Читать книгу Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa - Marcia Willett - Страница 3

Henrietta tundis hääle kohe ära, kuigi sel hommikul oli sõnum teistsugune.

„Tere Roger. Jälle mina. Kell on kümme teisipäeva hommikul. Ma astun Bristolist tulles hiljem võib-olla läbi. Umbes nelja paiku. Pole parata, ma igatsen teie järele.”

Instinktiivselt heitis ta pilgu kellale: veidi üle üheteistkümne.

„See on teie süü, et ta meie järele igatseb, kes iganes ta ka poleks,” ütles ta koertele, kes olid külmadel kiviplaatidel kuldseteks karvakeradeks tõmbunud. „Ta helistab alati siis, kui oleme väljas jalutamas.”

Koerte kohevad sabad vänderdasid viisaka ükskõiksusega ja Juno, ühe retriiveri ema ja teise vanaema, hiivas end jalule, et puhvetkapi kõrvalt suurest veeanumast ahnelt juua. Lahtisest köögiuksest paistis sooja septembripäikest ja vaimustavat värvidemängu: roosakas-lillakad jaapani ülased, sügavpunased ja purpursed sügisastrid, erkpunased montbreetsiad, kõik rühmiti koos, päikesevihkudest kullatud. Henrietta tegi kohvi ja viis selle väikesele puutoolile ukse taga. Ta tundis, et kohe-kohe juhtub midagi tähtsat: mahedas kuldses kumas oli mingi maagia, mis mattis enda alla kogu väikese õue; lootusrikas, varjatud ootus sügavas maavaikuses. Juno tuli välja ja istus tema kõrvale, nõjatudes tooli vastu, ning Henrietta libistas käe ümber Juno karvase kaela ja pani põse vastu koera pead.

„Sa igatsed neid kõiki, eks ole?” pomises ta kaastundlikult. „Noh, mina ka, aga meil oleks targem ära harjuda.”

Nad istusid vaikselt teineteise seltsis. Henrietta rüüpas kohvi ja mõtles häälele automaatvastajas, samal ajal kui Juno raske pea tema põlve vastas puhkas. Esimene sõnum oli oodanud teda vaid mõni tund pärast Rodgeri ja Maggie Londonisse sõitu, kohe nende reisi alguses, ligemale nädal aega tagasi. Et koerte tähelepanu nende äraminekult kõrvale juhtida, oli ta nad Crowcombe’i poole suunduvaid kitsaid külateid pidi Great Woodi sõidutanud ja viinud jalutama Robin Upright Hill’ile, kust avanes vaade üle Bridgewater Bay. Kui ta majja tagasi jõudis, oli automaatvastaja roheline tuleke vilkunud. Ta oli selle juurde rutanud, kartuses, et midagi ootamatut oli ette tulnud: rong oli hiljaks jäänud või polnud nad Susani ja lastega kokku saanud.

„Tere, Roger, siin Joe. Aitäh, et sa mulle raamatud välja otsisid. Ma tulen varsti sinna kanti. Tervita Maggie’t.”

Joe raamatute kohta polnud mingeid korraldusi jäetud, kuigi kott raamatutega seisis hallis kummuti peal. Ta heitis pilgu sinna sisse ja nägi, et seal olid tõepoolest raamatud: raamatud paatide ja sadamate kohta. Noh, see polnud ka üllatav, arvestades, et Roger oli erru läinud mereväeohvitser, kel olid vanadest purjepaatidest väga laialdased teadmised.

