Читать книгу Kuidas kirjutatakse ajalugu? - Marek Tamm - Страница 4

Kuidas kirjutatakse ajalugu?

See raamat on sündinud uudishimust. Olen tagantjärele taibanud, et ajalooõpingute algusest saati on mind huvitanud see, kuidas ajalugu kirjutatakse, pea samavõrd kui see, millest ajalugu kirjutatakse; teisisõnu, lisaks minevikule endale on mind alati paelunud see, kuidas minevikku uuritakse. See huvi on mind sundinud varakult lugema raamatuid, mis on jäänud väljapoole mu erialasest huvideringist (keskaja kultuurilugu) ning pannud lähemalt tegelema ajalooteooria ja ajalookirjutuse ajalooga. Seesama huvi on mind innustanud otsima kontakti mitmete ajaloolastega üle maailma, kes on mulle tundunud põnevad selle poolest, kuidas nad ajalugu kirjutavad. Käesolev raamat ongi omalaadi aruanne nendest harali lugemistest ja inspireerivatest kohtumistest, minu „õpi- ja rännuaastatest”, mida on lõppkokkuvõttes toitnud üks ja seesama soov: laiendada oma teadmisi ajaloo kirjutamise võimalustest.

Seda uudishimu on võimalik põhjendada lisaks isiklikele loomuomadustele ka ajaloouurimise enda iseloomust lähtuvalt. Sõltumata aegade jooksul teisenenud rohkem või vähem teaduslikust retoorikast on ajalugu ennekõike siiski kirjutus.^[1.] Mõistagi pole võimalik ajaloolase tööd taandada pelgalt kirjutamisele – see kätkeb mitmeid muidki olulisi toiminguid –, ent tipneb see töö paratamatult kirjalikus (või suulises) tekstis. Mitte kõik ajaloolased pole selle tõdemusega üksmeelselt päri või vähemalt ei tee nad sellest ühesuguseid järeldusi. Ameerika ajaloofilosoof Hayden White nendib õigusega: „Üldiselt on valitsenud ülim tõrksus selle vastu, et käsitleda ajaloonarratiive niisugustena, nagu nad kõige ilmsemalt on: verbaalsete fiktsioonidena, mille sisu on samavõrd leiutatud kui avastatud.”^[2.] Tõenäoliselt kammitseb kutselisi ajaloolasi tunnistamast kirjutamise tähtsust hirm, et sellega minetatakse oma tegevuse teaduslik aupaiste. Kirjutamine pole teadagi omane ainult ajaloole (ja teadusele üldiselt), vaid samuti kirjandusele. Enamgi veel, ajalookirjutusel puudub talle ainuomane erialakeel, sisuliselt kasutab ajaloolane oma uurimistöös sedasama keelt ja neidsamu kirjutamisvõtteid, mis on omased romaanikirjanikule. Seega kummitab ajaloolasi pidevalt oht, et tunnistades narratiivsete ja retooriliste tehnikate suurt osatähtsust oma teadusloomes, ei ole seda enam võimalik selgepiiriliselt eristada kirjaniku loomingust. Nagu tõdes Saksa romantiline kirjanik Friedrich von Schiller: „Miks ajaloolane ei peaks käituma nagu poeet? Pärast materjali endasse kogumist tuleb tal see jällegi uue jutulõngana väljastada.”^[3.] Niisamuti ähvardab ajaloo analüüsimine kirjutuse võtmes röövida viimaselt „teadusliku objektiivsuse” autoriteedi, sest ajalookirjutuses valitsev suhteline ja narratiivne tõde ei sobitu hästi nende nõuetega, mida oodatakse teaduslikult tõelt; ajalugu ilma teadusliku autoriteedita ei ole aga kardetavasti enam see auväärne valdkond, millesse usub ülejäänud ühiskond.

