Читать книгу Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa - Marcia Willett - Страница 4

Henrietta tundis ta kohe ära. Mees seisatas aiateel, näkku kerkimas kergelt hämmeldunud ilme, nagu kahtlustaks ta mingit muutust, mida ei suuda päris hästi hoomata. Siis olid Juno ja Pan uksest välja talle vastu tormanud, ta ilme oli selginenud ja ta oli sirutanud käed nende poole, kummardunud neid paitama. Kutsikas oli nende taga kepselnud, kareldes ja hüpeldes, ja ta oli valjusti naernud, öeldes: „Tere, vanad semud,” ning kükitanud kutsikat kõrvust sikutama. Siis oli ta pilgu tõstnud ja näinud teda uksel ootamas, ning tema üllatunud ilme oli olnud peaaegu halenaljakas. Ta oli koertekarja vahelt tema poole tulla ukerdanud ja öelnud: „Tere. Kas Roger on kodus?” Ja tema oli öelnud: „Ei, kahjuks mitte, aga tulge sisse. Mul on vist teie jaoks mõned raamatud.”

Nüüd seisid nad üsna ujedalt koos külmas, hämaras hallis, vaadates raamatuid ja Henrietta ütles: „Te siis ei teadnudki, et Maggie ja Roger läksid Uus-Meremaale?”

„Ei.” Ta pani raamatu tagasi kotti. „Ma kuulsin, et see oli neil plaanis, aga mul polnud aimugi, et nad juba läinud on. Ja teie hoolitsete siis koerte eest? Ja vanade ponide?”

Ta kõhkles. Oleks kerge lasta tal uskuda, et ta ongi koerte hooldaja, mingeid selgitusi poleks vaja ja ta kaoks oma raamatutega ning olekski kõik. Kuid ta ei tahtnud, et mees kaoks. Tal oli mingi kummaline, aga väga kindel tahtmine, et ta jääks.

„Noh, hoolitsen jah,” ütles ta, „aga päris nii ühene see ka ei ole. Ma ei ole koerte hooldaja. Ma olen Susani lapsehoidja. Nad läksid Maggie ja Rogeriga kaasa, mõistate?”

Ta vaatas teda tähelepanelikumalt. „Ah soo,” ütles ta. „Noh, arvan taipavat. Vaadake, mina olen Jolyon Chadwick. Minu isa on üks Rogeri vanu sõpru. Mereväe semud ja nii edasi. Ma tunnen Susanit üsna hästi, kuigi ma ei ole teda juba aastaid näinud.”

Henrietta naeratas. „Ma tean, kes sa oled,” ütles ta. „Põhiliselt muidugi televisiooni tõttu, aga ma oletan, et oleme ka varem kuskil kohtunud. Minu pere on ka mereväelase pere. Noh, oli. Ma olen Henrietta March. Me käisime Susaniga koos kuninglikus merekoolis. Nii ma sattusingi tema lapsehoidjaks. Olin parasjagu uut tööd otsimas, kui ta oma ärile jalad alla sai, aga tal oli kaks väikest last, nii et kõigile tundus see sobivat. Kui kõik see vastu taevast lendas, pakkusin, et tulen siia. Maggie alatine abiline oli hõivatud.

„Kõik see?” kordas mees.

Ta polnud oodanud, et tema mõtlematult öeldud fraas nii kiiresti üles võetakse. Vaikus venis, kuni ta kaalus, kui palju talle rääkida; lõppude lõpuks kuuleb ta mereväelaste klatši kaudu tõde õige pea.

„Kas sa sooviksid teed?” Ta lükkas seda hetke edasi. „Ma sain Bicknolleri külakauplusest väga hea koogi.”

„Tänan.” Mees järgnes talle kööki ja kükitas, et mängida kutsikaga, kes keeras end vaimustusest selili ja näksis nõelteravate hammastega Jolyoni sõrmi. See tegelane siin on uus. Mis ta nimi on?”

„Maggie kutsub teda Tackeriks. Sedasi löövat temas välja kõmri keel, ütleb Roger. Tal on üsna suursugune tõunimi, aga Maggie hakkas teda lihtsalt Tackeriks kutsuma ja see jäigi külge.”

„Noh, ta ongi väike traageldaja1,” ütles Jolyon. „Ta on jumalik. Minu vana semu Rufus suri möödunud aastal, kuid kunagi oli ta täpselt samasugune. Vaat siis.” Ta tõusis püsti ja võttis naiselt tee vastu. „Milles siis kogu asi on?”

