Читать книгу Postkaardid minevikust. Sari Varraku ajaviitreomaan - Marcia Willett - Страница 6

Dom seisab vaikides, käsivarred rinnal vaheliti, nägu mõtlik. Tristan – Edi ja Billa kasuvend. Mehe vaimusilma ette kerkib poisi nägu: kõhn, teravate joontega, võluv; jäistest hallidest silmadest peegeldub kiretu väljakutse. Tristan Carri esimest korda nähes oli Dom olnud kaheteistkümnene, aga polnud kordagi kohanud nii tugeva hävitamiskirega last. Veel nüüdki, viiskümmend aastat hiljem, meenub Domile šokk, mille nende esmakohtumine oli temas tekitanud: tal oli olnud tunne, et tema päikesepõimikut tabas rusikahoop.

Ta oli taas Cornwallis, äsja sisse saanud Camborne’i kaevanduskooli, kus õpetati välja kaevandusinsenere. Ta tundis end tugeva, uhke ja vabana ning ootas kannatamatult kohtumist Billa ja Ediga, eriti vaese Billaga, kes oli talle kirjutanud, kui kohutav on nende ema teine abielu.

„Kui sa vaid näeksid seda vastikut Trisi,” kirjutas tüdruk. „Ta on täiesti jälestusväärne. Hea seegi, et meie Ediga terveks semestriks kooli jääme. Ed ei suudaks eales Trisiga võistelda. Mina samuti mitte ...”

Dom oli tema kirjale vastanud, teda lohutada püüdnud, tema vaenuliku suhtumise üle nalja heitnud.

„Nii õel ta nüüd ka ei saa ju olla?” oli ta kirjutanud. „Kas sa mitte ei maininud, et ta on alles kümnene? Ma olen kindel, et ühest kümneaastasest poisist saad sa kerge vaevaga jagu ...”

Kui Dom mööda külateed vana võivabriku poole jalutas, vilksatas saarepuu all kellegi vari ja kiitsakas punakate juustega poiss astus Domile teele ette. Poiss põrnitses teda viivu – ta pidi Domile alt üles vaatama, ent ei lasknud end sellest häirida –, seejärel kerkis tema vasak kulm kõrgemale ja huuled kõverdusid, justkui teeks äratundmine talle nalja.

„Tähendab, sina oledki see hoorapoeg,” lausus poiss muretult.

Veel nüüdki, palju aastaid hiljem, tõmbuvad Domi käed seda kohtumist meenutades rusikasse. Teda ründavad mälestused, katkendlikud ja juhuslikud: väike maja Bristolis, kus ta elas oma ema ja nõoga, ja kus nad kolmekesi köögilaua all kükitasid, kui langesid pommid. Talle öeldi, et tema isa James Blake on kodunt ära, merel, sõjas – ja seejärel, et ta sai surma. Hilisemast ajast mäletas ta pisikest koolimaja kõrvaltänavas, ja kui Dom oli kaheksane ning sõda ammu lõppenud, käis ta kloostrikoolis vestlusel. Ta võitis stipendiumi, laulis poistekooris, kasvas pikemaks. Ja kogu selle aja jooksul saatis neid varjuna keegi, kellelt nad said raha ja toetust.

„See on meie sugulane,” vastas ema puiklevalt. „Sul on Cornwallis sugulased. Ma ei mõtle sinu vanaema. Teisi sugulasi. Kui sa vanemaks saad, siis räägin.” Aga lõpuks oli ta ikkagi just vanaemalt tõtt kuulnud.

Mälestused muudavad kuju. Ta on palaval juunikuu pärastlõunal Billa seltsis köögiviljaaias. Vanaema köögiviljaaed, kus soojas õhus hõljub maitsetaimede ja lavendli lõhn, on imepärane paik. Kui vanaema mees 1919. aastal Levanti piirkonnas kaevanduskatastroofis hukkus, oli vanaema vaid kakskümmend üks. Et vana Matthew St Enedoc lubas tal elada oma majas senikaua, kuni ta suudab imepisikest üüri maksta, hankis naine endale töökoha vanas võivabrikus ning suunas kogu energia pooleaastase tütre Mary kasvatamisele ja maja taha rajatud aia eest hoolitsemisele.

