Читать книгу Laululind - Marcia Willett - Страница 6

Täna on seal jälle lilled. Väike kivist lapsekuju, kõrgust vaid mõne jala jagu, on metsa veerel peaaegu peidus. Kunagi oli siin lagendik, aga põõsad on kõrgeks kasvanud ja kuju jalamit ümbritsevad plaadid sammaldunud, mistõttu Tim avastas kuju täiesti juhuslikult. Ta arvab, et see on Paan: väikeses kivist peos on flööt, teine käsi on üleval ja üks pontsakas põlv õhku tõstetud, nagu tahaks kujuke tantsida.

Tim on liigutatud sellest, kui hoolikalt on nartsissid kõverdatud sõrmede vahele sätitud; lähedal asuvast põõsast murtud loorberioks on pistetud kujule käevangu. Ta mõtleb, kes seda võis teha: kes armastab seda pisikest kuju nii palju, et seda lilledega ehtida.

Kui Tim esimest korda siia sattus, olid Paani kivises peos närtsinud lumikellukesed ja kaelas luuderohuvanik. Täna on nartsissid värskelt korjatud ning Tim vaatab ringi, kas läheduses paistab kedagi. Talu ümbruses ja Brockscombe’ist lääne poole jäävas metsatukas ringi jalutades on tal mõnikord tunne, nagu jälgiks teda keegi. Ta seisab paigal, vaadates enda ümber, kuid rahu ja vaikust häirivad vaid minema tuiskav jänes, kes tagajalgadega langenud lehti õhku paiskab, ning möödavuhisev pasknäär. Siinsamas on hekist üleronimiseks mõeldud taratrepp. Korra ronis ta üle selle põllule. Lambad kergitasid uudishimulikult pead ja vaatasid teda mõne minuti, enne kui rohtu edasi sõid, kuid silma ei hakanud ühtki jalgrada ega ühtki teeviita; nii ronis ta tagasi ja jätkas oma teekonda läbi metsa.

Täna, kui ta seisatades linnulaulu kuulab, märkab ta rõske lehekõdu ja krõbekuivade pöökpuupähklite keskel hõbedast välgatust. Ta kummardub ja korjab üles väikese mänguauto, Jaguari mudeli. See meenutab talle tema enda lapsepõlve mänguasju ja kui ta autot peopesas edasi-tagasi liigutab, näib mets hägustuvat ja haihtuvat ning ta on jälle laps, kõhutades sooja elutoa põrandavaibal. Mänguasjad on ümberringi laiali ja isa põlvitab tema kõrval. Kui pikk on isa, kui tugev! Täna on ta rõõmus. Kuigi Tim ei ole veel neljanegi, teab ta hästi, et isa ei ole alati rõõmus. Mõnikord on ta väga vaikne. „Ära sega mind,” võib ta nähvata, kui Tim tal käest haarab ja teda mängima kutsub. Isa vabastab oma käe sellise ropsuga, et Tim kaotab tasakaalu ja mõnikord isegi kukub – aga ta on õppinud mitte nutma. See teeb asjad ainult hullemaks ja ema tuleb jooksuga kohale ja siis nad riidlevad sellisel hirmsal vaiksel moel ja nende talitsetud vihased hääled ajavad palju rohkem hirmu peale kui lihtsalt karjumine.

Mõnikord emme karjatab: „Ära katsu seda, see on kuum!”, „Ära roni tooli peale, sa võid kukkuda!”

Sellist karjumist Tim mõistab. Kummalisel kombel tekitab see pigem turvatunnet. Aga see raevukas sosinal tülitsemine ajab tal lausa sisemuse sõlme ja ta tahaks midagi teha, ükskõik mida, et nad selle lõpetaksid. Ükskord viskas ta oma väikese mudelautoga kogemata ühe tassi puruks, mispeale isa röögatas valjult, lajatades rusikaga vastu lauda, nii et ema haaras Timi kaenlasse ja jooksis toast välja. See oli väike hõbejas auto: ühe Jaguari mudel.

