Читать книгу Kuidas kirjutatakse ajalugu? - Marek Tamm - Страница 5

Peter Burke

Peter Burke (sünd. 1937) on inglise ajaloolane, kelle loomingu põhiosa on pühendatud varauusaegse Euroopa kultuuriloole. Viljaka ajaloolasena on tema püsihuviks olnud Itaalia renessans, sellele lisaks on ta süvitsi tegelenud varauusaegse Euroopa rahvakultuuri, kommunikatsiooni, tõlkimise, visuaalkultuuri, argikäitumise jpt. teemade uurimisega. Varakult on Burke’i huvitanud ajalookirjutuse ja -teooria küsimused, seda nii varauusajal kui ka 20. sajandil. Peter Burke on Cambridge’i Ülikooli kultuuriajaloo emeriitprofessor.

Teie mahukat loomingut iseloomustab suur kirevus ja mitmekesisus, nagu ka pidev tähelepanu sidemete ja seoste loomisele. Kas oleks eksitav näha selles osaliselt teie enda päritolu ja kujunemisea iseärasusi: te sündisite perekonnas, kus isa oli Iiri katoliiklane ja ema Poola-Leedu päritolu juuditar. Lisaks olete rõhutanud, et olulist osa teie kujunemises etendas 18 kuud kohustuslikku sõjaväeteenistust Singapuris.^[1.] Kas te olete sellise tõlgendusega päri ja kuidas te ise seletaksite oma ajaloolase kohta ebatavalist huvide paljusust?

Olen üldiselt nõus, et mu päritolu on avaldanud mõju ka mu töödele, eriti soovile näha Euroopat tervikuna ja viia niiviisi kokku oma vanavanemad, kes – nagu Iiri katoliiklasest isavanemad läänest ja emapoolsed poola-juudi esivanemad idast – olid kõik Inglismaale sisse rännanud kusagilt kaugelt. Aga kui vaadata asja kultuurilisest vaatepunktist, siis vanavanematega ühes majas elades võis päritolust rohkem mõjutada mu maailmakäsitust lähedane kokkupuude teise kultuuriga. Sellele järgnes tõepoolest veel teinegi lähedane kokkupuude võõra kultuuriga Singapuris, sest kuna ma ei olnud ohvitser, siis elasin ühes kasarmus koos malailastega, kes moodustasid rügemendis enamuse.

Selline tagapõhi võib seletada küll mu huvi kultuurierinevuste vastu, kuid ma pole kindel, kas sellega annaks seletada uurimisteemade mitmekesisust. Oletaksin, et huvide mitmekesisus kujunes välja lapsepõlves: olin pere ainus laps, üksildane poiss, kes ei kutsunud just sageli koolisõpru koju külla, õppis kolmeaastaselt lugema (mu ema oli õpetaja), elas majas, mis oli täis raamatuid, mida võis vabalt lugeda, teadmata, et enamik neist olid mõeldud täiskasvanutele. Lugesin seda, mis tundus huvitav, ja kui ma kahekümneaastaselt Oxfordi ülikooli astusin, siis ei liigitanud ma sealgi oma huvisid „distsipliinide” järgi. Oxfordis ei tahtnud ma pühendada kogu oma aega ajaloo õppimisele, nii huvitav kui see ka oli, vaid käisin samuti filosoofia (Gilbert Ryle), kirjanduse (J. R. R. Tolkien), kunstiajaloo (Edgar Wind), psühholoogia (Michael Argyle) jt. loengutes. Sotsioloogia ja antropoloogia avastasin kraadiüliõpilasena St. John’s kolledžis, kus neid teemasid uuriti ja me kõik oma uurimisteemade üle mõtteid vahetasime. Kui olin Oxfordis kuulanud Asa Briggsi loengut ajaloost ja sotsioloogiast, kandideerisin Sussexisse õppejõuks just nimelt sellepärast, et see oli interdistsiplinaarne ülikool, mis süvendas ja laiendas mu huvisid ühelt poolt sotsioloogia ja antropoloogia ning teisalt kirjanduse ja filosoofia vastu.