Vanaema kasvatas ise kõik vajalikud aedviljad – väikese maalapi peale mahtus neid päris palju –, aga armastas ka lilli ja istutas köögiviljade keskele oma lemmikud. Õrnad lillherned ronisid mööda tokke ülespoole, kollaste peadega päevalilled piilusid välja õisubasid toetavatest pajuokstest vigvamitest, lavendel ääristas kitsaid jalgradasid. Suured mungalilled rippusid kellukate, kurerehade ja nelkide kõrval kivimüüril. Lehtsalati, punapeedi ja punakollaste vartega lehtpeedi vahel kasvasid maitsetaimepuhmad: apteegitill, basiilik, murulauk, rosmariin, tüümian.

Noor lesk hellitas aeda vaat et sama palju nagu oma tütart, kes tatsas tema lähedal, prantsatas pikali, ajas taga liblikat, potsatas istuma, et uurida keppi või kivi. Laps kasvas, läks väiksesse külakooli, muutus kaunitariks – aga kogu selle aja jooksul kõmisesid kusagil kaugel kahurimürinana kuuldused järgmisest sõjast. Ühel päeval astus nende juurest läbi noor Harry St Enedoc. Noormehe isa oli surnud ja tema nende uus isand. Ta juhtis elegantset läikivat autot ning oli heasüdamlik ja lõbus. Esialgu olid kaks naist tema seltsis häbelikud, aga ajapikku pinge kadus. Noormees jõi väikeses võõrastetoas teed, tegi Maryle komplimente, kiitis tema ema maitsvat kooki, ning jätkas mööda külateed teekonda võivabriku poole.

„Ta on nii kena,” lausus Mary, silmis sära ja põsed sama punased nagu moonid köögiviljaias.

„On,” nõustus ema, aga pilgus, millega ta tütart vaatas, segunes hirm südant piinava kaastundega. „Meie jaoks ehk veidi liiga kena.”

Aga Mary ei kuulanud ema: neiu keerutas unelevalt juuksesalku sõrme ümber ja läks peagi külateele jalutama ...

Juunikuisel pärastlõunal kaheksateist aastat hiljem, kui Dom Billaga köögiviljaaias herneid korjas, polnud vanaema poisile seda lugu veel rääkinud.

Billa oli tige. Hernekaunu varte küljest lahti keerates tüdruk aina rääkis ja rääkis, teatas, et ema kavatseb abielluda Andrew’-nimelise mehega, kellel on poeg Tristan, ja et see poiss jääbki nende juurde ning seejärel pole nende elu enam kunagi endine. Billa oli siis neliteist, Dom ligi kaheksateist. Viis viimast aastat olid Billa, Dom ja Ed pikkadel suvevaheaegadel lahutamatud olnud. Nüüd olid tüdruku küpse odra karva juustesse haakunud lehed ja aedkannikese värvi silmades hiilgasid pisarad. Billa vaatas Domile värisevate huultega otsa ja mõtlemata, mida teeb, põimis Dom käed tema piha ümber ja tõmbas ta lähemale. Poisi üllatuseks – ja suureks rõõmuks – haaras tüdruk temast tugevalt kinni ja klammerdus tema külge.

„Mida me peame tegema?” nuuksus ta. „Mitte miski pole enam nii, nagu varem, ei ole ju? Kõik on rikutud.”

Poiss hoidis tüdrukut kaisus ja lohutas teda, aga märkas siis vanaema, kes kitsal jalgrajal seistes neid jälgis. Miski naise ilmes sundis teda Billat kähku lahti laskma, aga ta kohtles tütarlast õrnalt ja viis jalgrajale, kus vanaema tüdruku enda hoolde võttis ja tagasi majja viis.

Vanaema tegi teed, kuulas Billa ära ja jalutas koos temaga tagasi vanasse võivabrikusse, jättes Domi kartulipõllule kaevama. Poiss töötas palehigis palava päikese käes senikaua, kuni vanaema tagasi jõudis ja lõhnavas köögiviljaaias pisikesel pingil noore Harry St Enedoci ja tema kiire luksusauto loo ära rääkis.

