Читать книгу Liblikamaja - Marcia Preston - Страница 8

Shady River, 1974

Üks, kaks, kolm, juhhei, põder veini jõi.

Pesunööri peal pärdik tantsu lõi.

Nöör see puruks raksatas, pärdik maha prantsatas.

Väikese sinise paadiga taevasse kõik läksid nad.

Ma olin üsna osav nöörihüppaja, Cincy oli parem, kuid Samantha ei teinud ühtegi apsu. Mitte ainumastki. Me pidime tema jaoks uue reegli välja mõtlema, vastasel korral oleks kogu vahetunni tema kord olnud. Sam oli pikk ja kõhn, tema pikad punased lokid mäslesid kargamise taktis ümber pea ja ta luges rütmisalmi ilma hingeldamata. Ta väitis, et kavatseb pärast keskkooli Kanada hokivõistkonnas professionaalseks mängijaks hakata.

Sami parim sõbranna oli Patty Johnson. Patty tasakaalutunnetus ei olnud kiita, kuid tal oli lai tedretähniline näolapp, kus suu iga asja peale naeris, ja pealegi varustas just tema meid hüppenööriga. Viiendas klassis kohtusime igal vahetunnil neljakesi mänguväljakul. Me lugesime kooris rütmisalmi ja loendasime nöörist ülehüppeid, kuni kargaja eksis – või Samantha jõudis sajani. Me teadsime palju salme, kuid põdralugu kõlas nii elukogenult ja hukatuslikult, et sellest sai meie lemmik. Mitu aastat hiljem kolledžis kuulsin ma ühe džässmuusiku suust neidsamu vana lastelaulukese sõnu ja tundsin liigutavat hingesugulust.

Mõnikord liitus meiega teisigi tüdrukuid. Kui meid seisis ringis kuus või rohkemgi ja me lugesime kooris salmi nagu marssivad sõjaväelased, siis meelitasid meie ühtesulanud hääled ligi hulga pealtvaatajaid. Niisugused korrad tekitasid meis elevust, nagu oleksid meil külalised. Kuid mulle meeldis kõige rohkem siis, kui me olime ainult neljakesi, muretud ja vahvad.

Nendel harvadel päevadel, kui ma ei saanud pärast tunde koos Cincyga koju minna, hakkas mul lõpukella helisedes kõhus keerama ja ma mõistatasin, kas ema on juba kodus ja missuguses seisundis. Harilikult jõi ta veini, mis tegi teda malbeks ja hellaks. Kui ma esitasin oma palved kolmanda klaasi ajal, siis lubas ta mulle peaaegu kõike. Pärast kolmandat klaasi oma soovidega lagedale tulemine oli samuti edukas, ent riskantne – järgmisel päeval võis ta loa andmist eitada. Kuid nendel haruharvadel kordadel, kui ema jõi viskit, muutus ta õelaks. Hiljem, algaja keskkooliteadlasena järeldasin ma, et veini ja viski erinev mõju oli ilmselt psühhosomaatiline; verre imbudes ei olnud vahet, mis sorti alkohol see oli. Tõenäoliselt jõi ema veini härdameelsetel hetkedel ja viskit siis, kui oli ärritunud. Kuid algkoolis teadsin ma vaid seda, et neid ainsaid kordi, mil ema minu vastu käe tõstis, saatis alati kirbe viskilehk.

Seitsmekümnendatel aastatel ei pidanud keegi ninakale võsukesele kõrvakiilu andmist lapseahistamiseks. Isegi mitte laps. Sellegipoolest olin ma kümnendaks eluaastaks õppinud ema äraolekul maja läbi otsima ja kogu kange kraami kraanikausist alla valama. Uhtusin alkoholilõhna rohke veega minema ja panin tühja pudeli sinna, kust olin selle leidnud, nii et ema arvaks, nagu oleks ta eelmisel õhtul kõik ise ära joonud.

Veini ma ei puutunud. Purukainena oli ema üsna rõõmutu ja muretses liiga palju.

Pühade ajal ei aidanud aga isegi vein. Tänupühade ajal muutus ema närviliseks ja jõuludeks oli ta sünge nagu äikesepilv. Mul oli ainult üks hägune mälestus rõõmsatest jõuludest – mamps, paps ja mina kilgendava kuuse kõrval; nad naersid, kui ma õõtsusin edasi-tagasi vedruga kiikhobusel, mille kaelas ilutses punane lehv. Viimased koos veedetud jõulud, mina olin siis kolmene. Igal aastal, kui kaubamajade vaateakendele ilmus kuld-kard ja kunstlumi, koukisin ma selle mälestuse ajusopist välja ja elasin üha uuesti läbi, et seda tuhmumast hoida.

