Читать книгу Suvemaja - Marcia Willett - Страница 3

Matt sõitis mööda Chiswicki ringteest ja suundus mööda M4 läände, meenutades neid lapsepõlves kirjutatud lugusid ning seda, kuidas tema kirjanikukarjäär oli saanud alguse vajadusest leppida isa surma ning teda haaranud imeliku piinava poolikusetundega. Ometi vaevasid teda endiselt sisemine rahutus ja kohutav üksindus.

„Sellepärast me kirjutamegi,” oli üks kirjanik talle kunagi öelnud. „Me loome midagi oma sees oleva tühjuse tõttu, vajadus välja mõelda teisi maailmu tuleb sellest, et meil puudub midagi väga olulist.”

Kui Matt Slough’ ja Readingi selja taha jättis, rõõmustades, et jõudis sinna enne tipptundi, mõtles ta, kas see on kõikidel kirjanikel nii, aga tema ise tundis ennast tõeliselt elavana ainult siis, kui pani kirja sõnu, kohendas neid ja seadis siis jälle ümber. Ta vajas suurlinnamelu, et mõtted liikuma hakkaksid; ta pidi saama jälgida, kuidas inimesed mööda ruttavad ja kohvikulaudade taga või kõrtsis istuvad. Matt ei kohanenud maaeluga nii, nagu Imogen oli kohanenud. Oh, talle meeldis väga käia Mäemajas, kuid isegi lapsena polnud teda vaimustanud ratsutamine, jahipidamine ega koerad, kellesse Imogen nii kergesti kiindus. Kui Imogen kooli lõpetas, hakkas ta tegelema hobustega, ning oli äärmiselt sobiv, et ta armus loomaarsti ja abiellus temaga.

Mattile meeldis Jules. Mees oli aval ja lihtne, oli selge, et nad Imogeniga sobivad suurepäraselt, ka nende tütar oli rahulik laps. Samas ei äratanud õe koduse õnne nägemine temas sugugi kadedust. Ta tundis sellise seotuse ees hirmu, teades, et tema deemonid võivad teise inimese elu talumatuks muuta. Otsekohe mõtles ta Annabelile. Matt oli talle sõnumi saatnud – argpükslik tegu – ja teatanud, et läheb mõneks päevaks ära, ta polnud tahtnud kuulda pettumust Annabeli hääles. Lõppude lõpuks polnud nad veel nii kaugel, et ta oleks pidanud tüdruku oma plaanidesse kaasama, nende suhe oli alles üsna vabal alusel. Matt teadis siiski väga hästi Annabeli soovi, et see oleks hoopis sügavam, ja nüüd olid nad iga hetk mingi muutuseni jõudmas.

Need mõned päevad, mis ta ära on, annavad võimaluse kõik läbi mõelda, ütles ta endale – ja mühatas siis oma silmakirjalikkuse peale. Asi oli selles, et kuigi Annabel oli ilus, tore ja töötas suures kirjastuses reklaami alal, olles seega Matti tuntusega piisavalt hästi kursis, et see teda ebasiirast aukartusest kangestuma ei paneks, ei tundnud Matt ometi niisugust kirge ega igatsust, mis tema meelest oleks pidanud armumise juurde kuuluma.

„Sa oled nagu kusagil eemal,” rääkisid sõbrad talle. „Muudkui analüüsid kõike. Sa mõtled liiga palju. Võta paar napsi, lase ennast lõdvaks ja küll tüdruk teeb ülejäänu.”

Võib-olla oli neil õigus ja ta ootas liiga palju, võib-olla peaks ta Annabeli soovidele järele andma ja armastus tuleks hiljem. Aga võib-olla ei tuleks ka… ja mis siis?

