Читать книгу Liblikamaja - Marcia Preston - Страница 7

Shady River, Oregon, 1971

Cynthia Jainesi ema kasvatas kodus liblikaid. Algkoolist keskkoolini pedaalisin ma suvistel pärastlõunatel järsust käänulisest teest üles Kaljusadamasse, kus mu parim sõber ja tema ema elasid valguse ja värvi lummavas maailmas.

Maja klammerdus nagu otsusekindel samblik metsaga kaetud nõlvale Columbia jõe kohal. Rattaga kallakust üles pressides, jalalihased punnis ja pinges, vaatasin ma enda kohal helkiva klaasveranda poole ja kujutlesin tiibade kaleidoskoopilist virvendust seal sees. Rootsi immigrant Olsen oli maja pool sajandit tagasi ehitanud, kuid ajal, mil mina neid krohvitud tube külastasin, pesitsesid Kaljusadamas naised – see oli ka ainus sarnasus kõleda puumajaga, kus mina ja mu ema all külas elasime.

Kaljusadam näis mulle toona suur ja kaunis, ehkki nüüd ma mõistan, et see polnud ei ühte ega teist. Osaliselt mäekülje sisse uuristatud hoones oli kaks ilma akendeta magamistuba, kus oli suvel jahe ja talvel soe. Söögi- ja elutuba jäid teine teisele poole, neis ei olnud midagi erilist peale hunnitute vaadete päikesetõusule ja -loojangule. Väike köök paiknes tõusuküljel, pisikeste akendega orvas. Kuid tubade tavalisus ei paistnud silma, seda varjutas paar erakordset iseärasust: looduslikust kivist kamin, mille korsten kõrgus nagu majakas jõe kohal, ja tugedele toetuv klaasveranda, mis eendus mäeküljest rohekasse õhku. Sinakasroheline Columbia jõgi veranda akende all tundus tüüne ja liikumatu, välja arvatud üleujutuse perioodil, kui vesi maruliselt mäsles.

Pärast tulekahju jäi majast järele üksnes kivikorsten. Mustunud ja alasti, kõrgus see rohetaval jõekaldal nagu mälestussammas Kaljusadama ajaloole.

Cynthia ja mina olime isatud. Plikapõlve pikkadel pidžaamaöödel lamasime me pärani silmi pimedas toas ja mõtlesime välja romantilisi lugusid varjutaolistele kujudele, kes olid meid valmis vorminud ja siis kadunud. Kuid esmakordsel kohtumisel, kui me olime seitsmeaastased, ei olnud meil niisugusest ühisest nimetajast aimugi. Mina olin koolis uustulnuk, eksinud kutsikas, ja Cynthia oli teise klassi matriarh.

Esimesel nädalal Shady Riveri algkoolis tuli Petey Small oma apostlite jõuguga lõunasöögipausil minu laua juurde. Ma istusin üksinda ja vaagisin, kas julgen süüa sealihapiruka pruunikashalli lihatäidist ilma seda eelnevalt sinepiga steriliseerimata. Petey potsatas teisele poole lauda istuma, nii et plastkahvel mu kandikul klõbises. Tema kaaslased koondusid tema ümber ja vaatasid meid. Arvasin, et asi on halb, ja kugistasin kähku alla poole oma maapähklivõiküpsisest, et keegi seda sisse ei vehiks.

Petey keerutas käes musta-valgeruudulist palli. „Kas sa Oklahomas vutti tagusid?” küsis ta nõudliku häälega.

Kahtlemata konksuga küsimus. Ma ei kavatsenud lasta endale pähe määrida ühtki tegevust, kus oli tegemist kellegi tagumisega. Raputasin ägedalt pead.

Samal hommikul oli proua Hanson palunud mul klassile endast rääkida – taipasin juba toona, et see oli riugas, kuidas integreerida uut tüdrukut kodulinna laste kinnisesse sotsiaalsesse struktuuri. Kõik jäid vaikseks, et minu häält kuulda, kui ma esimest korda klassis sõna võtsin. Pihtisin lõkendavate põskedega, et ma olin elanud neljas osariigis – Atlantas, Oklahomas, New Mexicos ja nüüd Shady Riveris. Proua Hanson oli piisavalt taktitundeline ega parandanud minu geograafilist vääratust.

Sellest siis ka Petey huvi minu vastu. „Meil on teise meeskonda veel üht mängijat tarvis,” selgitas ta.