Mulle tundub kummatigi, et kõik need hirmud pole põhjendatud. Ajaloo tunnistamine kirjutuseks ei muuda seda veel kirjanduseks. Tõsiasi, et ajalookirjutus on keeleline konstruktsioon, mis esitab möödaniku tegelikkust jutustava, seletava ja kirjeldava keelekasutuse kaudu, ei tähenda veel, et ajalookirjutusel puuduks talle ainuomane tunnetusväärtus. Selle tagavad mitmed ajalookirjutusele iseloomulikud tunnused – tõekavatsus, ülekontrollimise võimalus, tõendite kasutamine jpm.^[4.] Seevastu tähendab ajaloo käsitamine kirjutusena kahtlemata suurema teadlikkuse asetamist ajaloolasele. Ajaloo kirjutamine ei ole neutraalne toiming, mille ainus funktsioon on vahendada uurimistulemusi teistele inimestele. Ajalugu nimelt sünnibki kirjutamise käigus, siis varustatakse heterogeenne teave teatud tähendusega, muudetakse kogutud materjal alguse ja lõpuga looks. Nagu kirjutab tabavalt inglise ajaloolane John Arnold, „eneserefleksiivsus […] peab kätkema mõtlemist nii selle üle, mida me teeme arhiivis, kui ka selle üle, mida me teeme arvuti ees”.^[5.] Seega peaks iga ajaloolane olema teadlik oma retoorilistest ja narratiivsetest valikutest, nendest raamidest, mille sees ta ajalugu kirjutab. Ajaloolasel tuleks selgemini teadvustada oma „kirjutavat mina”, nagu ka tõsiasja, et absoluutse tõe asemel vahendab ta paratamatult suhtelist tõde, teatud laadi subjektiivsust, mitte aga suvalist subjektiivsust, kui kasutada prantsuse filosoofi Paul Ricœuri sõnu.^[6.] Mitmed nimekad ajaloolased on selle tõsiasjaga leppinud, näiteks tunnistab prantsuse ajaloolane Georges Duby: „Ma ei püüa vahendada lugejale tõde, vaid esitada talle võimalikku, tuua ta ette kujutlust sellest, mida ma arvan olevat tõe.”^[7.] Samas vaimus pöördub lugejate poole ameerika ajaloolane Natalie Zemon Davis oma maailmakuulsa raamatu „Martin Guerre’i tagasipöördumine” sissejuhatuses: „Pakun teile lugu, mis on kohati mu enda poolt välja mõeldud, aga hääled minevikust hoiavad seda kindlalt kontrolli all.”^[8.]

Viimaste kümnendite ajalookirjutust ongi iseloomustanud ajaloolase kui subjekti ja isiksuse esiletõus nii ajalooraamatutes kui ka avalikkuses. Kui varemalt peeti heaks tooniks kirjutada oma uurimusi umbisikulises kõneviisis, omalaadi „lausujata lausungina” (Roland Barthes^[9.]), lootes sellega tõsta oma töö teaduslikku tõsiseltvõetavust, siis tänapäeval on sellistest grammatilistest viigilehtedest enamasti loobutud ja ajaloolase subjektiivsust pigem väärtustatakse kui peljatakse või peidetakse.^[10.] Ajaloolane on paratamatult üks omaenda uurimistöö tegelastest, tema on see, kes otsib, valib, hindab, tõlgendab ja – last, not least – kirjutab.

Kuid ajaloolase subjektiivsuse esiletõus ei väljendu ainult uurimuslikes tekstides. Viimased kümnendid on olnud samuti tunnistajaks ajalookirjutuse uuele žanrile, mis prantslaste initsiatiivil on saanud nimeks „mina-ajalugu” (ego-histoire). 1987. aastal pani prantsuse ajaloolane ja kirjastaja Pierre Nora kokku raamatu Essais d’ego-histoire, mis sisaldas seitsme nimeka prantsuse ajaloolase (Maurice Agulhon, Georges Duby, Jacques Le Goff, René Rémond jt.) lühikesi autobiograafiaid, kirjutisi sellest, kuidas neist said ajaloolased.^[11.] Seda raamatut võib pidada tinglikult avalöögiks tervele ajaloolaste autobiograafiate ja mälestuste buumile, mis tänapäeval on juba leidnud endale esimesed uurijad.^[12.] Nora hinnangul on ego-histoire „uus žanr ajalooteadvuse uue ajastu tarbeks”^[13.], mil subjektiivsus „pole enam ajaloolasele takistuseks, vaid mõistmise vahendiks”.^[14.] Loomulikult tuleb seda ajaloolase kui subjekti esiletõusu käsitleda humanitaar- ja sotsiaalteaduste üldises kontekstis, mida 1980. aastatest peale iseloomustab nn. subjekti tagasipöördumine^[15.] ja suurem tähelepanu eneserefleksiivsuse ning introspektsiooni vastu.^[16.]