Leigh Delamere’is tõmbas Matt auto teepervele, et Costa Coffee’s kohvi juua; kohvik oli rahvast täis, aga ta leidis nurgalaua ja seadis ennast inimesi jälgima. Ta nägi keskealist paari, kes rääkisid midagi omavahel, näod tõsised. Üks noor naine uuris saadud sõnumeid, heitis siis pilgu Mattile, naeratas kergelt ja vaatas jälle kõrvale. Tagapool luges keegi mees ajalehte, olles selle taga peaaegu täiesti peidus. Matt võis nende kõigi kohta kokku panna väikese loo, aga enne, kui ta mõttes alustas, sirutas keskealine naine käed ahastava liigutusega ette.

„Aga mida me siis teeme?” kuulis Matt teda ütlemas ja nägi, kuidas naise kaaslane toolileenile toetus ja huulde hammustas.

Matt rüüpas kohvi ja tema peas tekkisid erinevad stsenaariumid: võib-olla olid mees ja naine salaja kohtuvad armukesed, naine hakkas varjamisest tüdinema ning lootis, et saab meest mõjutada mingi otsuseni jõudma. Ta vaatas neid uuesti. Kumbki polnud kuigi peenelt riides ega tundunud olevat pingutanud, et kena välja näha – võib-olla nad siiski polnud armukesed. Võimalik, et nende täiskasvanud lapse elus oli parajasti keeruline aeg – lahutus näiteks, ja tuli mõelda ka lapselastele, või oli asi elatanud emas või isas, kes vajas hooldust. Otsekohe läks Matti mõte oma emale ja kurbusele, mis oli varjutanud kogu ema elu. Tundus võimatu uskuda, et ema on surnud, samas oli ema elu imbunud läbi sellisest lootusetusest, et ta vaevalt oli üldse kunagi elanudki. Mõnikord oli Matt tundnud ennast süüdi, et oli rõõmus olnud ja naernud, kui ema oli vajunud sellisesse masendusse.

„Aga miks me peaksime ennast süüdi tundma?” küsis Im ikka. „Mina olin liiga väike, et isa mäletada, ja sinagi olid ainult neljane, kui ta suri. Meil pole mõistlik ennast terve elu õnnetuna tunda. Selle järgi, mida Lottie meile temast räägib, tean ma, et isa tahaks, et me naudiksime igat hetke. Kui ema suudaks lõpetada oma murede pudelisse uputamise, siis saaks tema ka sellest aru.”

Matt teadis, et Im’il on õigus, kuid emaga koos olles ei suutnud ta nii karm olla. Matti enda üksildus aitas tal ema õnnetut olekut mõista ja sageli istusid nad hulk aega vaikides koos, eriti pärast seda, kui ema haigeks jäi.

„Miks ema enam ei räägi?” oli ta Lottielt küsinud, kui suuremaks sai. Ma mõtlen, et päriselt ei räägi.”

Lottie oli siis pead vangutanud ja Matt mõistis, et Lottie on ise ka segaduses, kuidas oli lein avaldunud sunnitud vaikimises, otsekui oleks ema kartnud rääkida, et mitte öelda asju, mida võiks hiljem kahetseda. Lõpuks oli Mattil olnud hea meel, et ta minema pääses ja sai ema Lottie hooleks jätta, kuigi ta tundis ennast selle pärast ka süüdi. Ta kadestas väga Im’i muretust.

„Lottie ei pea ju jääma,” ütles õde. „Tal on võimalus valida. Ta ise ütleb, et on sellise asjakorraldusega üsna rahul ja võib alati Milo juurde minna. Jäta see muretsemine, Matt.”

Keskealine paar tõusis, et minema hakata. Matt jõi kohvi ära ja läks välja auto juurde. Tibutamine oli järele jäänud. Läänetaevas säras veel kuldsest valgusest, kuid peagi pidi see tumedaks tõmbuma. Teekonna lõpuni oli Mattil raadio lahti, ta sundis ennast sellele keskenduma, et ei saaks oma mõtteid mõelda.

