Читать книгу Kuidas inimaju töötab - Marc Dingham - Страница 6

1
HIRM

Kui Iowa ülikooli teadlased 1990. aastate alguses esmakordselt SMiga kohtusid (anonüümsuse kaitseks kasutatakse initsiaale), kirjeldasid nad teda noore kolmekümneaastase keskmise intelligentsuse ja rõõmsa olekuga naisena. Ehkki niisuguses kirjelduses pole midagi märkimisväärset, huvitas teadlasi SMi juures veider tajuga seonduv puudus: naisel oli raskusi emotsioonide äratundmisega inimeste nägudel. Eriti ilmnes see juhul, kui tegu oli hirmuga – SM ei paistnud suutvat ainuüksi näoilme põhjal aru saada, mil keegi hirmu tundis.²

Enamikule inimestest on teiste nägudel olevate emotsioonide äratundmine loomulik võime – ühtlasi oskus, millele me peaaegu igasuguse sotsiaalse suhtluse puhul tugevalt toetume. Seega huvitas teadlasi SMi puhul selle võime puudumine ning nad veensid naist osalema mõnes testis. Varsti said nad aru, et naise võimetus näoilme põhjal hirmu tuvastada ulatus hoopis sügavamale: hirmutunne iseenesest oli talle täiesti tundmatu.

Näiteks võiks tuua vahejuhtumi, mida SM oli kogenud veidi enne kohtumist Iowa ülikooli teadlastega. Ta kõndis üksinda kodu poole umbes kella kümne ajal õhtul piirkonnas, kus vohas narkootikumide tarbimine ja kuritegevus (paigas, kus paljud inimesed ei tunne end mugavalt isegi öösel üksinda sõites). Pargipingilt hüüdis SMi üks mees, kes naise kirjelduse järgi „tundus olevat narkojoobesˮ.

Enamik meist langetab sellises olukorras pea ja lisab sammu – astudes veidi kiiremini kui enne. Ent SM lähenes enesekindlalt mehele. Kui naine tema juurde jõudis, hüppas mees äkki püsti, haaras kinni SMi pluusist ja lükkas ta pingile pikali. Mees surus noa naise kõrile ja sisistas: „Lõikan su kõri läbi, sa lita!ˮ

Kujutage end ette SMi olukorras – mida te sel hetkel mõtleksite ja tunneksite? Kui sarnanete enamikuga meist, hakkaks teil süda taguma, hingamine muutuks kiireks ja pinnapealseks ning aju ujutataks üle meeletute paaniliste mõtetega.

SM ei kogenud midagi selletaolist. Ta reageeris mehe ähvardusele sõnadega: „Kui sa mu tapad, pead esmalt minu jumala inglitega hakkama saama.ˮ Arvatavasti hirmutas meest naise külmavereline (ja peame tunnistama, et ka veidi veider) reageering ning ta laskis SMil minna. Naine sammus rahulikus tempos kodu poole, nagu poleks juhtunud midagi eriti traumeerivat – ta oli vihane, kuid ei tundnud hirmu.³

SM pole füüsiliselt tugev, ka pole tal mingit erilist väljaõpet võitluskunstides, mis annaks talle enesekindlust olukorras, kus nuga kõrile surutakse. Kuid hirm näib tema emotsionaalsest repertuaarist lihtsalt puuduvat. Talle meenub juhtumeid lapseeast, mil ta kartis, kuid täiskasvanuelus pole ta kunagi hirmu tundnud.

Teadlased on püüdnud SMil mitmeti hirmu esile kutsuda – mõnel teaduslikult tavapärasemal viisil, aga osalt ka üsna tavatul moel.⁴ Näiteks pärast seda, kui SM oli öelnud, et talle ei meeldi maod ja ämblikud, viisid teadlased ta eksootiliste lemmikloomade poodi, kus oli suur hulk vingerdavaid ja jubeda väljanägemisega roomavaid olendeid. Selle asemel et karta, oli naine neist väga huvitatud ja uudishimulik, paludes korduvalt luba madusid kätte võtta hoolimata hoiatusest, et need on ohtlikud. SM püüdis puudutada ka tarantlit – toiming, mis tõenäoliselt paneks end veidi ebamugavalt tundma isegi kõige vähem ämblikukartliku meie seast.