Nüüd, pühkides säravalt metallilt niisket pori, tuleb Timile pähe, et võib olla käib mõni laps põlluäärsest külast Paanile lilli kätte panemas; ehk on tema mänguasja maha pillanud. Tim vaatab veel kord ringi, mõeldes, kas laps võib end puude taga varjata ja jälgida, mida Tim ette võtab, kartes end näidata. Kartes, et ta on loata võõral maal.

Tim asetab auto õrnalt kuju jalamile, Paani väikese jala kõrvale. Ta puudutab karedaid, auklikuks kulunud varbaid ja pöördub siis minekule. Eemaldudes peab ta aru, kas küsida teistelt, kas nad teavad nendest lilledest, aga mingi sisetunne ütleb, et ei maksa. Tädi Kat käib aeg-ajalt ümbruskonnas jalutamas, kuid siinsetel rohtu kasvanud radadel ei ole Tim teda kunagi näinud; Charlotte peab piirduma külateega, kus Oliveri vankrit on lihtsam lükata ja kus Wooster end ära ei määri; William ei käigi üldse jalutamas. Vahel käib ta kohalikus kooris laulmas ja aias tööd tegemas. Francist on õues harva näha, kuigi vahel tuleb ta hoovi peale, toetudes oma kepile ja ilmselgelt valmis pisut juttu ajama, aga õueala ja metsa jätab ta aednik Robi hooleks.

Kes see siis ikkagi on, kes Paanil külas käib ja teda lilledega ehib?

*

William keerab Church Close’i tupiktänavasse ja möödub kirikaiast just siis, kui kell hakkab üksteist lööma. Ta on peaaegu hilinemas kohtumisele Fionaga – peaaegu, aga mitte päris. Ta kogeb tuttavat segu ärevusest ja nördimusest, mis on olnud tooniandev noot suhetes temast võõrdunud abikaasaga pärast seda, kui nad lahku kolisid. Naine ise tegi ettepaneku temaga täna hommikul kohtuda, selle asemel et tulla nagu tavaliselt Brockscombe’i Charlotte’it ja Oliveri vaatama, ning mees on uudishimulik ja … närviline. Peaaegu viis aastat on möödas sellest, kui üks Londoni arhitektuuribüroo Fiona suure palga abil endale napsas, olnud näinud tema hiilgavaid kavandeid mõnede Salcombe’i kaldaäärsete korterite ümberehitamiseks. Fiona oli ambitsioonikas, ihales muutusi ja igatses taga Andyt, kes oli Dartmouthi mereväekolledži lõpetanud ning enamasti laevaga merel. Fiona ei suutnud mõista, miks William oli Londonisse kolimisele risti vastu.

„Ma olen maamees,” seletas talle William. „Sa tead seda, Fi. Ma ei kannataks Londonis elamist välja. Ja minu töö on siin. Ma tean, et mu raamatupidamisfirma näib selle suure särava Londoni arhitektibüroo kõrval tühisena, aga see on mu enda oma. Mul on mulle lojaalsed usinad töötajad ja püsikliendid. Ma ei taha neid kõiki maha jätta ja Londonisse minna.”

Seega alustas Fiona iganädalast reisimist töö ja kodu vahel, aga suhe hakkas peagi halvenema. Tema uued töökaaslased, uus elu ja väljakutset pakkuvad projektid neelasid ta täielikult ning ta ei teinud katsetki varjata oma kasvavat ärritust Williami kolkapatriotismi peale. Läbi Fiona silmade nägi ka William, kui väike tema maailm ja nende maja Ashburtonis naisele paistis ning kui tühi oli naise elu nüüd ilma Andyta, kes vahel sõpru võinuks koju tuua. William tundis, et ta ei küüni sinnamaani, ei suuda võistelda. Ta tundis end süüdi, et ei tahtnud oma elu naise omale ohverdada, aga samas ka nördimust, et naine nii varmalt oli valmis kõrvale heitma kõik, mis nad koos olid üles ehitanud. Lõpuks otsustasid nad lahku minna. Mitte lahutada – Andy pärast ja majanduslikel põhjustel –, vaid sõbralikult lahku kolida. Maja läks müüki, tulu jagati pooleks ja William kolis Brockscombe’i. Andy veetis osa puhkustest Londonis ja osa Devonis, kuni abiellus.