Aga kes oli Joe? Henriettal oli kummaline aimdus, et ta tunneb teda, et tunneb tema häält – tal tekkis isegi ettekujutus, et on temaga kohtunud ja vestelnud. Nüüd, istudes päikese käes Junoga, kes oli end tema jalgade peale välja sirutanud, võis ta teda isegi vaimusilmas näha: pikk, heledate juustega, käed rääkides hoogsalt žestikuleerimas. Aga kus ja millal? Ta tõmbas oma pika paksu patsi õlale ja näppis selle otsa, lastes seda läbi sõrmede. Talle turgatas pähe, et Joe võib pärineda mõnest mereväelaste perest, kellega ta on abieluringkondade, mereväeteenistuse ja internaatkoolide kaudu kokku puutunud. Ilmsesti oli ta Rogeri ja Maggie hea tuttav. Uus mõte, et ta võib ka nende põlvkonnast olla, põhjustas ootamatu ja koguni ülemäärase pettumuse. Muidugi võiks ta valida 1471, hankida tema numbri – kui see polnud salastatud –, helistada sellele Joe’le ja öelda, et Roger on küll ära, kuid ta leidis raamatukoti, mis võib olla temale mõeldud. Ehk tahtis ta seda salapära lihtsalt veidike kauem nautida: lasta kujutlusvõimel maalida kaasakiskuvaid stsenaariume, mis viiksid mõtted tema praegustest probleemidest eemale.

Hääle järgi tundub ta noor, kinnitas ta endale veendunult. Ja kujutlus sellest, kuidas ta räägib, talle midagi selgitab, oli pilt ühest noorest mehest. Ja ikkagi, kui nad olid kohtunud, kuidas sai ta siis mehe nime unustada? Ta lõpetas kohvi segaste tunnetega: erutuse, kartuse, uudishimuga.

„Tule mõistusele,” ütles ta endale. „Ta on tõenäoliselt üks vana tüütu kõbi, kelle kireks on purjekad.”

Sellegipoolest otsustas ta pärast lõunat Bicknollerisse sõita ning osta tee kõrvale midagi erilist – mõne maitsva biskviitkoogi, ehk. Õnneks oli Rogeril väga suur alkoholi tagavara, kuigi ta ise võtaks limonaadi, juhul kui Joe eelistab džinni toonikuga. Ta mõtles, mida saaks kähku õhtusöögiks valmistada…

„Tõesõna!” hüüatas ta valjusti pahaselt. „Mida sa õige teed?

Juno ajas end vaevaga püsti, ootamatust karjatusest häiritud, ja Henrietta patsutas kahetsevalt ta pead.

„Vabandust,” ütles ta. „Vabandust, Juno. Ma hakkan segi minema. Nii juhtubki, kui pole midagi teha. Ma igatsen lapsi ja Susanit edasi-tagasi tormamas ning kõiki igapäevaseid draamasid.”

Järjekordne mõte kargas talle pähe. Õrnalt Juno keret ühele küljele lükates tõusis Henrietta püsti ja läks majja. Ta kõhkles hetke, enne kui sõnumit uuesti kuulas, otsis siis oma mobiili ja valis ema numbri.

Kaks telefonikõnet, enne kui Cordelia jõudis veel istudagi kirjutuslaua taha, mis oli kaetud väljaprinditud lehtede, ajalehtedest ja ajakirjadest väljalõigatud artiklite, teatmeteostega. Kõndides köögi ja kabineti vahet, kohvitass käes, püüdis ta mõttes oma loo esimest lauset vormida: Frampton Parvas asuv Charteris Soke on teadujärgi ainuke omalaadne maja nii kaugel lõunas.” Paus. Kas ta on ikka absoluutselt kindel, et see on tõsi? Noh, selle võib hiljem täpselt üle kontrollida. Nii. Kas peaks olema „kütkestav Charteris Soke”? Või võluv Charteris Soke? Mõlemad omadussõnad tundusid liigkasutatuna, igavatena. Igal juhul peab sellele järgnema veidike informatsiooni, mida võimukoda endast üldse kujutab. Cordelia sirvis olulisi pabereid, kontrollis sõnaraamatust võimukoja või võimupiirkonna definitsiooni: õigus pidada kohalikku kohut või territoorium, mis kuulub teatud kohtu haldusalasse. Ta uuris selle väikese vanaaegse mõisahoone fotosid – kuidas see järk-järgult oli välja kujunenud – siis hakkas telefon taas köögivaikuses helisema, ning ta pani kohvitassi käest ja jooksis koridori, krahmates telefoni lõpuks köögilaualt ajalehtede hunniku alt.

