Читать книгу Postkaardid minevikust. Sari Varraku ajaviitreomaan - Marcia Willett - Страница 5

Täna öösel paistab kaks kuud. Valge ümmargune hiilgav ketas, habras ja teravaservaline nagu klaas, imetleb oma peegelpilti, mis pikutab selili mustas järvevees. Miski ei liigu. Vaikselt sosistav tuul ei lükka veepinda lainetama. Metskirss järve kaldal painutab end ettepoole nagu elegantne kummitus, hõbedane jääkirme habrastel raagus okstel, ja igatseb taga möödunud suvepäevade soojust. Kõrged verevad kontpuud, mille eredavärvilised harud tunduvad külma sädeleva valguse käes mustvalgetena, valvavad järve põhjakallast ja heidavad härmas rohule nõelteravaid varje.

Naine seisab soojas toas, pilk aknast paistval jäisel talvemaastikul, aga tema sõrmed kompavad rahutult sügavale tepitud vesti taskusse surutud postkaardi ääri ja ta püüab tabada Toulouse-Lautreci „Simpsoni jalgrattaketi” repro tagaküljele kritseldatud sõnade mõtet.

„Väike retk minevikku. Kuidas läheb? Ehk peaksin teile külla tulema ja järele uurima!”

Postkaardi adressaadireal on kirjas tema ja ta vend – Edmund ja Wilhelmina St Enedoc –, aga saatja koha peal üksainus sõna: „Tris”. Naine näperdab kaarti ja murrab nurga; allkorruse toast kandub temani muusika, lüürilise trompeti hingekriipivad helid: Miles Davis mängib lugu „It Never Entered My Mind”. See CD kuulub Edi lemmikute hulka.

Kui Ed mõne aja eest kööki värske posti järele tuli, sundis alateadvus naist postkaarti varjama, eelmise päeva ajalehtede alla nihutama. Poetanud muretult paar sõna, oli ta mehele pihutäie ümbrikuid ja katalooge ulatanud, aga tema vaimusilma ees põlesid kaardile kirjutatud sõnad.

„... Ehk peaksin teile külla tulema ja järele uurima! Tris.”

Hiljem libistab ta postkaardi taskusse, et seda segamatult oma toas uurida. Margil on Pariisi postitempel, löödud kolm päeva tagasi. Praegu võib mees olla juba Inglismaal ja suunduda läände. Kuidas saab ta viiskümmend aastat hiljem teada, et nemad Ediga elavad ikka veel samas paigas?

Viiskümmend aastat.

Puuk Tris. Kärnkonn Tris. Kaebupunn Tris. Kaheteistaastasel Edil on uuele kasuvennale varuks terve hulk hüüdnimesid. „Me peame temaga ettevaatlikud olema, Billa.”

„Püüa olla Tristani vastu kena, kullake,” kõlab tema kõrvus ema hääl. „Ma tean, et sinu ja Edi jaoks pole see kerge, aga ma loodan tõesti, et te hakkate hästi läbi saama. Minu pärast. Kas teete proovi?”

Viiskümmend aastat. Naine võtab taskust postkaardi ja jääb seda silmitsema.

„Billa?” kõlab Edi hääl. „Kas sa tuled varsti? Õhtusöök on valmis.”

„Kohe!” hõikab ta vastu. „Silmapilk olen seal!”

Ta laseb pilgul toas ringi käia, võtab väikeselt pöördlaualt – ema pisikeselt pähklipuust laualt – raamatu ja libistab postkaardi selle vahele. Tõmmanud akna ette kardinad, mis jätavad varju kaks kuud ja järve, sammub Billa trepist alla Edi juurde.

