Читать книгу Putini propagandamasin. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika - Marcel H. Van Herpen - Страница 3

Kui Venemaa sekkus 2014. aastal Ukrainas, seisis maailm silmitsi Kremli massiivseima ja intensiivseima propagandapealetungiga viimase seitsmekümne aasta jooksul. Vene propagandamasin pani tühisena näima isegi Saddam Husseini, kes 1991. aastal enne operatsiooni Kõrbetorm lubas lääne koalitsioonile, et too saab lüüa „lahingute emas”, nagu Iraagi liider seda toona ise nimetas. Sõltumatu Vene uuringuorganisatsiooni Levada keskuse direktor Lev Gudkov on öelnud, et praegu on võimalik Venemaal täheldada „agressiivset ja petlikku propagandat … mis on hullem, kui miski, mille tunnistajaks ma olin Nõukogude Liidus”.1 Seda arvamust jagab ka tuntud kirjastaja Irina Prohhorova, kes on kõhklematult nimetanud Putini propagandat stalinistlikuks ja võrrelnud seda 1940ndate lõpu repressioone iseloomustanud läänevastase hüsteeriaga.2 Me ei tohi siiski unustada, et „hea” propaganda ei ole mitte lihtsalt uskmatute veenmine või ainult ebatõdede ja valede rääkimine. Nagu David Welch on õigesti märkinud, eksisteerib

propaganda puhul kaks tavalist väärarvamust. Laialt on levinud uskumus, et propaganda ei ole midagi muud kui mõjutamise kunst, mille eesmärk on muuta vaid suhtumist ja ideid. See on kahtlemata üks eesmärke, kuid tihti piiratud ja teisejärguline. Sageli on propaganda olulisem olemasolevate suundumuste ja uskumuste tugevdamiseks, teravdamiseks ja tähelepanu keskmesse toomiseks. Teine peamine väärarvamus on täiesti vale veendumus, et propaganda koosneb vaid pettustest ja valedest. Õigupoolest tegutseb see mitmesuguste tõdedega – alustades ilmselgetest valedest kuni pooltõdede ja kontekstiväliste tõdedeni välja.3

Olulist rolli mängisid Ukrainas toimunud Moskva agressiooniga kaasnenud desinformatsioonikampaanias eriti viimati nimetatud kategooriad: pooltõed ja kontekstivälised tõed. Need meenutasid aega, kui Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ametlikku ajalehte Pravdat peeti läänes oma pealkirjale (tõlkes „tõde”) üsna vastandlikuks. On oluline meenutada, et isegi sõna „desinformatsioon” (desinformatsija) näib olevat vene leiutis. Michel Helleri järgi ilmus sõna esimest korda kasutusse 1963. aastal, kui KGB lõi spetsiaalse osakonna, mille ülesanne oli desinformatsiooni loomine Nõukogude Liidu tõeliste poliitiliste eesmärkide kohta.4 KGB jaoks ei piirnenud desinformatsioon vaid pooltõdede levitamisega, see hõlmas ka „tema agentide levitatavaid dokumente, kirju, käsikirju ja võltsitud pilte, kuritahtlikke ja veenvaid kuulujutte ning valesid luureandmeid [kui ka] väliskülaliste meelitamist Nõukogude Liitu”.5 Desinformatsioon oli Nõukogude Liidus traditsioon, mille juured ulatusid Leninini, kes rajas KGB eelkäija tšekaa.6 Huvitaval kombel arendas juba Lenin mõtet, mis võis inspireerida Putini taktikat saata Ukrainasse anonüümsed, ilma eraldusmärkideta vormides rohelised mehikesed, kes kuulusid juhuslikult Venemaa eriüksusesse ehk spetsnazi vägedesse. „Sõjas Poolaga [1920],” kirjutab Heller, „võib muude asjade hulgas leida soovituse Leninilt, mida ta ise nimetas täiuslikuks plaaniks … [Ta tegi ettepaneku] puhastada Punaarmee poolt okupeeritud Poola territoorium: „Me võime seda tehes teeselda „rohelisi” … Poome üles kulakud, preestrid ja maaomanikud.” „Plaani leidlikkus seisneb mõttes,” kirjutas Heller „näida „rohelistena” ehk teisisõnu mässavate talupoegadena, kes pigem toetasid valgeid kui punaseid.”7

AGITPROPI NAASMINE?