Ta selgitas, et Harry ei teadnud lapsest midagi, sest läks sõtta paar kuud enne seda, kui pisarais ja murest murtud Mary emale tunnistas, et oli salaja jõeäärses hõredas metsas kohtamas käinud – ja nende kohtumiste tulemus kasvas nüüd tema üsas. Ema mõtles kähku järele, mida selline ootamatu paratamatus endaga kaasa toob. Ta kujutles kohalikku klatši: kuidas verivärske kuulujutt ühelt innukalt keelelt teisele rännates mõnust huuli lakub. Siis aga meenus talle Bristolis elav nõbu Susan. Ehkki Susan oli noorelt leseks jäänud ja tal polnud lapsi, oli naine alati kenasti üksi toime tulnud, aga sünget sõjaaega arvestades võis ta seltskonna üle rõõmustada. Mary saadetigi üle Tamari silla Bristolisse, abiks nõbu Susanile, ja kui mõni aeg hiljem levis uudis, et Mary on leidnud kena noore meremehe nimega James Blake ja peagi sünnib neile laps, oli tema vanadel sõpradel ja naabritel Cornwallis hea meel. Selleks ajaks, kui 1942. aastal ehk kolm aastat hiljem kena noor madrus merel hukkus, oli see lugu kõigile teada ja külarahvas tundis neile küll kaasa, aga polnud ülemäära kohkunud ega ehmunud.

Dom oli mõlemat. Ta jäi pisikesele pingile istuma, uskumatuna tunduv lugu peas keerlemas. Vanaema ei pööranud pilku Domi näolt. Ta ei puudutanud noormeest ja püüdis rääkida rahuliku muretu häälega.

Vanaema jätkas jutustust. Harry St Enedoc oli sõjast tagasi tulnud. Mees oli üle elanud kaks torpeedorünnakut ja polnud kõige paremas vormis, aga oli vahepeal abiellunud ja kavatses vanale võivabrikule uue otstarbe anda. Ta oli küsinud Mary järele ja vanaema oli rääkinud tõtt.

Vanaema istus viivu vaikides, otsekui näeks ikka veel jahmatust Harry näol. „Jumal hoidku!” oli mees hüüatanud. „Jumal hoidku! Mul polnud õrna aimugi! Ma vannun, proua Tregellis, et ma ei teadnud seda!” Ja vanaema oli meest uskunud, talle teed pakkunud, Maryst ja Domist rääkinud ning kuueaastase poja pilti näidanud.

Harry polnud milleski kahelnud ega midagi eitanud. Ta oli kaua kiirfotot silmitsenud ja seejärel lausunud: „Mul on väike tütar. Wilhelmina. Ja minu naine ootab järgmist last.” Mees oli vanaemale otsa vaadanud – sel hetkel oli ta kahekümne kaheksast eluaastast hoolimata näinud ka ise välja nagu laps. „Ma ei saa seda Elinorile öelda,” oli ta lausunud. „Lihtsalt ei saa. Ta ei anna mulle kunagi andeks.”

Ja kuidagiviisi olid nad vanaemaga kokkuleppele jõudnud. Kui naabermajas elanud härra Potts suri, kirjutas Harry mõlemad majad vanaema nimele lisaklausliga, et need jäävad tulevikus Domile. Mees maksis kinni poisi koolivormid, võttis enda kanda kõik Domi õppemaksuga seotud kulutused ja aitas neid igal võimalikul moel. Aga väikesesse majja Bristolis ei läinud ta kunagi ning Mary ja Dom käisid Cornwallis ainult siis, kui St Enedocid olid kodunt ära. Vanaema käis oma tütrel ja tütrepojal rongiga külas kuni Harry St Enedoci surmani – Dom oli siis kaheteistkümnene ja sai loa üksi rongiga Cornwalli sõita.

Järgnes veel üks paus, mille jooksul vanaema ei pööranud pilku Domilt, kes meenutas oma esimest iseseisvat rongisõitu Cornwalli ning Billat ja Edi, kes olid talle vanaema kööki vastu jooksnud ja imestanud, kui sarnased on Dom ja Ed. Noormees istus pingil, selg päikese poole pööratud, ja püüdis harjuda mõttega, et Billa on tema poolõde.

„Kas nemad ei teagi?” esitas ta vanaemale kiire küsimuse. „Ma mõtlen Billat, Edi ja nende ema. Kas keegi neist ei tea seda?”

Tundus, et proua St Enedoc siiski teadis. Kui Harry suri, tegi tema testament kõik selgeks, aga proua St Enedoc ei tahtnud, et lapsed teada saaksid. Ehkki Dom veetis suvevaheajad alati vanaema juures, keeldus naine poisi vanaema palvetest hoolimata Billale ja Edile tõtt tunnistamast.

„Aga ma hoiatasin, et nüüd on aeg see lugu ära rääkida,” lausus vanaema. Ta tõusis, jäi hetkeks Domi kõrvale seisma ja puudutas kergelt noormehe kumaras pead. „Ja kui tema seda ei tee, teen seda mina.”

