Читать книгу Peegeldused - Marcia Willett - Страница 4

Kõrvallauast jälgib teda pilguga Cara. Näinud noormeest uksest sisse astumas, tabas teda vapustusjõnksatus, mis pani südame kiiresti põksuma. Kui imelik, et ligemale nelikümmend aastat hiljem toob see võõras kõhn elegantne nooruk talle nii eredalt meelde Giovanni. Noorukil on Joe tõmmu itaallaslik jume ja kummaliselt tuttav energia; Giovanni graatsilised liigutused ja naeratusvalmis lai suu.

Cara kergitab rüüpamiseks tassi, hoides seda kindluse mõttes mõlema käega, küünarnukid laual. Ikkagi kipuvad käed pisut värisema ja ta paneb tassi väga tasakesi lauale tagasi. Ta mäletab Joe väikest Fiati, mis nad Fiumicino lennujaamast tuhatnelja kohale sõidutas, palavust ja iha, seksi kõrge korruse magamistoas, mille aknast nägi üle terve linna … Ta klammerdub neisse mälestustesse ja näeb, et noormees, kes ei ole Joe, vaatab vahepeal tema poole. Aastate jooksul sisse juurdunud distsipliin annab tunda ja Cara lõdvestab lihaseid, lükkab õlad sirgu, kergitab lõuga ja naeratab noormehele viisakalt.

Noormehe vastunaeratus on sõbralik ja muhe ning ta osutab kriidiga kirjutatud sõnumile talal oma pea kohal.

„Dolce far Niente,” tsiteerib ta. „Ma armastan seda.”

Et noormehe esimesed sõnad kostavad just itaalia keeles, on järjekordne vapustus, aga Cara säilitab enesevalitsuse ja noogutab.

„Sellega on kõik öeldud,” nõustub ta. „Millest ma järeldan, et oled siin puhkust veetmas.”

„Umbes nii,” vastab noormees ja osutab jalge ees lesivale koerale. „Hoian paar kuud majal ja koeral silma peal. Ja sina? Veedad ka puhkust?”

„Umbes nii,” ahvib Cara teda meelega järele. „Olen oma vennal Maxil külas. Maxil ja ta naisel on juba aastaid Salcombe’is maja ja pärast pensionile jäämist tulidki nad siia elama.”

„Siin on vahva, mis?” ütleb nooruk peaaegu igatsevalt. „Tähendab, üldse pole nii nagu Londonis.”

„Seda küll,” nõustub Cara lõbusalt. „Salcombe pole kohe kindlasti üldse nagu London. Eriti hästi märkab seda siis, kui talv kohale jõuab. Aga küllap oled selleks ajaks juba suurlinna tulede man tagasi.”

Koer ajab end kohmakalt istuli, sõbralikust vestlusest julgustatud, ja Cara küünitub pruune siidiseid kõrvu paitama.

„Ta nimi on Reggie,” teatab noormees varmalt. „Ja minu nimi on Cosmo.”

Cara hoiab pea maas, silitab Reggiet, ei tahaks oma nime öelda, kuid teab, et peab sõbralikkusele sõbralikkusega vastama.

„Ja minu nimi on Cara,” ütleb ta.

„Cara.” Noormees naerab rõõmsalt. „Meil on siin päris itaaliapärane hommik, eks ole?” hüüatab ta. „Kui kummaline, ehkki isa poolt on meie perel Itaaliaga side täitsa olemas.”

Cara tunneb äkilist paanikakihvatust, aga õnnekombel ajab naise tähelepanust julgustatud Reggie end nüüd jalule, liputab saba ja põhjustab laudade vahel pisut segadust. Cosmo tõuseb püsti.

„Peaksin vist minema hakkama,” ütleb ta. „Loodetavasti kohtume varsti jälle.”

„Loodetavasti,” vastab Cara.

Cara saadab teda pilguga ja võtab siis tassi uuesti pihku. Kohv on peaaegu külm, aga ta ei hooli, rüüpab väikeste sõõmukestega, surub täie hooga peale tükkiva paanikahoo sümptomeid alla. Viimasel paaril kuul, Philipi surmast saadik, juhtub seda temaga tihti. Philip oli ta pelgupaik, ta kalju, ta vandenõukaaslane; ligemale nelikümmend aastat hoidis Philip peeglit, mis peegeldas Cara elu. „Meil on vaja, et teised meid näeksid, siis usume, et oleme olemas.” Cara ei mäleta, kust ta seda luges, aga usub, et see on tõsi. Kes talle nüüd peeglit hoiaks?