Mees on kummargil äsja valminud toidu kohal ja maitseb kastet. Öö läbi pune ja küüslauguga maitsestatud punase veini äädikas seisnud kanakintsud on küpsenud valges veinis ja mees silmitseb rahulolevalt vaagnale asetatud lõpptulemust, millele ta on lisanud natuke oliive, kappareid ja kuivatatud ploome. Roog lõhnab isuäratavalt. Venna valmistatud toidud on ettearvamatud, rikkalikud ja vahel lausa tervisele kahjulikud, aga mehele meeldib kaalus juurde võtta. Pikakasvulise ja laiaõlgsena, seljas tumesinine arankampsun, mille varrukaotsad narmendavad ja küünarnukid on paigatud, tihe hallitriibuline juuksepahmakas laubale langenud, sarnaneb alumisest praeahjust taldrikuid õngitsev mees rõõmsameelse karuga. Edi ellusuhtumine on lihtne ja mõõdukas; ta ei salli nääklemist ja tundepuhanguid ega loodagi täita talle pandud ootusi. Naisi, keda ta kaasasündinud heasüdamlikkuse ja leplikkuse tõttu ligi tõmbab, ärritab tema suutmatus end siduda. Pärast ülikooli lõpetamist läks ta tööle tuntud kirjastusse ja püsis seal eelpensionile jäämiseni, aga kõik nädalalõpud veetis siin, Mellinponsis. Ta oli kiindunud oma autoritesse – loodusteadlastesse, matkajatesse, aednikesse –, nautis raamatututvustusi ja ärilõunaid, aga kui tema lastetu abielu viiekümnendate eluaastate keskpaiku rahumeelse lahutuse poole tüüris, otsustas ta kolida tagasi Cornwalli. Edi enda raamatut „Metslinnud poolsaarel” saatis uskumatult suur müügiedu, mille üheks põhjuseks võisid olla mehe võluvad sulejoonistused ja kaunid fotod. Järgmisena ilmus „Metslinnud Cornwalli kaljudel ja rannikualal”, ning nüüd on tal käsil „Metslinnud Cornwalli sisemaa järvedel: Colliford, Crowdy ja Siblyback”.

Kahjuks on nende kodujärv liiga väike ja pakub pesitsemise võimalust vaid paarile metspardile; veekogu on liiga tavaline, et tuttvart või tuttpütt saaksid end sisse seada. Varakevadeti mürgeldab siin suur hulk konnasid, kes liuglevad, libisevad, komberdavad ja ukerdavad madalas vees, paisates öövaikusse õõnsa kõlaga paaritumislaule.

Ed tõstab alumisest praeahjust taldrikud välja. Nemad Billaga on olnud kõige õnnelikumad just siin, Mellinponsis; suvevaheaja algus rõõmustas neid alati, sest siis said nad lahkuda suurest Truro linnamajast. Mees mäletab ikka veel erutust, mida ta linnast välja sõites tundis, isa suure Roveri roolis ja ema kõrvalistmel, nemad Billaga lemmiklelude ja raamatute vahele tagaistmele surutud. Mellinpons sai alguse 1710. aastal ehitatud veskist, mis peagi laienes ja mille 1870. aastal kohalik talupidajate kooperatiiv võivabrikuks muutis.

St Enedoci suguvõsaharu, millest nende perekond välja kasvas, sai jõukaks tänu kaevandustegevusele ning 1870. aastatel ostis nende vanavanaisa selle maatüki, millel tookord paiknesid nüüdseks väljasurnud kaevandus, veski ja paar maja. 1939. aastal, kui mehed sõtta kutsuti, sulges võivabrik uksed ja seisis hüljatuna senikaua, kuni Harry St Enedoc sellele teise otstarbe leidis. Mellinponsist sai tema sõjajärgne projekt. Karmid sõja-aastad üle elanud, ei tundnud ta hiljem suguvõsa äritegevuse vastu erilist huvi, lükkas vastutuse aina sagedamini teistele direktoritele, astus tagasi suurte kaevandusfirmade juhatusest, kolis viimaks oma perega Trurost ära ja leidis uue elupaiga selles vaikses orus. Enne surma jõudis ta Mellinponsis elada vaid kuus aastat.

Edi meelest on see veider, et ehkki isa elas siin väga lühikest aega, on tema mõju võivabrikus ikka veel tugevalt tuntav. Just isa oli tulnud mõttele kasutada vana veskikivi koldekivina graniidist kaminaseina all: kamin võtab enda alla terve nurga hallis, kust avaneb vaade üles rõduga trepimademele ja pea kohal kõrguvatele massiivsetele tumedatele katusetaladele. Orupoolne suur aken oli samuti isa idee. Paksu graniitseina raiutud tühimik on nii lai ja sügav, et sinna mahuks vabalt kaks tugitooli. Tänu isale sai vana võivabrik nimeks Mellinpons: Sillaveski.