Endiselt vingerpussi kahtlustades raputasin ma uuesti pead. Kas vuttide tagumine oli rahvastepall Shady Riveri moodi? Seda olin ma mänginud ega soovinud kogemust korrata.

Petey ja poisid ei liigutanudki end ja ma mõistsin, et nad ootavad põhjalikumat vastust.

„Oklahomas mängitakse jalgpalli,” sosistasin ma ja lisasin: „Aga mitte tüdrukud.” Tõtt-öelda olin ma Oklahomas mänginud tagumise ründajana puudutamisega rugby-võistlusel³*, mille korraldas üks mu esimese klassi õpetaja. Ma olin väike, kuid väle, ja süstisin käharate patside hüpeldes klassikaaslaste kadalipu vahelt väravajoone poole nagu nool. See mälupilt täitis minu südame pilgeni eheda rõõmuga.

Ent mul polnud plaaniski seda õnnestavat mälestust Petey Smalliga jagada.

Petey muudkui keerutas palli ja vahtis mind tühjal pilgul, suu ammuli. Tema suu oli alati ammuli.

Sel hetkel saabus pääsemine. Nägin silmanurgast tumedat juuksevuhvatust ja seejärel Cynthia Jainesi näoovaali.

„Kas tahad tulla nööriga hüppama?” Ta takseeris minu taldrikut. „Pärast sööki?”

Mulle polnud kogu elu jooksul nii palju tähelepanu pööratud. Mu põsed hõõgusid ja ma tundsin, et mu tedretähnid torkavad eredalt silma nagu kakaohelbed piimakausis.

„Jaa!” Kargasin toolilt püsti, krabades kaasa pooliku küpsise ja sellerivarre. „Mul on kõht juba täis.”

Cynthia pöördus Petey Smalli poole naeratusega, mis paljastas kaks puuduvat esihammast, ühe lohukesega põse ja kelmikad sädemed šokolaadpruunides silmades. Juba toona oskas ta oma sarmi relvana kasutada. Mina jõllitasin teda, silmad pungis.

„Petey on niisugune Mensch⁴, et viib sinu kandiku ära,” teatas Cynthia. „Eks ju, Petey?”

Ei Peteyl, tema lustlikel semudel ega minul olnud õrna aimu, kas teda oli äsja meelitatud või solvatud, kuid Cynthia kõrgemate teadmiste jõud pani poistel suud lukku.

„Aitäh,” poetasin ma Peteyle ja kehitasin õlgu.

Kui me koos Cynthiaga laua juurest eemale ruttasime, tajudes poisse endale juhmilt järele jõllitamas, siis vahetasime naiselikult vandeseltslasliku pilgu. Ja hakkasime pidurdamatult lõkerdama.

Cynthia eestkoste päästis mind masendavast kooliaastast. Shady Riveri algkoolis ei olnud kõik kaheksateist minu klassi last käinud koos mitte ainult esimeses klassis, vaid enne seda ka lasteaias. Mina ei olnud üldse lasteaias käinud. Mul oli tulnud esimese klassi vältel kaks korda kooli vahetada ja ma nägin teistele õppetöös järele jõudmisega vaeva. Tänu Cynthiale suhtusid teised lapsed minusse lepliku ükskõiksusega, mis oli minu jaoks igati teretulnud. Omaette jäetult loovisin ma turvaliselt iseenda kolmnurkses universumis – raamatute fantaasiavallas, tihtipeale kodust ära oleva emaga kahasse jagatud kipaka üürimaja tõelisuses ja Cynthia Jainesi eksootilises maailmas.

Kui Cynthia mind esimest korda pärast kooli enda juurde kutsus ja me lähenesime kummalisele kaljumajale mäenõlval, mõtlesin ma, et see on pärit „Aisopose valmidest”, mida õpetaja meile mõnikord ette luges. Ma ei teadnud ühtki päris maja, millel oleks nimi.

Kaljusadama⁵ uks oli oktoobrituules valla ja Cynthia keksis sisse. Enne kui minu eredat päikesevalgust näinud silmad jõudsid sees valitseva hämarusega harjuda, riivas midagi suurt ja võbelevat minu pead, nii et ma kohkumusest paigale tardusin. Summutasin kiljatuse ja toas helises Cynthia vallatu naer.

„See on Zoroaster,” ütles ta sõrme tõstes, nagu kutsuks ägedatiivalist olendit sellele laskuma. „Kas ta pole kaunis?”

