Читать книгу Kuidas inimaju töötab - Marc Dingham - Страница 7

Mandelkeha kui ohu detektor

Oleme seega jõudnud arusaamisele, et mandelkeha etendab otsustavat rolli hirmuseose loomisel. Aga kuidas on lugu hirmu kogemisega? Kas mandelkeha osaleb ka emotsiooni tekitamises? Tõendusmaterjal lubab oletada, et nii see on. Mandelkeha aktiveerub kohe, kui me millegi ohtlikuga ainuüksi silmitsi satume, ning peale selle, et jätab meelde kogetud hirmutavad asjad, aitab ta meil kõigepealt ohtu määratleda ja sellele reageerida.¹³

Tüüpilist reaktsiooni millelegi ähvardavale kutsutakse sageli võitle-või-põgene-reaktsiooniks, seda lihtsal põhjusel, et kui satute vastamisi mingi ähvardava ohuga, muutub keha refleksiivselt valvsaks ja energiaküllaseks, mis võimaldab teil ohuga toime tulla kas võideldes või – meie seas leiduvate patsifistide puhul – ära joostes. Sellist tüüpi reaktsioonil oli otsustav tähtsus eelajaloolistel aegadel, kui kõige sagedasemad ohud, millega me kokku puutusime, olid tõega elu või surma küsimused (näiteks kui lõvi meid taga ajas). Kuna võitle-või-põgene-reaktsioon aitab kehal nendes olukordades toimida ennast säilitavalt, aitas ta noil päevil, mil kõikjal varitses surmaoht, meie liigil ellu jääda.

Mandelkeha võib etendada keskset osa võitle-või-põgene-reaktsiooni käivitamisel. Protsess algab, kui mandelkeha saab meie meeltelt (näiteks silmadelt) teavet keskkonna kohta. Kui läheduses on midagi potentsiaalselt ohtlikku või ähvardavat, saadavad mandelkeha närvirakud signaale teistesse aju osadesse, mis osalevad teie muutumises energiaküllaseks, valvsaks ja kartlikuks. Näiteks on mandelkeha närvirakud ühenduses teise struktuuriga, mida nimetatakse hüpotalamuseks – see on väike, kuid keeruline aju osa, mis võib muuta keha seisundit hormoonide vallandamise kaudu –, et kooskõlastada selliseid muutusi nagu pulsi kiirenemine ja hingamise sagenemine. Teie pupillid laienevad, maks hakkab tootma enam glükoosi, samas pärsitakse antud momendil mitteolulisi asju – nagu näiteks süljeeritus seedimisprotsessi alustamiseks.

Kõik need füsioloogilised muutused on loogilised. Need valmistavad keha ette võitluseks või põgenemiseks, kindlustades, et hapnikutase oleks kõrge, lihased valmis pingestuma, kehal jätkuks toimimiseks piisavalt energiat (glükoosi kujul), pupillid laseksid läbi piisavalt valgust, et keskkonnas tähtsaid märke näha, ja nii edasi.

Tegu on kompleksse reaktsiooniga, see leiab aset uskumatult kiiresti protsessis, mis aitab meil toime tulla väga erinevate ohtudega. Ent õnnetuseks ei tee aju ohtudel eriti vahet ega suuda otsustada, mida pidada piisavalt ohtlikuks, et esile kutsuda võitle-või-põgene-reaktsiooni. Enamik meist ei satu just väga sageli silmitsi ähvardustega, mis sunniksid meid tõepoolest kas võitlema või minema jooksma. Kuid praegust suhteliselt rahulikku perioodi inimajaloos ei kasuta aju ära, et lõdvendada ohu märkamise võimet. Selle asemel paneb ta teid kogema võitle-või-põgene-reaktsiooni ka siis, kui reageerite sellistele asjadele nagu seltskondlikud fopaad või isegi teie enda murelikud mõtted. Ent ikkagi oleme sunnitud võtma hea koos halvaga, kuna võitle-või-põgene-reaktsioonil on olnud meie ellujäämises oluline roll juba inimliigi tekkimisest saadik. Ja asjad võiksid olla hoopis hullemad. Kui süsteem toimib hästi, annab ohu täheldamise mehhanism meile erakordse suutlikkuse uurida keskkonda, otsekohe märgata asju, mis võivad endast ohtu kujutada, ning võimekuse tegutseda sekundite vältel. Ja ehkki see kõik on muljet avaldav, on süsteemi veelgi hämmastavam omadus, et mandelkeha näib suutvat avastada ohtu ja algatada võitle-või-põgene-reaktsiooni juba enne seda, kui te ise sellest teadlik olete.