Varajased bolševikud olid nüüdisaegse propaganda meistrid. Nende propaganda muutus rohkem institutsionaliseeritumaks koos Kommunistliku Partei Keskkomiteesse propaganda- ja agitatsiooniosakonna (otdel agitatsii i propagandõ) loomisega. Sellest nõukogude agitpropi peamisest korraldajast kasvas uue majanduspoliitika aastatel (1921−1928) viimistletud bürokraatlik struktuur, millel oli rohkem kui kolmkümmend allüksust ajakirjanduse, kirjastuste, teaduse, koolide, kaadri väljaõppe, kino, kunsti, teatri, raadio ja kirjanduse jaoks, kui nimetada neist vaid mõnda.8 1920ndate keskpaigas „jälgisid kõik need osakonnad süstemaatiliselt oma valdkonna tegevusi”.9 Alguses oli võimas bolševike propaganda suunatud peamiselt otse Nõukogude Liidu elanikkonnale, aga üsna pea laiendati seda ka välisele auditooriumile. Kui propagandat kasutati meele mõjutamiseks, siis agitatsioon töötas vastuvõtja emotsioonidel ja tema käitumisharjumustel. Bolševikud uskusid kindlalt kommunismi ja arvasid, et kõik vahendid, sealhulgas nii tsensuur, valed, petmine kui ka valetegelikkuste tootmine, olid lubatud oma ideede pealesundimiseks. Bolševikud olid nüüdisaegse propaganda varajased meistrid ja kasutasid mudelit, mida järgis Natsi-Saksamaa propaganda- ja rahvahariduse minister Josef Goebbels.10 Kõrge positsiooniga nats, keda üks Ameerika reporter juunis 1933 tsiteeris, tunnistas avalikult: „Meie, natsionaalsotsialistid, oleme palju õppinud Venemaa bolševikelt.”11 Sama ajakirjanik täheldas, et „natside plakatid, millel on löövad ja värvilised pildid talupoegadest, koduperenaistest ja töölistest … Päris tihti on need täielikult kopeeritud Vene või Saksa kommunistidelt”.12

Bolševike propaganda võis olla uus nähtus, aga seda ei olnud kindlasti tsensuur, valede väljamõtlemine, teiste petmine ja valetegelikkuste loomine. Need olid juba Tsaari-Venemaal kindlalt välja kujunenud praktikad. Selle varajase tunnistaja, Prantsusmaalt pärit Nobeli preemia laureaadi markii Astolphe de Custine’i sõnul, kes külastas Venemaad 1839 ja avaldas kuulsa raamatu „Lettres de Russie” („Kirjad Venemaalt”), olid valed ja pettus Vene ühiskonna lahutamatu osa. „Seltsielu sellel maal,” kirjutas ta, „on alaline tõe vastu suunatud vandenõu. Kõiki, keda ei ole ära lollitatud, peetakse seal reeturiteks … vale ümberlükkamine, poliitilise nõude eitamine … on rünnak riigi julgeoleku vastu.”13 Ta jätkab: „See on riik, kus ajud on juba sünnist saati kohandunud silmakirjalikkusega.”14 „Ainult tõde on see, mis šokeerib.”15 Ta võtab kokku: „Üks sõna välja öeldud tõde on säde, mis maandub püssirohutünnis.”16

Lenini ja Stalini propagandamasinad jätkasid ilma kahtluseta vana tsaristlikku traditsiooni ja Putin omakorda jäljendas nõukogude mudeleid. Putin siiski mitte ainult ei kopeeri, vaid ta on samuti oluline novaator, sest võttes arvesse nelja arengut, on tänapäeva Vene propagandal täiesti uus olemus. Esimene on Kremli määratud enneolematult helde eelarve propaganda läbiviimiseks. Teine on propagandamasinavärgi põhjalik ajakohastamine, mis on Putini alluvuses toimunud. Kõrgprofessionaalsel viisil on kogu meedia, mitte ainult televisioon, raadio ja press, vaid ka internet ja sotsiaalmeedia, rakendatud kaasa aitama Kremli sõnumi levitamisele. Kolmas uuendus on psühholoogiline oskusteave uue infosõja pidamiseks, mis on palju keerulisem ja põhjalikum kui Lenini- või Stalini-aegne. Kreml on võimeline nutikalt ja paindlikult oma sõnumit kohandama vastavalt sihtrühmadele eri riikides. Viimaseks, Kreml suudab külma sõja järgses maailmas Venemaa propaganda huvides ära kasutada lääne meedia suhtelist avatust, see on midagi sellist, mis ei olnud võimalik külma sõja ajal (erandiks muidugi lääne kommunistlik ajakirjandus). Need neli faktorit – Kremli erakordselt helde eelarve, professionaalne ja ühendatud jõupingutus meedias, uus psühholoogiline lähenemine ning lääne avatus – on pakkunud Kremlile loendamatuid võimalusi oma auditooriumi paisutamiseks läänes.

HÜBRIIDSÕDA UKRAINAS: DESINFORMATSIOONIST VÄÄRINFORMATSIOONINI

See on põhjus, miks mitte ainult Venemaa elanikkond, vaid ka mitte üldse väheoluline läbilõige lääne publikust kaldus uskuma Kremli sõnumit, et Maidani ülestõusu innustasid ja juhtisid lääne luureteenistused, et Ukraina uus valitsus oli ebaseaduslik ja koosnes fašistidest ning antisemiitidest17 ning et Krimmis ja Donbassis ei olnud mingit Venemaa sõjalist märkamatut sissetungi, vaid kohaliku algupäraga liikumine, mis koosnes üksnes kodumaist päritolu separatistidest. Kreml suutis esitada salakavala segu päris- ja väljamõeldud faktidest. Mõned lääne poliitikud külastasid tõepoolest Maidani ja tõsi oli ka see, et fašistliku partei Paremsektor (ukraina keeles Pravõi sektor) ja parempoolse partei Svoboda („vabadus”) liikmed osalesid Maidani liikumises. Samamoodi on tõsi see, et Ukraina separatistid olid olemas. Siiski õnnestus Kremlil negatiivseid külgi üle paisutades ja neid väljamõeldud faktidega segades – taktikaga, mis on desinformatsiooni tunnus – veenda läbilõiget lääne publikust oma versiooni õigsuses. Poola analüütik Jolanta Darczewska:

