Читать книгу Suvemaja - Marcia Willett - Страница 4

Järgmisel hommikul magas Matt kaua. Lottie keetis pudru valmis ja istus laua taha eilse Telegraphi ristsõna lõpetama, aga tundis, et tal on raske keskenduda. Pärastpoole peab ta Porlocki poodi sõitma; ta hakkas ostunimekirja kokku panema, võttes selleks paberilehe plokist, mida hoitigi selle tarvis laua kõrval raamatukapi peal koos väikese savipotiga, mis oli täis pastakaid ja pliiatseid. Kui Imogen oli kaheksane, oli ta selle poti koolis teinud. „Tee,” kirjutas Lottie. „Koeratoit. Apteek.” Tuppa astus Milo. Ta kergitas kulme ja noogutas kergelt naeratades – see oli enne kahte tassi kohvi tema suhtlemisvõime lagi – ning vastuseks Pud’i tervitusele kummardas ja patsutas teda hajameelselt. Pud läks tagasi oma kohale Lottie jalgade juures ja Milo suundus kaare alt läbi kööki, pani kannu tulele ja heitis pilgu Lottie poole.

„Jah, palun,” sõnas Lottie mehaaniliselt ja jätkas ostunimekirja täiendamist. „Köögiviljad. Fairy nõudepesuvahend. Lihunik.” Milo tahab talle kindlasti liha suhtes oma soovid öelda.

Milo tuli ja vaatas üle Lottie õla. „Juust,” pomises ta. Lottie lisas selle nimekirja.

„Eile oli mõnus õhtusöök,” ütles Lottie.

Milo kergitas lõuga ja torutas huuli otsekui hinnanguga nõustudes ja Lottie hakkas vaikselt naerma.

„Aga tõesti,” ütles ta. „Vaene Venetia. Ta nii väga tahtis, et sa paluksid tal ööseks siia jääda. Matt arvas, et sinust polnud sugugi kena teda üksinda pimedas teele saata.”

Milo oli seljaga Lottie poole ja tegi kohvi, õlad enesekaitseks kühmus, ja Lottie hakkas valjusti naerma. Venetiale oli see õhtu väga meeldinud – ta jumaldas Matti ja kui õhtusöök oli söödud, viivitas ta meelega, lootes ilmselgelt, et tal palutakse ööseks jääda.

„Mis see kell juba on?” oli ta küsinud oma tillukest käekella uurides. „Kui tore õhtu! Heldeke, kas tõesti on nii hilja?”

„Pole veel hilja midagi,” oli Milo julgustavalt vastanud, Venetia mantli toonud ja selle naisele vastu tolle tahtmist selga aidanud. „Oled kodus enne, kui arugi saad.”

Milo oli koos Venetiaga välja auto juurde läinud. Matt oli seda stseeni pealt vaadanud ja tal oli Venetiast ilmselgelt kahju.

„Kas ta saab ikka auto juhtimisega siin külateedel hakkama?” oli ta üsna kõhklevalt küsinud. „Ta ju jõi omajagu.”

„Ega ta nüüd nii palju ka ei joonud ja me peame pisut karmid olema,” oli Lottie Milo kaitseks välja astunud. „Sellest saadik, kui Bunny suri, on Venetia päris palju siin.”

Matt kortsutas kulmu. „See on tegelikult imelik, arvestades, et nad on olnud… noh, nii lähedased.” Lottie oli lõbustatult märganud, et Matt oli takerdunud sõna „armukesed” ees. „Üldiselt on Milo meie kõigi vastu väga hea olnud. Ta on tõeliselt lahke.” Väike paus. „On ju?” oli ta kõhklevalt lisanud.

„Tõeliselt lahketest meestest ei saa brigaadikindraleid,” oli Lottie kergel toonil vastanud.

Nüüd asetas Milo Lottie kohvikruusi tema ploki kõrvale ja istus laua otsa. Hetke vaikisid mõlemad. Milo valas teise kruusi kohvi.

„Poiss näeb hea välja,” märkis ta.

Lottie, kes oli jälle ristsõna kallale asunud, pani pliiatsi käest. Tal oli eelmisel õhtul, kui Matt sisse astus, olnud kummaline tunne, et too pole üksi. See tunne oli olnud nii tugev, et ta oli Matti emmates üle mehe õla vaadanud, nii et Mattki oli heitnud pilgu selja taha ja küsinud: „Mis on?” ning Lottie oli pidanud varjama oma segadust sellega, et tegi mingi tobeda märkuse selle kohta, et Pud jookseb välja aeda. Tundus peaaegu, et see vaimolendist alter ego, kelle Matt oli oma raamatu peategelasele omistanud, on tõeliseks saanud.