Ed asetab kanaroa taldrikute kõrvale hiigelsuurele kiltkivist köögilauale, kus kunagi patsutati kandiliseks võikamakaid, ja tõstab pilgu, sest kööki astub Billa.

„See näeb hea välja,” lausub naine tunnustavalt.

Soe köök on täis oivalisi lõhnu, Miles Davis mängib lugu „I’ll Remember April”, Edi Newfoundlandi koer – tubakavärvi, nimeks Karu, sest kutsikana sarnanes ta pruuni karupojaga – magab mõnusasti akna all igivanal lohku vajunud diivanil. Billa hoidub kramplikult vaatamast segadust, mille Ed, nagu ikka, toiduvalmistamise käigus endast kööki maha on jätnud, ja istub laua äärde. Hiigelsuur koer tõstab pea, võtab teadmiseks, et naine on kohal, ja vajub taas külili. Ta teeb sabaga paar tümpsu tervituseks ning tukub rahus edasi.

„Sa ei pea tõusma,” rahustab teda Billa.

„Ta ei teegi seda,” kinnitab Ed. „See nõuaks liiga suurt pingutust.”

Mees tõstab kulbiga paar kanakintsu ja sousti kaunile vanaaegsele Spode’i taldrikule, mida kaunistavad kuldsed lehed on peaaegu nähtamatuks kulunud, ning ulatab taldriku õele. Clarice Cliffi keraamilises kausis on grillitud moorputke püree ja Masoni portselannõus paar lillat brokoliõisikut. Ed valib nõusid kuju ja värvi järgi, aga see, et esemed omavahel sobiksid, pole oluline. Mingil veidral moel meetod siiski toimib; vanad nõud on uute kõrval, hindamatud väärtusetute kõrval – kõik saavad üksteisega suurepäraselt läbi. Söögilaud on vaid osaliselt koristatud: tumedal kiltkiviplaadil vedelevad seemnekataloogid, binokkel, viimane sarja „Slightly Foxed” väljaanne ja mehe päevik – kõikjale on vahele pistetud üliolulisi märkmepabereid aadresside, telefoninumbrite ja märkustega, mida Ed telefoniga rääkides armastab kirja panna. Kauni mitmeharulise hõbedast küünlajala kõrval seisab terrakotapott, mille sisse on istutatud alpikann.

Ed täidab Billa pokaali veiniga – küpse Lõuna-Aafrika Merlot’ga, mis on pliidi kõrval soojenenud – ja istub laua äärde. Mees räägib vaimustusega oma plaanist külvata väikesele heinamaale metsalilli ja muru, istutada suurte pöökpuude alla rohkesti lillesibulaid, aga samal ajal kui naine noogutab ja kinnitab: „Mmhh. Hea mõte ...”, sööstavad tema mõtted üle kirjaridade postkaardil.

Ed märkab õe hajameelsust, ent ei lausu sõnagi. Tegelikult pakub naisele tema heategevus kohaliku turvakodu abistamisel tunduvalt suuremat huvi kui venna kirjatöö ja joonistused, järjepidev maastikukujundus jõekaldal ja ürglooduse uurimine. Nendes valdkondades on Ed absoluutne autoriteet ja Billa ei üritagi talle nõu anda.

Taldrikuid puhastades ja järelejäänud maitsvaid suutäisi Karu kaussi lükates mõtiskleb mees Billa ja õest tunduvalt vanema kuulsa füüsiku Philip Huxley abielu üle. Edi arust oli Billa jaoks suhe toiminud vaid tänu sellele, et õde oli oma meest kangelaseks pidanud ja teda jumaldanud, mitte kirglikult ihaldanud, Philip aga oli olnud oma abikaasa vastu isalikult lahke. Viimaks olid korduvad nurisünnitused naise täiesti ära kurnanud, aga leinaperioodil oli teda lohutanud töö suures puudega laste eest hoolitsevas heategevusfirmas, kus tema oli koordineerinud annetuste kogumist. Ta oli meest pikaldase surmahaiguse lõpuni põetanud, seejärel tagasi Mellinponsi kolinud ja siia elama jäänud. Ometi on Billa sitke loomuga veel nüüdki, mil ta leseks jäänuna pensionipõlve peab, ning mees on rõõmus, et valdkonnad, milles tema on asjatundja, ei lange kokku õe huvialadega. Nad saavad omavahel suurepäraselt läbi.