Cara joob kogu kohvi ära. Meeles on Giovanni, see, kuidas ta ütles talle alati „Cara, Cara” – „kallis, kallis” – ja Cara ütles talle alati „Joe”. Nad tutvusid ühe Cara sõbra peol Kensingtonis. Cara oli siis peaaegu kakskümmend ja Giovanni neli-viis aastat vanem. Mehe sõbrad ja perekond olid veinieksportöörid, nad olid elukogenud, palju reisinud ja nendega oli väga vahva. Inglise keelt rääkis Giovanni ladusalt ja kui tema üritas oma väikest itaalia keele sõnavara kasutada, puhkes mees naerma ja ütles, et kõige tähtsam sõna on Cara nimi. Kui kütkestav Giovanni oli: kui kerge oli temasse armuda.

Cara lükkab tühja tassi eemale. Mõtted, mida on endale kaua aega keelatud, ajavad närvi. Need tabasid teda ootamatult, tarvitses vaid korraks valvsus minetada. Ikka veel pole ta harjunud üksi olema, nii et pole mitte kedagi, kellelt nõu küsida või kellega aru pidada, ja see tundub nii imelik: nii üksildane. Kohvikus on juba päris palju rahvast, Cara võtab koti ja tõuseb. Ta läheb kõigepealt saia ostma ja siis koju Maxi juurde.

Max seisab uksel, mille kaudu pääseb köögist väikesele rõdule, ja vaidleb telefonis abikaasaga.

„Ainult mõneks nädalaks, Judith, kuni ta leiab endale koha, kus elada. Taevas hoidku, niipaljuke me ikka võime tema heaks teha.”

„Täiesti vastutustundetu,” vastab Maxi naine teravalt. „Mida ta siis teeks, kui sind käepärast ei oleks?”

„Aga ma olen.”

„Nii või naa, mulle sellised tähtajatud kokkulepped ei meeldi. Tüüpiline Cara. Ja pane tähele, mida ma ütlen: ta jääb kindlasti palju kauemaks kui mõneks nädalaks.”

Judithi hääl on jultumuseni kindel, ärritatud, ja Max ohkab sisimas, vaadates, kuidas Cara otse rõdu all Fortescue Inni kõrval asuvast trepist üles ronib.

„Olen nõus, et ideaaljuhul oleks ta endale midagi valmis vaadanud,” nõustub ta rahumeelselt ja tõmbub kööki, et Cara ta juttu ei kuuleks. „Aga maja läks nii kiiresti müüki. Philipi suri vähem kui aasta aega tagasi ja Cara ei jaksa veel täiskäiguga edasi kihutada. Anna talle ometi aega, jumalapärast. Mis siis sealpool ka uudist?”

Tähelepanu hajutamisest on abi. Judithi hääl prääksub edasi, naine kannab ette olukorrast Oxfordis, kus nende rase minia äsja pahkluu murdis. Poeg Paul peab välismaal loenguid ning Judith ruttas Freya ja kaheaastase pojatütre eest hoolitsema. Maxi ettepanekust kaasa tulla Judith keeldus. Just naine peab olema see hea haldjas; praktiline, võimekas. Max kui abitu isane oleks vaid tüliks jalus. Ja takkatippu veel Oscar, must labrador, kes on praegu köögipõrandal sirakil ja magab kui nott. Oscar poleks Jericho väikeses ridaelamus sugugi teretulnud. Max on harjunud Judithi pidevate meeldetuletustega, kui hästi naine kõigega toime tuleb, kuidas ta pidi mereväelase naisena kõik need aastad ilma Maxi abita hakkama saama, nii pideva kolimise, otsuste langetamise kui ka poiste kasvatamisega. Nüüd, pensionil olles, on Max hoolas lugupidamist ilmutama. Ehkki ta tahaks väga näha poja peret, eriti väikest Poppyt, saab Max aru, et oleks praeguste asjaolude juures de trop¹, ta tunneb end korraks süüdigi, et hing on kerge ja et ta on Oscari olemasolu eest tänulik ja et mõte Caraga mõnusalt aega veeta teeb suurt rõõmu. Olgu nad mõlemad kui tahes vanad, Cara jääb alati tema õekeseks, kaheksa aastat nooremaks pisiõeks; selleks väikeseks tüdrukuks, kes internaatkoolist koju tulnud venda pikisilmi ootas ja keda tuli jamadest välja päästa. Igal nädalal kiirustas isa nende suurest vanast majast Sussexis Citysse tööle ja armukese juurde, samal ajal kui eraklik ja düsfunktsionaalne ema püüdis masendust džinnipudelisse uputada. Koolis muretses Max kogu aeg Cara pärast, hooletusse jäetud õde oli ema nutu- ja tujuhoogude vintsutada. Ema suri, kui Cara oli ligemale neliteist ja Max kakskümmend üks. Max oli siis Dartmouthi Kuningliku Merekolledži kadett. Philip Grey oli ta lähim sõber, ja kuigi Philip läks edasi Cambridge’i ja siis välisministeeriumi, oli ta sellest hoolimata alati valmis osa puhkusest Sussexis veetma. Mõlemale meeldis Carat koolis vaatamas käia ja teda välja teed jooma viia, ja kui tüdruk juba veidi vanemaks sai, ta poistest sõprade tausta uurida; Carat teatrisse viia, kui ta Londonis oli. Maxist oli äsja saanud major, tuumaallveelaeva insener, ja rase Judith ootas nende teist poega, kui Cara ja Philip abielluda otsustasid. Philip oli Roomas Briti saatkonna esimene sekretär ja Cara napilt kakskümmend üks. Max oli juba suurema osa ajast merel ja tundis tohutut kergendust teadmisest, et Cara eest hoolitsetakse ja tema enda sõprus Philipiga jääb veel kindlamalt püsima. Ta tunneb Philipist puudust.