Ta oli otsustanud tõtt mitte väänata, kuid kõhkles sellegipoolest. „See on üsna ebameeldiv, ausalt öelda. Pealgi on see väga isiklik ja me tegelikult ei tunnegi teineteist.”

„Arvatavasti tunneme. Mereväelaste peredel on alati mingi side. Arvan, et meie isad tunnevad teineteist. Mind lihtsalt huvitab, miks Roger ja Maggie nii ootamatult minema kihutasid, ilma oma lähedastele sõpradele midagi ütlemata, see on kõik. Aga ära muretse, kui tunned, et on ebadiskreetne mulle sellest rääkida. Ma ei käi peale.”

Henrietta ohkas kaht koogitükki lahti lõigates. „Oleks hea, kui saaks sellest rääkida. Ausalt öeldes, olen ma ikka veel šokis. Iain jättis Susani maha. Ta leidis teise ja nad läksid lahku. Maggie otsustas, et on paras hetk aeg maha võtta ning utsitas Susani ja lapsed enda ja Rogeriga kaasa Uus-Meremaale minema. Susani partner juhib ettevõtet ja hoolitseb Londoni maja eest ning mina olin nõus siia tulema, et nad saaksid kiiresti ära sõita.”

„Ah nii. Vaene Susan.” Jo hääl oli kõlatu.

Ta vaatas mehele otsa. Tolle ilme oli sünge ja see oli millegipärast lohutav. „Ma olen peaaegu sama läbi kui Susan,” tunnistas Henrietta. „Me kõik olime nii õnnelikud, mõistad. Vähemalt ma arvasin, et oleme. Polnud vähimatki ohumärki. Ei tülitsemist, ei karjumist, ei lahkhelisid. Äri edenes keldrikorrusel ja ümberringi oli palju rahvast. Me olime nagu üks suur perekond. See võttis meid kõiki lihtsalt oimetuks.”

„Roger ja Maggie on ilmselt omadega täitsa läbi.”

„Ongi. See mõjutab ju nii paljusid inimesi, kas pole?” Ta vaikis hetke. „Minu vanemad on lahutatud.” Ta kehitas õlgu. „Mis siis! Vahet pole. Aga see oli valus ja nüüd tundub, nagu oleks see uuesti juhtunud. Minu teine perekond on purunenud ja see on sama, nagu leinaksin ma ise seda taga. Oh, ma ei oska seda seletada.”

„Ei peagi. Ma tean seda kõike, ainult et mul on rohkem vedanud kui sinul. Minu teine perekond on endiselt ühes tükis. Päris raske sul siin niiviisi üksinda, kas pole?”

„Ma ei usu, et nemad seda niimoodi näevad. See tähendab, et nad tegelikult ei näe minu olukorda sellises valguses. Maggie ainus mure oli Susan ja lapsed siit minema saada, ja mina olin temaga päri. Ausalt öeldes oli see peaaegu kergendus. Ma ei tahtnud olla Tregunter Roadil, kus Iain edasi-tagasi oma asjadel järel käis.”

„Aga see on veidi liiast. Niisugusel ajal on sul sõpru vaja.”

„Maggie ütles, et ma võin inimesi siia kutsuda. Ta oli imetore. Lihtsalt ma ei taha sellest veel rääkida. Vähemalt,” ta tegi grimassi, „mitte ühistele sõpradele. Kõik need spekulatsioonid ja tagarääkimine, eriti mahlaste üksikasjade üles võtmine. Mul ei ole selleks tuju.”

Jolyon noogutas. „Ma mõistan seda.”

Henrietta mobiil helises. Ta võttis selle kummutilt ja heitis pilgu ekraanile, kõhkles, pomisedes: „See on mu ema,” ja vajutas klahvile. Ta pöördus mehest veidi eemale, õlad kühmus, ning too istus laua taha ja hakkas pominal koertega rääkima.

„Tere, ema… Jah, tegelikult on ta praegu siin… Jah, ma helistan sulle hiljem.” Ta katkestas kõne ja näis end ebamugavalt tundvat.

„Ma helistasin talle enne,” ütles ta mehele. „Pärast kõiki sõnumeid püüdsin ma välja nuputada, kellega võiks tegu olla. Ma küsisin emalt, kas ta tunneb kedagi Jo-nimelist ja just nüüd tuli talle äkitsi pähe, et see võiksid sina olla.”