Krimmi operatsioon on pakkunud Venemaale võimaluse näidata tervele maailmale infosõja võimekust ja potentsiaali. Selle eesmärk on kasutada raskelt kindlaks tehtavaid meetodeid teiste riikide eliitide ja ühiskondade allutamiseks, kasutades selleks erinevaid salajasi ja avalikke kanaleid (salateenistused, diplomaatia ja meedia), psühholoogilist mõjutamist ning ideoloogilist ja poliitilist sabotaaži.18

Konflikti venides hakkas desinformatsioonikampaania peagi teed rajama puhtale väärinformatsioonile: jultunud ebatõdede ja selgete valede väljamõtlemisele ning levitamisele. Üks näide sellest väärinformatsioonist on Venemaa Pervõi Kanali (Esimene Kanal) uudistesaade 12. juulil 2014. Ühes intervjuus rääkis naine nimega Galina, kes väitis end olevat põgenik Ida-Ukrainast Slovjanskist, kuidas Ukraina sõdurid olla võtnud kolmeaastase poisi ja löönud ta risti „nagu Jeesuse”.

Üks mees naelutas, samal ajal kui [teised] kaks teda kinni hoidsid. Ja see kõik juhtus tema ema silme all. [Siis] nad võtsid ema. Ja ema nägi, kuidas laps jooksis verd. Laps nuttis ja karjus … Inimesed minestasid. Kui laps suri pärast pooletunnist agooniat, võtsid nad ema, sidusid ta teadvusetu keha tanki külge ja sõitsid kolm ringi ümber väljaku. Iga ring oli üks kilomeeter pikk.19

See lugu tekitas Venemaal suurt pahameelt, aga üsna pea paljastati, et tegemist oli puhtalt väljamõeldisega.20 Teine näide sellisest sihilikust väärinformatsioonist oli artikkel Vene veebilehel Life News, mis avaldati vahetult pärast Malaysia Airlinesi lennu MH-17 allatulistamist Ida-Ukraina kohal. Venemaa föderaalse lennundusameti Rosaviatsija kõneisik ütles, et lennuõnnetuse põhjustas „Ukraina rakett”, mis tulistati välja maa pealt või lennukilt ja mille sihtmärk „võis olla Venemaa presidendi lennuk”.21 Malaysia Airlinesi Boeing ja Putini lennuk võisid väidetavalt ühel ajal läbida sama lennukoridori Varssavi lähistel. Ilmselgelt ei olnud haiglastel fantaasiatel mitte mingeid piire. 25. jaanuaril 2015 ütles „Donetski rahvavabariigi juht” Aleksandr Zahhartšenko intervjuus Esimesele Kanalile: „Ukraina väed on endaga kaasa toonud kolm teisaldatavat krematooriumi. Neid kasutatakse surnukehade põletamiseks. Pärastpoole nad ütlevad, et su lapsed on kadunud või vangi võetud.”22

Valede kuhjumisega silmitsi seistes alustas grupp Ukraina ajakirjanikke Londonis asuva Ukraina Instituudi juhtimisel veebilehe www.stopfake.org loomist, et kontrollida Venemaa uute kanalite levitatavaid fakte ja informatsiooni. Video YouTube’is Vene sõduritest loopimas hunnikusse nende poolt tapetud dagestanlaste surnukehi on üks väärinformatsiooni näiteid, mille saidi loojad leidsid. See video oli ümbertöödeldud ja seda levitati YouTube’is tekstiga „Ukraina Rahvuskaardi karistusmissioon loopimas surnukehi Kramatorski lähistel (Donetski oblast) 3. mail 2014”.23 Veel üks näide oli Venemaa kaabeltelevisiooni kanalis RT Ühendkuningriigis 2014. aasta märtsis näidatud reportaaž juutidest, kes põgenevad Kiievist antisemiitliku Ukraina valitsuse hirmus. Reportaažis näidati rabi Miša Kapustinit, kes selgitas, et tema ja tema perekond lahkuvad isikliku turvalisuse pärast. Siiski oli tõde hoopis see, et Kapustin ei põgenenud mitte Kiievist, vaid Krimmist Simferopolist, kui Venemaa oli ebaseaduslikult poolsaare annekteerinud.24

Kremli infosõja masinavärk pandi suuremal kiirusel käima pärast Krimmi annekteerimist, kui Venemaa alustas pealetungi Donbassi piirkonnas. Kahjuks ei reageerinud lääs Vene propagandale siiski adekvaatselt, sest läänes, sealhulgas Ameerika Ühendriikides, on viimaste kümnendite jooksul välisministeeriumid teravalt vähendanud oma eelarvet. See oli üks põhjustest, miks John Lenczowski kurtis, et „viimased [USA] valitsused on ebaõnnestunud avaliku diplomaatia liitmisel oma strateegiatesse”.25 Ta lisas, et „Ameerika välispoliitika ja riikliku julgeoleku kultuur ei ole avalikule diplomaatiale ülearu tähtsat kohta riiklikus strateegias andnud. Tõepoolest … seda on järjepidevalt tähelepanuta jäetud ja alarahastatud pikkadel perioodidel pärast Teist maailmasõda”.26

