Читать книгу Seitse päeva suvel - Marcia Willett - Страница 4

Reede

Suvepuhkusele: terve tee Trurost Rannahütti sõites kaksikud kas laulavad või lobisevad.

„Heldene aeg, Charlie Brown!”^[1.] halab Baz, nende vanaisa, ja pöörab end juhi kõrvalistmel ümber, et lastele naeratada. „Kas te kaks kunagi vait ka jääte?”

„Heldene aeg, Charlie Brown!” lõugavad nad talle kooris vastu, seejärel naerust lämbudes – ning nende ema, kes istub roolis, naerab koos nendega.

Liv jumaldab oma äia. Nad on Mattiga nii sarnased: pikka kasvu ja elegantsed, kuigi Baz on pojast pisut laiaõlgsem. Mõlemad tunnevad end oma nahas hästi ega ütle iial ära spontaansest peost. Väljavaade veeta kaks nädalat Bazi rannamajas Lõuna-Devonis Kingsbridge’i kandis täidab Livi rõõmuga. Ta tunneb end natuke süüdi, et jättis Matti tegelema nende bistrooga, mille nimi Koht ja mis asub katedraali kaitsvas varjus, aga Trurost on rannamajja ainult kahe tunni sõit ja Matt leiab kindlasti võimaluse nendega mere ääres aega veeta.

Ta kiikab tahavaatepeeglisse ja sirutab end, et näha kaksikuid nende väikestel istmetel – heleblondid juuksetuustid, suured sinised silmad, pead koos: Freddie ja Flora. Tema süda tõmbub kokku suurest armastusest, õrnusest ja hirmust: nii kallid on nad talle.

„Naljakas,” ütleb ta Bazile. „Ema näitas mulle üht pilti, kus me Andyga umbes sama vanad oleme, ja see on täitsa veider, kuivõrd meie moodi nad praegu on.”

„Geenid,” nendib Baz.

„Ma tean,” vastab Liv ja keerab Liskeardis A38 maanteele, sihiks Saltash ja Tamari jõe sild. „Mulle vist mõjub see kaksikutevärk. Neil on sel aastal Rannahütis ilmselt megalahe, Baz. Peaaegu viiesed – nii tore vanus ju?”

Mees hakkab naerma. „Sa tõesti arvad, et mul on nii kauged ajad veel meeles? Ära tee nalja.”

„Vean kihla, et Rannahütt oli kogu su maailm, kui sa neljane olid,” ütleb Liv.

Baz vahib enda ette ja kortsutab kulmu, justkui rändaks mõttes üle kuuekümne aasta ajas tagasi.

„Mu emale seal meeldis,” lausub ta. „Me olime kõik vaheajad seal, paps aga tuli Bristolist ainult nädalavahetustel.”

„Ja kuuldavasti olid teil aatriumis vägevad peod,” ütleb Liv suunavalt.

Baz naeratab mõtlikult. „Oo jaa. Kui ma väike olin, istusin ikka laua all ja vaatasin inimeste jalgu. Kehakeel võib olla väga paljastav, kas tead.”

„Katsun meelde jätta. Ja su peod on endiselt legendaarsed. Naabrid kõik ootavad, millal sa kohale ilmud. Ilmselt on juba teada, et sa sinnapoole teel oled.”

Baz ohkab rahuldustundega, millesse on segatud kübeke kahetsust. „Ma ei jõua sinna enam nii sageli, kui tahaksin. Teekond Bristolist venib nagu järjest pikemaks ja liiklus on iga kord aina hullem. See oli sul igatahes hea mõte, Liv. Et ma rongiga Trurosse tulen ja me koos sinna sõidame.”

„Täiesti isekas mõte,” vastab Liv. „Mul on oma merelaks vaja kätte saada. Mulle tõesti meeldivad Truro ja Koht ja kogu see melu ja üritused, mis me korraldame, aga kui päike paistab, siis ma lihtsalt pean mere äärde saama.”

„Aga hingelt oled sa ju ikka Põhja-Cornwalli tüdruk,” ütleb Baz narritavalt. „Need kõrged mustad kaljud, ookeanilained, „Surfiaeg!” ja nii edasi. Lõuna-Devoni väikesed lauged liivarannad ja kividevahelised veelombid ei ole ju tegelikult sinu rida?”