Kaunis oli ta tõepoolest. Minu suu vajus lahti, kui ma nägin sillerdavsinist liblikat verandalt langeva valguse poole lendlemas. Ta oli taldrikusuurune ja tema tiivad liikusid justkui aegluubis. „Oo,” õhkasin ma ja mul tuli kananahk ihule.

„See on tegelikult Lõuna-Ameerika sinine Morpho⁶,” täpsustas Cynthia, „aga emps paneb oma erilistele lemmikutele nimed. Meil on neid palju. Tule, ma näitan sulle.”

Järgnesin talle valguse poole.

Roheline aroom haaras meid endasse juba enne seda, kui ma astusin plaaditud põrandale ja vahtisin rabatult ronitaimeväätidest lage, millest päike läbi kumas. Taimed siuglesid meie jalgade ümber ja lokkasid massiivsetes pottides nagu purskkaevud. Klaasseinu palistasid lillepostamendid, kus mustast mullast ammutas rammu nooljalt lehvikjate ja pitsjate sõnajalgade džungel. Siin-seal roheluse sees särasid erksad õied nagu jõululaternad. Ja selles taimelabürindis hõljusid ning laperdasid tiibu kirevad liblikad, sihipäratult ja aeglaselt nagu klaasi tagant paistev jõgi.

Cynthia ema astus „metsast” välja ja kõnetas oma tütart, ehmatades mind.

„Tere, kullake. Oi kui tore, sa oled sõbranna kaasa võtnud.”

Naise hääl sarnanes Cynthia omaga, see oli kume ja pisut kare. Lenora Jaines naeratas mulle, nii et tema mereroheliste silmade nurkadesse tekkisid kurrud. Ma ei olnud niisugust värvi silmi varem näinud.

„See on Bobbie,” ütles Cynthia, lühendades Roberta hüüdnimeks, milles me olime pärast põhjalikku arupidamist kokku leppinud. Mul ei olnud kunagi hüüdnime olnud ja see tähistas minu jaoks vastuvõtmist uude maailma. Talle valisime me Cincy, sest Cindy oli liiga laialt levinud.

Lenora Jainesi tumedad juuksed olid kuklasse hobusesabapatsi kinnitatud ja tema käed olid liivsavimullaga koos. Tema nahk tundus lehtede taustal kuukiirtena küütlevat. Ta ütles: „Tere, Bobbie,” ja sellest silmapilgust peale teadsin ma, et Bobbie on mu pärisnimi.

„Tema ema töötab Jõe võõrastemajas ega ole veel koju jõudnud,” teatas Cincy. „Mis meil süüa on? Kas rosina-pähkliküpsiseid saab teha?”

Lenora mõtles järele. „Ma pesen käed puhtaks ja siis vaatame, mida me köögist leiame.” Ta rapsis kätelt mulda ja läks Cincy kannul majja, kuid mina jäin veel hetkeks verandale, soovimata lahkuda selle tubase paradiisiaia saladustest.

Ma seisin hiirvaikselt, pea imetlusest kuklas, ja ahmisin endasse ümbritsevat sigrimigrit. Sebratriibuline liblikas lendles õielt õiele. Ma ei olnud nelja osariigi peale kokku nii muinasjutulist kohta näinud. Ma tahtsin kõike endasse talletada – rüübata nektarit ja heljuda psühhedeelsetel tiibadel maailma kohal.

„Bobbie? Tule!” hüüdis Cincy. „Me hakkame küpsiseid tegema!”

Ma viivitasin silmapilgu ja lippasin siis kööki.

Lenora Jaines käitus oma kodus samasuguse õhulise vabadusega nagu liblikad. Argised asjad nagu sisseostude tegemine ei tulnud talle tihtilugu meelde. Meile kolmele õhtusöögimenüüd kokku pannes avastas ta siira üllatusega, et puudub nii piim, toiduõli kui ka leib. See tegi mulle ja Cincyle rõõmu, sest järelikult ootas meid ees palverännak poodi.

Kaljusadam asus Columbia jõe Washingtoni-poolsel küljel, kuid Shady Riveri küla paiknes Oregoni-poolsel kaldapealsel. Kahekesi Cincy hõbedasel jalgrattal istudes tuiskasime käänulisest teest peadpööritava kiirusega alla, ületasime laia jõesilla ja jõudsime hingetult kihistades toidupoodi. Kui ostud olid tehtud ja vitstest punutud rattakorvi paigutatud, siis läksime ratast käekõrval lükates nõlvast üles, mugides lagritsalaaste ja lutsutades hapusid pipar-mündidražeesid või muid kümne sendi eest endale auhinnaks valitud „aardeid”. Talvel sõitsime Cincy isetehtud kelguga mäest alla.