2011. aastal ütles toonane riigisekretär Hillary Clinton, et Ameerika Ühendriigid peavad tegema rohkem, et valitsuse toetatud meedia kaudu rääkida oma väärtustest ja levitada nii oma mõju ülejäänud maailmale. „Me oleme infosõjas ja me kaotame selle sõja,” hoiatas ta27, mainides, et Hiina ja Venemaa on loonud mitmekeelse televisiooni võrgustiku, samal ajal kui USA teeb selles valdkonnas kärpeid. Hillary Clinton ütles lõpetuseks, et „me maksame kõrget hinda”, lammutades rahvusvahelist kommunikatsioonivõrgustikku pärast külma sõja lõppu.28 2014. aasta detsembris hoiatas samuti endine BBC üleilmse uudisteteenistuse tegevjuht Peter Horrocks, et Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid võivad kaotada üleilmse infosõja. „Venemaa ja Hiina on meist rahaliselt paremini relvastatud,” ütles ta rõhutades, et „meie roll peab olema erapooletu. Me ei peaks olema ühe või teise poole poolt, me peame pakkuma midagi, mida inimesed saavad usaldada”.29 Venemaa ei ole ainus riik, kus on ilmne huvi kasv informatsiooni- ja kommunikatsioonistrateegiate suhtes. Stefan Halper: „Hiina avalike suhete juht Li Chang-Chun on selgitanud oma valitsuse seisukohta, et kahekümne esimesel sajandil on üleilmne inforuum üks kõige olulisemaid lahinguvälju võitluses võimu pärast.” Hiina ametnik sõnab: „Kommunikatsioonivõimekus määrab mõju … Riik, mille kommunikatsioonivõimekus on tugevaim, on riik, mille kultuur ja põhiväärtused levivad laialt ja kaugele … suurima jõuga maailma mõjutamiseks.”30

INFOSÕJA ALGUS IGOR PANARINI JÄRGI

Millal algasid Kremli ettevalmistused selleks uueks infosõjaks läänega? Ja kuidas seda seni on juhitud? Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja USA presidendi George Bush seeniori poolt uue maailmakorra välja kuulutamist ei tundunud infosõjad Venemaa ja lääne vahel enam vajalikud olevat. Külma sõja aegsed varasemad vaenlased väljendasid oma usku sellesse, et neist on saanud partnerid, osalised uues Euroopa julgeolekusüsteemis, mis ei põhinenud enam vastasseisul, vaid hoopis vastastikusel usaldusel ja jagatud julgeolekul. 1990ndate alguses räägiti palju „rahu dividendist” ja suurem osa lääne valitsusi hakkas vähendama oma kaitse-eelarvet. Venemaa jaoks olid 1990ndad rasked, neid aastaid iseloomustasid poliitiline segadus, majanduskriisid ja ebaõnnestunud sõda Tšetšeenias. Teatavat majanduslikku heaolu hakkasid Venemaa inimesed nautima alles Vladimir Putini tulekuga, kui taastati kord ning kaasa aitas nafta- ja gaasihindade tõus. Siiski ei olnud kahekümne esimese sajandi esimene kümnend venelaste jaoks mitte ainult uuesti leitud rikkuse, stabiilsuse ja rahvusliku uhkuse aeg, see oli ka aeg, kui kogeti äkki impeeriumi kaotust intensiivsemalt ja muret tekitavamalt kui varem. See postimperiaalne valu viis Venemaal unistusteni rahvuslikust suurusest ja taastatud imperialistlikust vägevusest.31

Putini valitsemise ajal hakati Nõukogude Liidu kokkuvarisemise põhjusi uuesti tõlgendama. Nõukogude impeeriumi järsu kokkuvarisemise selgitamiseks on mitu võimalust. Üks neist on pidada selle hiigelsuure maa lagunemist tolle aja juhtivate poliitikute – Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi ja Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi, praeguse Vene Föderatsiooni eelkäija presidendi Boriss Jeltsini – vahelise võimuvõitluse tulemuseks. Boriss Jeltsini ja Ukraina ning Valgevene juhtide Leonid Kravtšuki ja Stanislav Šuškevitši poolt 8. detsembril 1991 allkirjastatud Belovežje lepingud olid sündmuste sellise käigu juures Jeltsini korraldatud pehme riigipöörde tööriistad Gorbatšovi eemaldamiseks, et saada ise Venemaa südame kõrgeimaks ja ainsaks juhiks. Mittevene Nõukogude vabariikide kaotus oli selle versiooni kohaselt pehme riigipöörde planeerimata tagajärg – kaotus, mille riigipöörde algatajad uskusid olevat kiiresti parandatav uue organisatsiooni, Briti Rahvaste Ühenduse järgi rajatud Suveräänsete Riikide Ühenduse loomisega.