„Ta näeb tõesti hea välja,” vastas Lottie nüüd. „Ma arvasin, et ta on otsa jäänud ja mures, aga tema näeb suurepärane välja. Ma küsin, kas ta tahab minuga Porlocki tulla. Me võime siis Imogeni ja Rosiet ka vaatama minna.”

„Too nad siis lõunale,” pani Milo ette. „Kas nad on juba leidnud, kus elama hakata?”

Lottie raputas pead. „Nad tahaksid elada Simonsbathi lähedal, aga rahvuspargi alal on isegi väga väikesed majad üsna kallid. Im tahab Rosie pärast, et neil oleks aed ka, aga praegu pole eriti midagi saada. Linnas, Mineheadis või Barnstaple’is, saaksid nad oma raha eest parema elupaiga, aga Im muudkui loodab, et juhtub mingi ime.”

„Ma siin mõtlesin Suvemajast. Ma ju rääkisin sulle, et Moretonid kolivad paastumaarjapäeval välja. Hakkavad elama lastele ja lastelastele lähemal.”

Lottie näis üllatunud. „Kas sa tahad öelda, et nad võiksid seda mõneks ajaks üürida? Noh, ma arvan, et võiksidki. Im oleks vaimustuses, talle on Suvemaja alati meeldinud, see on nii ilus väike majake, aga ma arvan, et nad tahaksid endale midagi osta.”

„Ma tean, et tahavad. Aga nad võiksid ju osta Suvemaja.”

„Hull oled või? Esiteks ei saa nad seda endale lubada ja teiseks, kui saaksidki, läheks Sara marru. Tal läks juba siis hari punaseks, kui sa ütlesid, et ma võin siin edasi elada, kui sina peaksid surema enne mind.”

„See tingimus on endiselt jõus. Nickil pole selle vastu midagi.”

„Ma tean.” Lottie naeratas mehele. „Ärme sellest räägime.”

„Ma tean, et see plaan sulle päriselt ei meeldi. Sellepärast ma mõtlesingi, et Im ja Jules võiksid Suvemaja ära osta. Kui minuga midagi juhtub, siis võid sa ehk sinna nende juurde kolida.”

„Mu kallis Milo, see oleks meile kõigile põrgulikult keeruline. Pealegi ma ei taha Im’i ja Julesiga Suvemajas elada. Ja ma mõtlen endiselt, et Im’ile oleks liiga kallis maja õige hinnaga ära osta, aga sa ei saa ju seda talle lihtsalt niisama anda. Kuule, Matt võib nüüd iga hetk alla tulla. Räägime sellest mõni teine kord. Aga sa ei tohi mingeid rumalusi teha. Sa oled juba niigi meie kõigi heaks küllalt teinud. Unusta see praegu ära ja ütle mulle, mida veel ostunimekirja kirjutada.”

Üleval oma pööningukambris põlvitas Matt madala ärkliakna juures. Teisel pool orgu kallas päike valgust Dunkery mäe talvevärvi laikudega nõlvadele: roostepunastele kilpjalgadele, heledatele kividele, pleekinudpruunile rohule ja külmadele valgetele veega kaetud kohtadele. Kaugemal läänes rippus Severn Sea nime kandva laeva kohal madal pilv, tihe nagu üle lahe tõmmatud paks hall tekk. Ilusad Exmoori sarvilise dorseti tõugu lambad lonkisid üle tee ja nosisid võimsate pöökide all rohtu. Kuna puud olid raagus, oli Mattil peaaegu võimatu aknale lähimas puus pöögilohet ära tunda. Ta oli seda lohet märganud juba väikese poisina: üks oks sirutus ette nagu painduv lehine kael, pikergusest oksakimbust moodustus pea, mille küljes täisnurga all kasvavad oksad olid kõrvad ja väike ava, läbi mille paistis tume puutüvi, näis täpselt ümara metsiku silmana. Kui tuul puhus, käisid lõuad kinni ja lahti ning üks pikk peenike erksate lehtedega oks oli täpselt nagu leekiv keel.

Ta oli seda kujundit kasutanud oma lapsepõlveaegsetes lugudes ja hiljem ka raamatus. Pöögilohe oli talle nii lähedaseks sõbraks saanud, et ta polnud suuteline tegema lohest oma lapstegelase vaenlast, vaid kirjutas temast hoopis kui poisi kaitsjast, kelle kutsus kohale poisi vaimlapsest alter ego, kellele ta pani nimeks David.

„Miks just David?” oli ema peaaegu vihaselt küsinud. Ema reaktsioon üllatas teda, kuni talle meenus, et isa teine eesnimi oli olnud David. Üldse olid ema reaktsioonid enamasti põhjendamatud ja liialdatud.