Ema teeskles alati reipust, kui me kingitusi avasime, kuid tema silmis puudus sära ja tema silmanurgad olid nukralt längus nagu meie kasutatult ostetud diivani padjad. Ainus säde süttis siis, kui ta pakkis lahti minu isetehtud kingituse.

Et mul ei olnud kingituse ostmiseks raha, siis jätkasin ma esimeses klassis alguse saanud traditsiooni, kui õpetaja aitas meil apelsinimahlapurgist vildiga ülekleebitud ja litritest sädelevat pliiatsitopsi meisterdada. Ema oli sellest vaimustatud – pärast seda, kui ma selgitasin, mis asi see üldse on – ja see otsustas tema saatuse. Teises klassis jagas klassijuhataja meile punase-rohelisekirjuid polüestriribasid, mis ma kohusetruult pajakindaks põimisin – see oli vististi maailma kõige jõledam näputöö. Kolmandas klassis valmistasime klassipildile kuldseks maalitud kipsraami ja neljandas klassis juhendas härra Burns, kuidas T-särke batikatehnikas värvida ja neile puulehtedest šabloonidega mustreid peale trükkida. Viiendas klassis jättis kunstikalduvusteta klassijuhataja meid iseenda hooleks. Sattusin paanikasse.

Nagu tavaliselt, aitas Cincy mind hädast välja. Ta nõidus oma täistuubitud kapi ülemiselt riiulilt välja tillukeste merikarpidega täidetud ämbri. „Ma korjasin need ühel suvel rannalt, kui me empsiga ookeani ääres käisime,” ütles Cincy. Ta valas ämbri liivase sisu voodile.

Ema õmbluskarbist leidis Cincy kuldset metallniiti, mis pärines kuuekümnendatest, kui Lenora oli helmeid keedeks lükkinud. Cincy kandis neid sageli koolis. Mina kaevasin endale karbi põhjast peenikese musta niidi, mis oli pehme ja helkis nagu atlass. See moodustas merikarpide kriitja haprusega täiusliku kontrasti.

Tol sügisel, kui päevad lühenesid ja õhtud viluks muutusid, istusime iga päev rätsepaistes Cincy voodil ja nokitsesime pastelsetest spiraalikujulistest aaretest emadele kaelakeesid teha. Töö kulges vaevaliselt. Enamikule karpidest oli vaja kruviotsaga pisikesed augud sisse puurida, enne kui neid sai niidi otsa ajada. Lenora leppis muheldes sellega, et tal oli keelatud tütre tuppa piiluda, ja ma nägin teda ainult siis, kui me koolist tulime või kui ta meid sööma kutsus. Sel detsembril, me olime siis peaaegu üheteistkümneaastased, rääkis Cincy mulle oma isast.

Naistekeskse maailmaga harjunult ei tulnud mul pähegi imestada, mis nende pere meespoolest oli saanud. Minu kodu katuse all olid isad tabuteema. Ühel õhtul, kui me jätkasime kaelakeede meisterdamist, tõstis Cincy kuhja kortsus riideid tualettlauale ja ajas ümber foto laigulistes riietes mehest.

Pildi paremas allservas seisis: „Armastusega Lenorale. Esimese klassi reamees Harley Jaines.” Ma võtsin pildi põrandalt üles. „Kes see on?”

„See on mu paps,” vastas Cincy nagu möödaminnes. „Ta tapeti Vietnami sõjas.”

Fotol olev noormees oli tõmmu ja sõduri siilisoengule vaatamata sain ma aru, et tema juuksed on tintmustad. Mees seisis lehestiku taustal, mis oli sama tihe nagu Lenora verandadžunglis.

„Ta näeb sinu moodi välja,” tähendasin ma.

„Ta oli pooleldi irokees. Mina olen järelikult neljandiku võrra.”

„Kuidas ta surma sai? Kas ta lasti maha?”

„Keegi ei tea,” kostis Cincy. „Ta kuulutati lahingu käigus kadunuks. Tema surnukeha ei leitud.”

Cincy pani foto meie kõrvale voodile, kus me tillukesi merikarpe puurisime ja niidi otsa lükkisime. Reamees Harley Jaines naeratas mulle uhkelt ja sirgeselgselt ja ma soovisin, et ka minu isa oleks sõjas surma saanud, mitte meid hüljanud. Mul ei olnud temast fotot.

„Nad käisid Californias koos kolledžis,” rääkis Cincy. „Mampsi esivanemad lahutasid, kui ta keskkoolis käis, ja mamps läks tööle ning elas omaette. Ta sai stipendiumi, kuid oli sunnitud lisaraha teenima. Ta oli Tudengiliidus ettekandja.”

Mina ei teadnud Tudengiliidust õhkagi, kuid ma kuulsin Cincy loos Lenora sõnade kaja ja olin kuss, igatsedes pilguheidet tema minevikku.