Laiema teadusavalikkuse silmis seondub teie looming ennekõike „uue kultuuriajaloo” (new cultural history) mõistega. Raamatut „Kultuuride kohtumine”^[2.] võib kahtlemata käsitleda uue kultuuriajaloo ühe manifestina, nagu ka 2004. aastal ilmunud raamatut „Mis on kultuuriajalugu?”, kus te kirjutate, et „uus kultuuriajalugu on tänapäeval praktiseeritava kultuuriajaloo valitsev vorm – mõned ütleksid koguni, et tänapäeval praktiseeritava ajaloo valitsev vorm üldse”^[3.]. Kuidas aga uut kultuuriajalugu määratleda? Teie lähedane kolleeg Roger Chartier avaldas hiljuti kõneka pealkirjaga essee „Kas uus kultuuriajalugu on olemas?”, kus ta jõuab järeldusele, et uut kultuuriajalugu ei liida mitte niivõrd ühine metodoloogiline platvorm, kuivõrd ühine mõttevahetuste ruum, kus kaitstakse mitmemõõtmelist ja refleksiivset ajalugu.^[4.]

Ma ei usu, et uuele kultuuriajaloole saaks anda täpset või vähemalt positiivset definitsiooni. Nagu enamik kultuurilisi või poliitilisi liikumisi, kui just mitte kõik, on ka see mõttekaaslaste lõdvalt seotud ühendus, mida liidab pigem üksmeel selles, mille vastu ollakse (käesoleval juhul traditsiooniline kultuuri-, sotsiaal- ja poliitiline ajalugu), kui selles, mida pooldatakse, ehkki siinkohal ma sooviksin olla Roger Chartier’st mõnevõrra täpsem ja esile tõsta huvi argielu vastu selle punase niidina, mis läbib erinevaid uue kultuuriajaloo alaseid uurimistöid (minu enda, Roger’, Lynn Hunti, Robert Darntoni jt. omi).

Hoolimata uue kultuuriajaloo lipu või vihmavarju all tehtava uurimistöö tohutust mitmekesisusest, näen ma ometigi ka mõningaid olulisi ühisjooni. Uus kultuuriajalugu kasvas välja rahulolematusest teatud kitsenduste ja puudustega „klassikalises” kultuuriajaloos, mis seostub Jacob Burckhardti ja Johan Huizingaga, ning keskendus eliitidele ning „kultuurile” selle vanemas, kitsamas, kaunite kunstide ja teaduste tähenduses. Uus kultuuriajalugu sisaldab märksa enamat. Tehakse tõsiseid katseid kirjutada rahvakultuurist ja kasutada antropoloogide eeskujul mõistet „kultuur” hoopis laiemalt, tähistamaks hoiakuid ja väärtusi ning neid väljendavaid või kehastavaid artefakte ja tegevusi (ehk Chartier’ sõnul „praktikaid ja representatsioone”^[5.]). Seega kattub uus kultuuriajalugu ajaloolise antropoloogiaga, „ajalooga altpoolt” ja mikroajalooga, ent pole ühegagi neist identne.

Teie teaduslike huvide ring on küll lai, ent ühe läbiva joonena iseloomustab teie loomingut huvi renessansiaegse Itaalia ajaloo vastu. 1972. aastal avaldasite mahuka monograafia Itaalia renessansikultuurist, mida võib käsitleda katsena kirjutada kultuuri sotsiaalajalugu. Sellest teosest olete hiljem avaldanud mitmeid ümbertöötatud ja ümberpealkirjastatud trükke^[6.], lisaks üllitasite 1998. aastal kõneka pealkirjaga raamatu „Euroopa renessanss: keskused ja perifeeriad”, mis rõhutab „renessansi” pluralistlikku iseloomu.^[7.] Seetõttu tahaksingi küsida, kuidas te iseloomustaksite oma huvide arengut renessansiuuringutes? Kas me peaksime rääkima „renessansist” pigem ainsuses või mitmuses?

