Читать книгу Putini propagandamasin. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika - Marcel H. Van Herpen - Страница 5

Venemaa endine välisminister (1998−2004) Igor Ivanov on kirjutanud: „Fundamentaalne küsimus järgneva kahekümne aasta kohta on, kas Venemaa õpib kasutama vahendeid, millele politoloogid viitavad kui pehmele jõule. Olles üleilmsete arengute dünaamika hindamisel realistlikud, peame tunnistama, et Venemaa võimalused kasutada traditsioonilisi välispoliitika vahendeid (nagu näiteks sõjaline või majanduslik jõud) tõenäoliselt vähenevad.”98 Ivanov kutsus üles „targale välispoliitikale”, millega Venemaa „mitmekesistab oma väärtust”, kombineerides sõjalisi ja energiavahendeid „mittemateriaalsete” dimensioonidega. Tema, nagu ka teiste Vene välispoliitilise eliidi liikmete jaoks on uus Venemaa pehme jõu rünnak kavandatud olulise osana nullsummaga kõva jõu mängust.

Sellel Vene pehme jõu rünnakul on kolm osist:

1. Jäljendamine

2. Vastutegevus

3. Leiutamine

Esimene osis, jäljendamine viitab tõsiasjale, et Kremli tegevus pehme jõu valdkonnas on tugevalt matkivat laadi. Venemaa juhtkond püüab kopeerida neid lääne strateegiaid ja institutsioone, mida ta peab kõige tõhusamateks. Kopeerimise käigus annab ta oma algatustele uue pöörde, mille tulemusena erinevad Vene kloonid fundamentaalselt nende lääne näidistest.

Teine osis, vastutegevus on loogiline tagajärg Kremli visioonile, et pehme jõud on nullsummaga kõva jõu mängu oluline osa. Vastutegevus tähendab lääne pehme jõu algatuste piiramist, vastandamist ja võimalikku keelustamist Venemaal.

Kremli pehme jõu kolmas osis, leiutamine on selle kõige olulisem osa. See on strateegia uute pehme jõu strateegiate väljamõtlemiseks, kasutades selleks ära ohtraid võimalusi, mida pakuvad lääne avatud ühiskonnad. See hõlmab nii seaduslikke kui ka ebaseaduslikke tegevusi selleks, et suurendada Kremli mõju välismaal, ja ulatub lääne suhtekorraldusfirmade palkamisest oma imago parandamiseks spioonivõrgustike rajamiseni, poliitiliste parteide ebaseadusliku rahastamiseni ja otseselt inimeste äraostmiseni. Selline pehme jõud ei ole tegelikult väga uuenduslik, sest see kasutab tihti mitmeid tehnikaid, mida minevikus kasutas Nõukogude Liidu KGB. See on selle raamatu põhiteema ja detailsemalt analüüsitakse seda järgmistes peatükkides. Selles peatükis vaatleme Kremli pehme jõu strateegia kaht teist osist: jäljendamist ja vastutegevust.