Ajaloolaste uuest eneseteadlikkusest paistab kõnelevat samuti viimastel aastatel õitsele puhkenud ajalooalaste intervjuuraamatute rohkus. Neid on ilmunud mitut sorti: individuaalsed intervjuuraamatud, kus rõhk on ajaloolase elulool, või sellised, kus vaatluse all on mingid konkreetsed ajaloolised teemad; kollektiivsed intervjuuraamatud, mis sisaldavad vestlusi erinevate ajaloolastega nende elust või siis mõnest ajaloolisest ajastust või probleemist. Kui piirduda mõne näitega siinses raamatus esindatud ajaloolastest, siis üks viljakamaid „diktofoniajaloo” viljelejaid on olnud kahtlemata prantsuse medievist Jacques Le Goff. Ta on ühelt poolt üllitanud mitu vestlusraamatut omaenda elust ja töödest^[17.] ning teisalt olnud autoriks arvukatele intervjuuteostele, mis tutvustavad mitmesugustele auditooriumitele keskaja Euroopa ajaloo erinevaid tahke.^[18.] Oma elust ja loomingust on omaette intervjuuraamatu avaldanud samuti Alain Corbin^[19.], Natalie Zemon Davis^[20.], Tzvetan Todorov^[21.] ja Paul Veyne^[22.], lühemaid või pikemaid eluloolisi intervjuusid on aga korduvalt jaganud kõik käesolevas teoses küsitletud autorid. Üsna mitme kollektiivse intervjuuraamatu seast on siinse teosega kõige sarnasemad Maria Lúcia Pallares-Burke’i The New History (2002) ja Ewa Domańska Encounters (1998).^[23.] Esimene sisaldab üheksat pikemat vestlust tänapäeva nimekate ajaloolastega, nende seas siinses teoses esindatud Natalie Zemon Davise, Peter Burke’i, Robert Darntoni ja Carlo Ginzburgiga. Teine koondab kümmet intervjuud mõjukate ajaloofilosoofide ja ajaloolastega, kellest ainsana figureerib käesolevas köites Peter Burke, ent milles käsitletavad probleemid on siinsetega sageli sarnased.

Käesolev intervjuuraamat on lahutamatult seotud raamatusarjaga „Ajalugu. Sotsiaalteadused”, mille kakskümmend viis köidet ilmusid aastatel 1997–2007 Varraku kirjastuses. Kõik siinsed intervjuud, välja arvatud vestlus Reinhart Koselleckiga, nägid esimest korda ilmavalgust sarja raames ning sündisid soovist tuua konkreetne tõlketeos ja selle autor eesti lugejale lähemale. Mõte need vestlused ühtede kaante vahele koondada tärkas alles siis, kui suurem osa intervjuudest oli juba tehtud, mistõttu tuleb nende lugemisel alati silmas pidada esialgset konteksti – mingi konkreetse raamatu tutvustamist autori teiste tööde ja tegemiste valguses. Samuti pole ma intervjuusid tagantjärele muutnud ega mugandanud, vaid esialgse vestlussituatsiooni „märgid” on kõik alles hoitud. Ainsana olen lisanud nurksulgudes mõningaid joonealuseid viiteid uuemale kirjandusele, mis on ilmunud pärast intervjuu avaldamist. Kõik raamatus esinevad viited pärinevalt küsitlejalt, v.a. intervjuus Carlo Ginzburgiga, kus viimane varustas ise oma vastused viidetega.

Tähelepanelikumale lugejale ei jää kindlasti märkamata, et näilisele kirevusele vaatamata läbivad raamatut punase niidina mõned teemad, millest on juttu suurema osa vestluskaaslastega. Pole saladus, et iga intervjuu on ühtaegu nii küsitletava kui ka küsitleja nägu. Siinseteski kõnelustes otsisin ma ennekõike vastuseid küsimustele, mis mind ennast kõige enam huvitasid. Kuigi kindlasti pole see juhus, et oma küsimustele lootsin vastuseid leida nimelt nendelt ajaloolastelt. Pigem võib öelda, et teadlikkus nendest küsimustest sündiski küsitletavate ajaloolaste töid lugedes.^[24.] Laias laastus võib neid põhiküsimusi välja tuua neli.