„Jah, mulle meeldib kõik see, millest sa just rääkisid, aga Rannahütt meeldib ka,” ütleb Liv. „See salajane liivarand on lihtsalt super ja kaksikud on nendest sooja veega lompidest vaimustuses. See on paradiis.” Ta aeglustab pisut sõitu. „Me oleme kohe silla peal. Vaadake, põnnid! Vaadake Tamari jõge ja paate.”

Nood ajavad end sirgemaks ning piiluvad, kaelad õieli, ülesvoolu Bere Ferrersi küla poole ja seejärel allavoolu, kus Hamoaze’i sätendaval suudmealal paistavad sinisevalgekirjud purjed, mis nagu tillukesed tiivad edasi-tagasi lehvivad.

„Sa saad nad see aasta juba paadiga sõitma viia,” tähendab Liv üleannetusnoodiga hääles, kui nad Cornwallist Devonisse jõuavad ja Plymouthi ringteelt taas A38-le suunduvad. „Tahaks seda juba näha.”

„Mitte mõlemad korraga,” hakkab Baz kohe hädaldama. „Või vähemalt mitte ilma saatjata. See paat on ikka väga väike.”

„Nad on ise ka väga väikesed,” ütleb Liv. „Ja mõlemad oskavad nüüd ujuda ka.”

Mees naerab selle peale. „Spartalasest ema.”

„Nii meid kasvatati,” ütleb Liv. „Isa tsiteeris meile kogu aeg „Pääsukesi ja amatsoone”^[2.]: „Parem juba uppuda, kui olla tossike, ja kui sa tossike ei ole, siis ei upugi.””

„Ma ei tea, kas see meie praegusel poliitkorrektsel ajal ikka läbi läheks,” pomiseb Baz. „Su paps on üks isepäine tegelinski. Kuidas neil Juliaga Ameerikamaal läheb?”

„Neile väga meeldib ja mõistagi on neil tore Zacki ja Caroline’i näha, ja lapselapsi. Papsil on vist tekkinud mõte jaht rentida ja järgmine kord ise üle ookeani purjetada.”

Baz turtsatab naerda. „Vana hea Pete! Ja mis Julia sellest arvab?”

„Emps sööks enne oma käe ära, kui papsiga ühte paati roniks. Ta on täielik veevastane. Või noh, ta lihtsalt ei mõista kogu seda värki. Ja ega isa ei pahanda. Ta lähekski parema meelega vahel mõne sõbraga merele.”

„Eks need allveelaevades veedetud aastad on oma töö teinud,” ütleb Baz. „Kogu see kambamehevaim ja maalkäimised. Vanad harjumused kiirelt ei kao.”

Kaksikud hakkavad virilaks muutuma: küll on neil palav, küll tahavad juua ja seda kõike mõistagi otsekohe.

„Okei,” ütleb Liv rahustaval toonil. „Te olete väga tublid. Teeme väikese peatuse ja sööme midagi. Ja Jenks saab natuke ringi jalutada.”

Mustavalgekirju kolli ja labradori ristand, kes on reisikottide vahel keras, tõstab selle peale lootusrikkalt pead. Kaksikud käänavad end kaheksasse, et koeraga rääkida, ning lubavad talle maiustusi, kui ta kenasti käitub.

Liv keerab A38-lt maha väiksematele teedele ning viimaks jõutakse päris kitsastele külatänavatele. Otsemaid ümbritseb neid täielik rahu. Teeäärsetes kõrgetes hekkides siugleb viirpuude ja saarte vahel magusalt lõhnav kuslapuu ning sihvakate sõrmkübarate rasked õied vajuvad auto külgi riivama. Liv tagurdab ühest põlluväravast sisse. Saak on koristatud ja värav lahti jäetud ning ta ronib autost välja, tõstab tagaluugi üles, laseb Jenksil välja hüpata ja kuldsele kõrrepõllule putkata. Baz teeb tagumised uksed lahti ning peagi jooksevad Flora ja Freddie põllul ringi, Liv aga valab termosest kuuma vett, segab Bazile kohvi ja ulatab kruusi mehele.

Kaksikutega ringi reisides on ta alati valmistunud pausideks ja kiireteks vahepaladeks ning ta eelistab viibida värskes õhus, mitte teeäärsetes umbse õhuga kohvikutes. „Vaata nüüd Jenksi,” ütleb ta ning võtab pudelist värskendava lonksu vett. „Küll alles naudib!”