Ühel sumedal kevadõhtul naasime Kaljusadamasse tosina munaga ja leidsime sissesõiduteelt auto.

„Külalised!” rõkatas Cincy. Tema emal käis harva külalisi.

Mina tundsin kuklas kripeldust. „See on mu mampsi auto,” sosistasin ma.

Cincy pigistas mu käsivart ja tema hingeõhus oli tunda sitke nätsukommi lõhna. Tema mustad silmad näisid videvikus koobastena. „Kas sa oled plindris?”

„Kes teab.”

Cincy pani ratta ära ja me kiirustasime majja.

Ema ja Lenora istusid söögitoas puhtaks küüritud männilaua ääres. Lenora hoidis pihkude vahel kohvikruusi ja tema naeratus tundus natukene liiga rõõmus. Minu ema ees seisis veinipokaal, mille põhjas eretas tumepunane tilk.

Kas te soovite kohvi, proua Lee?

Tänan, kuid kas teil midagi kangemat pole? Teate, pikk tööpäev selja taga.

„Hei, emps. Mida sina siin teed?”

Mõlemad emad naersid sellel oh-lapsed-no-mis-sa-nendega-teed-moel, nagu see vanematele kombeks on. Ma heitsin pilgu kellale. Ema oli alles kahekümne minuti eest töö lõpetanud, kuid leidnud aega roosa hotellivorm enne siiatulekut teksaspükste vastu vahetada. Ta vihkas oma vormiriietust.

„Läks pimedaks ja ma tulin sulle järele,” lausus ema. „Pealegi arvasin ma, et mul on aeg Cynthia emaga tutvuda.”

Ta rääkis oma lahkel häälel. Minu lihased lõtvusid, ent üksnes õige pisut. Ma vaatasin temalt Lenorale ja siis tagasi. „Ma pidin ju ööseks siia jääma, kas mäletad? Sa ise ütlesid, et ma tohin.”

Cincy seisis minu kõrval, paberkott munadega käes, suu pooleldi naerukil, ja silmitses uudishimulikult minu ema.

Ema kehitas õlgu ja tema plastklambri vahelt lipsas välja veel üks kaneelikarva juuksesalk. „Küllap sa küsisid siis, kui ma olin unine.” Ta pöördus Lenora poole. „Pärast kümnetunniseid vahetusi olen ma sageli unine. Peaksin saama kolm vaba päeva, kuid hotellis on töökätest puudus ja lõpuks kujuneb ikka välja nii, et ma raban viis-kuus päeva ühtejutti.”

Lenora vangutas pead. „See on ju piinamine.”

„Nojah, kuid üle neljakümnetunnised otsad on poolteise kohaga töötamine.” Ema ajas selja sirgu ja surus mõlemad käed ristluukohale. „Jumal tänatud, et homme on vaba päev.”

„Bobbie võib täna ööseks siia jääda,” märkis Lenora. „Te saaksite end välja magada.”

Ema vaatas minu poole. „Bobbie?”

Ma ei olnud talle oma hüüdnime maininud ja tema hukkamõist oli ilmselge.

„Palun, kas ta tohib siia jääda?” küsis Cincy. „Kaks cecropia⁷ valmikut peaksid homme kooruma.”

Ma teadsin vastust juba ette. Nurumine oleks hiljem üksnes häda kaela toonud.

„Võib-olla järgmisel nädalavahetusel,” kostis ema. „Mul ei ole ammu vaba laupäeva olnud. Meil Robertaga on vaja sisseoste teha.”

„Muidugi.” Lenora hääl oli siiras ja sõbralik. „Kuid teadke, et Bobbie on alati teretulnud. Kui teie nädalavahetusel töötate, siis saatke ta julgelt siia. Ma olen kogu aeg kodus.”

Ema kukal tõmbus vaevumärgatavalt jäigemaks ja ma asusin tegutsema. „Lähen toon oma koti.”

Jooksin Cincy tuppa, haarasin tema voodil vedelevate asjade seast oma padjapüürist märsi ja lidusin kähku tagasi kööki, et minu äraolekul seal midagi ei juhtuks. Cincy seisis endisel kohal ja uudistas äärmise huviga minu ema. Ei tea, mida ta nägi. Nad olid korra varem meie majas vaid põgusalt kohtunud, kui me Cincyga pärast tunde minu poolt läbi põikasime, et ma saaksin emale kirjakese jätta, ja ta ootamatult sealt eest leidsime. Ta oli peavalu pärast töölt vaba päeva võtnud ja oli koguni tänulik, et me teda rahule jätsime.