„Tere,” hüüdis ta hingetult. „Hallo! Kas te olete veel kuuldel? Oh, Henrietta. Oh, tänu jumalale. Ma mõtlesin, et jäin liiga hiljaks ja sa panid ära. Kas sa said kätte mu sõnumi, et olen tagasi? Kuidas läheb? Kas sa hakkad ära harjuma?”

„Mul läheb kõik kenasti, ema. Jah, ma sain su sõnumi. Kõik on korras. Noh, ma lihtsalt tahtsin sinult üht asja küsida. Mulle on automaavastajasse jäetud sõnum kelleltki Joe’lt, kes tahab hiljem läbi astuda, ja kes ilmselt tunneb Rogerit ja Maggiet väga hästi, nii et ma siin mõistatan, kas ta võiks mereväega seotud olla. Ta hääl tundub mulle tuttavana. Kas me tunneme kedagi Joe-nimelist? Minu põlvkonnast, mitte sinu omast. Kas tuleb tuttav ette?”

„Jo.” Cordelia laskis peast läbi oma suure mereväelaste sõpruskonna ja tutvusringi „Jo. See on minu arust lühend Joannast, või Josephine’ist…”

„Ei, ei. Andestust. See on mees, mitte tüdruk.”

„Ahah.” Cordelia jäi taas mõttesse. „Joe. Ah nii. Joseph. Ei, mulle ei meenu paugupealt ühtki Joe’d.

„Mulle samuti mitte. Ainult hääl tundub tuttavana. Hea küll, las ta olla. Kas sul on kõik korras?”

„Korras. Maadlen siin ühe Country Illustrated’i looga. Kas sa oled kindel, et ei vaja seltsi? Küllap on väga pentsik äkitsi maabuda Somerseti maakolkasse, kus seltsiks üksnes Maggie kirju loomaaed, eriti pärast Londoni elu Susani ja… Susani ja lastega. Ma võiksin sinna tulla, kui sa end üksikuna tunned. Või võiksime Tauntonis kokku saada ja veidike ostuteraapiaga tegelda.”

„Tõesõna, minuga on kõik korras. Ausalt. Pealegi on sul nähtavasti artikli kirjutamine pooleli. Ma annan sulle hiljem teada, kes see Joe on. Aidaa.”

Cordelia läks tagasi kabinetti, mõtted ikka veel laiali, täielikult hajevil. Kas oli kõlanud mingi varjatud kriitika? Pealegi on sul nähtavasti artikli kirjutamine pooleli. Teda valdasid armastus tütre vastu, aga ka mure, kaastunne ja süümepiin, eriti süümepiin: kõik need tunded ilmselgelt kahandasid loomeindu. Ta sehkendas ringi, korrastas pabereid, sulges raamatuid, asetades neid tagasi riiulitele, rüüpas leiget kohvi, ja kogu selle aja kummitas tal mõttes üks hiljuti raadioprogrammis kuuldud küsimus.

„Kas meie oleme esimene põlvkond, kel tuleb oma lastele sõber olla?

No kas oleme? Ta mõtles omaenda vanematele: hoolivatele, kuid eemalolevatele. Ei mingeid tundelisi hingepuistamisi, ei mingeid põhjalikke arutelusid oma laste tunnete või vajaduste üle. Ta mäletas hästi isa reaktsiooni tema lahkumineku ja sellele järgneva lahutuse peale, tema vapustatud ilmet, mis väljendas vastumeelsust, kui ta rääkis talle, et Simon jätab ta maha.

„Teine naine, mis siin enam arvata. Ei, ma ei taha räpaseid üksikasju. Ütlen vaid üht, mul on hea meel, et su ema juba surnud on.”

Ei-ei. Tunnetega seotud asju oli parem salajas hoida; neist mitte rääkida, hoida ülahuult jäigana.

Kas me oleme esimene põlvkond, kel tuleb oma lastele sõber olla?

Noh, tal tuli tõesti Henriettale sõber olla. Ta tahtis teda julgustada ja toetada ning olla tema jaoks olemas. Aga oh, oma kurbust ja muret ei tohtinud näidata, mitte kunagi näidata, see võis närida vaid sisemuses.