Karu ronib diivanilt alla ja kontrollib oma kausi sisu. Koer tõstab pilgu ja vaatab Edile otsa, justkui tahaks küsida: „Huvitav, mis see veel olema peab?”

„Ei maitse, vanapoiss?” pärib Ed murelikult. „Liiga palju punet?”

Billa pööritab silmi. „Võib-olla eelistaks ta süüa Spode’i taldrikult?”

„Võib-olla tõesti,” vastab Ed, laskmata end naise sarkasmist häirida, „aga neid on vaid kaks tükki järel. Minu mäletamist mööda kuulusid need meie vanavanaemale ja ma püüan neid hästi hoida. Aga selles suhtes on sul õigus, et vana emailkauss, millel on kild küljest ära, näeb armetuvõitu välja. On nii, Karu?”

Billa puhkeb naerma. „Vaene vana Karu. Me ostame talle sünnipäevaks uue kausi. Kas kohvi teen mina või tahad seda teha ise?”

Naer leevendab mõnevõrra naise pinget ja tema enesekindlus taastub. Mida saakski Tristan neile praegu teha? See osa nende minevikust on ammu möödas; lugu on lõpetatud.

Ta silmitseb Edi, kes keedab kohvi, ja samal ajal muutub mehe kuju aina hägusemaks, kaotab lõpuks piirjooned, ning järsku näeb ta venna asemel ema, kes seisab samas köögis, askeldab kohvitasside ja alustassidega, aga väldib teineteise kõrval laua ääres istuvate laste pilke.

„Ma tean, et esialgu võib teil raske olla,” lausus ema veekannu ja teetoosiga rutakalt askeldades. „Aga ma tean, et kui te teda tundma õpite, hakkate teda armastama sama palju nagu mina. Lõppude lõpuks on teie isa surmast möödas üle viie aasta ja ...” Kann hakkas vilistama ja ema tõstis selle tuliselt pliidiplaadilt. „Ma soovin, et te tõsiselt pingutaksite ja prooviksite mõista, kui üksildasena ma tunnen end kodus nüüd, mil teie mõlemad käite koolis ...”

„Me ei pea ju mõlemad koolis olema.” Billa hääl oli erutusest kähe. Ema närvilisus ja anuv hääletoon hirmutasid teda, tekitasid piinlikkust. „Vähemalt mina ei pea kogu aeg koolis olema,” ütles ta. „Ed loomulikult peab, eriti nüüd, mil ta Sherborne’i sisse sai, aga mina võiksin vabalt käia päevakoolis. Näiteks Truros.”

„Aga kullake ...” Viimaks vaatas ema neile otsa ja Billa nägi, kui raske tal on varjata õnne ja erutust. Ta sirutas käed nende poole nagu väike laps peoõhtul, kes kutsub kõiki mängima. „Teate, meie Andrew’ga armastame teineteist. Ma arvan, et te olete juba suured ja saate sellest aru. Ma olen nii õnnelik, mõistate?”

Ed tajus õe pinget ja lausus viisakalt: „Võib-olla me saame siis aru, kui oleme kohtunud ...” ta komistas sõnade „selle mehe” või „temaga” otsa ja leppis viimaks kõheldes „Andrew’ga”. „Kui me oleme kohtunud Andrew’ga,” lõpetas ta enesekindlamalt.

Ema tegi tee valmis, aga Billa märkas, et ta käed värisevad. „Pealegi,” muutus ema hääl tähendusrikkaks, justkui räägiks lisaboonusest, „on Andrew’l poeg nimega Tristan. Ta on kümnene, kaks aastat noorem kui sina, Ed, ja ma olen kindel, et meid ootab ees väga õnnelik kooselu. Meist saab jälle tõeline perekond. Mõlemad kolivad siia, Mellinponsi, ja hakkavad meie juures elama.”

