Читать книгу Laululind - Marcia Willett - Страница 5

Varakevadest hiliskevadeni laulab rästas maamaja külje all saarepuul. See on esimene asi, mida ta kuuleb, kui kitsast järsust trepist ettevaatlikult alla kohvi tegema läheb, ja ka viimane, kui ta väikesele aknale naaldudes õhtu vaikset valevust naudib, raatsimata lahkuda sellest ebamaisest võlust, et magama minna.

Puudel ei ole veel lehti. Kahvatu kumeda taeva taustal viibutavad nad oma paljaid vormita käsivarsi ja kondiseid vitsjaid sõrmi pooleldi läbipaistva taeva poole. Ta ei näe, kus keset seda fantastilist mustrit rästas end peidab. Ta seisab ja vaatab, kuidas aiad lõppevad kahe põllu juures, kuhu on külvatud otra ja mida ääristavad viirpuud ja saared, ning teispool neid põlde paistab külatee, mis loogeldes üles vana talumaja juurde ronib.

Timi väike maja on viimane maamajadest, mis Victoria ajal tallidest teenijate eluasemeteks kohandati ning mida on hiljuti veelgi uuendatud. Vana tallihoovi, mille mõlemas küljes on avatud küün, kus nüüd seisavad autod, eraldab peamajast lai madal lattvärav.

Sellest on aastaid, kui Brockscombe veel tegutsev talu oli. Pärast seda, kui valduse omandas üks mereväekapten oma Napoleoni sõdades teenitud tänuraha eest, on peamajast saanud valgete krohvseinte ja kõrgete tõstandakendega kaunis pereelamu, mis seisab otsapidi külatee ääres ja mida ümbritsevad põllud on juba ammu naabertaludele müüdud.

Mõnikord tundub Timile õues ringi jalutades, nagu näeks ta ülakorruse akendes hõljumas kummituslikke kujusid – ning tema süda tõmbub hirmust kokku. Kuid kindlasti on need kummitused vaid möödakihutavate pilvede ja tuules pekslevate puuokste peegeldused. Ja miks peaks ta üldse kummitusi kartma? Kas seepärast, et ta pelgab peagi nende hulka sattuda – tee kaotanud ja üksi, nagu ta on, välja aetud sõbralikust, tuttavast maailmast?

See oli Mattie, kes ta Brockscombe’i juhatas. Ilus Mattie oma meepruunide silmade ja tumedate lokkis juustega.

„Ma lähen järgmisel kuul ära,” ütles ta Mattiele, kui nad Londoni kirjastuses – Mattie töötas seal pressiesindajana ja tema ise turundusosakonnas – väikeses köögis teed tegid. „Võtan pooleaastase puhkuse ja siis vaatan edasi. Ma pean vahepeal kuskil aja maha võtma. See võiks olla väike maja kusagil maal, aga mitte liiga pärapõrgus. On sul mõni idee?”

Naine vaatas teda uurivalt, nagu loeks tema salajasi mõtteid; ühtäkki soovis mees talle kogu tõe ära rääkida, kuid naine ei küsinud midagi.

„Sa võiksid minna Brockscombe’i,” ütles Mattie. „Härra Francise, Williami ja tädi Kati ning Charlotte’i juurde. See koht on aja mahavõtmiseks täiuslik. Jääb Exeterist natuke lääne poole.”

Tim hakkas naerma. See kooslus tundus nii kummaline olevat. „Mis see Brockscombe on? Ja kes nad on, need härra Francis, William ja tädi Kat ning Charlotte?”

Mattie puhkes samuti naerma. „Brockscombe on võluv vana George’iaegne taluhäärber, mille omanik on Francis Courtney. Ta on üle kaheksakümne ja elab seal üksi. Ta oli parlamendiliige ja kirjutab nüüd memuaare. Ma ei tea päris täpselt, kuidas ta Williami ja tädi Katiga suguluses on, aga nemad kaks on nõod ja elavad koos ühes sealses väikeses majas. Charlotte on mu vanem õde. Ta on abielus Williami poja Andyga. Andy on kõrgem mereväeohvitser ja teenib sõjalaeval, mille kodusadam on Plymouth. Charlotte polnud pakutavatest mereväe korteritest just vaimustuses ja nii kolisid nad eelmisel sügisel vahetult enne väikese Oliveri sündi Williami ja tädi Kati naabermajja. Ja see on väga hea, sest Andy laev on mitu kuud merel ja Charlotte’il on seal palju tuge. Kat on muidugi Andyle vähe kaugem sugulane, aga Andy kutsub teda alati tädi Katiks ja nüüd kutsume me kõik teda nii. See on kõik pisut omapärane, aga väga vahva. Nad meeldiks sulle.”