Esiteks, kuidas mõjutab ajaloolase tööd tema päritolu ja hariduskäik? Kas tema uurimisteemad on teadlik valik või sattumuste tulemus? Mil moel ja kui palju sõltuvad ajaloolase probleemipüstitused oma ajastust ja teadussituatsioonist? Mõistagi pole nendele küsimustele võimalik anda ammendavaid vastuseid, kuid on ütlematagi selge, et kõikidest humanitaar- ja sotsiaalteadustest on ajalugu üks kõige tihedamalt oma kaasajaga seotud distsipliine. Nagu tõdeb siinsamas raamatus Jean-Claude Schmitt: „Ajaloolase tõlgendus on aga alati oma ajastu nägu. Niisiis pole olemas ajalugu iseeneses, vaid alati ajalugu, mida kirjutatakse teatud aeg-ruumis.” Korrates õigupoolest itaalia ajaloolase ja filosoofi Benedetto Croce läinud sajandi alguses sõnastatud tõdemust, et „iga tõeline ajalugu on alati tänapäeva ajalugu (storia contemporanea)”.^[25.]

Teiseks, milline on teooria roll ajaloouurimises? Kas ja mil määral peab olema ajaloolane kursis ajalooteooriatega? Kuidas siduda empiirilisi uuringuid filosoofiliste probleemidega? Igasugune ajaloouurimus kätkeb paratamatult epistemoloogilisi otsuseid ja ideoloogilisi eelistusi, mistõttu teoreetiline eneseteadlikkus näib olevat ajaloolase ameti lahutamatu osa. Kummatigi valitseb kutseliste ajaloolaste seas traditsiooniline umbusk või koguni vimm igasuguse teoretiseerimise vastu, milles nähakse vaid praktilist uurimistööd takistavat targutamist. Tõenäoliselt annab siinses raamatus kõige selgema vastuse sellele dilemmale Jacques Le Goff: „On selge, et me uurime ajalugu mingitest eelarvamustest või tõekspidamistest lähtudes, ja ma leian, et palju mõttekam on seda teha teadlikult kui teadmatult, nagu see on sageli tavaks. Niisiis, see, mis paistab olevat pragmaatiline lähenemine ajaloole, on tegelikult eriti ideoloogiline, kuna tegemist on teadvustamata ja kriitikavaba ideoloogiaga.”

Kolmandaks, milline peaks olema ajaloo koostöö teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega? Kas ja mil moel on võimalik interdistsiplinaarne ajalugu? Millistel teadusharudel on kõige enam pakkuda ajaloouurimisele? Raamatusarja „Ajalugu. Sotsiaalteadused” üks peamiseid eesmärke oli panustada interdistsiplinaarse ajaloo edendamisesse. Kõik selles sarjas ilmunud ajaloolaste, antropoloogide, sotsioloogide, semiootikute jt. raamatud olid ühel või teisel moel dialoogis naaberdistsipliinidega, pakkudes näiteid ajaloolisest antropoloogiast, ajaloolisest sotsioloogiast või ajaloolisest semiootikast. Seega on paratamatu, et küsimus interdistsiplinaarsusest oli samuti üks keskne teema sarja raames tehtud intervjuudes. Nendest joonistub välja konsensuslik tõdemus, et hea ajalookirjutus saab tänapäeval sündida vaid dialoogis teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega. Seda tõdeb teiste intervjueeritute seas väga õnnestunult Roger Chartier: „Ajalugu kui uurimisobjekt pole meile kunagi lihtsalt ette antud. Iga ajaloolane konstrueerib ise oma ajaloo-objekti; seepärast ongi vajalik, et ajaloolased oleksid võimelised arutlema iga metodoloogilise lähenemise plusside ja miinuste üle, et nad oleksid võimelised astuma dialoogi teiste teadusharudega ja looma uusi interdistsiplinaarseid uurimisruume, mis sünnitaksid uusi küsimuseasetusi.”