„Hüva, saada neile kõigile minu poolt tervisi,” ütleb Max Judithile, kui saab viimaks võimaluse midagi öelda. „Freya on kindlasti väga rõõmus, et sa tema juures oled. Mina võin ka tulla, kui mind vaja on.”

Max kuuleb all avanevat ust ja Cara hõiget: „Tere, jõudsin tagasi,” lõpetab kõne ja ootab, et õde trepist üles jõuaks. Cara ööbib ühes esimese korruse magamistoas. Maja paikneb kolmel tasapinnal, elutuba on kõige ülemisel korrusel, sest just kõrgelt avaneb parim vaade üle kogu suudmelahe; köök ja suurim magamistuba on teisel korrusel ning esimesel korrusel on kaks magamistuba, vannituba ja majapidamisruum. Trepp kerkib otsejoones suurde kööki ja Max ootab Cara ilmumist.

„Kohvi jõid?” küsib ta. „Kas sul oli meeles saia tuua?”

„Jah, mõlemad vastused on jah,” vastab õde trepist üles ronides. „Tore on jälle Salcombe’is olla, Max. Aitäh, et lubad mul siin natuke aega elada.”

Philipi surmast saadik saavad nad esimest korda veidi pikemalt koos olla, ja ühtäkki tunneb Max kerget ebamugavust. Ta polnud mõelnudki, et peaaegu iga lause võib nüüd saada varjatud tähenduse või kuidagi imala varjundi.

„Vahva, et sa siin oled,” ütleb ta õele. „Saad pisut hingetõmbeaega, kuni otsustad, kus sa elada tahaksid. Londonisse jääda sa ilmselt ei tahtnud, ja mina seda sulle küll pahaks ei pane.”

Cara asetab saiakoti lauale ja kummardub Oscarile pai tegema, loom kergitab korraks pead ja ta saba põntsutab vastu põrandat väikese tervitusmarsi. Cara astub rõduukse juurde ja toetub vastu piita. Maxile turgatab pähe, et Cara ei astu kunagi rõdule, ja ta vaatab õde uudishimulikult. Õde paistab mõttessevajunud; närviline.

„Nojah,” vastab Cara hetke pärast. „See maja oli hea investeering ja osutus väga kasulikuks, kui saime vahepeal kodumaile tulla, nii nagu ka siis, kui Philip pensionile jäi. Ta armastas kirglikult teatrit, ooperit ja üldse Londonit, aga minul seal kodust tunnet miskipärast ei tekkinud. Võib-olla olen südames maatüdruk, ehkki ma ise ka ei tea, kus ma õieti elada tahaksin. Totter ju oli maja nii kähku maha müüa, aga nii head võimalust ei saanud ometi raisku lasta.”

Cara paistab endistviisi üsna hajevil, justkui ümbritseva maailma küljest lahti seotud, ja Max kiirustab teda reaalsusse tagasi tooma.

„Võiksid endale mõneks ajaks midagi üürida,” soovitab ta, „kuni sa järele mõtled. Kiirustada pole mõtet. Ehk juhtud siinkandis mõne elamise peale, mida tahetakse talveks üürile anda.”