Vanaema lahkus, jättes Domi istuma, ning käed põlvede vahele surunud noormees püüdis seedida vapustavat uudist ja välja mõelda, kuidas öelda seda Billale.

Aga tegelikult päästis päeva Ed: Ed, kes mööda külateed tema poole jooksis, Billa kannul, Domi käte vahele viskus ja õnnelikult hõikas: „Tegelikult olen ma seda kogu aeg aimanud. Ma lihtsalt teadsin seda. Sa oled meie vend, Dom. Tris võib jääda meie poolvennaks, aga sina oled meie pärisvend!”

Dom silmitses üle tema pea Billat, kes oli ebalevalt seisma jäänud; tüdruk näis olevat närvis ja kohmetu.

Noormees teadis, et Billa on vaid neliteist. Selle probleemi pidi lahendama tema. Tema pidi olema tugevam.

Ta naeratas tüdrukule. „Päris paras ehmatus, kas pole? Aga Edil on õigus. Nüüd saavad selgeks paljud veidrad asjad ... ja tunded, ja miks me kolmekesi niivõrd lähedased oleme.” Ta märkas, et tüdruk rahunes.

„Dom saab Trisist jagu,” sõnas Ed innukalt. „Puuk Trisist, kärnkonn Trisist. Dom paneb ta nüüd paika.”

Paar kuud hiljem, kui Dom mööda külateed nende poole kiirustas, varuks rõõmus uudis Camborne’i kaevanduskooli sisse saamisest, vilksatas saarepuu all kellegi vari ja teele astus poiss.

„Tähendab, sina oledki see hoorapoeg,” ütles Tris.

Pisikesest töötoast eeskotta astunud Dom vaatab nüüd pooleldi avatud ukse vahelt võõrastetuppa, mille vanaema oli alati kenasti korras hoidnud. Sügavas mõnusas tugitoolis istub tema ristitütar Tilly, üks jalg enda alla lükatud, teine puhkamas Domi kuldse retriiveri seljal, ning vaatab telekat. Tüdruku pikad paksud heledad juuksed on patsi punutud ja ürgloodusest saadet vaadates hoiab ta üht patsiotsa pihus ja libistab seda läbi sõrmede. Kakskümmend viis aastat tagasi, kui Tilly alles titt oli, töötas tema isa Camborne’is Domi nooremabina, ja kui Tilly hiljaaegu oma ametikohalt Newquay hotellis lahkus, helistas piiga isa Domile. Tilly vanemad olid äsja vastu võtnud tööpakkumise Kanadas ja nüüd palus mees vanal sõbral ja mentoril tütar mõneks ajaks enda hoolde võtta.

„Sa ju tunned Tillyt,” ütleb mees nukralt Domile. „Tal paluti hotelli veidike värskendada ja hoonele kahekümne esimese sajandi ilme anda, tema aga võttis palvet sõna-sõnalt. Ta uskus, et seda mõeldi tõsiselt ja läks kohutavalt elevile. Loomulikult tekkisid kõikvõimalikud arusaamatused ja Tilly andis sisse lahkumisavalduse. Mis tähendab seda, et tal pole enam normaalset elupaika, aga Cornwallist ja oma sõpradest ta lahkuda ei kavatse ja meiega kaasa tulla samuti mitte. Praegu magab ta ühe sõbra juures diivanil. Kas sa oleksid nõus ta paariks nädalaks enda juurde võtma? Ta jõuab kiiresti endas selgusele. Ta ei soovi tüütuks muutuda.”

„Tilly ei oskagi tüütuks muutuda,” lausub Dom. „Ja mul on hea meel, kui ta tahab minu juurde tulla. Ehkki tõenäosus, et ei taha, on suurem.”

Aga Tilly tahab; ta saabub päevinäinud pisikese autoga, kaasas kogu maine vara – surfilaud katuseraamil kaasa arvatud –, ja kolib maja teise otsa, kus kunagi elas vanahärra Potts. Ta paneb sülearvuti tööle ja hakkab oma CV-d viimistlema. Poole kohaga töötab ta juba praegu, temal ja ta sõbral on käsil eraprojekt „Ole ühenduses”, mis aitab arvutiasjanduses kogenematutel vanemaealistel maapiirkondade elanikel internetiga harjuda. Ehkki projekt on alles katsetamisjärgus, tegutseb Tilly suure õhinaga, aga elutööks ta seda siiski ei pea. Kolmel õhtul nädalas töötab ta kohalikus pubis.