Teine võimalus Nõukogude Liidu hingusele mineku selgitamiseks on ajaloolise protsessi, nimelt dekoloniseerimisprotsessi, loogiline tagajärg, mille teised Euroopa rahvad olid juba läbinud. Lenin kutsus tsaristlikku Venemaad tabavalt rahvaste vanglaks (tjurma narodov), nõudes koloniseeritud rahvaste vabastamist. See ei takistanud temal ja tema suurel järeltulijal Jossif Stalinil pärast Suurt Oktoobrirevolutsiooni kestnud lühikest dekoloniseerimisperioodi hiiglasliku vangla uksi uuesti sulgeda. Stalinil õnnestus isegi impeeriumit suurendada ja tuua grupp iseseisvaid riike Nõukogude bloki, Venemaa mõjusfääri. Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland ja Belgia olid kaotanud oma koloniaalvaldused pärast Teist maailmasõda. Isegi Portugali, kes oli maha jäänud, sunniti koloniaalaladest loobuma. Miks ei oleks pidanud ka Nõukogude Liit, mis väitis end olevat kolonialismivastase võitluse eesrindlane, olema sunnitud lõpuks aktsepteerima endale allutatud rahvaste vabanemise tungi?32

Siiski on olemas veel üks ehk kolmas ja vähem tõenäoline võimalus Nõukogude Liidu lagunemise selgitamiseks, mille järgi peetakse seda vaenulike väliste jõudude vandenõu tulemuseks. See on see kolmas võimalus, mis on tänapäeva Venemaal võitnud üha enam pooldajaid. Laialt on levinud veendumus, et Nõukogude Liit haihtus vaenulike väliste jõudude salajase plaani tulemusel. Selliseid vandenõuteooriaid võib leida mitte ainult vähem haritute hulgas, vaid ka silmapaistvate intellektuaalide kirjutistes. Üks neist on endine KGB agent Igor Panarin, kes on Moskvas tegutseva välisministeeriumi diplomaatilise akadeemia professor. Panarin arvab Nõukogude Liidu lagunemise olevat Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia Nõukogude Liidu vastu peetud esimese üleilmse infosõja tulemuse. Oma raamatus „Esimene üleilmne infosõda – NSVLi kokkuvarisemine”33 süüdistas ta läänt, et too planeeris seda üleilmset infosõda juba väga ammu, nimelt Quebeci tippkohtumisel 1943. Selle õhutaja usuti olevat Winston Curchill.34 Infosõja eesmärk oli „konkurendi nõrgestamine [ja] majanduslik või geopoliitiline ekspansioon”35, mis viis „peamise ideoloogilise ja geopoliitilise vastase NSVLi hävimiseni (lagunemiseni)”36. Esmalt ei sujunud see infosõda lääne jaoks siiski hästi Jossif Stalini eduka vastupanu tõttu, mille eest Panarin ülistab Nõukogude juhti. Asjad hakkasid muutuma 1953. aastal, kui „NSVL hakkas infosõda kaotama pärast NSVLi vastu toimunud infosõja eduka vastupanu peaideoloogi J. Stalini surma”.37

Panarini järgi algas lääne Nõukogude Liidu vastase infosõja teine faas pärast Stalini surma koos Nikita Hruštšovi tulekuga. Sel hetkel alustas CIA juht Allen Dulles koos Briti välisluureteenistusega MI6 väidetavalt operatsiooni Stalini Vastu. „Operatsioon Stalini Vastu,” kirjutab Panarin, „tähistas meie riigi ajaloo laimamise algust. N. S. Hruštšov oli nomenklatuuri harimatute karjeristide tüüpiline esindaja, kes näis angloameerika luureteenistustele olevat ideaalne sihtmärk psühholoogilis-informatsiooniliseks manipuleerimiseks.”38 „CIA ja MI6 toetasid N. S. Hruštšovi tema võimuvõitluses NSVLis,” jätkab ta.39 Lääne salateenistuse jõupingutusi kroonis edu: „1953. aastal pärast Stalini surma ei tulnud võimule mitte Stalin-2, vaid anti-Stalin,” tõsiasi, mis andis inglastele ja ameeriklastele „võimaluse purustada NSVL”.40 Lääne lõplik võit saabus mõne aastakümne pärast. „NSVLi vaenlaste jaoks oli infosõjas suurim edu M. S. Gorbatšovi valimine NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Gorbatšovi edutamine oli NLKP Keskkomitee strateegiline kaotus, aga samal ajal oli see võit nende jaoks, kes teda esile tõstsid.”41 Panarin kirjutab, et lääne salasepitsus töötas, sest „NSVLi-vastase infosõja direktorid (A. Dulles, G. Kennan, D. Rockefeller, H. Kissinger, Z. Brzezinski, R. Reagan) suutsid ellu viia strateegilise operatsiooni, et aidata NSVLis kaasa Trotski-meelsete globalistide N. S. Hrtuštšovi ja M. S. Gorbatšovi esile kerkimisele”.42 Lõpuks on süüdistatav Gorbatšov, kelle „külmad silmad” meenuvad autorile mitu korda: „Ma arvan, et NSVLi kokkuvarisemise võtmetegur on M. Gorbatšovi valitsusvastane kurss.”43

Panarini raamat on in optima forma vandenõuteooria. Walter Laqueur: „Usk vandenõuteooriasse on palju rohkem levinud, kui seda tavaliselt arvatakse. See on tavaliselt paranoia ilming – oletus, et juhuslike sündmuste puhul on tegemist seaduspärasusega (tavaliselt negatiivse või vaenulikuga). Mitte midagi maailmas ei juhtu juhuslikult, teiste inimeste ilmselged motiivid heidetakse kõrvale ja tõsistel juhtudel viib selline vaimuhaige suhtumine kättemaksuhimulise käitumise ja vägivaldse vastasseisuni.”44 Vandenõuteooria „esineb paremäärmuslaste terrorirühmitustes; Saksa välisministri Rathenau mõrvarid uskusid, et ta on üks Siioni tarkadest; Ameerika paremäärmuslaste doktriinid koosnevad peaaegu täiel määral ÜRO, vabamüürlaste, illuminaatide, muidugi sionistide ja sadade teiste kurjade jõudude vandenõuteooriatest, mis on suunatud patriootide vastu. Seesama on tõsi ka Venemaa parempoolsete hullumeelse vähemuse ideoloogia puhul”.45

