tõrjunud. Nüüd katsetas kapten Yuruki võimete piire. Ikka sammud, pealetungid, löögid … Noormees tegi endast parima, et kaitset hoida, kuid juba punetas ta ribide all üks vihane punane vorp ja teine vägev sinikas tõotas tulla õlavarrele.

Viimaks välgatas kapteni silmis otsus ja paari kiire liigutusega saatis ta Yuruki harjutusmõõga lendama, väljaaste ja saapalöögiga niitis noormehel jalad alt ning tõstis mõõga … kuid viimast lööki ei tulnud. Halli sähvatusena, silma jaoks ebamugavalt kiiresti liikudes, hüppas Tha mõõgavõitlejate vahele ja lõrises valgeid kihvu paljastades tigedalt. Hundi saba oli sirge ja turjakarvad turris. Üllatunud Haore arvas targemaks paar sammu tagasi astuda.

«Tha, ei!» hüüatas Yuruki hingeldades. Ta ei olnud ju hunti kutsunud, ta oli käskinud elukal vaikselt istuda!

«Maha!» käsutas noormees end püsti ajades ja hunt kuuletus, ehkki kuldne silmapaar jälgis kaptenit ainiti.

Haore langetas aeglaselt puumõõga ning tunnistas kummalist paari.

«Ise alles kutsikad, aga otsast otsani võitlusvaimu täis,» pomises ta. Pannud harjutusmõõgad kõrvale, pöördus kapten taas Yuruki poole: «Sul on pisut oskusi, mis on hea.»

Yuruki vaatas häbenedes maha ja tundis, kuidas kõrvad õhetama lõid. Olnuks see päris võitlus, oleks ta kümme korda surnud ja Tha samuti.

«Ma ei tea, miks üldse mõõkadest juttu tegin,» poetas ta kapteni saapaninadele.

Haore muigas, aga sugugi mitte pahatahtlikult.

«Iga mõõgameister on pidanud alustama algusest. Mõned on sattunud lahingusse ühtki võtet tundmata. Neil, kel paar lööki selged, on üldiselt kergem ellu jääda. Ütlesin, et sul on oskusi ja see on hea …» Ta peatas käeviipega Yuruki vastulause ja jätkas häirimatult: «Mis on aga parem – sul on annet. Sul on kiirust, hea tasakaal ja paindlikud randmed. Veel õpetust, rohkem hoolsat tööd ja sinust võib isegi asja saada.»

Yuruki pomises midagi tänuks ja jäi pükstelt tolmu maha kloppima, kuid tundis end pisut paremini. Üksteise järel proovis Haore läbi ka teiste poiste võitlusoskused. Yuruki märkas üsna rahulolevalt, et ülejäänud noormehed jätsid endast veelgi haledama mulje ja ainult Shinya teenis tunnustava märkuse väleduse kohta.

«Hästi,» sõnas kapten viimaks rüüd tagasi selga tõmmates. «Teie viis olete maakaitseväkke toredaks lisanduseks, kuid meil on vaja rohkem. On lõuna ja aeg liisku heita!»

Päike hakkas puulatvade taha vajuma, kui kapten Haore saatis värskelt värvatud mehed kodudesse kompse pakkima ja lähedastega hüvasti jätma. Jõelinna suunas tuli teele asuda juba järgmisel hommikul aovalges ja sealt edasi … sealt edasi Haigrujärve kantsi!

Yuruki jalutas isa kõrval aegamisi kodu poole, vaadates maju ja rohuseid tänavaid juba teise, lahkuja pilguga. Kõige sellega siin Mustjala kaldal laane veeres, kõigega, mida ta tundis, tuli peatselt hüvasti jätta. Lapsepõlvest lahkumine saabus märksa rutem ja järsumalt, kui ta oodanud oli. Tha näis Yuruki rahutust tunnetavat ja sörkis küll ettepoole, küll taha, küll kõrvale, ikka ja jälle õhku nuhutades.

«Temagi jätab hüvasti,» ütles Yuruki vaikivale isale.

Kodus pakkis noormees vähesed asjad, mida teele kaasa võtta: uued riided ja puhtad sandaalid, villase teki magamiseks, nahast veelähkrid, puust joogitopsi ja söögipulgad. Moto andis pojale veel tihedast hallist villasest kangast mantli, mille peakoti serv oli jänesenahaga vooderdatud.

«Räägitakse, et seal Haigrujärve kantsis on talvel hirmus külm ja rõske,» lausus vanem mees mõtlikult. «Ikkagi järve ehitatud … Aga see on üks hea ja soe mantel.» Isa patsutas poega õlale ja hoidis kätt hetke paigal.

«Oled suureks kasvanud, mu poeg, ja meheks saanud. Olen sinu üle uhke ja tean, et oma teel ei jäta sa isa ega koduküla häbisse!»

Yuruki noogutas ja pärast pikana tundunud vaikust sõnas tasasel, pisut kähedal häälel: «Mu tee on sirge ja sihiks suguvõsa au …» See oli osa esivanemate auks loetavast palvest, mis noormehele korraga keelele tuli.

Hallis hommikuvalguses asus lodi allavett seilama. Öö oli olnud sügiseselt jahe ja selge, kuid nüüd tõusid põhjakaarest tinana rasked pilved ning Mustjalg looritas küla piimjasse uttu. Rõskus tungis soojemategi riiete alla, vajutades meeste õlad kõledusest kühmu. Külamehed hoidsid lodja pardal omaette rühma ning ikka ja jälle rändasid nende pilgud tagasi ülesvoolu, tagasi koduküla poole. Tihedas udus ei olnud maju enam ammugi näha, kuid samas oli raske kaugust aduda. Udus värelevad puutüved oleksid sama hästi võinud olla majade nurgad ning kuuskede võrad meenutasid kõrgeid rookatuseid. Mustjala jõgi lasi külal kodust lahkujaid saata – mis sest, et vaid silmapettena.