„Ma helistan sulle homme ja küsin, kas nad on juba koorunud,” laususin ma Cincyle.

„Olgu. Kui nad on koorunud, siis võid neid tagasi jõudes vaatama tulla.”

„Tagasi jõudes?”

Cincy põrnitses mind. „Sisseostude tegemiselt.” Tema hääles kõlas kadedus.

„Aa. Jajah.”

Korraga taipasin ma, et Cincy kujutab ette ema ja tütre lõbusat ostlemispäeva, millest ei puudu ka uute riiete proovimine, mis talle endale nii väga meeldis. Mind huvitas, kas ka Lenora nägi asja selles valguses. Ta naeratas mulle, kuid tema pilgust oli võimatu midagi välja lugeda.

Lühikese mäest allasõidu kestel ei vahetanud me emaga ainsatki sõna. Kagutaevasse oli kerkinud kahvatu kuu ja tema merevaikkollane pale peegeldus Columbia kilgendaval veel, kui meie auto rehvid sillale müdisesid. Õpetaja oli rääkinud, et see on kogu jõe ulatuses viimane säilinud puusild. Ma kerisin aknaklaasi alla, kuid ei tajunud jõe maagilist peibutust nagu nendel kordadel, kui ma üksi üle silla läksin. Täna õhtul oli jõgi kõigest sügavas unes hiiglane, väikeste tüdrukute eludest mõõtmatult kaugel.

Ema hakkas laulma häälega, mis oli sama hõbedane ja selge nagu jõelt heiastuv valgus. „Ma vaatan kuud ja mind näeb kuu läbi vana tammepuu. Kuu, mis särab minule, paistku ka mu armsale.”

Autorattad veeresid tüminal sillalt asfaldile. „Nüüd oled sa vist minu peale pahane,” ütles ema.

Ma ei vastanud. Põrnitsesin Shady Riveri harvade tulede poole.

„Ma tundsin end ilma sinuta üksildaselt, kullake.” Tema hääl oli nüüd leebe ja leplik. „Me satume nii harva ühel ajal kodus olema. Vähemalt ärkvelolekus.”

Pitsitus hinges andis veidi järele, kuid mul ei olnud endiselt midagi öelda. Tõmbasin suure sõõmu jõehõngulist õhku.

Ema ohkas ja muutis taktikat. „Mis pagana asi on käkk-roopia?”

Hakkasin itsitama, kuigi teadsin, et mind oli meelega naerma aetud, ja tundsin painavast pahameelest loobumise üle kergendust. „Mitte käkk-roopia! Cecropia. See on hiigelsuur ööliblikas, kellel ei ole suud. Ta ei saa süüa ja seetõttu elab ta väga lühikest aega.”

Haakisin pöidlad teineteise külge ja surusin sõrmi kokku-lahti nagu tiibu. Kuu lisas mu kätele varje. „Röövik ketrab endale siidikookoni, mis on pruun ja karvane nagu kookospähkel, aga muidugi mõista väiksem. Lenora loendab päevi ja teab, millal nukk koorub.”

Metamorfoosi mõistatustesse süüvides silmitsesin ma oma pantomiimi etendavaid käsi. „Kui nukk on valmis, siis eritab ta teatud laadi mahla, mis teeb kookonisse augu, ja poeb välja. Tema tiivad on märjad ja selja peal kortsus. Kuivades tiivad avanevad nagu puhkev õiepung.”

„Lenora rääkis sulle seda kõike?”

„Mh-mh. Ta on seda näinud.”

„Öök,” sõnas ema ja judises. „Kõlab vastikult.”

Ta hakkas uuesti laulma. „Läbi tule, läbi vee, olgu kurb või rõõmus meel, aga edasi me rühime...”

Ta tegi pausi, oodates, et ma kaasa lööks, kuid mul ei olnud tuju.

„Ü-hes-koos,” lõpetas ta.