„Jube lugu,” ütleb neiu pead pööramata Domile, kui kuuleb, et mees seisab lävel. „Hiigelsuured fregattlinnud on lennanud kajakate pesitsuspaika, jalutavad seal ülbelt ringi ja pistavad nahka nende pojad, samal ajal kui linnupoegade vanemad toitu hangivad. Vaesed väiksekesed; nad on nii abitud. Ma ei suuda seda vaadata.”

„Nii see on,” lausub Dom. „Mis parata, toiduahela lüli elu on raske.”

Tilly vaatab selja taha, kulm kortsus. „Kõlab kuidagi kalgilt.”

Mees kehitab õlgu. „Mida ma sinu arust ette peaksin võtma? Sellised on loodusseadused.”

Tütarlaps jääb teda põrnitsema. „Miks sa nii pahur oled?”

„Ma ei ole pahur.” Dom ei kavatsegi selgitada, et on äsja minevikus ekskursioonil käinud. „Ära vaata saadet, mis sind ärritab. Teed soovid?”

„Meeleldi,” vastab Tilly ja pöörab pilgu uuesti tapatalgutele. „Oh, vaata. Lehtlalinnud. Hoopis teine asi. Kas pole armsad? On ju kaunis sulestik? See lind näeb välja nagu suvitusrõivaste disainer oma ateljees.”

„Kui sa nii ütled.”

Dom läheb kööki, Bessie tema kannul, ning lükkab veekannu pliidile. Seejärel avab ta tagaukse ja laseb koera välja külma õhtusse. Valge kuu ripub kõrgel nagu latern ja valgustab udu, mis liigub mööda orupõhja edasi, tõuseb jõe kohale ja rullub üle aia; kusagil allavoolu kaigub vaikuses öökulli katkendlik huilgamine.

Dom nõjatub uksepiidale ja jääb ootama. Näljane emarebane, kõhn kõht jäätunud maapinna lähedal ja saba järele lohisemas, hiilib piki hekiäärt. Loom seisatab, pöörab pead, vaatab talle otsa ja kaob künkast üles. Dom ootab; teekann tema selja taga hakkab vilistama.

Teda vaevab küsimus, mida Tris tahab.

Bessie ilmub saba liputades nähtavale ning mõlemad lähevad tagasi köögi valgusse ja soojusse.

„Huvitav, mida Tris ikkagi tahab?” küsib Billa järgmisel hommikul. „Nii palju aastaid hiljem. Mis see on, mida ta tahta võib?”

Nad istuvad vanaemale kuulunud tammepuidust klapplaua ääres väikeses toas kitsa köögi kõrval, kust klaasukse kaudu pääseb otse aeda. Täna on uks suletud ja kaitseb neid läbilõikava veebruarikülma eest, päikesepaiste aga tõstab esile vitstest punutud korvtooli heidetud patjade värvid ja välgatab vana tammepuust seinakapi klaasuste taga portselannõudel. Bessie lamab ukse juures, nina käppadel, ja jälgib punarinda, kes veidi aja eest Domilt saadud raasukesi nokib.

„Mina ei suuda välja mõelda ainsatki mõistlikku põhjust,” vastab Dom, kes on suurema osa ööst ärkvel olnud ja uudise pärast pead murdnud. Ta loeb postkaardi veel kord läbi. „Ma näen, et Tris ei kasuta sinu abielunime. Ta pole vist kordagi teiega kontakti võtnud pärast seda, kui Andrew uksest välja astus ja poja endaga kaasa võttis?”

Billa raputab pead. „Kohe, kui mesinädalad läbi said, algasid tülid. Abieluõndsus kestis vaid aasta või kaks. Ehk uskus Andrew, et mängus on tunduvalt suurem summa, kui oli tegelikult, ehkki oskas jätta mulje, et ka tema on jõukas. Meie isa pärandas kõik oma firma aktsiad Edile ja mulle, aga selleks ajaks, kui tema oma päranduse kätte sai, oli vanaisa jõudnud sellest suurema osa ära raisata. Pealegi käis siis sõda. Kui Andrew teada sai, et sularaha on loodetust palju vähem, võis ta pidada targemaks jalga lasta.”