Billa ja Ed jäid jahmunult vait: kümneaastane poiss Tristan. Hakkab elama siin, nende kodus.

Ema ei märganud, kuidas Billa laua all Edile käe sirutas ja vennal randmest kinni haaras. Mõlemad põrnitsesid kivistunud pilgul ema, kes läbi köögi nende poole tuli ja teekruusid lauale pani.

Ed lükkab kohvikruusi Billale lähemale, jääb teda ainitise pilguga vaatama ja kummardub seejärel veelgi lähemale, et tema ilmet tabada.

„Kas kõik on korras?” küsib ta.

Naine vastab venna pilgule, kulm kortsus, ning noogutab. „Vabandust,” lausub ta. „Mu mõtted läksid uitama. Miskipärast meenus mulle just praegu hetk, mil ema ütles meile, et abiellub selle vastiku Andrew’ga.”

„See mees ei olnudki kõige hullem,” sõnab Ed. „Ega temagi elu kerge polnud.”

„Me olime lihtsalt vales vanuses,” jätkab Billa mõtlikult. „Neljateistkümneselt pole kuigi mõnus näha kirglikult armunud ema. Teatud mõttes oli see mees isegi sarmikas, aga ema oli tema järele niivõrd hull, et teda oli lausa piinlik vaadata, eriti väljaspool kodu. Ma ei rääkinud emale, mis toimub koolis, sest ei suutnud alandust taluda. Tüdrukud võivad olla väga õelad.”

„Minu olukord oli kergem.” Ed istub laua äärde. „Andrew oli päris hästi kursis selliste asjadega nagu jalgpall ja kriket. Aga pisikest puuki Trisi ei kannatanud ma silmaotsaski. Ta oli ikka tõeline manipulaator. Oli ju?”

Billa vaikib, mõtleb postkaardile ja tunneb, kuidas paanika uuesti kogu ta sisemuse pahupidi pöörab. „Mmhh,” ühmab ta vastuseks, soovimata rääkida Tristanist, ja laseb peal veelgi madalamale kohvikruusi kohale vajuda, et Ed ei märkaks muutunud ilmet. Hetk hiljem ajab naine end püsti ja võtab kruusi. „Ma lähen oma meile lugema,” lausub ta.

Ed jääb kohvi jooma, Karu tuleb tema juurde ja toetab end nii tugevalt vastu mehe tooli, et see aeglaselt kiviplaatidest põrandat katva suure vaiba poole kaldu vajub ja Karu sujuvalt põrandale prantsatab. Kui Miles Davise trompetihelid on pikkamööda vaikusse hajunud, tõuseb ka Ed, kummardub, kustutab küünlad ja koristab laua. Nõudepesumasinasse minevaid taldrikuid hapratest Spode’i ja Clarice Cliffi nõudest eraldades mõtleb mees ikka Billa hajameelsusele. Õde on terve päeva endast väljas olnud, aga mees teab, et kui ta küsiks põhjust või väljendaks muret, eitaks naine, et miski on viltu. Isegi nendel harvadel puhkudel, mil Billa soostub vennale tunnistama, et on ärevil või hirmul, tavatseb ta kohe lisada, et tegelikult on kõik hästi, tõrjub tagasi mehe katsed lohutust pakkuda ja vahetab teemat.

Isegi lapsepõlves, kui suri nende isa, kandis tüdruk vapralt rasket koormat; ta oli harjunud otsustama. Poisina oli Ed alati toetunud õele. Tüdruku tragidus ja kirglik elurõõm lisasid värvi tema vaiksele alistuvale loomusele, andsid sellele osakese oma särast. Billa muutis vapraks ka venna, naeris välja tema hirmud ja kannustas teda ületama tagasihoidlikke piire, mis poiss oli ise endale seadnud.