See oli tema matkalaul. Ta laulis seda siis, kui me sõitsime Atlantast Oklahomasse, Oklahomast Albuquerque’i ja sealt edasi Shady Riverisse. Pikal teekonnal igavledes liitus minu ebamusikaalne lõõritamine tema kindla ja kõlava häälega, nii nagu saadaks keegi viiulit kammipillil. Ema laulu kuulates hakkasin ma uskuma, et igaüht siin maailmas on vähemalt ühe andega õnnistatud. Juurdlesin, mis see minu puhul olla võiks. Võib-olla saab minust teadlane nagu Lenora. Kui ma klassikaaslastele järele jõuan, siis kujuneb minust taibukas õpilane. Ehk antakse mulle koguni Noobeli teaduspreemia, millest õpetaja rääkis, ehkki ma ei saanud hästi aru, miks see preemia on ainult nooblitele ette nähtud.

Ema parkis oma päevinäinud Ford Fairlane’i konarlikule rajale varikatuse alla. Ta oli laulmast lakanud ja viibis juba mõtetega mujal. See vaikimine oli mulle tuttav.

Majja astudes otsisin pimedusest Rathbone’i, hulkuvat kassi, kes oli meid osaajaliselt adopteerinud. „Kiis-kiis?”

Vastust ei tulnud. Mingil imekombel õnnestus Rathbone’il majast sisse-välja käia, nagu talle endale parasjagu meeldis. Küllap oli emps mõne akna lahti unustanud.

Ema pani väikese lambi pliidi kohal põlema ja tegi võileibu, kallates mulle piima ja endale veini. Ma sõin võileiva ära, kuid jätsin piima puutumata. Ema jättis pool võileiba järele, kuid jõi veini ära ja valas klaasi uuesti täis.

„Hakka end magama sättima, kallis, aeg on juba hiline,” lausus ta.

Tillukeses magamistoas, mis oli hädavaevu suurem Cincy garderoobikapist, tõmbasin ma selga oma ööriietuse – lohvaka T-särgi – ja läksin siis vannituppa, et plekilise kraanikausi kohal hambaid pesta. Seejärel läksin emale head ööd ütlema ja leidsin ta pimedast elutoast diivaninurgas kerratõmbunult istumas. Ta kallistas mind loiult ühe käega.

Desinfektsioonivahendi lehk, mis talle tööl alati külge jäi, segunes mõni kraad kangema veinilõhnaga. Ma teadsin, et pimeduses tema kõrval laual seisab veinipudel.

„Sina peaksid samuti voodisse heitma,” ütlesin ma ja toetasin pea tema pehmele rinnale. „Sa oled alati väsinud.”

„Ma heidangi, kullake. Üsna varsti. Maga hästi.” Ta suudles mu juukseid ja saatis mu sellega magama.

Unes olin ma kookonivangistuses cecropia-röövik. Ma närisin ja kraapisin, kuid ei suutnud tungida läbi siidikiudude, mis ma olin endale ümber kudunud. Ärkasin paanikavõpatusega ja avastasin jalgade ümber keerdunud lina. Rapsisin end vabaks ja lamasin lahtiste silmadega pimeduses, oodates, millal puperdav süda jälle normaalselt lööma hakkab.

Lahtisest magamistoa uksest kumas ikka veel hämarat valgust. Ma võtsin voodi jalutsist šenillteki ja läksin elutuppa.

Ema magas tasa norsates diivanil, tühi veinipudel seisis tema väljasirutatud käsivarre all põrandal. Kuukiir valgustas liivakellakujulist armi tema käsivarre siseküljel, mille saamisloost ta kunagi ei rääkinud. Ema hingamine ei muutunud, kui ma teki tema jalgadele laotasin ja siis lõuani tõmbasin.

Külmetavate jalgadega pugesin ma tagasi oma voodisse ja tundsin taas pitsitust rinnus. Kuid seekord olin ma enda peale vihane. Täna õhtul emaga koju sõites, kui kuupaiste mu kätele langes, olin ma ühe viivu vältel uskunud, et me läheme tõepoolest homme sisseoste tegema.

3 Puudutamisega rugby – Ameerika jalgpall, kus pallikandjat takistatakse puudutamisega, mitte jalust maha niitmisega. – Tlk.

4 Der Mensch – sks k ’inimene’. – Tlk.

5 Rockhaven – ingl k otsetõlkes Kaljusadam, siin saab seda raamatu sisust lähtuvalt mõista kaheti: haven on ka ’varjupaik’. – Tlk

6 Morpho – troopiliste morfiidide ainus perekond; suured liblikad, kelle tiibade sirulaius ulatub 15–18 sentimeetrini. – Tlk.

7 Hyalophora cecropia – Põhja-Ameerika suurim ööliblikas paabusilmlaste sugukonnast. – Tlk.