Teil on õigus, et ma pole uutesse valdkondadesse tungides tahtnud renessansiajastu uurimisest loobuda, nii et ma kuulun sellesse väiksesse ajaloolaste seltskonda, kellele meeldib töötada niihästi eliit- kui ka rahvakultuuri vallas (nt. Darnton valgustuse alal, Carlo Ginzburg, Daniel Roche jne.). Teil on samuti õigus, et minu lähenemine sellele teemale on aja jooksul muutunud. See algas Itaaliaga ja laienes kogu Euroopale, see algas tootmise enam-vähem marksistliku uurimisega ja on muutunud (sotsiaalse nagu ka geograafilise) retseptsiooni ehk, nagu vahel öeldakse, „kultuuride tõlke” uurimiseks.

Ma pean renessansi ideed endiselt kasulikuks ning kõrvutan seda kontrastiks või võrdluseks „renessanssidega” teistes maades (nt. Hiinas) või teistel aegadel (12. sajandil jne.). Termini „renessanss” mitmuses kasutamine võib osutuda valgustavaks isegi siis, kui kõne all on ajavahemik 1330–1630, kuid nii nagu ka valgustuse puhul, ei käiks ma sellega peale. Renessanss nagu ka valgustus oli esmajoones kultuuriliikumine ja liikumised pole kunagi ühtsed, nendes osalejatel pole kunagi täpselt samad eesmärgid. Seega püüaksin ma küll vältida monoliitset vaadet sellele liikumisele, kuid arvan, et seda saab teha ka mõiste „renessanss” kasutamisega ainsuses. See mõiste on kasulik, sest vastab omaaegsele enesetunnetusele. Nimetust „renessanss” sel ajal küll eriti ei kasutatud (Rinascita Vasari „Elulugudes” on üheks haruldaseks näiteks), kuid taassünni metafoor oli üldlevinud. Seda, nagu ka teisi eneseesitluse vorme, ei tohiks võtta sõna-sõnalt, kuid siiski tõsiselt.

Kui oma varasemates uuringutes te keskendusite esmajoones ühiskonna eliidi ja tema kultuuri uurimisele (selle ilmekas näide on 1974. aastal ilmunud prosopograafiline uurimus Amsterdami ja Veneetsia eliidist 17. sajandil^[8.]), siis hiljem liikusid teie huvid üha enam rahvakultuuri uurimise suunas. 1978. aastal ilmus teie põhjalik monograafia varauusaegse Euroopa rahvakultuurist^[9.], mida olete hilisemates artiklites täiendanud ja täpsustanud.^[10.] Viimastel aastatel on „rahvakultuuri” mõistet üksjagu kritiseeritud. Mis on teie praegune arvamus rahvakultuuri uurimisest ja selle perspektiividest?

Rahvakultuuri ideed on kerge kritiseerida ja raske hüljata. Nagu paljusid üldmõisteid, oleks sedagi ehk parem kasutada mitmuses kui ainsuses ning samuti tuleks eliitkultuuride ja rahvakultuuride erinevust mõista pigem määra- kui liigierinevustena. Ma leian, et Roger Chartier’l on õigus, kui ta rõhutab tõsiasja, et kultuurinähtused pole olemuslikult „rahvalikud” ega „elitaarsed”, vaid rändavad ühest ühiskonnarühmast teise, nii „üles” kui ka „alla”. Ent sellisest vahetusest kõnelemisel ei saa ikkagi vältida mõisteid nagu eliitkultuur või rahvakultuur!

Teie uurimustööde seas on üks õige suuremaid ettevõtmisi kahtlemata keele ja suhtlemise sotsiaalajaloo uurimisprojekt. Te olete selles valdkonnas avaldanud üksi või kollektiivselt terve rea uurimusi, kuhu kuuluvad näiteks koos Roy Porteriga koostatud kolm kogumikku keele ja ühiskonna suhetest, esseeraamat „Vestluskunst” (1993), monograafiad „Teadmiste sotsiaalajalugu” (2000) ning „Keeled ja kogukonnad varauusaegses Euroopas” (2004), Asa Briggsiga kahasse kirjutatud „Meedia sotsiaalajalugu” (2002) ja värskelt ilmunud loenguraamat „Varauusaegse hollandi keele sotsiaalajaloost”.^[11.] Kuidas te seletate oma suurt huvi keelte ja suhtluse vastu? Tean, et see huvi ei ole ainult teoreetiline, sest oskate ise mitmeid keeli ja reisite väga palju.