„Oh.” Ta näis vaevumärgatavalt rõõmustavat. „Mis su ema nimi on?”

„Cordelia Lytton. Ta võttis pärast lahutust oma neiupõlvenime tagasi. Ta on ajakirjanik, kirjutab olemuslugusid. Ta kirjutab peamiselt suurtele klantsajakirjadele, aga on kirjutanud ka terve rea üsna omapäraseid pooleldi faktidel, pooleldi väljamõeldistel põhinevaid raamatuid vanade tuntud perekondade mustadest lammastest. Need on olnud väga edukad, nii et ta nimi võib olla tuttav.”

„Muidugi, ma tunnen teda. Ta tegi Country Life’le artikli Kindlusest. Ja ta on ka paaril isa peol viibinud. Ta on väga tore.”

„Oh, jaa. Ta on väga tore,” nõustus Henrietta.

Jo vaatas teda, muutudes tema äraootava tooni tõttu tähelepanelikuks. „Ma olen üllatunud, et me siis kohtunud ei ole.”

Henrietta kehitas õlgu. „Ma olen enamasti Londonis. Sõnumis sa ütlesid, et tuled Bristolist. Kas sa seal eladki?”

Mees raputas pead. „Ma elan endiselt Kindluses. See on meie maja South Hamsis, millest Cordelia artikli kirjutas. See on üks mõnus vana maja, aga seal on palju ruumi, ja mulle meeldib endiselt tegelda oma alustatud äriga, orgaaniliste köögiviljade kasvatamisega.”

„Enne kui sinust sai kuulus teletäht,” õrritas ta meest.

„Vaevalt nüüd, et täht, ja kindlasti mitte kuulus. Hullumeelne, kas pole? Kolme kerge sammuga aednikust telesaatejuhiks.”

Henrietta naeratas talle. „Esimesel suvel olid sa üheksanda päeva ime. Heldeke, kuuldused levisid väga kiiresti ja ema muudkui tuletas mulle meelde artiklit, mille ta oli sinu perekonnast kirjutanud. Ja sellele lisaks helistas Roger Susanile iga kord, kui sa televiisoris pidid olema, et saaksime kõik oma sõbrad kokku kutsuda ja kiidelda, et sind tunneme, ning seejärel võtsime istet ja peesitasime sinu kuulsuse paistel.”

„Oh, jäta nüüd. Ausalt, see oli lihtsalt õnnelik juhus, aga ma pean tunnistama, et naudin sellest iga minutit.”

„Aga ikkagi oli see hämmastav, kas polnud? Mida sa tegidki? Näitasid mingit haruldast roosi Chelsea lillenäitusel või midagi? Ja järgmisel hetkel oled sa Monty Don ja Ben Fogle ühes isikus.”

„See oli minu vanavanaema roos. Ta tõi abielludes istiku Kindlusesse ja see edenes jõudsasti, kuigi me ei teadnud, mis see on. Polnudki minu mõte seda lillenäitusele viia. Üks mu nõbudest rääkis mulle augu pähe ja organiseeris kõik ära, ja siis otsustas televisioonigrupp sellest väikese lookese teha, sest lill on haruldane, ning siis läks jutt suguvõsa ajaloole ning äkki oligi kõik juba kontrolli alt väljas.” Ta vangutas pead, ikka veel oma edust hämmingus. „Üllatav oli see, et kui me seda otseintervjuud tegime, tundsin ma end tõepoolest suurepäraselt. Telegrupp oli fantastiline ja meil kõigil oli väga vahva.”

„Ning pakkumisi hakkaski sadama?”

„Mitte päris nii. Ilmselt oli meie tehtud intervjuu kohta tulnud BBCle hulgaliselt e-kirju ning siis võttiski produtsent ühendust ja küsis, kas ma ei tuleks tema ja paari teise saatetegijaga kohtuma. Nad kutsusid mind teiseks saatejuhiks ühele West Country programmile – kodudest ja aiandusest – ja nii see läks. Tegelikult ma käisingi just Bristolis üht uut projekti arutamas. See on seotud laevaehituse ja vanade sadamatega ning me alles hakkame seda uurima. Sellepärast küsiski isa Rogerilt, kas ma ei saaks mõningaid tema raamatuid laenata. Ta on ju tõeline asjatundja alal, millega me tegelema hakkame.”

