Читать книгу Seitse päeva suvel - Marcia Willett - Страница 6

Matt istub oma väikeses kontoris ja küürutab parajasti arvete kohal, kui Livi sõnum endast piiksatusega märku annab. Ta lükkab paberid kõrvale, toetab küünarnukid lauale ja loeb.

„Jõudsime ilusti kohale. Hakkame merele minema! Appi! Igatseme. Kuidas sul läheb? ☺”

Matt naeratab virilalt. See sõnum ütleb paljutki. Peamine mõte on talle lihtsalt teada anda, et nad on turvaliselt kohale jõudnud; teiseks väike omavaheline naljamoment, kuidas nad lastega väikeses paadis on; kolmas on pisut keerulisem. Ta teab, et Liv tunneb end natuke süüdi, et jättis ta ilma tarmuka Joeta siia üksi majandama, ja ühtlasi võib siit aimata ka eemalolekust tingitud igatsust, kuigi päris nii vara ta seda ei oodanud.

Matt sõidab oma tooliga arvuti juurest eemale ja vahib tühjusesse. Paar viimast aastat on olnud intensiivsed: palju stressi ja eneseületamist. On muidugi olnud ka hetki täis suurt rõõmu, nalja ja naeru – nad mõlemad ju armastavad kaksikuid lausa pööraselt –, aga need vanad head ajad täis mõnusat koosolemist, spontaanset seksi ja muretut intiimsust on möödas. Nad olid Liviga kolmekümnendate eluaastate lõpuni vabad hinged ja see uut sorti vastutus – halastamatu, täistambiga lapsevanemlus – on nende suhte dünaamikat muutnud. Nüüd, mil Freddie ja Flora rohkem aega lasteaias veedavad, on juba pisut lihtsam, aga sellest pole eriti abi nendel õhtutel, kui eriüritused – kohalike autorite vestlusringid ja raamatuesitlused, luuleõhtud, viktoriinid, elav muusika –, millele bistroo maine suuresti üles on ehitatud, Livi esinduslikku kohalolekut vajavad. Ta on sellistel üritustel nagu kala vees: juhatab vägesid, võõrustab, on lihtsalt olemas, et inimestega rääkida, neid naerma ajada.

Matt paneb käed risti rinnale ja sirutab oma pikad jalad välja. Koha ehitasid nad üles Liviga koos, kujundades sellest tavalise bistroo asemel ühe erilise paiga ürituste, pidude ja vastuvõttude jaoks. Teisel korrusel asuv Ülemine Koht on pidevalt broneeritud igasuguste ettevõtmiste tarbeks ning sealne õhkkond on omamoodi eriline: seal on puhast ja minimalistlikku kaasaegset kunsti kõrvuti riiulitega täis kapsaks loetud raamatuid ning tumepruunide kulutatud nahast diivanite vahel ilutsevad kahvatud bambustoolid. Miskipärast see kooslus toimib. Livil on selles suhtes eksimatu vaist ja Matt suhtub sellesse suure austusega.

Praegusel ajal on aga päris keeruline neid üritusi koos läbi viia, kui lapsehoidjat ei leidu, ning mõlemad tunnevad puudust sellest ühisest toimetamisest, elevusest ja kergendustundest, kui kõik hästi välja kukub, ja rahuldustundega koju naasmisest, et koos voodisse vajuda – mitte tingimata armatsemiseks, sest sageli on nad selleks liiga väsinud, aga lihtsalt, et lebada seal ühtepõimununa, oma raske töö edust ikka veel joovastust tundes.

Praegu on sagedamini nii, et selliseid õhtuid viib läbi ainult üks neist, kuna teine lastega kodus on. Nüüd, mõtleb Matt nördinult, ei räägi Liv talle bistroost koju tulles enam tolle õhtu seikadest, vaid küsib palju proosalisemalt: „Kas sa pesumasina panid käima? Kas sul oli meeles prügi välja viia?”

Vahel, kui Matt ise vägesid juhatab, leiab ta koju jõudes Livi juba voodis magamast ning läheb siis külalistuppa, et naist mitte häirida. Aga ta igatseb neid õhtuid täis lähedust ning ühist füüsilist pingemaandamist pärast korda läinud õhtu elevust, ja teda paneb muretsema see, et Liv ei tundu sellest sugugi nii palju hoolivat kui ta ise.