Väikese lapsena sõjaaegses Londonis elades kujutlesin ma, et olen sõdur, kes oskab palju keeli – arvatavasti teadmisest, et mu isa, kes teenis luureüksuses Egiptuses ja hiljem Itaalias, õppis araabia ja itaalia keelt, seda lisaks saksa ja prantsuse keelele, millest ta tsiviilelus peamiselt tõlkis. Kuuldes ema vanemate käest pisut jidišit ja pannes tähele isa vanemate tugevat iiri aktsenti, teadvustasin ma arvatavasti selgemini keelelist mitmekesisust. Koolis õppisin ma ladina, kreeka ja prantsuse keelt, sõjaväes natuke malai keelt, sest kuulsin seda kogu aeg enda ümber, ja ülikoolis itaalia keelt, et uurida renessanssi, ning nõnda kujunes mul välja kalduvus õppida juurde uusi keeli – seda iseõppijana ja suhteliselt hooletuna grammatika peensuste vastu. See muutis mind keeleteadlikumaks (kuigi väikese lapsena proovisin kirjutada ka luuletusi ja mind paelusid loitsud, nii et huvi keele väe vastu ulatub kaugele minevikku!).

Keele sotsiaalajalugu on uue kultuuriajaloo üks vorme, mis püüab, nagu ma eespool mainisin, laiendada ajaloouurimist mitmesuguste ühiskonnarühmade argielupraktikatele. Nii suuline kui ka kirjalik keel on ülimalt tähtsad kultuuripraktika vormid ja väärivad seetõttu ajaloolaste tähelepanu. Ma eelistan selle lähenemisviisi nimetusena pigem „keele sotsiaalajalugu” kui „keele kultuuriajalugu”, sest igasugune keeleuurimine puudutab kultuuri nii ehk teisiti, ent sotsiaalajalugu nagu sotsiolingvistikagi eeldab tegelemist erinevustega mitmesuguste sotsiaalsete rühmade praktikate vahel ja „välispidist” lähenemist keelele (millega ma ei eita sisemise ajaloolise lingvistika tähtsust, kuid see jäägu parem lingvistidele, samas kui keele sotsiaalajalugu võivad uurida ja peavadki uurima nii ajaloolased kui ka lingvistid). Usun, et siin saab jäljendada sotsiolingvistika lähenemist, isegi kui nende meetodid (kuulamine, talletamine) on parimal juhul kasutatavad üksnes lähimineviku uurimisel. Samuti ma usun, et leidub allikaid, mis korvavad ajaloolastele makilintide puudumise, nagu näiteks kohtuprotokollid (ülekuulamiste vastused), mitteametlikud kirjad ja näidendid. Kõik need allikad on teatud määral moonutavad ja vajavad allikakriitilist lähenemist, ent neid kolme üheskoos kasutades saab rekonstrueerida mineviku kõnestiile. Niisugusel kollektiivsel uurimistööl on seni õnnestunud näidata vähemalt seda, et keel muutub ühiskonna muutudes (nt. võrdlemisi hierarhilisest suhteliselt egalitaarseks). See ei tähenda, et keel lihtsalt peegeldab ühiskonda („kajastab” kõlaks siin paremini!). Korduva igapäevase keelekasutuse muutumine tõukab ka ise tagant sotsiaalset ja kultuurilist muutust (Prantsuse revolutsionäärid tegid õigesti, kui võtsid revolutsiooni kinnistamiseks kasutusele egalitaarsed pöördumisviisid, nagu „kodanik”, citoyenne