Hirmul enne, kui seda ise teate

Kujutage ette, et tunnete suurt hirmu ämblike ees (paljudel pole selleks erilist fantaasialendu vaja). Kujutlege end minemas külma ja pimedasse keldrisse, mis on täis ämblikuvõrke. Lambid ei põle, seega kasutate liikumisel taskulampi. Kui valgustate lambi valgusvihuga põrandat, satub valgus ootamatult tohutule 15 sentimeetri pikkusele ämblikule, kes üle põranda teie poole sibab.

Kui kardate ämblikke (ja isegi siis, kui te ei karda), tekitab olukord teis peaaegu kohese reaktsiooni. Arvatavasti karjatate, pöördute ümber, et jooksu pista, ning – juhul kui sarnanete minuga – komistate ja kukute trepile. Samal ajal leiavad teie kehas aset eelnevalt kõne all olnud muutused: pulss kiireneb, hingamine samuti, pupillid laienevad jne. Ja arvatavasti (või isegi usutavasti) on need ümberkorraldused tingitud mandelkeha aktiivsusest.

Kui keegi paluks teil loetleda järjekorras muudatused, mis kirjeldatud juhtumil teie ajus aset leidsid, mõtleksite arvatavasti, et enne, kui hirm teis võimust võttis, olite jõudnud aru saada, et keldris on ämblik. Sest kuidas muidu oleksite osanud hirmu tunda?

Ent mõned uurimused väidavad, et mandelkeha saab aktiveeruda ja algatada hirmureaktsiooni juba enne, kui te endale teadvustate, et midagi on karta.¹⁴ Mõistmaks, kuidas see võib toimida, tutvugem veel ühe aju osaga: tserebraalse korteksi ehk tserebraalse ajukoorega, millele sageli viidatakse lihtsalt kui ajukoorele. Ajukoor koosneb aju välimisest pinnast (kõige jämedamas kohas ligemale 4,5 mm paks), niisiis on see tõenäoliselt aju osa, mida olete kõige enam nägema harjunud. Ajukoore kude voldib ennast mitmekordselt kokku, moodustades aju pinda läbistavaid vagusid ja kõrgemaid osi. Ajukoor on seega aju osa, mis annab ajule iseloomuliku ussitaoliselt keerdunud välimuse.

Korteks on ladina keelest pärinev sõna, mille otsene tähendus on koor (nagu puukoor). Esimesed neuroanatoomia uurijad valisid selle termini, sest algselt arvati, et korteksil pole muud erilist rolli peale selle, et ta toimib kestana, mis ümbritseb aju tähtsamaid osi. Tänapäeval valitseb siiski laialdane arusaam, et ajukoorel on otsustav roll paljudes tunnetuslikes tegevustes (näiteks otsuste langetamisel, mälu puhul, hinnangute andmisel, planeerimisel, ülesannete lahendamisel), mida me tavaliselt seostame inimmõtlemisega, aga ka terves hulgas teistes funktsioonides alates aistingute tunnetamisest kuni liikumiseni.

Enamiku asjade kohta, millega te oma keskkonnas vastakuti satute, saadetakse nägemise kaudu tajutav informatsioon teie silmast visuaalse töötluse piirkondadesse ajukoores. Ajukoor aitab kindlaks teha, kas ümbruskonnas on midagi nii tähtsat, et sellest tasuks teadlik olla, ja saadab siis informatsiooni aju eri piirkondadesse, et aidata teil reageeringut koordineerida. Kui näiteks ümbruskonnas paistab miski eriti kurjakuulutavana, võib ajukoor saata signaale sellisesse piirkonda nagu mandelkeha, et panna see aktiveerima mõnesid radu, mida eelnevalt mainisime (näiteks teed hüpotalamusesse), käivitamaks võitle-või-põgene-reaktsiooni.