Viimaks on nende intervjuude üheks läbivaks teemaks ajalookirjutuse tulevik. Millised on ajaloouurimise kõige huvitavamad väljavaated? Kas ajalooteaduses valitseb kriis, nagu paljud autorid on väitnud?^[26.] Kuigi mitmed küsitletud möönavad kriisi ajalooteaduses, siis täpsustavad nad kohe, et esiteks on see osa üldisematest eneseotsingutest humanitaar- ja sotsiaalteadustes ning ühiskonnas laiemalt ja et teiseks on kriis igasuguse teadustegevuse n.-ö. loomulik seisund, mis võimaldabki püstitada uusi küsimusi ja teha uusi avastusi. Ehk nagu kirjutab Jean-Claude Schmitt: „Tuleb tunnistada, et kriitiline kahtlus pole teadlase jaoks sugugi laiduväärne hoiak. Kindlasti tuleb seda eelistada suuresõnalisele võltsenesekindlusele.”^[27.] Ajaloouurimise uute perspektiivide suhtes valitseb erinevate autorite seas võrdlemisi suur optimism, n.-ö. ajaloolahingute aeg (kui kasutada üht Lucien Febvre’i kuulsat väljendit^[28.]) on möödas ja kunagi väga uuenduslikud ideed interdistsiplinaarsest ja probleemikesksest ajaloost on muutunud ajaloouurimise argipäevaks. Peter Burke tõdeb oma intervjuus võidukalt: „1979. aastal, kui mul paluti kirjutada sotsioloogiast ja ajaloost, ja isegi veel 1990. aastatel, kui mõned Cambridge’i kolleegid püüdsid vastu seista ajaloolise antropoloogia kursuse sisseviimisele ülikoolis, tundsin ma ennast omamoodi ristisõdijana. Ent tundub, et see lahing on sammhaaval võidetud. Praegu viidatakse akadeemiliste ajaloouurimuste joonealustes sageli sotsioloogidele, antropoloogidele jt. ilma mingi silmatorkava võõristuseta!” Talle sekundeerib nn. Annales’i ajalookoolkonna üks praegusi liidreid Jean-Claude Schmitt: „Kui algusaastatel oli Annales lahingulipp sõjas traditsioonilise ajalooteaduse vastu, siis […] nüüdseks on Annales’i koolkonna ideed levinud Prantsusmaal ja teisteski Euroopa riikides väga paljudesse ajaloouurimise valdkondadesse.” Lisades veidi melanhoolsemas võtmes: „Ajakirja esialgne poleemiline ja isegi konfliktne põhitoon on praeguseks kadunud, millest on mõneti kahjugi, sest intellektuaalne elu areneb enamasti läbi vaidluste ja konfliktide.” Ma ei julge kindlasti väita, et siinsetest intervjuudest moodustub ülevaatlik pilt ajalookirjutuse praegusest seisust ja tuleviku väljavaadetest^[29.], ent kahtlemata saab siit piisavalt aimu, kuidas mõtlevad ja töötavad mitmed mõjukad ajaloolased tänapäeva ajaloouurimise eesrindel.^[30.]

Mäletan, et kui tegin 1990. aastate alguses sisseastumiseksameid Tartu Ülikooli ajaloo osakonda, siis eksamite vaheajal oli mu lahutamatuks kaaslaseks Paul Veyne’i raamat „Kuidas kirjutatakse ajalugu”.^[31.] Mäletan, et toona jäi suur osa teose sisust mulle arusaamatuks (avastasin selle alles aastaid hiljem teisel lugemisel), ent see küsimus, mille raamat esitas – kuidas kirjutatakse ajalugu? –, sööbis mulle mällu ja on mind saatnud tänaseni. Seetõttu on mul ütlemata hea meel, et siinne raamat, mis on pealkirja saanud oma kuulsalt eelkäijalt, lõppeb Paul Veyne’i intervjuuga, milles on sõnastatud mu meelest väga mitmeid olulisi probleeme ajalookirjutuse olemusest.

See raamat on sündinud uudishimust, tunnistasin sissejuhatuse alguses. Kuid samuti on see sündinud soovist rikastada ajaloouurimise traditsioone Eestis, avardada meie teadlikkust ajalookirjutuse võimalustest ja kutsuda ajaloolasi üles innukamale dialoogile teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega ning suuremale refleksiivsusele ja introspektsioonile. Mul on hea meel, kui see raamat veidigi nende soovide täitumisele kaasa suudab aidata.