Henrietta väike murelik kahvatu nägu: „Kas issi jätab meid sellepärast maha, et ma tüdinesin Borise puuri puhastamisel?”

Boris oli hamster, ilus, healoomuline, kuigi intellektuaalselt piiratud olend.

„Tüdinenud puhastamisest, kullake, või puhastamast. Ei, loomulikult mitte. Lihtsalt mõnikord saab sõprus lihtsalt otsa.”

„Aga kas issi on veel minu sõber?”

„Muidugi on. Ja jääb selleks alati.” Kuni mees oli saatnud tütrele, kui see oli viieteistkümneaastane, kreemikasvalges ümbrikus kirja, mille sõnum oli sama hävitav nagu pommi plahvatus, mille radioaktiivne sade veel nüüdki, ligi kaksteist aastat hiljem, kahju tekitas.

Cordelia istus ja põrnitses arvutiekraani, mis oli sama osavõtmatult tühi nagu ta pea. Kui oskamatu oli ta tollal olnud. Kui pidetu ja abitu. Ta oli tundnud end täpselt samamoodi, kui oli kuu aega tagasi Tregunter Roadile saabunud ja kogu paiga segaduses eest leidnud.

Äkki näis ekraan ta silme ees hägustuvat ja selle asemel nägi ta Henrietta nägu, tema valvsaid silmi, vana tuttavat aimatavalt teravat altkulmu pilku, mis nagu nuga lõikas läbi vähimagi soojuse või armastuse jagamise katse.

Tal on Londoni Arts Clubis lõunasöök oma agendiga. Ta peatub sõprade juures Fulhamis, aga nagu plaanitud astub teel Dover Streetile Henrietta juurest läbi. Niipea kui uks avaneb, teab ta, et midagi on viltu. Puudub tavapärane lustlik toimetamine. Kahest suurest keldrikorruse toast, kust Susan juhatab oma väikest, kuid edukat postimüügi äri, ei kostu ühtki häält ning köögis ei ole kedagi: ei Iaini näppamas arvuti tagant vaba hetke hommikulehe ja kohvi jaoks, ei lapsi aiast teda tervitama jooksmas.

Cordelia asetab oma koti lauale ja vaatab hämmeldunult ringi.

„Kas on ebasobiv hetk?” küsib ta.

Henrietta silmad on vapustusest suured. „Iain on läinud,” lausub ta. „Ta pakkis just asjad ja läks.”

Nad põrnitsevad teineteisele otsa. „Läinud?” Tema enda hääl on kähe, täis hirmu. „Kas sa tahad öelda, et ta jättis Susani maha?”

Henrietta noogutab. Äkki tema ilme muutub, kaugeneb. „Jah, läinud. Täna hommikul. Küllap kestis see armulugu tal juba pikka aega. Susan on omadega läbi.”

Nad põrnitsevad endiselt teineteist, kerkivad esile teised mälestused, sugeneb meelepaha. Kostub Susani hääl, trepilt hüüdmas, ja üks laps nutab.

„Sul oleks õigem lahkuda,” ütleb Henrietta kiiresti. „Anna andeks, aga praegu ei taha ta kedagi näha ja ma püüan hoida lapsi tema silma alla sattumast,” ja Cordelia jääb kohe nõusse, lahkudes majast, rutates Dover Streetile.

„Charteris Soke Frampton Parvas on ainuke maja…” See oli algus, mis kõlas rohkem nagu kinnisvaramaakleri entusiastlik kiidulugu, mitte kui artikkel ühest ajalookillust. Kui telefon uuesti helises, haaras Cordelia selle peaaegu kartlikult pihku, enne kui mehe initsiaale nägi.

„Dilly?”

Mehe hääl ja tuttav tobe hüüdnimi täitsid ta rõõmu ja kergendusega. Kui ta õlad lõtvusid ja ta sügavalt, sügavalt sisse hingas, mõistis ta, kui väga pinges ta oli olnud.