Sel viisil etendab ajukoor olulist rolli nende asjade kindlakstegemisel keskkonnas, millega on vaja tegelda, ja korraldab viisi, kuidas seda teha. Ajukoores toimuv töötlus eeldatakse olevat peamiselt teadvustatud – ajaks, mil visuaalne informatsioon on jõudnud ajukoorde ja ajukoor on kindlaks teinud midagi märkimisväärset, oleme juba endale teadvustanud selle asja olemasolu keskkonnas.

Alternatiivne juhtetee, mis võib tulla kasutusele eespool näitena toodud ämbliku puhul (või mingi sama ehmatava kogemuse korral), saadab aga visuaalse informatsiooni otse mandelkehasse – enne kui ajukoorele sellest teada antakse. Kuna ajukoor pole infot töödelnud, ei ole me seda enda jaoks teadvustanud. Ent sellegipoolest suudab mandelkeha reageerida keskkonnas olevatele asjadele, mis võivad endast kujutada ohtu. Nii saab ta ikkagi valla päästa võitle-või-põgene-reaktsiooni ning panna teid isegi mingil olulisel viisil reageerima, näiteks hirmust karjuma või teise suunda jooksma.

Muidugi saab ajukoor ka viimati kirjeldatud olukorras teadlikuks visuaalsest informatsioonist, aga selleks kulub natuke rohkem aega (kusjuures natukese all mõtlen ma väga nappi aega – mandelkeha võib käivituda sekundi murdosa varem kui ajukoor). Tegelikult juhtub kõik nii kiiresti, et te isegi ei teadvusta endale, et hirm haaras teid veel enne, kui saite teada põhjuse.

HIRMU OHJELDAMINE

Kui kogete võitle-või-põgene-reaktsiooni, reageerib teie aju füsioloogilistele märkidele – nagu pulsi kiirenemine – sageli sellega, et suurendab teie hirmu- ja ohutunnet. Ta tunneb ära, et kiirenenud pulss esineb tavaliselt siis, kui ümbruses on midagi ohtlikku, seega kasutab ta kiiret pulssi kinnitusena, et keskkonnas varitseb oht (selline loogika on tsirkulaarne, kuna see oli juba algselt kiirenenud pulsi põhjuseks, kuid te aju toimibki tihti ebaloogiliselt). Nii võib tekkida nõiaring, mille puhul võitle-või-põgene-reaktsioon tegelikult lisab hirmu, suurendades võitle-või-põgene-reaktsiooni, ja nii edasi. Seega on üks viis hirmude ohjeldamiseks õppida oma keha rahustama. Enne hirmutavaid sündmusi või nende ajal võib kasutada sügavat hingamist, kohaloleku-meditatsiooni ja muid lõdvestustehnikaid, et säilitada külma verd. See muudab tõenäolisemaks, et suudate oma meeled rahulikuks sundida.

Miks on meie aju välja arendanud viisi töödelda hirmu niivõrd kiiresti, et mõned aju kõige tähtsamad osad saavad viimasena teada, et on põhjust midagi karta? Jällegi taandub kõik ellujäämisele – mitte ellujäämisele tänapäeval, vaid meie iidsete primaatidest esivanemate ellujäämisele ammu möödunud aegadel. Suutlikkus hüpata tagasi, et hoiduda näiteks ründava mao eest – ilma esmalt peatumata ja mõtlemata, kas madu kujutab endast ohtu või mitte –, võis meie eelajalooliste esivanemate päevil tähendada elu ja surma küsimust. Neil, kes suutsid niisugusel kiirel viisil ohte tuvastada, võis olla suurem tõenäosus ellu jääda. Ja kuna nemad olid tõenäolisemad ellujääjad, olid nad ka tõenäolisemad järglaste saajad, kelle järglastel omakorda olid samasugused omadused – ning aju, millel on võime kiiresti ohte avastada.