Kell oli juba peaaegu kaheksa, kui Matt A39 pealt ära Allerfordi keeras ja mööda pikka kitsast külateed Bossingtoni suundus. Kui ta üle kitsukese Alleri oja sõitis ja sissesõidutee otsas üle veiseid takistava sõrestiku logistas, nägi ta kõrgel üleval künka otsas Mäemaja tulesid.

„Lottie helistas, et Matt jõudis kohale,” teatas Im elutoa uksele ilmudes. „Mul on hea meel, et ma Mattile helistasin. Ma ausalt öelda ei uskunud, et ta istubki autosse ja hakkab kohe sõitma. Matt haub liiga palju oma mõtteid. Vaheldus tuleb talle ainult kasuks. Lottie ütles, et Matt näeb väga hea välja. Venetia jääb sinna õhtust sööma. Oh, ma nii tahaks ka seal olla, aga sina?”

„Mina ei tahaks,” vastas Julian. Ta lõpetas halgude ladumise suure avatud kolde juurde, läks naise kannul läbi kitsa halli kööki ja pesi käed kraani all puhtaks. „Ma olen väsinud, mul on kõht tühi ja ma tahan vaadata „Elu Marsil”. Asi pole selles, et ma neid ei armasta, aga täna õhtul saan ma ilma nendeta hakkama küll. Jumal tänatud, et ma pole öösel koduvalves ja võin ühe napsi võtta. Kas tahad ka, Im?”

Ta sirutas veinipudeli naise poole ja Im noogutas. Julian ulatas naisele klaasi ja kallas siis enda oma ka täis. „Maja asjus uudiseid ei ole?”

„Ei midagi, mida me saaksime endale lubada.” Im tõstis pastaroa soojendatud taldrikutele ja asetas need laiale männipuust letile, mis eraldas kitsast kööki ülejäänud suurest heledast ruumist. „Ma ei tea, kas meil on põhjust paanitseda. Tahaksin, et võiksime siia jääda, aga Piers räägib, et tal on lihavõtteks üürida soovijaid. Ausalt öeldes arvasin ma, et ema asjadest saab natuke rohkem raha. Mul polnud aimugi, et hooldusravi nii kalliks läks. Tegelikult oli see ikka paras šokk.”

„Sellest ei ole midagi.” Julian viis taldrikud lauale. „Exfordis on üks maja, mis sobib päris hästi, kui me muud ei leia. Ma tean, et see pole just meie unistuste kodu, aga Exmoor on ju piirkond, kus me tõesti elada tahaksime, eks ole? See ometi loeb. Vahel lihtsalt tuleb kompromisse teha. Ja siis on ju veel see küünimaja Goat Hillis. See on Simonsbathile väga lähedal, ainult kümneminutine sõit minu töökohani ja sa saad Challacombe’i külapoes käia. Billy Webster ütles, et võib selle välja üürida, kui tema poja maja on sissekolimiseks valmis, ja selle väljanägemise järgi otsustades juhtub see nüüd iga hetk. Vaene vana Billy on tüdinud puhkuse ajaks üürimisest ja tahaks teha pikaaegse lepingu.”

„Ma tean.” Im istus mehe vastu. „Peaksin minema ja sellele pilgu peale viskama, kui tema pojal midagi selle vastu ei ole. Aga ma parema meelega ostaksin, kui meil võimalik oleks.”

„Majade hinnad langevad.” Julian võttis pestot. „Oleks mõistlik veel natuke oodata, aga ma tahan elada töökohale nii lähedal kui vähegi võimalik. Neli ööd nädalas koduvalves olemist on juba siingi küllalt halb. Kusagil kaugemal ma küll elada ei tahaks.”

Imogen lükkas oma heledad juuksed kõrva taha ja toetas lõua kätele. „Oleks hea küll Simonsbathile lähemal olla.” Ta naeratas mehele. „Aga meil on isegi vedanud. Ja Milost oli nii kena lasta meil ülearune kraam Mäemajja viia. See võtab ka pinget maha, eks ole?”