„Kallis. See oli nüüd küll tore. Millal ma sind näen?”

„Jõuaksin sinu juurde umbes teeajaks. Kas see sobiks?”

Ta võis kuulda naeru mehe hääles. „Sul pole aimugi, kui hästi,” vastas ta. „Aidaa, kallis.”

Cordelia tõusis püsti ja läks tagasi kööki, seejärel välja laiale kiviterrassile, mis oli uuristatud järsult alla merre langeva kalju sisse. Tema maja oli rannavalve majakeste reas viimane ja kõige eraldatum. Teised kaks olid suvilad, enamiku suvest välja üüritud ja suurema osa talvest tühjad. Tema akendest avanes segamatu vaade merele ja rannaribale, mis ulatus läänes Stoke Pointini ja idas Bolt Tailini. Piirdemüüri sisemisse äärde oli ta istutanud eskallooniaid, fuksiaid ja tamariske, et kaitsta end möödakäijate uudishimulike ja isegi kadedate pilkude eest mereäärselt, kõrgete kaljudeni viivalt teerajalt, mis tema esiuksest mõne jardi kaugusele jäi. Ta nõjatas küünarnukid laiale müürile, kus lõhnav soolikarohi tillukese kaljulõhe külge klammerdus, ning mille sisse roosad ja valged palderjanipuhmad olid ebakindlalt oma juured ajanud. Temast allpool loksus meri õrnalt, nagu oleks ta kaljude külge köidetud, ankrusse heitnud, ega ruttaks kuhugi; teravatel kaljunukkidel karjusid merikajakad üksteisele inetusi. Valgus hoovas laiast, udusinisest taevalaotusest ja peegeldus tagasi nii, et ei olnud piiri maa ja taeva vahel. Kaugel lääne pool kündis ainumas kalapaat üksildast säravat lainevagu.

Varsti on mees juba teel: siis on aega rääkida, jagada ja armastada.

„See on nii tobe,” ütles ta mehele palju hiljem. „Ma läksin marru. Paanitsesin Henrietta pärast, kuidas ta kõigi äraolekul toime tuleb. Kaks kuud! See on nii pikk aeg, Angus.”

Ta ulatas mehele teetassi, meenutades äkitselt üht märkust, mille nende ühine sõber oli kord Angus Radcliffi kohta teinud. „Ta on nii kenake, et võiks olla Action Mani modell,” oli naine öelnud. „Mind lausa tõmbab ta poole, kas ka sind?” Cordelia oli teeselnud ükskõiksust, kuigi oli mõistnud, mida naine mõtles: see segadusseajav helehallide silmade pilk ja tugev lõug; tumedad, lühikeseks lõigatud juuksed ja vormis muskliline keha.

„Noh, millises riietuses sa siis teda ette kujutad?” oli ta sõbrannalt küsinud. Vastupanuliikumise võitlejana? Helikopteri piloodina? Polaaruurijana?”

„Oh, mina kujutlen teda ilma ühegi riideta,” oli sõbranna sedamaid vastanud. „Selles ongi asja mõte,” – ja nad olid naerda kiljunud.

Nüüd mehe vastas istudes surus ta maha naeratuse. „Ja ma olen mõelnud,” ütles ta. „Mäletad, kui me olime paadis ja ma rääkisin sulle Susani abielu purunemisest ning sellest, kuidas vanemad koos tema ja lastega kiiresti ära Uus-Meremaale kihutasid. Noh, koju sõites sähvataski mul peas mõte, et sina peaksid kindlasti Roger ja Maggie Lestrange’i tundma? Kas Roger polnud mitte samal aastal Dartmouthis kui teie Simoniga?”

„Roger Lestrange. Jah, muidugi ma tean teda. Sa ei maininud ta perekonnanime. Aga me ei olnud samal aastal. Roger oli minust ja Simonist BRNC-s kaks aastat eespool, aga palju hiljem olime me Rogeri ja Hal Chadwickiga koos M.o.D-l. Roger ja Hal olid vanad semud. Või peaksin hoopis ütlema söör admiral Henry Chadwick?” Ta manas naljatamisi näole aupakliku ilme.