Kui nende isa ühel külmal märtsipäeval ootamatult suri, oli Billa nädalaid ehmatusest tumm, nägu piinavast hingevalust krampis. Tookord oli tüdruk alles üheksane ja Ed seitsmene, ning õe leina suurus ja sügavus kohutas poissi, nõrgestas tema enda kaotusvalu. Et oma valu ja surmahirmu peita, oli Ed keskendunud elule, mis kees tema ümber halastamatult edasi. Külm kena kevad oli nii elujõuline ja suuremeelne, oma külluses peaaegu priiskav. Ta märkas esimest korda, kui palju on ümberringi kollaseid lilli, ja koostas nendest nimekirja – esimese paljudest järgnevatest. Sellest oli saanud midagi eksami või väljakutse laadset. Uudne tegevus aitas tal suurepäraselt mõtteid koguda.

Pajuurvad – kirjutas ta ümmarguse lapseliku käekirjaga –, nurmenukud, nartsissid, priimulad, võililled, tulikad, kanakoolmed, varsakabjad. Kõigi nimetuste kõrvale joonistas ta vastava lille pildi ja värvis selle hoolikalt ära, märgates loodusliku kollase värvi erinevaid toone: munakollast, sidrunikollast, koorekarva kollast. Pajutibud võisid ära petta, sest olid pigem hallid kui kollased, aga sellest hoolimata võttis ta nimekirja ka nemad. Billa vaatas pealt, keha suurest murest krampis.

„Mida sa teed?”

„Panen kirja kõik kollased lilled, mida ma olen näinud,” vastas ta end õigustades, sest ei soovinud, et tema tegevust nii raskel ajal kergemeelseks peetaks. „Muide, Billa, peaaegu kõik metsikud kevadlilled on kollased.”

Ta taipas, et õde püüab leida lille, mis pole kollane, tõestada, et vend eksib, aga seegi ülesanne näis tüdruku jaoks liiga raskena ja poisi hirm kasvas.

„Mis sul juba kirjas on?” päris õde tuimalt.

Poiss luges nimekirja ette ja jäi pingsalt ootama, kuni õde ragistas ajusid ja püüdis välja mõelda lille, mille vend on unustanud. Ta soovis, et õde ei annaks alla, sest igatses endist elurõõmsat Billat, kes innustas venda olema kõiges parim.

„Astelhernes!” hüüatas tüdruk viimaks võidurõõmsalt – ja Edil hakkas suurest kergendusest pea ringi käima, justkui oleks ta ületanud kõrge takistuse. „Ja forsüütia.”

Õde veeris talle sõna tähthaaval ette ja ta kirjutas kuulekalt, jättes mainimata, et forsüütia pole metsalill, vaid kodustatud aiapõõsas. Sellest hoolimata valdas teda kirjeldamatu vaimustus: nad olid taas vahetanud rollid ja tal oli õnnestunud õde kuristiku servalt tagasi tõmmata. Tegelikult oli hoopis Dom olnud see, kes mõlemad meeleheitest päästis.

„Dominic on justkui meie sugulane,” oli ema neile öelnud. Tema kohmetust ilmest võis välja lugeda vastumeelsust selle teema suhtes, aga Edi ja Billat rõõmustas uudis, et proua Tregellise lapselaps on tulnud külla oma vanaemale, kes elab nende lähedal.

„Ta on ainult kaheteistkümneaastane,” oli Billa emale öelnud, „aga sõitis juba üksipäini Bristolist rongiga siia. Pealegi on ta Ediga nii ühte nägu. Veider lugu. Proua Tregellis väidab, et me oleme sugulased.”

Alles siis oli ema viimaks tunnistanud: „Dominic ongi teatud mõttes meie sugulane.” Tema põsed olid värvunud tumepunaseks ja suu tõmbunud karmiks kriipsuks, aga lapsed olid liiga elevil, et midagi märgata. Domi saabumine oli nende mõtted leinalt kõrvale juhtinud ja uusi tegevusi pakkunud.