Fionale meeldis tema minia, kuid William teadis, et naine on pettunud, et poeg valis kohaliku tüdruku, kes teda veelgi tugevamalt Devonis paigal hoiab. Nüüd oli Andyl, kelle mereväeüksus baseerus Devonportis ja kes oli sageli merel, vähem aega peatuda puhkuse ajal Fiona väikeses võõrastetoas Londonis. Aga Andy ja Charlotte külastasid teda nii sageli, kui said – ja siis sündis Oliver.

Pojapoja sünniga nihkus Fiona tähelepanu keskpunkt. Ta jumaldas Oliveri ja püüdis muuta oma väikese moodsa korteri lapsesõbralikumaks.

„Kuigi see on üsna võimatu,” kinnitas Williamile Charlotte. „Me ei saa pressida end kolmekesi tema tillukesse võõrastetuppa ja tal on ainult duširuum, vanni ei ole.”

Kui Andy ja Charlotte Brockscombe’i kolisid, Fiona külaskäigud sagenesid; ta ööbis Dartingtonis Cott Inni külalistemajas ja sõitis autoga Brockscombe’i pojapojaga aega veetma.

Praegusel juhul aga ei teadnud William, et Fiona siinkandis on – sõnum kohtumissooviga saabus väga ootamatult just siis, kui William oma Ashburtonis asuvasse kontorisse jõudis. Mees vastas, et kohtub Totnesis kliendiga, ja pani ette enne seda tass kohvi juua.

Nüüd seisab William ebalevalt tupiktänava lõpus varjus, silmitseb kohvikut teisel pool High Streeti ja näeb Fionat enne kui naine teda. Fiona on valinud aknaaluse laua ja tema pilk uitab meest otsides mööda tänavat edasi-tagasi.

On kummaline tunne vaadata teda läbi peegliklaasist akna nagu võõrast inimest, justkui tema järele luurates. Naise rangluudeni ulatuvad läikivad tumedad juuksed, mis on hõbedaste klõpsudega kinnitatud, kiired otsustavad pealiigutused – kõik temas on nii tuttav. See meenutab mehele möödunud aegu ning see liigutab teda endiselt. Kui William teed ületab, märkab naine teda lähenemas ja lehvitab. Ta näib innukas, tõeliselt rõõmus meest nähes ja see teeb mehe veel rahutumaks.

„Tere, Wills!” ütleb Fiona pooleldi tõustes ja ettepoole kummardudes, et meest tervituseks suudelda. „Ole tänatud, et nii ootamatu kutse peale kohale tulid.”

„Pole hullu.” William seisab kohmetult ja tunneb ebamugavust. „Miks sa ei öelnud, et sa siia tuled?”

„Kuule, istu maha,” ütleb naine kerge naeratuse saatel, justkui tajuks mehe rahutust ja see teeks talle nalja. „Ära kõrgu niimoodi minu kohal. Ma tellisin sulle americano.”

Williami ärritus kasvab. Esiteks ei avane tal oma meeter seitsmekümnese pikkuse juures iial võimalust kellegi kohal kõrguda ja teiseks on ta pisut pahane, et naine teda enda arvates nii hästi tunneb, et talle kohvi võib tellida. Williamil on kiusatus olla lapsik ja teatada, et ta ei joo enam kohvi, kuid ta võtab istet ja vaatab naist kergitatud kulmul.

„Milleks ikkagi see salatsemine ja vaikimine?” küsib ta.

Fiona kortsutab kergelt kulmu ja närib huuli, siis aga toob kuuldavale väikese enesekriitilise naeruturtsatuse.