„See tundub tõepoolest… ebatavaline olevat.”

„Seal on veel üks maamaja,” ütles Mattie. „Viimati oli see igatahes tühi. Sa oleksid omaette. Mingi piirini.” Ta silmitses meest uuesti, uurivalt ja kaalutlevalt. „Nad ei ole väsitavad ega uudishimulikud,” kinnitas naine. „Noh, vähemalt mitte eriti.”

Nad naersid taas; kui hea oli mehel naerda, see leevendas hirmu.

„Ma tahaksin küll nendega tuttavaks saada,” arvas Tim.

„Hästi, seda annab korraldada! Kas sa läheks parema meelega üksi või lähme koos ja ma tutvustan sind neile?”

Jälle läbistas meest halvav hirmuvärin. „Nii oleks vist parem. Noh et lähme koos. Oled sa selles plaanis ikka kindel?”

„Muidugi olen kindel,” ütles Mattie sundimatult. „Olekski aeg minna Devonisse kõiki vaatama. Äkki lähme autoga, juhul kui sa oled nõus mu vana loksuga riskima.”

Francis Courtney, William, Charlotte ja tädi Kat – Mattie andis talle neist sõidu ajal lühiülevaate. Tema sõnalised pildid olid nii elavad, et Tim suutis seda seltskonda vaimusilmas näha sama selgelt nagu seljataha jäävat M4 maanteed. William, oma naisest Fionast lahus, raamatupidaja: lühike, rõõmsameelne, kiilaneva pealae ja tumedate halliseguste lokkis juuste ning erksiniste silmadega. Tädi Kat, varastes kuuekümnendates, kunagine rahvusvaheliselt tuntud baleriin ja koreograaf: pikka kasvu, graatsiline, ebatavaline. Charlotte, sai just kolmkümmend kaks, veebikujundaja: energiline ja võimekas ning täis otsustavust olla täiuslik ema oma viiekuusele pojale Oliverile ja lisaks hoolitseda pere labradori Woosteri eest. Härra Francis: kõhn, nurgeline, karm, ilmub aeg-ajalt oma valdustest, et päikese käes istuda ja juttu ajada. Mattie meenutas vanu kohtumisi, rääkis naljakaid juhtumisi ja kirjeldas oma sugulaste eripärasusi nii värvikalt, et kui Tim nendega viimaks kohtus, tundusid nad talle vanade sõpradena.

Kui kergeks naine selle tegi, kui lihtsaks! Ta sõidutas Timi kohale, võttis talle kohalikus pubis toa, justkui teades, et mees tahab omaette olla, ning tutvustas teda Williamile, Charlotte’ile ja tädi Katile, kes võtsid ta vastu soojalt ja sundimatult. Ta viidi kohtuma härra Francisega – läbitungiva pilguga pika ja kõhna, järeleandmatu moega vana mehega –, kes oli nõus, et Tim võtab maja kuueks kuuks üürile. Sellega oli nüüd siis korras.

„Hoia siis ühendust, Tim,” ütles Mattie mehele, kui ta viimast päeva kirjastuses oli. See kõlas peaaegu nagu küsimus. „Charlotte muidugi räägib mulle, kuidas sul läheb, aga oleks hea teada, kas see kõik ikka päriselt sobib sulle.”

„Loomulikult,” vastas Tim. „Ma meilin sulle.”

Meilimine oli okei: sellega saab ta hakkama, see ei kohusta teda millekski.

Kuus nädalat hiljem on ta siin, Brockscombe’is; talle meeldib see rahu ja vaikus, vana maja ebatavaline ilu ja tallihoov, kogu see maakoht. Tundub, nagu oleks ta lõpuks ometi koju jõudnud. Selle mõtte peale naeratab Tim virilalt – on ju see koju jõudmine sündinud küll üsna viimasel minutil.

„Aga parem hilja kui mitte kunagi,” kinnitab ta endale.