„Minu paps töötas samuti seal,” jätkas Cincy, „aga ta ei olnud siis minu isa. Ta töötas suures ruumis, kus olid piljardilauad. Ta käis kohvikus mampsiga juttu ajamas ja kokakoolat joomas ning nad armusid.”

Kujutlesin seda vaimusilmas mustvalgena nagu kaadrit vanast filmist. „Mis edasi sai?”

Cincy suskas ühe merikarbi niidi otsa ja sirutas käe uue järele. „Harleyle ei meeldinud koolis käia, ta jättis õpingud pooleli ja hakkas ehitusel tööle. Ja siis ta värvati.”

„Mida tähendab „värvati”?”

„Kutsuti sõjaväkke ja saadeti lahingusse. Mamps ei uskunud niisugusesse asja – sõtta, ma mõtlen – ja ta keelitas papsi Kanadasse põgenema. Aga Harley ei teinud seda. Ta läks väljaõppele ja tuli kolmeks päevaks tagasi. Seejärel läks ta laevale ja sõitis Vietnami.” Cincy hääl muutus vandeseltslaslikuks. „Mamps ei näinud teda enam iialgi.”

„Oh kui kurb. Aga kui nad teineteist enam ei näinud, kuidas...”

„Mamps avastas varsti, et ta ootab last.” Cincy silmad sädelesid kelmikalt. „Arva ise, millega nad need kolm päeva tegelesid!”

Mul tõusis puna näkku ja Cincy kihistas naerda, õõtsutades end voodil üles-alla. „Ta kirjutas Harleyle ja nad pidid abielluma, kui ta koju naaseb. Ent Harley jäi kadunuks 1963. aastal, mil mina sündisin.”

Mul vajus suu lahti. Cincy paistis minu jahmatusega rahul olevat.

Ta kummardus lähemale ja sosistas: „Ma olen vallaslaps. Armuvili. Mamps ei luba sellest kellelegi iitsatada, sest paljud inimesed vaatavad niisugusele asjale viltu.”

„Mina vaikin kui haud,” tõotasin ma.

„Minu sündimise aastal sooritas mampsi isa – minu vanaisa – enesetapu,” ütles Cincy. „Laskis endale kuuli kõrva! Ta jättis tütrele natuke raha, nii et mamps laadis minu ja kõik oma asjad vanasse Volkswagenisse – samasse, millega me praegugi sõidame – ja asus lihtsalt huupi teele.”

Ma kujutlesin neid kahekesi – täpselt nagu minu ema ja mina. Ainult et Cincy oli toona alles imik.

„Shady Riverisse jõudes ostis ta vanaisa päranduse eest selle maja. Teda peeti sõdurileseks ja meid koheldi väga sõbralikult, sellepärast kasutas ema Harley perekonnanime ja teeskles, et nad olid abielus olnud.”

Minu süda pakitses magusnukrast igatsusest. Jutustasin katkendlikult, et ka meie emaga olime kahekesi Shady Riverisse tulnud ja uut kodu otsinud.

Cincy leidis paugupealt ühise joone ja kuulutas seda iseloomuliku kujundlikkusega. „Saatus tõi meid siia!” väitis ta mustade silmade särades. „Me oleme määratud igavesti parimateks sõpradeks jääma.”

Iseenda tundetulv tegi mind kohmetuks ja ma vältisin tema pilku.

„Jajah,” kohmasin ma. „Igavesti.” Ja keskendusin augu puurimisele virsikuvärvi merikarbi sisse oma värisevates kätes.

Jõulueelsel neljapäeval sadas lund. Cincy läks koolist varem ära, et Seattle’isse vanaemale külla sõita. Ta pidi tagasi tulema alles pühapäeval, päev enne jõululaupäeva.

Ema oli kogu nädalavahetuse tööl, nii et ma veetsin pikad hallid päevad üksinda kodus teki sisse mässitult koos Laura Ingalls Wilderi raamatutega. Õhtud olid veelgi üksildasemad, sest ema pühadeaegne mõõnameeleolu oli saavutanud madalaima seisu.

Pühapäeva õhtul Cincy helistas. „Ma olen tagasi!” Tema hääl pulbitses elamustest ja pühadeõhinast.

Minu hääles kõlas kadedus. „Kas sul oli lõbus?”

„Lennukisõit oli vinge. Vanaemps on natsa tüütu, ta muudkui näägutab mampsi kallal. Aga ta andis mulle igavese hunniku asju. Osa on pentsikud, kuid ma sain ka peleriini, mille küljes on pikk muhv, ja see on karusnahast voodriga. Sa pead seda nägema.”

Ta tegi pausi, nagu oleks minu sõnaahtrust hoomanud. „Mida sina vahepeal tegid?”

„Mitte midagi.”

„Kas su ema on kodus?”

Mul ei olnud Cincy ees saladusi. „Üks, kaks, kolm, juhhei...”