Seepeale pöörab õde pead ja vaatab Maxi poole, silmis lõbus sädemeke.

„Judithile see meeldiks,” nendib ta.

„Mis sa nüüd,” ütleb Max kähku. „Temal pole sellest midagi.”

Aga hea on näha Cara silmis tuttavat vallatut vilgatust, kurbus selleks korraks eemale peletatud. Teksapükste peal kannab Cara pikka sinist teksariidest pluus, jalas tenniseid, ja et ta on nii väike ja õbluke, lühikestes heledates juustes vaevu pisut halli, siis paistab ta uskumatult noor.

„No muidugi,” oli Judith nähvanud, kui Max juhtus kord Cara nooruslikku välimust mainima. „Ta oli ju diplomaadi naine, reisis kogu maailmas ringi, elas saatkondades head elu ega saanud lapsigi, kelle pärast muretseda. Mõni ime siis, et vanus ei paista näost välja. Ega ka käitumisest. Kahjuks.”

Pidi see ka nii minema, mõtleb Max, et Judithist ja Carast sõpru ei saanud. See teeb nüüd elu õige raskeks.

„Aga üürimine on küll hea mõte,” lausub Cara mõtlikult. „Ehk õnnestuks päris kiiresti midagi leida, saaks sul kaelast ära.”

„Pole vaja sellist juttu rääkida,” ütleb Max pahaselt. „Tore, kui saan sinuga koos olla, eriti nüüd, kui Philip …”

Ta lööb kogelema, saades aru, et võib omadega rappa minna, ja Cara hakkab naerma.

„Kallis Max,” ütleb ta. „Sa oled maailma parim vend ja ma olen nii rõõmus, et sa mul siin oled, jah, ja nüüd ütlen ma otse välja: mul on nii hea meel, et Judithit siin ei ole. Kahekesi on paras, kolm oleks liiast. Noh, nii et praegu olen küll rõõmus, et saame lihtsalt kahekesi olla. Aga mul pole plaanis sind lüpsta. Lähme netti, vaatame, mis siin üürile on anda. Need elukohad ei pea tingimata just Salcombe’is olema. Võivad olla ka näiteks Dartmouthis.”

Cara ennistine hajevilolek paistab jäljetumalt kadunud. Max toob kuuldavale vaikse kergendusohke ja läheb sülearvutit tooma.

Cara vaatab venna poole. Kui Max köögis laua äärde istub ja sülearvuti lahti teeb, juurdleb Cara, kuidas tol noormehel, Cosmol, õnnestus rebida kaas mälestustelt, mille Cara juba aastaid tagasi hoolega ära peitis. Oli asi ehk ebatavalises sarnasuses: nooruki liigutustes, energias, naeratuses? Selles itaaliakeelses lauses? Ja ehk on Cara ise eriti kaitsetu just nüüd, kui Philip on surnud? Mees seisis Cara ja mineviku vahel, kaitsvalt ja kindlust sisendavalt. Teineteise saladusi sai hoitud nii palju aastaid. Nüüd on Cara üksi, ehkki tal on Max. Ta uurib venda, kes guugeldab kinnisvaraobjekte, torutab huuli ja laseb hääletult vilet.

„Paar huvitavat siin ikka on,” ütleb ta. „Tule, vaata.”

Cara astub lähemale ja seisatab venna kõrval, mõeldes ise, kuidas reageerida, kui peaks Cosmot jälle nägema, mis juhtub linna väiksust arvestades peaaegu et kindlasti. Järgmisel korral on ta selleks ootamatuks kohtumiseks vähemalt valmis. Ta kummardub lähemale, üritab keskenduda Maxi osutatud majadele, aga mõtted on endiselt Cosmol. Ja mälestustel Joest: kuidas nad tantsisid ööklubides ja pidudel, sõid hubaselt initiimseid õhtusööke väikeses Itaalia restoranis, kus Joed koheldi otsekui printsi, ja nautisid Joe sõbra korteris kirglikut ja põnevat seksi. Kui kiiresti ta Joesse armus, nii valmis uskuma, et see on suurim asi kogu elus. Kui löödud ta oli, kui Joe Itaaliasse tagasi läks.

„Kas kõik on korras?”

Max vaatab tema poole üles, kulm murest pisut kortsus.

„Jah,” vastab Cara ja võtab end kokku. „Jah, ikka.” Ta osutab ekraanil suvalisele majale. „See paistab täitsa kena. Mis selle kohta öeldud on?”