Terav telefonihelin katkestab Edi mõtted. Ta sirutab kuivaks pühitud käe telefonitoru poole, aga just siis helin lakkab ja ta mõistab, et Billa on vastanud paralleeltelefonile. Tõenäoliselt on helistajaks mõni õe kolleeg heategevusfirmast. Ta kallab kohvi juurde ja võtab plaadimängijast Miles Davise CD. Plaadi oma kohale tagasi pannud, jääb ta ebalevalt seisma, silmitseb CD-virnaga riiulit ja valib viimaks Dinah Washingtoni plaadi.

Billa lõpetab vestluse laekuriga, asetab telefonitoru alusele ja jääb üksisilmi arvutiekraani vaatama. Väikesest ruumist köögi kõrval on saanud tema töötuba. Vana männipuust pesutarvete kapp on nüüd töölaud ja kohver, millega Ed kunagi koolis käis, kartoteegikapp. Naine on uskumatult lohakas. Isegi Ed, kes pole samuti eriline korraarmastaja, jääb Billa kodukontoris valitsevat segadust vaadates vait.

„Huvitav, kuidas sa suutsid tööl käies kontori korras hoida?” oli mees temalt kohutavat kaost nähes pärinud.

„Korda hoidsid minu abi ja sekretär,” oli naine lühidalt vastanud. „Kartoteegi pidamise eest mulle ei makstud. Mulle maksti raha sisse toomise eest.”

Paberilehed, raamatud ja kirjad on kuhjatud põrandale, töölauale, Lloyd Loomi toolile, laiale graniidist aknalauale. Aeg-ajalt korraldab naine koristussessioone.

„Jumal tänatud, et tänapäeval saab paljusid asju korda ajada meili teel,” tavatseb Billa sellistel puhkudel kööki astudes öelda, lühikesed heledad juuksed turris ja pluusikäised üles kääritud. „Ole armas ja tee mulle kohvi, Ed. Ma suren janusse.”

Ta põrnitseb meili, mis pajatab heategevusest ja peatselt Wadebridge’is aset leidvast üritusest, aga mõtleb Tristanile. Tema esimene mõte on kaitsta Edi, teine pidada nõu Domiga. Kogu elu – sestsaadik, kui isa suri ja tema turvalisusetunne pöördumatult kahjustada sai – on ta nõuannet või lohutust vajades läinud Domi juurde. Naine jätkas Domile kirjutamist isegi siis, kui Dom töötas kodunt kaugel Lõuna-Aafrikas, jagas mehega oma rõõme ja muresid ka hiljem, kui mees oli juba abielus. Ta tunneb, et on mehega alatiseks seotud. Edil ja temal oli algusest peale olnud tunne, et nende isa on poisi kuju võtnud ja nende juurde tagasi tulnud.

Dom ehitas jõele tammi ja metsa pöögipuu okste vahele maja – mitte väga kõrgele, sest Ed oli veel pisike – ning näitas neile, kuidas süüdata laagrilõket ja valmistada lihtsaid roogasid. Kogu selle pika suve – isa surmale järgnenud suve – veetis Dom nende seltsis. Ta oli pikka kasvu ja leidlik ning neile oli tuttav tema pilk, harjumus naerma puhkedes pea kuklasse heita ja midagi kirjeldades käte abil õhku piirjooned tõmmata. Tema seltsis oli turvaline; neil oli tunne, et isa on jälle nende juures – noor, ülemeelik ja lõbus.

Ema ei jaganud nende entusiasmi – nad tajusid ema leina ega tahtnud teda ärritada –, Dom aga eelistas vanale võivabrikule ja seda ümbritsevale krundile vanaema maja ja maakoha metsikut loodust.

„Ma ei kujuta ette, kuidas me nüüd hakkama saame,” ütles Billa Domile, kui nad kõrvuti vaikse sügava tiigi kaldal istusid ja tammi taga pladistavat Edi vaatasid. „Ma mõtlen, isata. Ed on veel liiga väike, et meie eest hoolt kanda, ema aga ...”

Ta lõi kõhklema, leidmata õiget sõna, millega kirjeldada alateadlikku kursisolekut ema tähelepanuvajaduse ja sõltuvussooviga, järskude meeleolumuutustega, mis pendeldasid pisarate ja naeru vahel, tema vaimse tasakaalutusega.