1 Pea üheaegselt, 1970. aastate alguses, sõnastasid selle tõsiasja kõige veenvamalt kaks viimaste aegade originaalseimat ajaloomõtlejat, ameeriklane Hayden White ja prantslane Michel de Certeau, vt. Hayden White, Metahistory. Historical Imagination in Nineteenth-Century Europe, Baltimore, London, The Johns Hopkins University Press, 1973; Michel de Certeau, L’écriture de l’histoire, Paris, Gallimard, 1975. [ ↵ ]
2 Hayden White, „Historical Text as Literary Artifact”, rmt-s: Hayden White, Tropics of Discourse. Essays in Cultural Criticism, Baltimore, London, The Johns Hopkins University Press, 1978, lk. 82. [ ↵ ]
3 Tsit. teose järgi: Tzvetan Todorov, Les morales de l’histoire [1991], Paris, Grasset, 1997, lk. 244–245. [ ↵ ]
4 Vt. ka Marek Tamm, „Kuidas kirjutatakse ajalugu”, Vikerkaar, nr. 9, 1998, lk. 53–57; Marek Tamm, „Kas ajaloolased kirjutavad tõtt?”, Haridus, nr. 5, 2005, lk. 18–20. Kõige veenvamalt ja leidlikumalt kõneleb nendest probeemidest: F. R. Ankersmit, Historical Representation, Stanford, California, Stanford University Press, 2001; F. R. Ankersmit, Sublime Historical Experience, Stanford, California, Stanford University Press, 2005. [ ↵ ]
5 John H. Arnold, „Responses to the Postmodern Challenge; or, What Might History Become?”, European History Quarterly, kd. 37, nr. 1, 2007, lk. 124. [ ↵ ]
6 Paul Ricœur, „Objektiivus ja subjektiivsus ajaloos”, Tuna, nr. 2, 2002, lk. 97. [ ↵ ]
7 Georges Duby, Guy Lardreau, Dialogues, Paris, Flammarion, 1980, lk. 50. [ ↵ ]
8 Natalie Zemon Davis, Martin Guerre’i tagasipöörumine, Tallinn, Varrak, 2002, lk. 20. [ ↵ ]
9 Roland Barthes, Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid, Tallinn, Varrak, 2002, lk. 96. [ ↵ ]
10 Vt. nt. Christophe Prochasson, „Les jeux du ‘Je’: aperçus sur la subjectivité de l’historien”, Sociétés & Représentations, kd. 13, 2002, lk. 207–226. [ ↵ ]
11 Pierre Nora (sous la dir. de), Essais d’ego-histoire, Paris, Gallimard, 1987. Vt. ka Jeremy D. Popkin, „Ego-histoire and Beyond: Contemporary French Historian-Autobiographers”, French Historical Studies, kd. 19, nr. 4, 1996, lk. 1139–1167. [ ↵ ]
12 Teedrajavad on siin olnud Jeremy D. Popkini tööd, vt. nt. „Historians on the Autobiographical Frontier”, American Historical Review, kd. 104, nr. 3, 1999, lk. 725–748; History, Historians, and Autobiography, Chicago, University of Chicago Press, 2005. Vt. ka Michael Dintenfass, „Crafting Historians’ Lives: Autobiographical Constructions and Disciplinary Discourses after the Linguistic Turn”, Journal of Modern History, kd. 71, nr. 1, 1999, lk. 150–165. [ ↵ ]
13 Pierre Nora, „Préface”, rmt-s: Pierre Nora (sous la dir. de), Essais d’ego-histoire, lk. 6. [ ↵ ]
14 Pierre Nora, „Entre Mémoire et Histoire”, rmt-s: Pierre Nora (sous la dir. de), Les lieux de mémoire, kd. I: „La République”, Paris, Gallimard, 1984, lk. xxxiii. [ ↵ ]
15 Vt. Marek Tamm, „Subjekti tagasipöördumine: Georges Duby”, rmt-s: Georges Duby, Guillame le Maréchal ehk Maailma parim rüütel, Tallinn, Varrak, 1997, lk. 154–168; Elías Palti, „The „Return of the Subject” as a Historico-Intellectual Problem”, History and Theory, kd. 43, nr. 1, 2004, lk. 57–82. [ ↵ ]
