Читать книгу Peegeldused - Marcia Willett - Страница 3

Linn ärkab ja ringutab, võtab ees ootavaks päevaks hoogu. Pole liiklust. Pole turiste. Soe ja kuldne septembrihommik: piki suudmelahte heljuvad uduräbalad, valged tiivad riivamisi otse vee kohal; puuvõrade baldahhiinid on varasest päikesevalgusest leekima lõõmutatud. Buckley Streetil sulgeb Cara selja taga vaikselt eesukse, läheb üle tee ja astub kiiresti alla kivitrepist, mis on kohe Fortescue Inni kõrval. Peatudes hetkeks sadamasillal, heidab ta pilgu sadamast edasi, kaugema kalda siledate liivade ja metsaste abajate poole, pöörab siis hetketuju ajel ringi ja hakkab mööda Fore Streeti edasi astuma. Alla vee äärde viivate astmete juures on väike reisipraam juba ootel ning Cara astub pardale, tasub sõidu eest ja läheb edasi, et vööris istet võtta. Lisandub kohalikest elanikest töölesõitjaid, mootor hakkab popsuma ja sadamast väljuv praam võtab kursi East Portlemouthile.

Kummaline, mõtleb ta, kuidas maismaast vaid mõne jala võrra kaugenedes tunned kohe, et oled vaba, irdud reaalsusest.

Ta vaatab korraks suudmelahe alguse poole, kus mere hõbedane ja siidine ihu küünitub uduse, ebamäärase silmapiiri poole. Sadamasse on teel üks väike paat, hakkab väina sügavama osa poole hoidudes ületama ohurikast leetseljakut, mille hüüdnimi on The Bar.

Mootorimüra vaibub tasaseks nurrumiseks, praam libiseb puitpontooni äärde ja Cara võtab sappa, et kaldale ronida, kui tema kord kätte jõuab. Vaevalt saanud liivale astuda, jääb ta seisma ja lükkab kingad jalast. Tõus on tulekul, kuid kohe tõusuvee märgi juures on liiv talla all nii pehme. Kingad näpus, astub ta mööda randa ja toetub siis poole näkaga kivinukile. Kolmekümne aasta jooksul, mis on möödas ajast, kui vanem vend Max siin Buckley Streetile maja ostis, paistab Carale ikka, et Salcombe ei muutu iial. Aeg kahaneb tähtsusetuks. Rannas istudes tuleb tunne, et ta polegi üksi, et Philip võiks nüüdsama randa mööda lähemale astuda, et Cara ise ei müünudki ehk Londoni-maja maha ja et tal võiks endiselt olla koht, kus elada.

Lained veerevad niiskele liivajoomele ning juba teist korda täna hommikul tegutseb Cara impulsi ajel, käärib teksaste sääred üles ja ajab end jalule. Läheb veepiirile ja astub ettevaatlikult vette. Vesi tundub vastu ihu soe, Cara seisab paigal, tunnetab vee edasi-tagasi voogamist ümber pahkluude ja vaatab, kuidas taamal aerutatakse jullaga ühe jõele ankrusse jäetud jahi juurde.

Peagi paneb ta kingad jalga ja sõidab praamiga tagasi Salcombe’i – Buckley Streetile, Maxi ja hommikusöögi juurde. Siin ja praegu aga jääb ta veel viivuks mälestustesse; kuulab linnukisa, mere vaikset loksumist ja teispool jõge ärkava Salcombe’i hääli.

Cosmo Trent sõidab neil Salcombe’i ümbruse järskudel ja kitsastel külavaheteedel üsna aeglaselt. Mitte et ta närviline oleks, vaid sellepärast, et suisa iga taluvärava juures või käänaku taga võib äkitselt avaneda suurepärane pildistamisvõimalus. Näe, jälle! Imeline kompositsioon! Cosmo pidurdab ja tagurdab, et leida see kõige õigem perspektiiv. Leppade, viir- ja sarapuudega ääristatud kõrgete kallaste vahel ulatub kitsukese abaja soolasevõitu riimvesi päris külatee servani välja. Maja abaja kaldal on puude taga peaaegu peidus, kuid trepiastmed toovad maabumissilla juurde. Üle jõeharu viib puidust käigusild ja kaugemal kaldal on kesk pilliroovarsi mutta torgatud silt: „Eravaldus. Kalastamine keelatud.” Kinnituskohast vastuvoolu triivinud väikese julla on tõusuvesi nüüd logiseva jalgsilla alla kinni kiilunud. Allajõge vaadates näeb graatsiliselt suudmelahe avaruste poole purjetavat luike.

Külitsi istudes ja kaassõitja poolsest aknast välja vaadates tajub Cosmo tagaistmel mingit liikumist. Vilksamisi kõrvale vaadates näeb ta endal Reggie pilku. Pikkade laperdavate kõrvadega raamistatud koeranäo pruunid spanjelisilmad oskavad vaadata ühtaegu nii kannatlikult kui ka etteheitvalt.

„Vabandust, vanapoiss,” pomiseb Cosmo ja asetab fotoaparaadi autoistmele tagasi. „Pea meeles, mulle on siin kõik alles uus. Sinule on muidugi kõik juba tuttav. Sina oled harjunud.”