„Raske on kuskilt pihta hakata,” tunnistab ta, „aga ma ütlen lihtsalt otse välja. Ma tahtsin sinuga eraldi rääkida, ilma et teised veel teaks. Ma tahan küsida su sugulaselt, kas ma võiksin ühe tema väikese maja Brockscombe’is üürile võta.”

Mees vaatab teda jahmunult, mõte hüplemas ühelt stsenaariumilt teisele, mis võiks seletada seda ebaharilikku ideed; ta suutis vaevu hoiduda hüüatamast: „Milleks küll ometi?!”

Williami näoilme ajab naise jälle naerma, kuid tema lõbusus on tehtud ja ta natuke nagu häbeneb.

„Ma tean, ma tean!” lausub Fiona, tõstes käed justkui mehe sõnatu küsimuse tõrjumiseks. „Kõlab veidi pööraselt. Ma tean! Aga asi on selles, et…” ta vaikib hetkeks ja vaatab mehest mööda, aknast välja, „ma tegelen oma elu ümberhindamisega, Wills.”

Mees vaatab teda nüüd rahunenult ja väga ettevaatlikult ning ootab, et ta jätkaks. Fiona vaatab talle taas otsa, kuni mehe vaikimine ta rääkima sunnib.

„Eks ma jään ka vanemaks ja see ju muudab ellusuhtumist, eks ole?”

William ootab kergitatud kulmul edasi, eeldades, et naisel on rohkemat öelda.

„Tead ju küll, kuidas sellega on. Ma mõtlen väärtusi, seda, mis tõesti oluline on.” Fiona teeb pausi – ta on mehe vaikimisest selgelt häiritud – ja kummardub usalduslikult ekskaasa poole. „Hea küll, ma igatsen oma perekonda. Ma tahaks väikest Olliet ja Andyt rohkem näha. Ja Charlotte’it muidugi. Ja sind, Wills, ka tegelikult.”

Mehe kergenduseks tuuakse kohvid ja Fiona naaldub kergelt õhetades tahapoole. See annab Willile hetke toibumiseks ja mõtete koondamiseks, seejärel vaatab ta Fionale otsa.

„Sa kindlasti mõistad, et ma olen sellest kõigest pisut rabatud,” ütleb mees kergelt.

Fiona tunneb mehe rahulikust suhtumisest silmanähtavat kergendust. Ta tõmbab hinge ja hakkab naerma. „Mina samuti,” tunnistab ta. „Lihtsalt… noh, ma arvan, et seda tasub proovida. Üürida maja, tulla nädalalõppudeks ja pühadeks siia. Minu korter ei ole eriti lapsesõbralik ja Andyt ei näe ma viimasel ajal peaaegu üldse.”

„Ainuke häda on see,” ütleb William rahulikult, võttes oma tassi ja lonksates kohvi, „et maja on välja üüritud.”

Naine ei usu oma kõrvu. „Välja üüritud?!” Tundub, et ta on vapustatud ja õige pahane. „Mis mõttes?! Sa ei ole mulle sellest rääkinud.”

William veab suunurgad allapoole ja kehitab kergelt õlgu. „Mulle ei tulnud pähegi, et see võiks sind huvitada. Üks Mattie sõber võttis selle esialgu kuueks kuuks üürile. Mul pole aimugi, kauaks ta jääda kavatseb.”

Fiona on nii jahmunud, et mehel on temast peaaegu kahju – peaaegu, mitte päris.

„Oled sa seda plaani Andyle maininud?” küsib William.

„Ei, muidugi mitte,” vastab naine; ta ei ole siiani vapustusest toibunud. „Sa tead väga hästi, et ta on merel. Ma saan temalt aeg-ajalt sõnumeid, muud midagi.” Ta vangutab uskmatult pead. „See maja on ju kuude viisi tühi olnud!”