Ta on viimastel nädalatel päris palju iseendaga rääkinud, püüdes peletada süngeid mõtteid, ärevust ja üksildustunnet, mis tabas teda pärast kuuldud diagnoosi: haruldase degeneratiivse haiguse väga varane staadium.

Nüüd on tal plaan. Ta on end varustanud topograafiliste kaartidega ja hakanud avastama seda imelist maakonda, kuhu ta nii juhuslikult sattunud on. Mõnikord viivad tema retked teda üle nõmmede, teinekord mere äärde. Sageli eksib ta nendel salajastel radadel ära, aga vähemalt tõuseb ta nüüd igal hommikul selge eesmärgi ja plaaniga ja see aitab tal hirmu eemale peletada. Ja nüüd näikse tal esimest korda elus olevat perekond, keda ta endale alati igatsenud on – kolmkümmend kaks aastat pärast õiget aega.

*

Charlotte teeb oma iPhone’i lahti ja loeb Mattie kirja:

„Kuidas teil seal läheb? Nii armsad pildid Olliest! Ta on võrratu! Just näitasin neid kõigile. Uhke tädi olen! Ära unusta Timiga kena olla! Kõik siin tervitavad teda.”

Charlotte kogeb tillukest ärritustorget. Talle ei pea küll keegi vajadust kena olla meelde tuletama – ei Timi ega kellegi teise vastu – ja ammugi veel tema väike õde. Samas on tal hea meel, et Tim siin on. Tore on vahel kellegi omaealisega rääkida ja Timiga on väga lõbus, kuigi ta on samas ka vaikne ja mõtlik.

„Ma ei tea, mis Timil täpselt juhtus,” ütles talle Mattie, „välja arvatud see, et suhe kallimaga sai üsna järsku läbi. Ta räägib, et peab elus uue suuna võtma, aga vajab selle üle mõtlemiseks veidi aega.”

Charlotte kontrollib voodis magavat Oliveri, suleb vaikselt ukse ja läheb oma pikki heledaid juukseid kammiga krunni kinnitades allkorrusele – tunnikeseks, kui veab. Ta võiks veel pisut nokitseda veebilehe kallal, mida ta kohalikule hotellile kujundab, või siis triikimisega joonele saada. Pesukuhi on päris suur, aga ise ta ju pakkus, et triigib sel nädalal ka Williami asjad ära.

„Sa oled kullatükk,” ütles tädi Kat tunnustavalt. „Nagu sul poleks su kalli Ollie ja Woosteriga juba piisavalt tegemist.”

Asi on aga selles, et Charlotte’ile meeldib end tegevuses hoida. Parem on hommikul ärgates teada, et ees ootab erinevaid tegevusi täis pikitud päev, selle asemel et niisama tühjusesse vahtida. Seda ütles ta ka tädi Katile, kes vastas, et mõned inimesed on ka niisama vahtides täitsa õnnelikud. Mõnikord Charlotte mõtleb, mida küll tädi Kat teeb, kui oma pisikese autoga minema sõidab ning siia ja sinna kihutab, kuid ta ei küsi. Ja Olliele meeldib tädi Kat väga. Kuigi temas pole grammigi kodukana – „Ma lihtsalt pole hoolitsejatüüp, kullake!” –, on Kat lapsega suurepärane.

Charlotte avab välisukse ja jalutab õue, Wooster kannul. Eelmisel sügisel võõpasid nad Andyga üle tallidest leitud puust pütid ja istutasid neisse lillesibulaid: lumikellukesi, nartsisse, krookuseid ja tulpe. Nüüd, märtsilõpu päikesepaistes, heidavad nartsissid sillutisele kuldseid värvilaike ning hallid kiviseinad toovad esile krookuste lillaka kuma. Hoovi põhjaküljel asuv suur eest avatud küün on tühi, kui mitte arvestada Charlotte’i enda väikest autot; lõunapoolses küünis, kus hoitakse küttepuid, ripub päikesepaistel nööritäis pesu.

Wooster uitab hoovis ringi ja kergitab väravaposti najal ükskõikselt jalga, Charlotte aga istub puust pingile ning kiikab kõrgete kivimüüride vahelt ja üle lattvärava suure maja poole – ei kippu ega kõppu, ei mingit liikumist.

„Sellele on pisut kurb mõelda, et Francis on seal täitsa üksi ja sina oled siin,” ütles ta Williamile mõni kuu tagasi. „See pind seal lihtsalt seisab kasutult. Ning sinust ja tädi Katist oleks ju talle seltsi.”