Kui Reggie oskaks ohata ja silmi pööritada, oleks praegu õige hetk.

Cosmo naerab. „Sain vihjest aru,” ütleb ta reipalt. „Koju siis koju.”

Koju. Paar järgmist kuud on ta koduks kivist, puidust ja klaasist moodne imetegu. Elumajaks ümber ehitatud küün asub abajatipu lähedal ning Cosmo armastab küüni valgust ja avarust, raskeid puittalasid kõrge katuse all ja põrandast laeni ulatuvaid aknaid. Ta sõidab edasi, mõeldes asjaoludele, mis ta siia tõid: äsjane otsus Londoni investeerimispanga riskianalüütiku tööst mõned kuud puhata; kolleeg Alistairi jutt, et ta vanemad otsivad inimest, kes oleks nõus maja ja koera järele vaatama.

„Üks naine lubas juba tulla,” rääkis Al, „aga korraga hüppas alt ära, ja neil juba kruiis ostetud ja puha. Sulle seal kindlasti meeldiks.”

Cosmo ja Al on sõbrad juba viis aastat, sellest ajast peale, kui mõlemad ülikooli lõpetamise järel pangas tööle asusid. Kui Ali vanemad kutsusid Cosmo prooviks Salcombe’i nädalavahetust veetma, sõitsid nad Ali autoga Londonist kohale. Ali vanemad, äsja pensionile jäänud ja oma unelmatekoju elama asunud, olid toredad, Reggie kuulekas ja heasüdamlik, ja kiiresti sai lahendatud seegi probleem, et Cosmol pole autot.

„Ema vana Suzuki peale on koerajalutaja jaoks volitus tehtud,” teatas Al. „Ja papsil on kohaliku veinikaupmehe juures arve avatud.” Ta naeris. „Kolm kuud kinnimakstud puhkust unelmate elukohas, semu. Kellele ei meeldiks?”

Siiani pole olnud tõesti mitte midagi sellist, mis ei meeldiks. Kaks nädalat maal, ja London muutub ebareaalseks. Kui Cosmo igal hommikul puutrepist alla laskub ning tohututest akendest seda igimuutuvat abajat näeb, on suurlinna tormamist ja saginat, metroo kära ja kolinat peaaegu võimatu ettegi kujutada. Mõõna ajal paljastub läikiv muda, sile ja pehme nagu iiris, veejoomel sammub hõbehaigur ja nääklevad kajakad; tõusuajal on veepeegeldused nii ilusad, et võtavad hinge kinni. Ilusa ilmaga joob Cosmo hommikukohvi õuemurul, Reggie truult kannul. Mõnikord koguni nii vara, et stseen on alles mustvalge. Seejärel kerkib tohutute hallide pilvepatjade tagant aeglaselt välja päike ja kogu abajas teiseneb.

Autoga sõites märkab Cosmo nüüd heki sees kuslapuu viimaseid kahvatuid õiekobaraid, küpsevate põldmurakate ja viirpuumarjade roosakat õhetust. Neli väikest põllulappi, üksteisest hekkidega korralikult eraldatud, laotuvad künkanõlvale otsekui lipp. Iga põllusiil on ise värvi: rammus ruske muld, kahvatukuldne kõrretüügastik, ereroheline rohi ja tuhmpruun pori. Cosmo pidurdab ja küünitab end aknast välja, et veel pildistada.

„Mis asja sa päev otsa teed?” pärib Rebecca iga kord, kui nad omavahel räägivad. Rebecca lõbus hääl on uskmatuse ja sarkasmiga tembitud kokteil. Alltekst kõlab sedasi: „Milline täie aru juures inimene sellist igavust välja kannataks?” Cosmo ei lase end Rebecca kaugallutamiskatsetest mõjutada. Ausalt öeldes on Cosmo üsna üllatunud, et Becksist nii vähe puudust tunneb, ja tema suureks kergenduseks pole Rebeccal kuigi palavat soovi maale teda vaatama sõita.

„Mul on liiga palju tegemist,” ütleb ta, kui Cosmo teda nädalavahetuseks külla kutsub. „Tead ju küll, mis olukord meil tööl praegu on.”

Pisut kärsitu vastus annab mõista, et Cosmo peaks ometi aru saama, et hetkel ei maksa ettegi kujutada, nagu võiks Rebeccal lootust olla tööasjade juurest minema pääseda. Rebecca on noorema astme kõrgem kohtuadvokaat ja praegu seob teda käsist-jalust üks väga komplitseeritud juhtum, mis toob loodetavasti kaasa kiiduavaldused ja karjäärihüppe. Kuigi Rebecca on selge sõnaga öelnud, et Cosmo võiks hoopistükkis tema juurde kolida, hoiab Cosmo oma väikest Hackney-korterit endistviisi alles. Neil on kahekesi koos lõbus, Rebecca on kütkestav ja tark, ometi takistab mingi vaist noormehel end jäädavalt siduda. Ta loodab, et puhkus puhub mõtted klaariks ja aitab selgusele jõuda.