Teadlased viisid SMi kummitavasse majja (Waverly Hills Sanatorium) Louisvilleʼis Kentuckys, mida paranormaalsete nähtuste entusiastid tunnustavad ühe kõige kummituslikuma kohana Ühendriikides. Ehkki enamik meist suudab arvatavasti minna läbi kummitusmaja ilma tegelikult kartmata, piisab ähmaselt valgustatud nurkadest välja hüppavatest kostümeeritud inimestest, et meid vähemalt paaril korral ehmatada, ning mõni võib ehk väikese karjatusegi kuuldavale tuua. Aga SM kõndis kummitusmajast läbi lõbusal näol, sageli naerdes kostümeeritud olendeid, kes teda palehigis hirmutada püüdsid. Naine isegi üllatas üht n-ö olendit sellega, et müksas ta pead, sest soovis teada, mismoodi tema kostüüm sõrmede all tundub.

Lõpuks lasid teadlased SMil vaadata selliseid õudusfilme nagu „The Ringˮ, „The Blair Witch Projectˮ ja „The Shiningˮ. Naine leidis filmid lõbusad ja mõnikord ka põnevad olevat, kuid kartust need temas küll ei tekitanud. Tema hirmureageeringute hulka kuue filmi vaatamisel peetaks tavatult napiks, õigupoolest neid polnudki.

Oma võime tõttu mitte tunda hirmu on SMist saanud üks tänapäeva tuntumaid elavaid meditsiinilisi juhtumeid. Naist, kelle vanus on praegu viiekümnendate keskpaigas, on uuritud viimase 25 aasta jooksul ulatuslikult, lootuses, et tema kartmatus võib anda meile mingit teavet tervete patsientide hirmude põhjuste kohta.

Kuid SMi puhul on teada veel midagi, mis on tema seisundi mõistmiseks oluline: ta kannatab väga haruldase geneetilise häire all, mida tuntakse Urbach-Wiethe’i haigusena. Urbach-Wiethe ei too tavaliselt surma, kuid võib kahjustada aju – eriti oimu läheduses paiknevat aju osa, mida tuntakse oimusagarana. Ja oimusagara sees paikneb piirkond, mida nimetatakse amügdalaks ehk mandelkehaks, millel hirmu tundmises – ja SMi puhul hirmu puudumises – võib olla oluline osa.

Aju mandel

Sõna amügdala tähendab mandlit ning on saanud oma nime kuju järgi, mis pisut sarnaneb mandli omaga. Aju pinnale vaadates pole mandelkeha näha, selleni jõudmiseks läheb vaja skalpelli ja mõningast oskust aju lahata. Ja ehkki me tavaliselt räägime ühest mandelkehast, on neid tavapäraselt kaks: üks kummaski oimusagaras. Nagu paljud teised osad ajus (mis jaotub kaheks teataval määral sümmeetriliseks pooleks – ajupoolkeradeks), on mandelkehagi osutunud ohvriks neuroteaduse veidras tavas, mille kohaselt topeltelunditest kõneldakse ainsuses.

Arvatakse, et iga mandelkeha sisaldab 12 miljonit umbes 86 miljardist aju närvirakust⁵ – rakkudest, mis on aju põhilised ehitusplokid. Siiski pole mandelkeha väga silmatorkav struktuur. Kuni 1800. aastate alguseni ei tunnustatud seda koguni aju eraldi piirkonnana. Isegi pärast seda läks aega kuni 20. sajandi keskpaigani ning alles siis hakkasid uurijad mandelkeha seostama eriliste funktsioonidega. Ent sestpeale on tema kurikuulsus tõeliselt tuule tiibadesse saanud.

Ahvid, meskaliin ja mandelkeha

1930. aastatel hakkas Saksa-Ameerika päritolu psühholoog Heinrich Klüver huvituma psühhedeelsest droogist meskaliin. Meskaliini leidub väikeses Peyote kaktuses, mis pärineb Ühendriikide edelaosast ja Mehhikost, selle mõju sarnaneb paljuski hallutsinogeen LSDga. Klüveri meskaliinihuvi sündis tema uudishimust eredate vaimsete kujutluspiltide vastu – on teada, et meskaliin neid tekitab. Ent mehe entusiasmi näis käivitavat mitte üksnes professionaalne huvi, oma eksperimentides tarvitas ta sageli ka ise droogi.⁶

Kui Klüveri meskaliiniuuringud jätkusid, hakkas teda huvitama, millist aju osa droog mõjutab. Tal oli kahtlus, et sihtmärk võib asuda oimusagaras. See arusaam tekkis tähelepanekust, et suurte meskaliinidooside süstimine ahvidele võis kutsuda esile kõrvalmõjusid, mis sarnanesid oimusagara epilepsiaga – oimusagarat mõjutava teatava haigushooga.