16 Kõige aredamalt on seda ilmselt võimalik täheldada antropoloogias, kus 1980.– 1990. aastatel peeti maha teravaid vaidlusi antropoloogi rolli ja tema tööde tekstilise olemuse üle. Vt. ülevaatlikult Toomas Gross, „Sotsiaalse ja kultuurilise reaalsuse esitamisest antropoloogias”, Vikerkaar, nr. 4–5, 2007, lk. 158–165. [ ↵ ]
17 Jacques Le Goff, Intervista sulla storia, a cura di Francsco Maiello, Roma-Bari, Laterza, 1982; Jacques Le Goff, Une vie pour l’histoire. Entretiens avec Marc Heurgon, Paris, La Découverte, 1996. Autobiograafilise rõhuasetusega on samuti keskaja ajaloole pühendatud intervjuuraamat: Jacques Le Goff, A la recherche du Moyen Age, avec la collaboration de Jean-Maurice de Montremy, Paris, Louis Audibert, 2003. Nendele võib samuti lisada pikema videovestluse, mille tekst on ilmunud omaette brošüürina: Jacques Le Goff, Pour un autre Moyen Age. Entretien avec E. Le Roy Ladurie, P. Nora, R. Philippe, J.-C. Schmitt, Paris, EHESS, 1993. [ ↵ ]
18 Jacques Le Goff, Pour l’amour des villes. Entretiens avec Jean Lebrun, Paris, Textuel, 1997, Jacques Le Goff, Nicolas Truong, Une histoire du corps au Moyen Age, Paris, Liana Levi, 2003, Jacques Le Goff, Dieu du Moyen Age. Entretiens avec Jean-Luc Pouthier, Paris, Bayard, 2003; Jacques Le Goff, Le Moyen Age expliqué aux enfants, Paris, Seuil, 2006. Mitmeid intervjuusid koondab samuti kogumik: Jacques Le Goff, Un long Moyen Age, Paris, Tallandier, 2004. [ ↵ ]
19 Alain Corbin, Historien du sensible. Entretiens avec Gilles Heuré, Paris, La Découverte, 2000. Vt. ka Alain Corbin, L’homme dans le paysage. Entretiens avec Jean Lebrun, Paris, Textuel, 2001. [ ↵ ]
20 Natalie Zemon Davis, L’histoire tout feu tout flamme. Entretiens avec Denis Crouzet, Paris, Albin Michel, 2004. [ ↵ ]
21 Tzvetan Todorov, Devoirs et délices. Une vie de passeur. Entretiens avec Catherine Portevin, Paris, Seuil, 2002. [ ↵ ]
22 Paul Veyne, Le quotidien et l’intéressant. Entretiens avec Catherine Darbo-Peschanski, Paris, Belles Lettres, 1995. [ ↵ ]
23 Maria Lúcia Pallares-Burke, The New History. Confessions and Conversations, Cambridge, Polity Press, 2002. Ewa Domańska, Encounters. Philosophy of History after Postmodernism, Charlottesville, London, University Press of Virginia, 1998. Sarnase näitena võib veel nimetada ajakirja The Historian veergudel ilmunud intervjuusid Ameerika ajaloolastega, millest valik on avaldatud raamatus: Roger Adelson, Speaking of History: Conversations with Historians, East Lansing, Michigan State University Press, 1997. Samas ajakirjas ilmub tänaseni pikki intervjuusid nimekate ajaloolastega. [ ↵ ]
24 Samas ei peaks sellest järeldama, et siinses raamatus esindatud ajaloolased moodustavad mu isikliku „ajaloolaste panteoni”; kindlasti on neid tänapäeva ajaloolasi ja ajalooteoreetikuid, kes on mu vaateid oluliselt mõjutanud ja kellega oleksin meelsasti vestelnud, märksa rohkem (kui piirduda ainult mõne olulisema nimega: Frank Ankersmit, Georges Duby, Aron Gurevitš, Emmanuel Le Roy Ladurie, Jörn Rüsen, Hayden White). Samuti on siinsest teosest välja jäänud „Ajalugu. Sotsiaalteadused” sarjas ilmunud lühiintervjuud antropoloogide Jack Goody ja Clifford Geertziga (mõlemad kahasse Toomas Grossiga), keda pean samuti oma olulisteks mõjutajateks. [ ↵ ]