Julian tundis Im’i vastu tohutut armastusepuhangut: naise energilisus ja soojus tekitasid tunde, et kuni Im on temaga, pole miski võimatu. Im vaatas teda ja naeratas kergelt.

„Nii et kuidas siis kutsikaga on?”

Mees hakkas naerma. „Kas sa mõtled seda tõesti tõsiselt? No kuule, me elame üheksakuuse lapsega möbleeritud üürikorteris ja meil pole aimugi, kus me paari nädala pärast elama hakkame…”

„Alati leiab põhjuse, kui mõnda asja teha ei taha. Ma olen sellest Piersiga rääkinud ja tema ütleb, et…”

„Piersiga rääkinud?” katkestas Julian naist. „No tõepoolest, Im…”

„Noh, ma pidin ju rääkima. See on tema maja. Ega ma siis nii vastutustundetu ka ei ole, Jules. Ta rääkis, et elas siin väikese poisina, enne, kui nad Michaelgarthi läksid, ja otse pärast abiellumist ka. Ta väidab, et siin on alati koerad olnud ja veel üks kutsikas ei muuda enam midagi. Piers on nii tore, no lihtsalt kullatükk.”

Julian pööritas silmi ja ohkas. „Nii et see asi on siis selge.”

„Ma kardan küll. Kas sa küsiksid selle taluperemehe käest, kas ma võin minna kutsikaid vaatama?”

„Eks ma siis küsin.”

„Sa ütlesid, et nad meeldivad sulle. Sa ütlesid, et nad on nii ilusad ja armsad.”

„Ma tean, et ütlesin. Väga rumal minust. Pea meeles, et me ei tea ju, kes nende kutsikate isa on.”

„Sellest ei ole midagi. Kollisegu on ideaalne. Tark, toiduga ei pirtsuta, pole karta, et on üle aretatud. Ma ei jõua ära oodata, millal ma neid näha saan! Me võiksime Rosiega homme sinna minna. Võib-olla tahab Matt ka kaasa tulla.”

„Hea küll. Ma helistan neile homme oma kabinetist ja annan sulle siis teada.”

Imogen vaatas meest särava näoga. „Kas sa õuntega purukooki tahad?”

Ta tõusis ja hakkas taldrikuid kokku korjama. „Oh, kas ma ikka ütlesin sulle? Mina armastan sind ka.”

Julian hakkas naerma. „Kutsikaarmastus,” ütles ta ja Imogen puhkes ka naerma.

„Seda on ainult natuke. Hästi natukene.”

Julian haaras Imogeni kinni, kui too tema toolist möödus. „Sellega saab ju korda, eks ole, Im?”

Naine vaatas mehele arusaamatuses otsa. „Mida sa silmas pead? Kutsikat?”

„Ei. Noh, jah. Kõike, tegelikult. Kui meil on väike laps ja kutsikas, aga pole kusagil elada. Lõppude lõpuks on lihavõtted juba mõne nädala pärast.”

Imogen pani taldrikud käest, võttis mehel ümbert kinni ja kiigutas teda, nagu oleks too Rosie.

„Kui midagi muud üle ei jää, võime Mäemajja minna, sellepärast ma ei hakkagi paanitsema. Milol ja Lottiel poleks selle vastu midagi. Ruumi seal jätkub. Jah, ma tean, et sa ei taha, ega ma ise ka ei taha. Ma armastan neid, aga seal elada oleks keeruline, ma tean seda. Aga see tähendab, et kodutuks me ikka ei jää. Kui asi oleks mõnes nädalas, siis saaksime ju hakkama, eks ole? Ja siis on see küün. Midagi ikka leidub. Ära muretse. Kõik läheb hästi.”