Jenks lidub vareste suunas, kes kõrretüügaste vahelt ussikesi kaevandavad; kaksikud on kätega vehkides ja hõisates tal tihedalt kannul. Varesed tõusevad läbisegi kähedalt kraaksudes ja mustade tiibade plaginal õhku ning Jenks haugub võidurõõmsalt, justkui oleks ta seljatanud suure vaenlase. Freddie lendab uperpalli ja karjatab. Flora peatub tema kõrval, kummardudes olukorda hindama, ning poiss tõuseb püsti ja koos tulevad nad joostes tagasi.

„Mu põlv!” hüüab Freddie. „See on verine, emme! Rohi on nii terav.”

Ta jõuab ema juurde ja sirutab hingeldades jala välja, et oma vigastusi näidata, silmis nördimus ja suunurgad pahaendeliselt allapoole.

„See rohi on liiga kõva,” ütleb Flora oma paljaid jalgu hõõrudes. „Teeb haiget.”

Liv toob kotist niisked salvrätid ja väikese kreemipurgi ning mõmiseb kaastundlikult. Ta puhastab marrastused ja määrib neile kreemi peale.

„Nonii,” lausub ta. „Nüüd on korras. Kas te smuutit tahate?”

Ta muigab, nähes, et Freddie veel kõhkleb, ilmselgelt aru pidades, kas tema haav on ikka piisava tähelepanu ja kaastunde osaliseks saanud, aga Flora keksib juba üles-alla ja hõiskab: „Smuutit!”, ning Freddie otsustab, et see maius on piisav, et juhtunut heastada. Nad lähevad tagasi põllule, joovad smuutit ja kutsuvad Jenksi. Liv silmitseb neid ning naudib iga keharakuga oma ilusaid ja hapraid lapsi ning seda suvist hommikut: ta on nii õnnelik, et ajab lausa hirmu peale.

Ta istub auto tagaluugile, pöörab näo päikese poole ja suleb silmad. Eesootavale puhkusele mõeldes kisuvad suunurgad vägisi ülespoole: kaks nädalat Bazi Rannahütis selles kenas omaette abajas ilma lasteaiasõitude, bistroosse kiirustamise ja igapäevase rutiinita. On muidugi kahju, et vaene Matt neist maha peab jääma; jube küll, et nende baari juhataja Joe basseini sukeldudes oma kannakõõluse niimoodi katki tegi.

„Ajastus on kohutav,” oli Matt öelnud, „aga oleks napakas see reis ära jätta, eriti kui paps juba täisvarustuses siin on. Ma üritan midagi välja mõelda ja vahepeal saan ju teile külla sõita, kui mingi paus tekib.”

Hoolimata süütundest, et ta on raskes olukorras jalga lasknud, lubab Liv endal lõõgastuda. Puhkus on alanud.

Baz jalutab piki hekiäärt ja rüüpab kohvi. Üks faasan hüppab oma peidukohast välja ja jookseb kangetel jalgadel mööda kraavipõhja ning pealpool põldmarjapõõsaid, mille viljad varsti valmima hakkavad, lendlevad väikesed pruunid liblikad. Pääsukesed pikeerivad ja liuglevad tema pea kohal ning taamal päikesest pleekinud põllu taga näeb ta merevee sädelevsinist välgatust, Outer Hope’i majakatuste tumehalli heiastust ning Bolt Taili musta kivipaljandit. Ta ohkab heameelest. Need on tema lapsepõlve kaljud ja rannad: Bantham, Bigbury, Thurlestone. Rannahütis elamine, kaljustel radadel kõndimine, jullaga ümber poolsaare Salcombe’i ja mööda jõesuuet üles Kingsbridge’i seilamine – need olid lahutamatu osa igast suvevaheajast. Kuigi praegu ei suudaks miski teda pikalt eemale meelitada tema elegantsest Caledonia Place’i korterist või kunstigaleriist Clifton Village’is, armastab ta siiani neid väljasõite Rannahütti. Talle on alati meeldinud mõni semu nädalavahetuseks külla kutsuda, kohalikele sõpradele väike pidu korraldada, oma jullaga merele minna. Ning nüüd saab ta seda kõike jagada Matti ja Livi ja kaksikutega, mistõttu on see paarinädalane väljasõit Rannahütti ka nende jaoks igasuviseks pereürituseks kujunenud. Bazil on kahju, et Matt Trurosse pidi jääma, aga samas on tal aimus, et poeg võib veidi rahulgi olla, et Flora ja Freddie ülemeelikusest pisut puhata saab. Pärast kiireid ja lärmakaid õhtuid bistroos ootab Matt nende väikese linnamaja rahu ja vaikust tõenäoliselt päris hea meelega.