„Ja sinu ema hoidis ise kõik kontrolli all? Kas pole veider, et pärast ema surma ei leitud testamenti? Ma mäletan, et sa kirjutasid mulle ja mainisid ka testamenti.”

Nad jäävad ainiti teineteisele otsa vaatama, pilgus hirm.

„Testament oli tõesti olemas, aga selle oli ema teinud enne papsi surma. Selles oli kirjas, et kõik jääb isale, aga kui isa peaks surema enne teda, jaguneb pärandus võrdselt minu ja Edi vahel. Meie advokaadi arvates oli kummaline, et ema ei koostanud pärast teistkordset abiellumist uut testamenti, aga lõpuks jõudsime ühisele järeldusele, et tal ei jätkunud aega ...”

„Või kasutas Andrew pärast abiellumist hoopis oma advokaati, kes need asjad korda ajas?”

„Selle kohta pole ainsatki tõendit,” lausus Billa kähku. „Muide, seda kinnitas ka meie advokaat. Ta oli sunnitud dokumendid üle vaatama, sest nende abielu jäi lahutamata.”

„Seegi on veider.”

„Jah, aga järelikult ei suutnud ema seda ette võtta, pealegi polnud lahutuseks alust ...”

„Välja arvatud asjaolu, et Andrew ema maha jättis.”

„Seda küll, aga ema võis uskuda, et Andrew tuleb tagasi. Ta ei tahtnud tõele näkku vaadata, pealegi vaevas teda kohutav depressioon.”

„Järelikult võib kusagil olla testament, mis pärandab midagi ka Andrew’le.”

Naine jääb teda ehmunult silmitsema. „Aga kindlasti on Andrew ammu surnud. Praegu peaks ta olema ... vähemalt üheksakümneaastane?”

„Paljud elavad vanemaks kui üheksakümmend, Billa.”

„Ma tean!” hüüatab naine. „Taevas halasta, Dom! Kas sa püüad mind lohutada?”

„Ma püüan välja nuputada, miks oleks Tris pidanud saatma sulle postkaardi just nüüd, mil möödas on üle viiekümne aasta, ja mulle tuli pähe vaid oletus, et hiljuti suri tema isa ning midagi leiti tema dokumentide hulgast. Ära unusta, et kui Andrew su ema maha jättis, töötasin mina Lõuna-Aafrikas, ja kui ma viimaks koju jõudsin, oli su ema surnud ja kõik päranduseasjad korda aetud.”

„Või vähemalt nõnda me arvasime,” lisab Billa süngelt. „Oh jumal küll! Mis siis, kui olemas on veel üks testament, millega ema jättis kõik Andrew’le?”

„Arvata võib, et sellisel juhul jättis Andrew omakorda kogu varanduse Trisile. Aga millest nii pikk vaikus? Kui Andrew teadis, et ta on pärija, kas ta poleks siis mitte pidevalt kõrvad lahti hoidnud ja siitkandist uudiseid oodanud? Võib-olla elasid nad vahepeal välismaal.”

Naine raputab pead. „Mul pole aimugi, kus nad vahepeal elasid. Äkki pole teist testamenti olnudki või ei pärandanud ema Andrew’le nii suurt summat, et selle pärast oleks tasunud vaeva näha. Mind ja Edi poleks ema eales testamendist välja jätnud.”

„Ei oleks tõesti,” nõustub mees. „Seda poleks ta tõesti teinud ...”

Mees jääb ebalevalt vait.

„Mis on?” küsib naine kiiresti. „Millele sa mõtled?”

„Maalin vaimusilma ette kõige jubedama stsenaariumi,” alustab mees ettevaatlikult. „Mäletad, kui hull sinu ema Andrew’ järele esialgu oli? Isegi mina mäletan seda. Ja armunud inimesed teevad vahel päris suuri rumalusi. Tõenäoliselt peame olema valmis ka õhkõrnaks võimaluseks, et kui Andrew sinu emale survet avaldas, koostati veel üks testament ja lasti see Andrew’ advokaadil kinnitada. Võib-olla jättis su ema sellega kogu varanduse Andrew’le lootuses, et mees on tulevikus sinu ja Edi vastu õiglane. Ehk ei jätnud su ema mehele kuigi palju. Ta võis ka eeldada, et kui nende suhe läbi saab, pole sellel enam tähtsust, ega vaevunudki testamenti tühistama. Samas võib pärandatu olla siiski piisavalt suur, et Tristan siiakanti tagasi tuua.”