„Ma olen nii väsinud,” ütleb naine – ja seda on ka Matt – ning ta teab, et on sageli pahur ja kannatamatu, ja nad mõlemad teavad, miks. Samuti on Liv nüüd viimasel ajal hakanud märku andma, et ta tahaks ellu mingit muutust. Kui ta naist esmakordselt kohtas, oli Liv aidanud oma ülikoolisõbral ja tolle abikaasal rajada Cornwalli põhjarannikule Port Isaacisse Penharrow’ puhkemajade kompleksi. Üks Livi suurimaid andeid on oskus kavandada idee ja see siis tööle panna. Tal on niivõrd palju energiat, pühendumust, visiooni ja ka ärinutikust, mis sinna juurde sobib. Aga kui kõik juba töötab ja sujub, hakkab ta tasapisi huvi kaotama ja uute algatuste poole vaatama. Olles tema mainest juba teadlik, kohtas Matt teda Penharrow’s just sellisel hetkel, kui naine oli valmis uude projekti sukelduma, ning Matt viis ta Trurosse Kohta vaatama, et arutada selle võimalusi. Liv nägi potentsiaali, võttis väljakutse vastu, kolis hoone ülakorrusele väikesesse korterisse ja hakkas pihta.

Matt armus temasse väga kiiresti. Ta oli nii ainulaadne oma huumorimeele ja otsekohesusega ning vastuvaidlematu vajadusega mere äärde minna niipea, kui päike paistis ja soe läänetuul üle poolsaare pühkis. Samas oli tema tööeetika väga tugev: tema peale võis kindel olla. Matt õppis kohanema nende ootamatute putkupanemistega ning austama seda, mismoodi naine elas ja töötas, ega suutnud oma õnne uskuda, kui Liv talle teatas, et armastab teda. Poolteist aastat hiljem oli äri võimsalt käima läinud, nad abiellusid ja kaks aastat hiljem saabusid kaksikud.

Aga nüüd hakkab Liv jälle rahutuks muutuma. Ta on Truros elades väga õnnelik olnud, kuid Matt teab, et Liv ei ole tegelikult maatüdruk. Ta kasvas üles Bodmini nõmmel, mitte kaugel Tintagelist, ja igatseb nõmme, randu, surfimist – ning tahaks tegelikult glampingukoha pidamist proovida.

Matt ohkab. Ta ei suuda sellist muutust veel päris tõsiselt kaaluda ning on hakanud pelgama jutte jurtadest ja vestlusi, mis algavad sõnadega: „Ma avastasin, et üks kena väike kämpinguplats on müüki tulnud …” Samas muutub teemat vältida järjest keerulisemaks ja teda teeb natuke murelikuks, et kuigi ta on pettunud, et ei saa Rannahütis oma pere juures olla, tundub väike puhkus katkematust abielumehe- ja isarollist tegelikult täitsa ahvatlev. Nädalakene poissmeheelu kõlab vahelduseks hästi.

Matt haagib käed rinnalt lahti ja kirjutab vastuse.

„Ütle papsile, et ta teid kõiki põhja ei laseks. ☺”

Ta näeb neid vaimusilmas: kuidas nad jullaga merele lähevad, kaljupealsetel jalutavad, teevad ettevalmistusi peoks, mille Baz igal suvel kohale jõudes korraldab. Mattil on aga palju tööd teha. Ta torkab telefoni taskusse ja läheb baari. Lõunaks nad otseselt reserveeringuid ei tee, aga rahvast on juba omajagu, töötajad sagivad ringi ning ruum on täis valgust ja hääli: baarileti tagusel seinal helgivad pudelid, kohvimasin susiseb, jääkuubikud kõlisevad, kui neid joogiklaasi valatakse. Matt seisatab ühe ettekandja juures, et küsida, kas kõik on kontrolli all, kui kuuleb ühtäkki oma nime.

„Tere, Matt!”

Naine seisab otse tema kõrval: peenike kui piitsavars ja väga šikk oma mustades linastes riietes. Kui kummaliselt veetlevad on need lähestikku asetsevad viltuse lõikega silmad, mõtleb mees ning tunneb vastuolulist segu heameelest ja ettevaatlikkusest.

„Catriona,” vastab ta näiliselt muretult. „Oled puhkusel?”

Naine naeratab. „Ma olen Rockis, jah, maamajas. Kuulsin, et Liv läks kaksikute ja su papsiga minema ja sind jäeti siia baari pidama.”

Kui temalik on rääkida nii, et täiesti neutraalsetele faktidele halb mekk külge jääb.

„Umbes nii,” möönab Matt, soovimata õnge minna ja lähemalt seletama hakata. „Ma loodan, et sinuga juba tegeldakse. Kas sa kavatsed lõunat süüa?”

„Tänan pakkumast, hea meelega,” ütleb ta kohe, meest sihilikult valesti tõlgendades. „Suurepärane! Kas istume nurgalauda?”