Metstuvid kudrutasid mõnuga kõrges lopsakas lehestikus, mis päikesevalguse ja varjude väreleva mustriga nende laagripaiga laiguliseks muutis; kõrged sõrmkübarad klammerdusid üle jõe kaarduva vana jalakäijate silla sees kivilõhedesse, silla all sööstsid selges pruunis madalas vees edasi-tagasi tibatillukesed kalad.

„Minu isa on samuti surnud,” lausus Dom. „Ma pole teda kordagi näinud. Ta teenis sõja ajal mereväes ja sai surma, kui mina olin päris pisike.”

See oli veel üks haruldane kokkusattumus. „Ka meie isa teenis mereväes,” ütles Billa. „Temagi oleks võinud surma saada, aga pääses haavaga. Sellepärast ta surigi. Sai haavata ja hiljem tabas teda infarkt. Ma ei kujuta ette, kuidas ema temata hakkama saab.”

Ta ei maininud kohutavat kaotusvalu, mida ta ise tundis.

„Minu ema töötab,” sõnas Dom. „Ta on ka praegu tööl. Sellepärast ma sõitsingi üksipäini siia. Tema arust olen ma küllalt suur.”

„Nii tore, et sa oled siin,” lausus Billa. „Meil on selle üle hea meel ja me oleme rõõmsad, et sa oled meie sugulane.”

Seda kuuldes oli Dom talle otsa vaadanud, nägu tõsine. „Kas pole veider lugu?” oli ta pomisenud, ja miskipärast oli tema ilme tüdrukut hirmutanud – aga ka erutanud. Poiss oli tuttav ja ometi täiesti võõras. Ta oleks tahtnud teda puudutada, jääda alatiseks tema juurde.

Billa haarab pikemalt kaalumata telefonitoru ja valib numbri.

„Dominic Blake kuuleb.” Domi jahe neutraalne hääl rahustab ta kohe maha.

„Tere, Dom, mina siin. Ma tahtsin lihtsalt teada, kas ma tohin sulle homme hommikul külla tulla?”

„Tere, Billa. Muidugi tohid. Kas kõik on korras?”

„Jah. Tegelikult ...”

„See ei kõla just veenvalt.”

„Ei kõla tõesti. Asi on selles,” naine alandab alateadlikult häält, „et me saime postkaardi Tristanilt.”

„Tristanilt?!”

„Jah. Kas pole veider, nii palju aastaid hiljem?”

„Mida ta tahab?”

„Selles konks ongi. Postkaardil on kirjas, et teda võib varsti külla oodata.”

Järgnenud vaikuses kerkib naise vaimusilma ette Domi nägu: tuttavlik keskendunud mõtlik ilme, kissi tõmbunud pruunid silmad; laubale langenud paksud musta-hallitriibulised juuksed – samasugused, nagu Edil; kipras sirged kulmud.

„Mida Ed arvab?”

„Ma ei ole talle veel öelnud. Ma ei taha, et ta muretsema hakkaks.”

Naine kuuleb kannatlikku lõbustatud turtsatust, millega Dom tunnustab temas sügavalt juurdunud vastutustunnet Edi heaolu eest.

„Tähendab, sinu meelest on muretsemiseks põhjust?”

„Kas sina arvad teisiti? Viiskümmend aastat vaikust ja nüüd äkki postkaart. Kuidas ta teadis, et me mõlemad elame ikka veel siin?”

„Kus see kiri on posti pandud?”

„Pariisis. Kas Tilly on kodus?”

„Jah. Me sõime just õhtust.”

„Kas ta on kodus ka homme hommikul?”

„Kümne paiku peaks läinud olema.”

„Ma tulen umbes üheteistkümneks.”

„Hästi.”

Billa ohkab kergendatult. Telefoni alusele tagasi pannes kuuleb ta Dinah Washingtoni laulmas „It Could Happen to You”. Ta läheb läbi köögi halli, kus Ed kuhjab kaminasse halge ja Karu pikutab oma lemmikpaigas välisukse ees jahedal kiviplaatidega kaetud põrandal. Billa jääb neid vaatama, hinges siiras soe tunne mõlema vastu.

Juba homme räägib ta Domiga; kõik saab korda.