„Mh-mh,” nõustub Will mõttes Timi õnnistades. „Aga nii need asjad käivad. Tegelikult pean tunnistama, et olen veidi üllatunud, Fi. Brockscombe?! Sa ütlesid alati, et see on täielik pärapõrgu.”

„Ma tean, ma tean! Ma ju ütlesin, et asjalood on muutunud. Ma tahan oma perega tihedamaid suhteid. Kas sellest on nii raske aru saada?”

Fiona vaatab aknast välja, tema rõõm rikutud, tema elevus kustutatud. William silmitseb teda.

Sa lahkusid meie juurest parematele jahimaadele, mõtleb mees. Nüüd tahad tagasi jalutada, nagu poleks midagi juhtunud.

Teda huvitab, kuidas Andy Fiona plaanile reageeriks, samuti Charlotte ja Kat. Ta oli liigutatud, kui Charlotte küsis, kas nad võivad üht kahest majast üürida, ja õnnelik, et nad Andyga soovivad talle nii lähedal olla, kuid ta ei tea, kuidas Fiona Brockscombe’i väikesesse kogukonda sobituks. Iseenda kohta ta juba teab, et ta ei kannataks seda – olla naisele jälle nii lähedal, pärast seda, kui on piinarikkalt õppinud ilma temata elama. Kuid kas tal oleks õigust sellist käiku takistada?

Ta tunneb tohutut kergendust, et see küsimus ei ole enam päevakorral.

„Võib-olla leiaksid üüripinna siin või Ashburtonis,” pakub ta välja.

„Vanas armsas Ashbucketis^[1.]?” On veider kuulda, kuidas Fiona kutsub Ashburtonit selle hellitusnimega, mida kohalikud oma kodulinna kohta kasutavad. „Peatuspaiga kohta on see liiga kallis. Aga ükskõik, see ei ole asja mõte. Ma tahan kohapeal olla. Ma tahan rohkem Oliveri näha ja tema elust osa saada. Olla pereliige, mitte lihtsalt keegi, kes vahetevahel läbi astub. Seda võiks sa ju mõista, Wills?”

Muidugi suudab mees seda mõista. On meeletu rõõm ja privileeg, et tema väike pere on nii lähedal, kuigi ta kannab hoolt, et neil oleks piisavalt privaatsust; tema ja Kat ei võta midagi enesestmõistetavalt.

„Ja üldse,” ütleb William „Andy võidakse kuskile mujale määrata. Isegi välismaale. Oleks rumal eeldada, et nad Brockscombe’i jäävad.”

Fiona põrnitseb talle otsa, kogu lõbusus nagu peoga pühitud.

„Kuid nende põhikoduks jääks ju ikkagi Brockscombe, on ju nii?”

Mees kehitab õlgu. „Kes seda oskab öelda? Lõppude lõpuks peame kõik kuskile edasi liikuma, kui Francis sureb. Me peame sellest lihtsalt viimast võtma, kuniks seda on.”

„Sul on hea öelda,” pistab naine teravalt.

William joob kohvi lõpuni. „Jah, on küll. Anna andeks, Fi. Mina ei saa midagi teha.”

„Sa võid mulle teatada, kui see uus üüriline mujale kolib.”

„Jah, seda ma võin teha. Tead, ma pean tagasi kontorisse minema.” Ta kõhkleb. „Kas sa jääd pikemaks või on see kiirvisiit?”

„Ma panin kaheks ööks toa kinni. Lootsin, et saan täna tulla maja vaatama.” Ta vaikib hetkeks. „Ei tea, kas su vana sugulane mulle oma suurest tühjast majast ei oleks nõus paari tuba üürima?”

William naerab ja tõuseb püsti. „Mitte mingil juhul! Nii et sa tuled meid siis hiljem vaatama?”

Fiona noogutab. „Ma saadan Charlotte’ile sõnumi ja küsin, kas ta on kodus.”

Mees noogutab, kummardub suudluseks ja astub siis välja heleda kevadpäikese kätte.

1 ash bucket – tuhaämber – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]