Cosmo pöörab Suzuki kitsale roobasteele, mis möödub talumajast ja viib küüni juurde. Küüniga koos vahetas omanikku ka ribake ühest põllulapist, uue heki moodustamiseks on istutatud põõsastaimi ja noori puid. Cosmo sõidab väravast läbi, pargib auto varjualusesse, kus on uluall ka tubli hunnik puunotte, ja ronib välja. Reggie hüppab autost maha ja siirdub oma territooriumi üle vaatama. Cosmo saadab koera pilguga ning naudib päikesepaistet ja rahu. Siin abaja kaugemas otsas on mõned majad kobaras külatee ääres, mis lookleb eemale, ümber neeme ja edasi Salcombe’i, aga kedagi pole liikvel. Hommik on selge ja palav. Cosmo teab, et need suvejäänused ei jää kuigi kauaks püsima. Võib-olla, kui õhtud pikenevad ja läänetuuled toovad vihma, hakkab siin pikapeale üksildane ja masendav tunduma, praegu aga toob ta Reggie jalutusrihma ja nad kõnnivad Salcombe’i. Cosmo istub õlle ja võileivaga pubi ette päikese kätte ning vaatab laevukesi. Ta mõtleb Alile ja naeratab: kellele ei meeldiks?

Cosmo ja Reggie ronivad aiatrepist alla külavaheteele ja asuvad rännakule ümber neeme. Jullad kiiguvad kinnitustrosside otsas, tõus ja mõõn hakkavad peagi vahetuma, üks luik teeb abajal suure kaare ja ta võimsad tiivad peksavad veepinna udupihuks, nii et laialipaiskuvad pritsmed sädelevad päikesevalguses. Reggie asjatab eespool, kiikab aeg-ajalt tagasi vaadata, uurib, kas Cosmo ikka jaksab sammu pidada, ja seisatab, et teda järele oodata.

„Vabandust,” ütleb Cosmo, kiirustab koerale järele, paneb telefoni taskusse tagasi ja kahetseb, et fotoaparaati kaasa ei võtnud.

Paadidokist möödudes haagib Cosmo Reggie jalutusrihma kaelarihma külge ja sedasi teineteise kõrval astudes pööravad nad Island Streetile. Cosmot suisa lummavad need vanad paadidokid ja purjetöökojad, soola-, laki- ja tõrvalõhn ning ebatavalised poed ja kohvikud. Suurem jagu suvekülalisi on haihtunud, aga ümberringi on endiselt rahvast, inimesed naudivad päikesepaistet, söövad rannas pirukaid, löövad Fore Streetil aega surnuks.

Lõunat süüa oleks vara ja Cosmo otsustab Fore Streeti kohvikus topeltespresso võtta. Õues on kõik lauad hõivatud, aga sees ruumi veel on, niisiis sätib ta Reggie paigale ja läheb leti juurde joogipoolist tellima. Teenindajad on sõbralikud, paistab, et teda tuntakse siin juba ära, üks eakas mees naeratab ja jääb enne uksest välja astumist korraks seisma, et Reggiet patsutada, nii et Cosmo tunneb end juba üsna kohaliku elaniku moodi.

Istet võttes jääb Cosmo mõtlema siinse sõbraliku õhkkonna üle, kuidas võõradki ütlevad üksteisele naerunäol „tere hommikust” või avaldavad ilma kohta arvamust. Tema pole silmside ja viisakussõnadega harjunud ning talle meeldib see lahke meel ja reipus. Naeratama panevad ka kõrgemal rippuvale tahvlile kriidiga kirjutatud sõnad „Dolce far Niente”. „Magus jõudeelu” sobib siin valitseva meeleoluga suurepäraselt kokku. Avatud uksest silmitseb ta päikesepaistelist tänavat ja põgusaks hetkeks vaatevälja sattuvaid inimesi ning juurdleb, kas Becksile võiks siin meeldida. Ilma kindla tegevusplaanita muutuks Rebecca rahutuks: mobiil andku teada, kuhu tuleb minna, mida vaadata, millistes galeriides käia. „Magus jõudeelu” pole Becksi stiil.

Ühtäkki varjab päikese üks kohvikukülastaja, esialgu kõigest siluett ukseava ereda õuevalguse taustal, ja siis, kui tüdruk kohvikusse sisse astub, on teda juba selgemini näha. Pikad tumedad lokkis juuksed on arvukate lõksudega üles pandud ja seljas on tal värviplekilised valged tunked. Leti tagant hõikab keegi talle tervituse ja tüdruk naeratab vastu, vaatab ringi ja juhtub Cosmole põgusalt otsa vaatama. Cosmo kummardub Reggiet silitama, ta ei taha jätta muljet, nagu vahiks ta tüdrukut üksisilmi. Lauda jõuab ta espresso, uute sisseastujatega kaasneb kohvikus väike sagin ja tüdruk lahkub, jõudnud topsitäie kohvi kaasa osta. Äkitselt miskipärast pettunud Cosmo rüüpab sõõmukehaaval oma kohvi, rudjub Reggie kõrvu ja naaldub mugavledes toolikorjule.