Julian hingas sügavalt sisse. Väga väikese, kuid laieneva loomaarstipraksise omaniku assistendina oli tal palju tööd ja töö oli talle tähtis. Ta pidi saama sellele keskenduda: nii väikeloomade omanike kui talupidajate nõudmisi tuli tingimata arvestada ja pinge oli suur – nagu ka enesetappude hulk loomaarstide seas. Üks sõber, kellega nad koos õppinud olid, oli ennast mõne kuu eest Euthanaliga ära tapnud. Aga kui Im Julesil ümbert kinni hoidis, sai mees oma loomuliku enesekindluse ja julguse tagasi.

Ta suudles Im’i. „Ma tean,” lausus ta vabanenult. „Mis kell on? Ma ei taha „Elu Marsil” maha magada, aga kooki võtaksin küll. Kas vanillikastet ka on?”

Im’il oli õigus: midagi ikka leidub.

*

Imogen ladus nõud nõudepesumasinasse ja keetis kohvi. Elutoas oli Julian kaminasse tule teinud ja seisis nüüd, pult käes, ning plõksis kanaleid.

„Kas sa ei tule vaatama?” küsis ta, kui Im asetas oma kohvitassi väikesele lauale pika mugava diivani otsa juures.

„Lähen heidan korraks Rosiele pilgu peale.”

Im ruttas trepist üles ja peatus kõige väiksema magamistoa ukse taga. Trepimademel põleva tule valgel nägi ta, et Rosie magab rahulikult, keha täiesti lõtvunud. Imogen seisis vaikselt, teda valdas tuttav segu armastusest ja hirmust, mida tütre nägemine alati tekitas. Ta teadis, et selle tillukese olendi habras kaitsetus võib muutuda raudseks otsustavuseks, kui Rosie on nõuks võtnud oma tahtmist saada. See käis vanematele närvidele ja väsitas nad surmani ära, aga üldiselt oli Rosie rahulik laps. Imogen lootis, et tüdruk ei päri rahutust, mis tema onule Mattile luupainajaid tekitab, ega Julesi kalduvust muretseda, vaid on koos heledate juuste ja siniste silmadega kaasa saanud ka oma ema rõõmsa loomuse.

Sellest saadik, kui Imogen abiellus ja lapse sai, soovis ta nii väga, et Mattilegi saaks osaks selline rikkus: rõõm olla koos kellegagi, keda ta võiks usaldada, jagada elu erilise inimesega. Ta oli seda ka Lottiele rääkinud.

„Aga kas Matt ise ka seda tahab?” oli Lottie temalt küsinud. „Tema ettekujutus täiuslikkusest ei pruugi olla samasugune kui sinul.”

Imogen oli järele mõelnud. „Aga isegi see tema vaimustav edu ei ole talle ju sisemist rahu andnud,” vaidles ta. „Nii et mida ta siis õieti tahab?”

Lottie oli pead vangutanud. „Sa ju tead, kui komplitseeritud ta on, tead tema luupainajaid. Ta otsib midagi, kuid ma ei tea, mis see on. Aga mul on tunne, et varsti me saame teada…”

Lottie oli seda öelnud, silmad pärani ja pilk hajevil, ta vaatas midagi, mis oli nähtav ainult talle. Tundus, nagu oleks ta sisenenud mingisse teise dimensiooni, teise maailma. Lottiega juhtus niimoodi alatasa, aga isegi kõigi nende aastate järel tekitas see Imogenis pisut ebamugava tunde.

„Mis on?” oli ta peaaegu kartlikult küsinud, aga Lottie oli julgustavalt naeratanud ja vastuse võlgu jäänud.

Nüüd jättis Imogen oma magava tütre ja läks alla tagasi. Julian lösutas mõnusasti diivanil, Imogen istus tema kõrvale, keris jalad enese alla ja toetas põse mehe õla najale. Juliani usaldatavus ja soojus mõjusid julgustavalt ning Imogenis ärkas taas talle nii iseloomulik optimism.

„Kõik korras?” küsis Julian pilku ekraanilt pööratama.

„Igatahes korras,” vastas naine.