„Vana vahva Hal,” lausus Cordelia soojusega. „Ta on nii armsake. Ja Fliss on lausa täiuslik leedi Chadwick. See peente joontega aristokraatlik nägu. Enam kenamat paari ei saakski olla. Mäletad, kui nad lasksid mul Country Life’ile loo kirjutada oma imepärasest vanast majast? Kindlusest. Hal oli vaimustuses, aga Fliss nõudis, et ma isiklikumad üksikasjad täiesti välja jätaksin, mis minu arvates oli täiesti mõistetav. Lisaks paiga ajaloole otsustasime tähelepanu pöörata ka Keep Organics’ile, orgaanilisele köögiviljakasvatamisärile, mille rajas Jolyon. See oli väga vahva.”

„Kummaline, kas pole,” lausus mees mõtlikult. „Hal ja Fliss pole ju kogu aeg paar olnud. Me kipume seda unustama, sest nad näivad teineteise jaoks lausa loodud olevat. Nad on olnud abielus ainult umbes seitse või kaheksa aastat. Fliss ja Hal on nõod ja Kindlus kuulub samavõrd Flissile kui Halile.”

„Nad selgitasid seda mulle, kui nendega kohtumas käisin,” möönis Cordelia. „Sellepärast ei tahtnudki Fliss liiga palju isiklikke asju sisse panna. Suguvõsa maja on seotud nii paljude draamadega, et ma oleksin võinud neist terve raamatu kirjutada. See on hämmastav koht. Tegelikult meenutas võimukoda mulle Kindlust, kuid palju väiksemas ulatuses. Mis Hali esimese naisega juhtus? Kas sa tundsid teda?”

Angus kortsutas kulmu. „Vist mitte. Kui me kõik olime spetsialiseerunud, kaotasime mingil määral kontakti. Roger ja Hal olid veepealsed mehed. Meie Simoniga läksime allveelaevale. Ma arvan, et me olime MoD-s, kui Hali naine ta maha jättis. Ta võttis ühe poisi kaasa, kuid Jolyon jäi Hali juurde, nii et teda nägime me tihti. Pean ütlema, et on nii kummaline Jo’d praegu televiisoris näha. Ta on täpne koopia Halist tema vanuses.”

„Jo!” Cordelia lõi käega suu pihta. „Jolyon Chadwick. Olen mina alles rumal.”

„Miks?”

„Sellepärast Henrietta helistaski. Ta ütles, et keegi Jo-nimeline oli jätnud Rogerile sõnumi ja ta uskus end mehe häält tundvat. Mul ei tulnud Jolyon mõttessegi. Ma mõtlesin Josephi või Joe peale. Olen mina alles idioot. Ta pidi läbi astuma, teadmata, et Maggie ja Roger on ära Uus-Meremaale sõitnud.”

„Noh, siis on hästi,” ütles Angus rahustavalt. „Henriettal pole Jo puhul midagi karta.”

„Muidugi mitte. Aga ma võiksin ikkagi helistada. Anda talle hoiatussignaali. Pealegi on Jo nüüd päris kuulus, kas pole? Henrietta võib pahaseks saada, kui teda vanades teksastes ja ilma meigita tabatakse.”

Ta leidis oma mobiili ja vajutas klahve.

„Kullake, see olen mina. Kuula. Ma mõtlesin, et kas pole see Jo Chadwick, kes selle teate jättis … Oh. Oh, ta on praegu seal. Ah nii… Hästi. Hiljem, jah, sobib suurepäraselt.”

Cordelia vajutas mobiili kinni ja tegi mehele grimassi. „Ta on juba seal,” ütles ta.

Angus muigas. „Ja?”

Cordelia jäi mõttesse. „Henrietta tundus kergelt pabinas olevat. Aga heas mõttes. Ütles, et räägib hiljem.”

Mees kergitas kulme, ajades huuled prunti. „Loodan, et mitte liiga hilja,” ütles ta. „Meil võib tegemist olla.”