25 Benedetto Croce, Teoria e storia della storiografia [1917], Milano, Adelphi, 2001, lk. 14 et passim. 1915. aastal kinnitas oma aastapäevakõnes Ameerika Ajalooühingu president H. Morse Stephens samas vaimus: „Iga põlvkond kirjutab oma ajaloo”, vt. H. Morse Stephens, „Nationality and History”, American Historical Review, kd. 21, nr. 2, 1916, lk. 225. (Pole võimatu, et see tõdemus ise on veelgi vanem.) [ ↵ ]
26 Vt. ülevaatlikult Joan Wallach Scott, „History in Crisis? The Others’ Side of the Story”, American Historical Review, kd. 94, nr. 3, 1989, lk. 680–692 (rõhuga Ameerikal); Andreas Fahrmeir, „Zur „Krise” der Geschichte. Anmerkungen zu einer aktuellen Diskussion”, Historische Zeitschrift, nr. 276/3, 2003, lk. 561–579 (rõhuga Saksamaal); Gérard Noiriel, Sur la „crise” de l’histoire [1996], Paris, Gallimard, 2005 (rõhuga Prantsusmaal); vt. ka kahte huvitavat debatti Noirieli raamatu ümber: Le Bulletin de la S.H.M.C., nr. 3–4, 1997, lk. 72–99: „Sur la „crise” de l’histoire. Autour du livre de Gérard Noiriel”; French Historical Studies, kd. 21, nr. 3, 1998, lk. 383–414: Forum: A Crisis in History? On Gérard Noiriel’s „Sur la „crise” de l’histoire”. Noirieli vastus kriitikale leidub tema raamatus Penser avec, penser contre. Itinéraire d’un historien, Paris, Belin, 2003, lk. 5–22. [ ↵ ]
27 Jean-Claude Schmitt, „Ajalooteaduse „kriisist””, Sirp, 07.05.2004. [ ↵ ]
28 Lucien Febvre, Combats pour l’histoire, Paris, Armand Colin, 1953. [ ↵ ]
29 Ladusa ülevaate ajaloouurimise tänastest suundadest ja meetoditest leiab näiteks järgmistest teostest: Peter Burke (ed.), New Perspectives on Historical Writing, Cambridge, Polity Press, 1991; 2nd ed., University Park, Pennsylvania, The Pennsylvania State University Press, 2001; David Cannadine (ed.), What is History Now?, Houndsmills, Basingstoke, New York, Palgrave Macmillan, 2002; Joachim Eibach, Günther Lottes (Hrsg.), Kompass der Geschichtswissenshaft, Göttingen, Vandenhoeck & Ruprecht, 2002; Michael Maurer (Hrsg.), Aufriß der Historischen Wissenschaften. Kd. 7: „Neue Themen und Methoden der Geschichtswissenschaft”, Stuttgart, Philipp Reclam, 2003. [ ↵ ]
30 Lugejale ei jää kindlasti märkamata, et raamatu tosinast intervjueeritavast esindavad koguni seitse prantsuse ajalooteadust, neist lõviosa õpetavad omakorda Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales’is, mis on mu enda alma mater Pariisis. Selles valikus kõnelevad niisiis selgelt küsitleja intellektuaalsed ja keelelised eelistused, mis pole aga lõpuni meelevaldsed, kuivõrd prantsuse ajalookirjutus on vaieldamatult olnud 20. sajandi teisel poolel kõige olulisemate uuenduste eesliin. Seda tunnistavad tihtipeale teisedki raamatus küsitletud, kes esindavad ameerika, inglise, itaalia ja saksa ajalootraditsioone. [ ↵ ]
31 Paul Veyne, Comment on écrit l’histoire [1971], suivi de Foucault révolutionne l’histoire [1978], Paris, Seuil, 1979. Tänan tagantjärele väga Lore Listrat, kes selle raamatu mulle toona kinkis ja kes hiljem toetas tänuväärselt sarja „Ajalugu. Sotsiaalteadused” algatamist, tõlkides ühtlasi selle avaraamatu, Georges Duby „Guillaume le Maréchali”. [ ↵ ]

Подняться наверх