KREMLI PEHME JÕU JÄLJENDAMISE VAHENDID: DEMOKRAATIA JA KOOSTÖÖ INSTITUUT, ROSSOTRUDNITŠESTVO JA RUSSKI MIR

Algusest peale on Kremli pehme jõu suurendamise algatustel olnud tugev jäljenduslik olemus. Vene väljaannetes on mõne lääne valitsusvälise organisatsiooni ja avaliku diplomaatia esinduse, nagu näiteks Briti Nõukogu, Saksa Goethe Instituut, Prantsuse Alliance Française ja USAID (Ameerika Ühendriikide Rahvusvahelise Arengu Agentuur), tegevusi esitletud kui säravaid näiteid sellest, kuidas edendada rahvuslikku keelt, kultuuri ja huvisid välismaal. See viis Kremli 2008. aastal Demokraatia ja Koostöö Instituudi loomiseni esindustega New Yorgis ja Pariisis. Ilmselt rajati instituut Vene ekvivalendina Ameerika valitsusvälisele organisatsioonile Freedom House. Siiski ei olnud New Yorgi instituudi direktori Andranik Migraniani sõnul selle eesmärk konkureerida Freedom House’iga, vaid hoopis aidata USA kodanikel mõista Venemaa positsiooni seoses inimõiguste ja demokraatiaga.99 Ametlikult oli instituudi ülesanne „uurida demokraatiat ja inimõigusi Euroopas”, aga tegelikkuses kaitses instituut Venemaa versiooni „juhitud demokraatiast” ja „traditsioonilistel väärtustel põhinevatest inimõigustest” (mis tähendab, et inimõigused ei ole universaalsed, vaid neid kohaldatakse paikkondlikult erinevalt). Pariisi esindust l’Institut de la Démocratie et de la Coopération (http://www.idc-europe.org) juhib Natalja Narotšnitskaja, kes on endine riigiduuma liige Dmitri Rogozini asutatud ultranatsionalistlikust parteist Rodina (Isamaa). Narotšnitskaja jagab Kremli juhtide paranoilist maailmavaadet. Oma kodulehel (http://narochnitskaia.ru) on ta kirjutanud, et „kõigil Kaukaasia sõdadel on mitteislami algatajad”. Üks esinejatest, kelle ta oma 2011. aasta konverentsile Pariisi kutsus, oli kindral Aleksandr Vladimirov. 2007. aastal rääkis see kindral „paratamatust sõjast Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vahel 10−15 aasta jooksul”.100 „Demokraatia ja Koostöö Instituudi kaks haru,” kirjutas Andrei Makarõtšev, „on ilmselgelt tajutavad kui propaganda platvormid, mitte kui intellektuaalsed mõttekojad.”101

Venemaal oli juba olemas organisatsioon nimega Roszarubežtsentr (Venemaa Väliskeskus), mis oli valitsusasutus sõpruse ja kultuuriliste suhete arendamiseks välisriikidega. See allus välisministeeriumile ja tema algus ulatub tagasi varajasse nõukogude perioodi, aastasse 1925. Välisministeeriumi 2005. aastal avaldatud pressiteade organisatsiooni kaheksakümnenda aastapäeva puhul ülistas selle suurt hulka saavutusi. „Maailmakuulsad kohalikud ja välismaa teadlased, kirjanikud, kunstnikud, heliloojad ja näitlejad,” oli kirjas pressiteates, „panid aluse maailmas kõrge prestiižiga organisatsioonile, osaledes rahvadiplomaatia arendamisel.”102 Mainitud olid nimed Albert Einstein, Marie Curie, Juri Gagarin, Vladimir Majakovski, Ernest Hemingway, Bernard Shaw ja Herbert Wells. Organisatsiooni eesmärgid hõlmasid nii vene keele ja kultuuri tugevdamist välismaal kui ka „Vene välis- ja sisepoliitikale rahvusvahelise toetuse pakkumist ja maailma üldsuse hulgas tänapäeva Venemaast positiivse kuvandi vormimisele kaasa aitamist”. Hiljuti hakkas organisatsioon mängima rolli ka „kaasmaalaste igakülgsete suhete arendamisel oma ajaloolise kodumaaga ja venekeelsete diasporaadega tegelemisel välismaal”. Roszarubežtsentril olid esindused kuuekümne viies riigis ning Vene kultuuri- ja teaduskeskused kolmekümne üheksas riigis. See näis olevat üks kõige edukamatest Venemaa pehme jõu organisatsioonidest.

Siiski asutati 6. septembril 2008 president Medvedevi ukaasiga uus organisatsioon Rossotrudnitšestvo (Venemaa Koostööagentuur). See päris oma eelkäijalt kultuurikeskused, sai lisarahastuse ja välisministeeriumilt suurema tegevusvabaduse. Nimelt oli Kreml avastanud, et Ameerika valitsuse abiorganisatsioon USAID oli palju tulemuslikum välismaal heatahtlikkuse suurendamisel kui selle Venemaa ekvivalent. USAID, mis loodi 1961 president John F. Kennedy korraldusel, väidab oma kodulehel, et „Ameerika Ühendriikide abikäe ulatamisel inimestele välismaal, kes võitlevad parema elu eest, on pikk ajalugu”.103 Edasi teatab USAIDi koduleht, et

kulutades vähem kui ühe protsendi föderaaleelarvest, töötab USAID rohkem kui sajas riigis [eesmärgiga edendada] laialdaselt jagatud majanduslikku heaolu, tugevdada demokraatiat ja head valitsemist, kaitsta inimõigusi, arendada üleilmset tervist, edendada toiduohutust ja põllumajandust, arendada keskkonna jätkusuutlikkust, edendada haridust, aidata ühiskondadel ennetada konflikte ja neist taastuda ning pakkuda humanitaarabi looduslike ja inimtekkeliste katastroofide korral.104