Jenks jookseb Bazi juurde, kukutab ta jalgade ette kivi ja vaatab siis lootusrikkalt kord teda, kord kivi, sooviga, et Baz seda viskaks. Koera kohev saba lehvib ootusärevalt ja kõrvad on kikkis; Jenks on üle kere erutusest pingul.

„Tobujuss,” pomiseb Baz kiindumusega.

Ta kummardub, korjab kivi üles ja heidab selle siis üle põllu kaugusesse. Jenks lidub kivile järele, keerutades saba ja paisates käppadega üles kuiva, tolmust mulda, ning kaksikud naeravad ja ergutavad teda häälekalt.

Bazi telefon piiksub, ta õngitseb selle teksataskust välja ja teeb lahti: see on sõnum tema vanalt sõbralt Maurice’ilt.

„Kui teeks veel ühe viimase raundi vanade aegade mälestuseks, mon vieux^[3.]?”

Baz silmitseb mõtlikult sõnumit, paneb siis telefoni klõpsuga kinni ja kõnnib tagasi Livi juurde, kes on endale tassi kummeliteed teinud ja seda juues kaksikuid jälgib. Jenks on taas kiviga platsis ja Baz lennutab selle uuesti kaugusesse.

„Ta vist ei igatsegi su vanemaid nii väga,” täheldab ta. „Vahva tegelane selline. Sa vist rääkisid, et ta on päästekoer?”

„Vaene Jenks,” ütleb Liv. „Tõenäoliselt ta ikka igatseb neid, aga on nii viisakas, et ei näita seda välja. Aga jah. Emps sai ta Cinnamon Trustist, kui tema vanaldane omanik suri. Ta oli kutsikast peale tema juures elanud. Vanahärra oli vist Timesi lugeja ja Sir Simon Jenkinsi suur austaja, et ta kutsika Suure Jenksi järgi ristis. Ta on nii leebe koer ja oma uue kodu nii ruttu omaks võtnud. Tal tekkis empsiga otsekohe mingi side. Õnneks me oleme talle üsna tuttavad, nii et mu vanemate eemalolek ei ole talle liiga raske. Aitäh, et lubasid ta Rannahütti kaasa võtta, Baz. Ta ei tee sulle tüli. Ta on sõnakuulelikkuse kehastus. Ja kindlasti armastab ta ujuda.”

„Mida rohkem, seda uhkem,” vastab Baz, aga tema mõtted on mujal. Ta joob kohvi lõpuni, mõeldes veel Maurice’i sõnumile, ja tunneb, kuidas vana tuttav elevus pead tõstab. Kas oleks täitsa hullumeelne veel kord riskeerida? Ta teab väga hästi, et oleks; muidugi oleks. Ent just täna hommikul on ta kuidagi rahutu, tajudes teravalt aastate möödumist, ning sellisel hetkel mõjub süüdimatus täitsa ahvatlevalt.

Kaksikud tulevad koos Jenksiga tagasi ning Liv valmistub kraami kokku korjama ja taas teele asuma.

„Kas ma sõidan ise?” küsib Baz. Ta tunneb järsku vajadust olla aktiivne ja olukorda kontrollida, sõidutada neid mööda tuttavat kitsast teed, nad Rannahütti kohale toimetada.

„Kui sa soovid,” vastab Liv, kes ilmselt tema meeleolu tajub. „Mina võin siis välja minna ja väravad lahti teha.”

„Hästi,” lausub mees, libistab end juhiistmele ja sätib tooli tahapoole, et oma pikkadele jalgadele ruumi teha. „Tulge nüüd! Hakkame minema!”

Liv kinnitab lapsed nende istmetele, võtab Jenksilt tema armastatud kivi ja lööb tagaluugi kinni. Ta ronib kõrvalistmele ja pöördub naeratades kaksikute poole.

„Olete valmis?” küsib ta. „Järgmine peatus: Rannahütt!”

„Rannahütt!” hüüavad nad. „Hurraa!”

Selle peale toob Jenks kuuldavale lühida haugatuse, nagu saaks temagi üldisest elevusest osa.

„Edasi!” ütleb Baz ja keerab külateele, mis mere poole viib.

1 Vihje Charles M. Schulzi 1970. a-tel loodud ülimenuka koomiksi „Peanuts” (eesti k „Tobukesed”) peategelase Charlie Browni lemmikhüüatusele. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

2 A. Ransome’i lasteraamat. [ ↵ ]

3 Mu vana sõber (pr k). [ ↵ ]