Oma hüpoteesi kontrollimiseks värbas Klüver noore neurokirurgi Paul Bucy eemaldama ahvide oimusagara osi. Klüveri mõtteviisi kohaselt pidi, juhul kui oimusagar on meskaliini mõju puhul oluline, selle eemaldamine jätma droogi igasuguse mõjuta. Muidugi ei aimanud Klüver üldse, et see eksperiment toob tema nime pea iga tänapäeval ilmuva neuroteaduse õpiku sissejuhatusse.

Klüveri ja Bucy esimene katsealune oli agressiivne pärdik Aurora. Bucy eemaldas suurema osa Aurora vasakust ja paremast oimusagarast. Edasi olid teadlased Aurora käitumise muutusest šokeeritud.

Taltsutamatu ja vaenulik pärdik muutus vaikseks ning taltsaks. Tema käitumisviis muutus mitmeti, kuid kõige tähtsam oli, et enam ei tundunud ta välja näitavat ei viha ega hirmu. Kui Klüver ja Bucy oma töö avaldasid⁷, sai sellest esimene tuntud uurimus, mis seostas oimusagara piirkonnad tugevate emotsioonidega.⁸ Oimusagara sellist tüüpi kahjustus, mis tekitati Aurorale, sai tuntuks Klüveri-Bucy sündroomina.

Paar aastakümmet hiljem, 1950. aastatel, leidis briti neuropsühholoog Larry Weiskrantz, et paljusid Klüveri ja Bucy poolt täheldatud mõjusid saab reprodutseerida, kui eemaldada ahvidel ainult mandelkeha.⁹ Nüüd hakkas too eelnevalt vähetuntud piirkond esmakordselt uurijate tähelepanu pälvima.

Weiskrantz järeldas, et mandelkeha võib olla oluline, sest laseb pärdikutel ära tunda, kas miski on hea või halb – vaatekoht, mis sobib tegelikult kokku ühe funktsiooniga, mida tänapäeva neuroteadlased elundile omistavad. Ent paljud uurijad pärast Weiskrantzi jätsid kahe silma vahele seose positiivsete emotsioonidega ning keskendusid peamiselt negatiivsetele kogemustele. Ikka ja jälle seostati mandelkeha just ühe emotsiooniga ja see oli hirm.

Hirmuseose loomine

Suur hulk tõendusmaterjali, mis seostab mandelkeha hirmuga, tuleneb uurimustest, mis käsitlesid õppimisviisi, mida nimetatakse hirmuseose loomiseks. Eksperimendid seisnevad selles, et võetakse miski, mida katsealune (ütleme rott, sest neis katseis on katsealusteks tihti rotid) ei pea heaks või halvaks (näiteks piiksatus), ning püütakse see seostada millegi sellisega, mida rott tingimata halvaks peab (näiteks kerge elektrišokk). Seda saab teha nii, et lasete rotil kuulda palju kordi sama heli vahetult enne seda, kui ta kerge elektrišoki saab.

Kui toimida niiviisi piisav arv kordi, hakkab rott piiksatust kuuldes hirmu ilmutama – olenemata sellest, kas šokk järgneb või mitte. Protsessi, kus reageerimisel eelnevalt neutraalsele stiimulile (nagu näiteks piiksatused) tekib kindel tavapärane käitumine, tuntakse seose loomisena. See tähendab äratundmist, et asjadel, mille vahel teadvuses eelnevalt puudus tugev seos, tekib nüüd side. Kuna kirjeldatud juhul seisneb õppimine hirmureaktsiooni esilekutsumises, räägitakse protsessist kui hirmuseose loomisest.

Kui teadlased pöörasid tähelepanu mandelkeha rollile hirmuseose tekkes, said paljud uurijad üksteisega sarnaseid tulemusi: mandelkeha või seda aju teiste osadega ühendavate närviteede kahjustused katkestavad hirmuseose loomise.¹⁰ Kui te näiteks kahjustate roti mandelkeha ja püüate siis panna rotti ära tundma signaali, mis annab märku kohe järgnevast šokist, ei õpi ta neid asju omavahel seostama. Ükskõik kui palju kordi ka ei järgneks piiksatustele šokk, ei reageeri kahjustatud mandelkehaga rott signaali kuulmisele vahetu hirmuga.

Teistes uurimustes (rottidega, kelle mandelkeha olid puutumata) leiti, et mandelkeha närvirakud on piiksatuste ajal aktiivsemad.¹¹ Ja ka inimestega tehtud uuringutes on saadud samasuguseid tulemusi: kui inimene õpib midagi kartma, on selle juures tegev mandelkeha.¹² Seega osutas tõendusmaterjal mandelkeha rollile informatsiooni saamises hirmutavate asjade kohta. Mandelkeha näib aitavat tekitada mälestusi, mis võimaldavad meil maailmas ära tunda potentsiaalselt ohtlikke asju.