Charlotte’ile meeldib Francis, kes istub sageli hoovi peal ja ajab temaga juttu ning näib mõistvat tema üksildust ja vastutust, mis mereväelase naiseks olemisega kaasas käib.

William paistis end pisut ebamugavalt tundvat – Charlotte’ile ongi tundunud, et mees kipub Francist puudutavatest aruteludest kõrvale hiilima – ja pomises midagi selle kohta, et vana sõber on täiesti rahul selle väikese meeskonnaga, kes teda abistamas käib: pensionil medõde Moira, kes teda igal hommikul ja õhtul üle käib vaatamas ning ta vajalikele kohtumistele sõidutab, Stella, kes jalgrattaga väikesest külast kohale väntab, et koristada ja süüa teha, ning viimase abikaasa Rob, kes õueala korras hoiab.

Sellest hoolimata on Charlotte’i arvates siin puudu ettevõtlikkusest. Kaks väikest maja, mida tema ja Tim nüüd üürivad, seisid mitu kuud tühjalt, sest nende vanaldased asukad, kes samuti kunagi Francise palgalised olid, läksid oma laste juurde elama. Kui William ja tädi Kat koliksid suurde majja ja annaksid väikesed majad üürile, võiks neist saada arvestatavat tulu; suurele peamajale kuluks uuenduskuur hädasti ära. Aga William ja Kat lasevad südamerahus asjadel minna. Nad elavad rahumeelselt koos, üsnagi nagu vana abielupaar – kuigi tädi Kat ehk Irina Bulova, nagu teda balletimaailmas tuntakse, ei ole kuskilt otsast ei vana ega ka abielus.

„Ta tantsis kogu maailmas, kõikides peaosades,” on Andy Charlotte’ile rääkinud. „Pärast seda sai temast koreograaf. Tal oli ungarlasest armsam, kes oli helilooja. See mees komponeeris muusikat spetsiaalselt Katile – ühe põneva džässballeti – ja Kati rollist selles sai lausa legend. Mees kolis New Yorki ja Kat läks temaga kaasa. Mees suri väga ootamatult traagilisel moel kaks või kolm aastat tagasi ja siis tuligi Kat koju. Ta tuli siia taastuma. Isa jumaldab teda. Me kõik jumaldame.”

Ja siin ta ongi, vurab oma tillukese autoga hoovi, viipab Charlotte’ile ja ajab auto küüni. Juhipoolne uks avaneb ja välja sähvab pikk, elegantne jalg.

Kati viimnegi liigutus on graatsiline, mõtleb Charlotte kadedalt. Kuidas ta seda saavutab?

Pikk ja sale, tumedad paksud juuksed hooletus sõlmes, ilmub tädi Kat päikesepaistesse, kitsal näol säramas lai naeratus.

„Puhkepaus?” küsib ta. „Hingad pisut värsket õhku?”

Kummardudes poetab ta mõned hellitussõnad Woosterile, kes võtab naise komplimendid vastu kuningliku kannatlikkusega, pehmelt saba põntsutades.

„Ma peaks tegelikult tööd tegema,” tunnistab Charlotte, „aga ma lihtsalt ei suutnud tagasi tuppa minna.”

„Muidugi ei suutnud.” Tädi Kat istub tema kõrvale, pöörab näo üles sooja märtsipäikese poole ja suleb silmad. „Sellised päevad on jumalate kingitus. Neid tuleks alati tänutundega nautida.”

„Kas sa käisid poes?” küsib Charlotte laisalt.

Rumal küsimus – tädi Kat ei tegele vist kunagi millegi nii tavalisega nagu tüütu poes käimine. Teda juba ei näe kilekottidega, mis pungil täis igavat argipäevakaupa. Kimp lilli, seda küll; imeliselt ebaharilik mänguasi Oliverile; ilus portselanese. „Leidsin selle turult, kullake! Ei suutnud vastu panna.”

William on see, kes ostab saia, juustu, mune ja piima, koostab menüü.

„Ta on gastronoomiline hälvik,” seletab tädi Kat rõõmsameelselt. „Ei talu midagi natukenegi vürtsikat, seega las teeb parem ise süüa. Hea klassikaline toit.”