Probleem on see, et tänapäeva Venemaal ei ole see enam ainult Vene parempoolsete hullumeelne vähemus, kes selliseid teooriad arendab, vaid ka analüütikud ja ideoloogid, keda võtab tõsiselt Vene intellektuaalne eliit, sealhulgas Kremlile lähedased valitsusringkonnad.

Teine autor, keda peab siin mainima, on Putini Euraasia Liidu innustaja Aleksandr Dugin, keda mõned autorid on nimetanud Putini ajuks.46 Üks Dugini peamisi töid on „Konspirologija” („Konspiroloogia”), mis ei jäta autori maailmavaate osas just palju lahtiseid otsi.47 See raamat on popurrii maagilistest ja müstilistest teooriatest segatuna fašistoidsete neoimperialistlike geopoliitiliste ideedega. Sisukorrast võib leida selliseid teemasid nagu „Krahv Dracula”, „Deemonite ja demokraatia vastu”, „Feminismi salateaduslikud allikad”, „Üleilmastumise ähvardav oht”, „11. septembri majanduslik tähendus”, „Liberalism – totalitaarne ideoloogia” ja nii edasi. Selle autori järgi olid atlantitsistid imbunud KGB-sse ja viimases peatükis nimetab ta Nikita Hruštšovi – samas võtmes Igor Panariniga – atlantitsismi agendiks ning Mihhail Gorbatšovi, hüüdnimega Härra Perestroika, kutsub ta topeltagendiks.

Nendesarnased teooriad kujundavad Putini Venemaa alustatud uue infosõja tausta. Selliste teooriate tuum on see, et need ei pea käimasolevat Venemaa info- ja propagandasõda külma sõja järgse ajastu uueks faasiks, milles Kreml on pärast Venemaa ja lääne suhteliselt heanaaberlike suhete perioodi muutnud suunda ja valinud agressiivse territorriaalrevisionismi ja siseriikliku autoritarismi poliitika ning ideoloogilise sulgemise. Vastupidiselt peavad mõlemad mõtlejad Venemaa uut infosõda kaitsemanöövriks ja süüdistavad läänt Nõukogude Liidu lagunemises. Panarini järgi algas esimene infosõda rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi 1943. aastal ja lõppes Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. Seepärast nimetab ta ühes oma teises raamatus pealkirjaga „Infosõda, PR ja maailmapoliitika”48 praegust infosõda teiseks infosõjaks. Tema järgi alustas ka seda sõda lääs ja algas see 1990ndate alguses. Ta eeldab, et see lõpeb 2020. aastal Venemaa võiduga. Sellist positiivset tulemust peab ta võimalikuks tingimusel, et „Venemaa poliitiline eliit peab saama kirglikuks ja olema valmistunud järeleandmatuks informatsioonilis-psühholoogiliseks vastasseisuks üleilmse eliidiga [st Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigiga].49 See vastasseis ei hõlma ainult tegevusi välismaal, vaid ka Vene kodanike teadvuse kaitsmist negatiivse infovoo eest, nt valimiste ajal”.50 Panarin rõhutab, et infosõjal on nii ründav (järeleandmatu vastasseis) kui ka kaitsev pool (Vene kodanike kaitsmine negatiivse infovoo eest). On selge, et need meetmed, mis Putin 2012. aastal presidendina naastes kasutusele võttis – interneti kontrolli tugevdamine, vabaühenduste tegevusvabaduse piiramine ja sõltumatu meedia suukorvistamine –, sobivad viimasesse kategooriasse. Ilmselt on sotsiaalmeedia- ja ajakirjandusvabadus sobimatud Kremli arusaamisega infosõjast.51 Sõda Ukrainas oli Kremli jaoks põhjus niigi muljet avaldava propaganda suurendamiseks välismaal. Riigi 2015. aasta eelarves on RT – Kremli rahvusvahelise kaabeltelevisioonikanali – jaoks eraldatud 41 % rohkem kui varem.52 Osa sellest rahast kasutatakse inglis-, araabia- ja hispaaniakeelsete kanalite kõrvale saksa- ja prantsuskeelsete loomiseks. Uut propagandaüksust Rossija Segodnja, mis ühendab endist uudisteagentuuri RIA Novosti ja raadiojaama Golos Rossii (Venemaa Hääl), on koheldud veel heldemalt: 2015 suurendatakse selle eelarvet 250 %.53 2014. aasta detsembris käivitas Rossija Segodnja ingliskeelse veebi- ja raadioteenistuse Venemaa Hääle asendamiseks.

RAAMATU ÜLESEHITUS

Raamat koosneb kolmest osast.