Matt hakkab tahtmatult naerma. Ja lõppude lõpuks – miks ka mitte? Ta teab, et Liv oleks tulivihane – „Cat ei tõota head,” ütleb ta alati pärast selliseid ootamatuid külaskäike, „ta on üks paharet” –, aga Livi pole siin ja äkitselt otsustab Matt vooluga kaasa minna.

„Mul ei ole tavaliselt aega lõunat süüa,” algab ta.

„Aga täna teed sa erandi,” lõpetab naine tema lause, mustad silmad söakalt välkumas. „Ma teen sulle joogi välja.”

Matt raputab pead. „Ei-ei! Ma pean tööd tegema. Kuidas sinuga on?”

„Ma olen autoga,” vastab naine. „Tüütu, eks? Ma tulen mõni õhtu ja otsin endale öömaja. Siis saame vabamalt võtta.”

Tema kergitatud kulmud kutsuvad kaasa mängima, kiirgavad ohuvärelust, ning mees on samaaegselt ärritatud ja kõrvust tõstetud.

„Midagi värskendavat siis ehk?” Ta jääb püsti, Catriona aga istub ja võtab menüü. „Vaata eripakkumisi ka.”

Naine laseb tal oodata, kuni ise menüüd uurib. „Ma võtan lihavaliku,” ütleb ta mehe soovitust eirates. „Ja jaheda ingveriõlle. Ilma jääta.”

Matt kehitab selle peaaegu käskiva nõudmise peale kergelt õlgu ja läheb leti taha. Tellimist oodates näeb ta naise peegeldust baari tagaseinale kinnitatud pikas peeglis. Too ei kohenda oma juukseid ega näpi telefoni või käekotti, vaid lihtsalt vaatab ainiti Matti selga ilmel, mis on ühtaegu lõbustatud ja kaalutlev.

„Kui me lapsed olime, kutsusime teda alati Catiks,” oli Liv Mattile rääkinud. „Nüüd ta vist eelistab Catrionat, aga minu jaoks on ta alati Cat. Sa lihtsalt kuula, mis ma ütlen! Ta on paharet.”

Aga see üks kord ei taha Matt sugugi kuulata, mida Liv ütleb. Täna võtab ta väikese riski ja otsustab ise.

Catriona silmitseb meest. Matt on nii lahe: hõbeblondid juuksed, selge kompromissitu silmavaade, pikad jalad. Ta naeratab endamisi. Ehk suudab ta Matti üles soojendada, teda naerma ajada. Iga kord, kui ta bistroosse tuleb, on Liv siin mehega koos. Võib-olla on tal täna võimalus teada saada, kui tõsine pereisa see Matt tegelikult siis on.

Tema naeratus aga hajub, kui ta blondi ja ilusa Livi peale mõtleb. Õnnelik Liv – nii muretult enesekindel, nii elurõõmus, et nakatab enda ümber teisigi, nii ulja seiklejahingega. Tema kaksikvend Andy on täpselt samasugune. Järsku ei ole Catrional enam mingit isu naeratada. Üheks lühikeseks ajaks oli Andy tema lummusesse sattunud ja ta oli uskunud, et on viimaks leidnud võimaluse saada osaks sellest perekonnast, mis talle kogu elu jooksul täiesti eraldiseisva ja erilisena oli tundunud. Catriona meenutab oma vanemate ammuseid tülisid ja kibedaid süüdistusi ning kuidas ta seda kõike pealt vaadanud ja kuulanud oli – üksik ja üksildane laps. Ta mäletab külaskäike Trescairni – majja Bodmini nõmmel –, kus elasid Liv ja Andy ning nende väikevennad Charlie ja Zack, ning vaikivat vastasseisu ja pinget tema ema ja nende ema vahel. Mõlemad isad, kumbki allveelaevnik, olid tavaliselt merel ning arvatavasti omavahel ka head semud, aga naistevahelise pealiskaudse sõbralikkuse all lainetas mingi sügavam allhoovus. Ta oli nendel külaskäikudel tunnetanud, et võib karistamatult pahandust teha ning et tema ema seda ei tauni, vaid lausa soosib. Sellegipoolest, nagu Catriona praegu arvab, oli juba siis kuidagi loomulik salaja pätti teha, kui keegi ei vaadanud: katki rebida pilt, mille üks kaksikutest oli isale saatmiseks joonistanud, lõhkuda kellegi lemmiklelu, kõndima õppivat Charliet möödaminnes tõugata. Aga Bodruganide pere jäi võitmatuks oma ühtsuses, läheduses, armastuses. Ta tahtis üheaegselt nii sellest osa saada kui ka see hävitada.