Ta lõpetas koogi ja heitis pilgu enda ümber, nagu valmistuks lahkuma. Henrietta oli täiesti veendunud, et tunneb kohe üksindust, kui Jo ära läheb, kuid ta ei suutnud välja nuputada ühtki viisi tema takistamiseks. Asi ei seisnud üksnes selles, et mees oma õlekarva juuste ja laheda olekuga nii võluv oli, vaid milleski palju enamas. Jo’l oli mingi omadus, mille olemasolu ta tunnetas, ning mis teda tõmbas, kuigi ta ei suutnud seda täpselt sõnastada. Ta kõndis poisi järel, kui too raamatud võttis ja välja autosse viis, koerad lootusrikkalt kannul. Jo seisatas hetke, autouks lahti, ja kumbki neist ei teadnud, mida öelda.

„Tule teinekordki, kui sul vahel rohkem aega on,” ütles Henrietta äkki. „Võiksime pubisse minna või koertega jalutama või midagi taolist.”

„Mulle meeldiks see väga. Oota üks hetk.” Ta võttis rahakoti ja tõmbas sealt välja visiitkaardi. „Ma helistan järgmisel korral, kui Bristolisse sõidan, aga selle peal on minu mobiili- ja kodunumber.”

Jo ulatas talle kaardi, kimbatuses, nagu ei teaks ta täpselt, kuidas hüvasti jätta, ning istus siis autosse. Henrietta saatis ta lehvitades teele ja uuris seejärel kaarti, millele olid trükitud sõnad „Keep Organics”. Juno ja Pan vahtisid lahkujale nördinult järele ja kutsikas niutsus kurblikult.

„Ma tean,” ütles Henrietta. „Ka mina ei tahtnud, et ta läheks. Pole viga. Me läheme hetke pärast välja, kuid kõigepealt pean ma laua koristama ja koogi ära panema.”

Juba märksa hiljem helistas ta ema mobiilile.

„Sul oli õigus. See oligi Jo Chadwick.” Henrietta jäi vait. Ema hääl oli summutatud, nagu suruks ta naeru tagasi, ja oli kuulda klaaside kõlksumist. „Kas sul on keegi külas?”

„Paar sõpra astusid väikseks dringiks läbi. Ah, et oligi Jo. Kas ta pole kena, mis? Kas ta meeldis sulle?”

„Jah.” Henrietta ei tahtnud oma tunnetest rääkida: see oli isiklik asi. „Jah, ta on väga kena. Aga hüva, ärme rohkem räägi, kui sul sõbrad külas on.”

„Sellest pole midagi. Kas Jo jäi õhtusöögile?”

„Ei, ei ta ei jäänud. Kuule, ma lähen nüüd duši alla ja pead pesema. Sa ju tead, kui kaua mul nende kuivatamine võtab. Räägime homme? Aga seniks head aega.”

Ta lõpetas kõne ja keerutas sõrmede vahel puhast, säravat juuksesalku, tundes süümepiina kõne järsu lõpetamise pärast, kuid ta ei tahtnud Jo’st kellegagi rääkida, eriti veel oma emaga. Tuttavlik äng ja pahameel ähvardasid rikkuda vastse õnnetunde ning ta raputas need maha, keskendudes Jo’le: sellele, kuidas ta naeris, nägu rõõmust säramas, ja sellele, kuidas ta oli silmapilkselt mõistnud Susani ja Iaini lugu. Ta soovis, et mees oleks jäänud kauemaks, aga mõistis samas ka tolle ettevaatlikkust. Ta sikutas Tackeri diivanil enda kõrvale ja kõdistas teda.

„Ta meeldib mulle,” pomises ta koerale ja see lakkus ta põske. „Ta tõesti meeldib mulle.”

„Ma arvan, et ta meeldib Henriettale,” ütles Cordelia. „Noh, ja peabki meeldima, kas pole? Ta on nii armas.”

„Miks pidin mina olema paar sõpra? Kas ühest ei piisa?”

„Loomulikult mitte,” vastas Cordelia. „Arvud lisavad usutavust.”

„Ühel päeval saab ta meist teada. Eriti veel nüüd, kui ma siia elama kolisin. Kas poleks arukam talle rääkida? Lõppude lõpuks, mis halba see enam teeks?”

„Ei, ei,” Cordelia raputas pead. „Veel mitte… liiga vara.”

Mees surus ta tugevasti enda vastu ja naine libistas käed tema ümber, pea vastu mehe südant, ning hoidis teda kõvasti.