Charlotte piidleb silmanurgast tädi Kati saledat keha ja pikki jalgu ning peab aru, kas too üleüldse midagi sööb.

„Ma kohtusin ühe inimesega, kes tahab, et ma ühe loengu peaksin,” vastab tädi Kat Charlotte’i küsimusele, silmad endiselt suletud ja Woosteri kõrvu silitades. „Balletistuudios Newton Abbotis. Kena neist mind kutsuda.”

„Sa oled endiselt kuulus,” täheldab Charlotte naeratades.

Tädi Kat avab silmad ja vaatab talle säraval pilgul otsa. „Täiesti valedel põhjustel. Kõik need armulood, ülepeakaela New Yorki minek koos Gyorgyga, minu tants... Ma olin alati pisut ajast ees. Praegu ei oleks selles muidugi enam midagi tähelepanuväärset.”

„Sa jääd alati tähelepanuväärseks,” ütleb Charlotte ikka veel naeratades. „Sa ei saa sinna midagi teha. See on anne.”

„Kullake,” ütleb tädi Kat, kes on sellest kiidukõnest silmanähtavalt liigutatud, „see on sinust väga armas! Tead mis? Ma lähen sisse ja teen meile kohvi ja toon selle välja ja me joome seda siin päikese käes.”

„Oh, aitäh!” ütleb Charlotte tänulikult. William võib küll toidu üle otsustada, aga kohvi ostab tädi Kat ja see on tõeliselt hea. „See oleks suurepärane!”

Nüüd suleb ta ise silmad ja laseb end lõdvaks. Milline õndsus on istuda siin Woosteri seltsis päikese käes, ümberringi maakohale omane vaikus, ja oodata tädi Kati kohvi! Veebilehega pole kiiret.

*

Kat jahvatab kohvi jaoks ube, paneb valmis kaks kena kruusi ja Charlotte’i jaoks piima. Ta valib välja mõned küpsised ja laotab need väikesele vaagnale. Charlotte’ile kulub ära üks päikesepaisteline paus ilma Oliverita ja ilma töö peale mõtlemata. Kat naeratab, oodates kohvimasina järel. Talle meeldib olla tädi Kat Charlotte’ile, Andyle ja Mattiele – ja Olliele, kui too suuremaks kasvab. See on tema perekond. Ta tunneb end tugevamana, õnnelikuna ja uuesti elusse armununa, kuigi tasapisi on ta hakanud igatsema oma teatrisõpru ja tantsumaailma. Praegu on aga hea, et siin on Andy ja Charlotte oma lapsukesega – ja nüüd ka Tim. Ta armastab noorte inimeste seltskonda. Oli õige otsus tulla pärast Gyorgy surma siia Williami juurde Brockscombe’i. Ta ei talunud neid vanu painajaid, vanade sõprade heasoovlikku kaastunnet. Ta vajas muutust ja rahu, et end koguda, et leinata. Oli nii tore pärast kõiki neid aastaid jälle Williamiga koos olla, pakkuda talle tuge pärast Fionast lahkuminekut ja ema surma. Williami isa, Kati onu, suri mõni aasta tagasi, Kati enda isa – poolakast hävituslendur – aga juba siis, kui Kat veel laps oli. Lapsepõlves veetsid nad Williamiga suvevaheajad koos ja side nende vahel on väga tugev.

Nad on siin mõlemad õnnelikud, kuigi alati kummitab kuklas teadmatus tuleviku ees: mis neist kõigist saab, kui Francis sureb?

„Ma ei usalda Francise poegi,” on William sageli öelnud.

„Aga nad ei saa ju meid lihtsalt välja visata,” on siis Kat ikka vastanud.

William norsatab. „Me oleme siin kuue kuu kaupa tähtajalised üürnikud. Miski pole kindel.”

Kat narritab siis teda edasi, nagu tal alati kombeks. Ning nad arutavad teisi võimalusi, uue maja otsimist, kuigi kumbki neist ei taha seda väikest pereringi lõhkuda. Aga nüüd, kui Kat kohvi teeb, närib rahutus tema hinge. Kas tõesti võib juhtuda, et ühel päeval – ehk isegi üsna varsti – peavad nad kõik Brockscombe’ist lahkuma?

Kat lennutab selle mõtte minema, kallab kohvi suurde kannu ja viib kandiku õue, kus Charlotte teda päikese käes ootab.