I osa. Otsides Venemaa pehmet jõudu (peatükid 1−7)

See osa võtab alguspunktiks pehme jõu kontseptsiooni, mida Joseph S. Nye on defineerinud kui veetluse jõudu. Ma analüüsin selle kontseptsiooni hiljutist käsitlust Venemaa ametlikus poliitikadiskursuses. Kremli analüütikud, hinnates Venemaa pehme jõu võimekust nullilähedaseks, võtsid ette pehme jõu kontseptsiooni ümberdefineerimise ja kujundasid selle ümber kõvaks jõuks sametkinnastes. Selles ümberdefineeritud pehme jõu kontseptsioonis eristan kolme komponenti: jäljendamine, vastutegevus ja leiutamine. Jäljendamise moodustavad katsed kopeerida lääne avalikku diplomaatiat, vastutegevus on lääne avaliku diplomaatia algatuste ründamise strateegia ja leiutamine hõlmab infosõja uusi meetodeid. Üks neist väljamõeldistest on lääne PR-firmade palkamine selleks, et parandada Kremli mainet lääne silmis. Veel üks uuendustest on Valdai klubi ja välismaal olevate Kremli rahastatavate institutsioonide poolt rahvusvaheliste seminaride korraldamine. Selliste algatuste eesmärk pole mitte ainult hea tahte loomine, vaid Kreml kasutab neid ka Venemaa diplomaatiliste algatuste katsepinnasena. Hiljuti omandatud rikkuse toel oli Kreml võimeline ostma omale koha lääne meediamaastikul. Ma esitan detailse analüüsi uute projektide, nagu näiteks „Russia beyond the Headlines” („Pealkirjadetagune Venemaa”) mõjust, mille on algatanud Kremli ametlik ajaleht Rossiiskaja Gazeta, mis annab iga kuu koos juhtivate lääne ajalehtedega välja lehe lisasid ja on seotud muude sarnaste ettevõtmistega, näiteks rahvusvahelise kaabeltelevisiooniga RT (endine Russia Today), mis loodi võistlejaks CNN-le ja Al Jazeerale, ning Rossija Segodnjaga, mis on uuendatud versioon uudisteagentuurist RIA Novosti, loodud Kremli propagandamasina otseseks hääletoruks. Ma arutlen ka ühe teise uue nähtuse üle, kuigi see ei ole nähtavasti otse Kremli poolt algatatud: Vene oligarhid, kes võtavad üle lääne ajalehti, nagu näiteks Ühendkuningriigi ajalehe The Independent (Sõltumatu) ostis endine KGB agent Aleksandr Lebedev ning Prantsusmaa ajalehe France-Soir (Prantsusmaa Õhtu) ostsid Putini pankur Sergei Pugatšov ja tema poeg Aleksandr. Tähelepanu on pööratud ka Kremli-meelse oligarhi Ališer Usmanovi mõjuvõimu suurenemisele sotsiaalmeedias Venemaal ja Kremli-meelsetele blogijatele, nii-öelda trollide tegevusele, kes ujutavad sotsiaalmeedia ja lääne arutelufoorumid üle Putinit pooldavate kommentaaridega. Eraldi peatükis pakun erinevaid näiteid juhtumite kohta, kuidas Kreml või Kremlile lähedased oligarhid on väidetavalt olnud seotud välismaa poliitikute või parteide rahastamisega. Sellised näiteid on Suurbritannia, Prantsusmaa, Hollandi, Tšehhi, Leedu ja Eesti kohta. Selle osa raamatust lõpetab peatükk viimasel ajal kasvanud Vene luuretegevusest. Kuigi lääne pehme jõu kontseptsioonides ei ole ruumi luure jaoks, on see teistmoodi Kremli kõvas pehme jõu definitsioonis. Hiljutised katsed paigutada mõjuagente välisriikide valitsustesse ja rahvusvahelistesse organisatsioonidesse tuginevad Nõukogude perioodi hästi juurutatud traditsioonil.

II osa. Uue misjoniideoloogia loomine: vene õigeusu kiriku roll (peatükid 8−11)

Üks Kremli tähtsaimatest uutest pehme jõu töövahenditest on vene õigeusu kirik. Õigeusu mõisteid, nagu näiteks „vaimne julgeolek”, tõi Putin juba 2000. aastal sisse riikliku julgeoleku strateegiasse. Ma analüüsin viimastel aastatel välisministeeriumi ja õigeusu kiriku vahel sisse seatud lähedast, et mitte öelda mõnusat, koostööd, mis käsikäes töötades ründab universaalseid inimõigusi rahvusvahelistel foorumitel, nagu ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu. Väites, et kaitstakse traditsioonilisi väärtusi, kasutab Kreml vene õigeusu kirikut tööriistana, et levitada uut messianistlikku Vene riigiideoloogiat, mis on homofoobne, antidemokraatlik ja läänevastane. Uus tõsiasi on see, et Kreml püüab laiendada vene õigeusu kirikut üle selle ajalooliste geograafiliste piiride, tehes sellest ehtsa üleilmse kiriku. Asendades kommunismi õigeusuga, on esile kerkimas uus vorm Vene messianismist. Siiski ei ole see messianism vähem kitsarinnaline ja läänevastane kui varasem usutunnistus. Selles uues messiaanlikus jõupingutuses mängivad peamist rolli vene oligarhid, kes tegutsevad välismaal õigeusu kiriku aktiivsete sponsoritena. Selle osa viimases peatükis analüüsin ja võtan kokku põhjuseid, miks saab Kreml vene õigeusu kirikut nii lihtsalt kasutada tööriistana sõjas läänega. Selleks on viis põhjust: esmalt tõsiasi, et kirik ei ole iseseisev, vaid on tihedalt seotud Kremli ja salateenistustega, teiseks ei tegutse kirik universaalse moraali standardi kandjana, mis oleks kunagi võimeline ja sooviks seista riigile vastu, kolmandaks on vene õigeusu kirik usuvabaduse vastu, eriti protestantlike usulahkude vastu, neljandaks on ta lääne demokraatia ja universaalsete inimõiguste vastu ning viiendaks toetab ta tulihingeliselt Putini neoimperialistlikku poliitikat Venemaa lähivälismaal, eriti Ukrainas.

III osa. Atlantitsismi õõnestamine: strateegilise kolmnurga Moskva-Berliin-Pariis ehitamine (peatükid 12−16)

Selles osas analüüsin Putini infosõja edu kahes juhtivas ELi riigis: Saksamaal ja Prantsusmaal. Valisin need riigid, sest need määravad Kremli peamise sihtmärgi tema kahe kolmnurga strateegias USA üleilmsele mõjule vastulöögi andmiseks. Esimene strateegiline kolmnurk, mida Kreml soovib luua, moodustub teljel Moskva-Peking-New Delhi. Teine moodustub teljel Moskva-Berliin-Pariis. Seetõttu on Moskva propaganda Euroopas suunatud eelkõige neisse kahte riiki. Ma näitan, kuidas germanofiilia laine Venemaal aitas kaasa Putini pingutustele Moskva-Berliini telje edendamiseks, ning analüüsin selle germanofiilia psühholoogilisi, ajaloolisi, kultuurilisi, filosoofilisi, geopoliitilisi ja majanduslikke põhjuseid. Need hõlmavad vene imetlust tüüpiliste saksa vooruste suhtes ja kahekordset mälukaotust Venemaal: tõsiasja, et venelased püüavad unustada nii kommunismi kui ka halbu mälestusi natsiajajärgust ja tahavad taas leida sidet üheksateistkümnenda sajandi sõprusega Bismarcki-aegse Saksamaa ja Tsaari-Venemaa vahel. Samuti on tähelepanuväärne venelaste jätkuv isu Saksa ideoloogia järele. Putini Venemaal on Marxi Saksa kommunism asendatud Saksa Geopolitik’iga – toime, mida võib märgata eurasianisti Aleksandr Dugini kirjutistes, kellel on olnud suur mõju Putinile. Vene germanofiilia on Saksamaal saanud kokku russofiiliaga: enamik sakslasi arvab Vene-Saksa suhetest positiivselt. Üllatav on suur üksmeel Saksamaa elanikkonna seas: positiivseid arvamusi leiab nii vasak- kui ka parempoolsete parteide hulgas, kusjuures ka vasakäärmuslaste seas. Huvitav on uus paremäärmuslike parteide ja intellektuaalsete uusparempoolsete Venemaad pooldav hoiak, mis on olnud siiani äärmuslikult Vene- ja Nõukogude-vastane. See on märk, et viimastel aastatel on Kreml saanud Euroopa paremäärmuslaste majakaks. Nende ideoloogiliste ja psühholoogiliste alusmüüride kõrval on Vene-Saksa sõprusel ka üksmeelne majanduslik vundament. Kasvav vastastikune majanduslik sõltuvus (sks Verflechtung) on viinud võimsa Vene-meelse äri lobitööni Saksamaal, mis mõjutab Saksamaa välispoliitikat.

Venemaa jõupingutused Euroopas Moskva-Berliini-Pariisi kolmnurga rajamiseks on kaasa toonud ka pehme jõu rünnaku Euroopa Liidu teise juhtiva jõu, Prantsusmaa suunal. Jacques Chiraci ja Nicolas Sarkozy presidendiks olemise ajal puhkes Prantsuse-Vene suhe õide, seda eriti just pärast Sarkozy vahendamist Venemaa sõjas Gruusiaga, mis viis isikliku suhteni Venemaad juhtiva tandemi ja Prantsuse presidendi vahel. Selle vahetud tulemused olid 2010. aastal Prantsusmaal Vene aasta ja Venemaal Prantsuse aasta korraldamine ning Mistral-klassi helikopterikandjate ostmine Venemaa poolt – ajaloo esimene kaitsealane ost, mille Venemaa tegi NATO riigis. Veel üks Venemaa unistus täitus, kui Venemaa sai osta maalapi Eiffeli torni lähedal, et ehitada sinna õigeusu seminar ja kirik oma õigeusu keskusele Pariisis. Prantsusmaa valmistus isegi toetama eksklusiivse Euroopa Liidu – Venemaa julgeolekukomitee loomist, mõtet, mida toetas Saksamaa. Nagu ka Saksamaal, on ka Prantsusmaal jõuline Venemaal olevate ärihuvidega Prantsuse ettevõtete lobitöö. Teine huvitav paralleel on see, et Prantsusmaal on saanud paremäärmuslikust Rahvusrindest (pr Front National) Kremli vankumatu toetaja – tõsiasi, mida võib selgitada Putini režiimi ja Lääne-Euroopa paremäärmuslaste ideoloogilise sugulusega.