Читать книгу Õilis rüütel - Margaret Moore - Страница 6

Cornwall, 1244

Tregellasi lord niheles nikerdatud tammepuust toolis oma suure halli põrandakõrgendil. „Jumala nimel, võtab see alati nii kaua aega?“ pomises ta endamisi.

Tavaliselt oli lord Merrick meestest kõige stoilisem ning Tregellasi hall õdususe ja mugavuse paik. Ent täna oli kõrgeaulise lordi armastatud naine ülal magamiskambris vaevlemas, et nende esimest last ilmale tuua, seetõttu olid kõik ärevil. Teenrid liikusid vaikse ettevaatusega ning isegi hurdad lamasid liikumatult ja vaikselt põrandat katvatel kõrkjatel.

Ainult lord Merricki habemik punasejuukseline sõber näis end mugavalt tundvat, istudes samal kõrgendil ja rüübates lonksu veini. „Olen kuulnud, et esimese sünnituse puhul pole kaks või isegi kolm päeva ebatavalised,“ märkis Sir Ranulf.

Merricki silmad tõmbusid pilukile. „Kas see peaks mind lohutama?“

Ranulfi täidlased huuled kõverdusid kergelt sardooniliseks naeratuseks. „Tegelikult jah.“

Kui Merrick põlglikult mühatas, pani Ranulf oma peekri käest. „Meile tundub see terve igavik ja sinu Constance’ile kahtlemata veelgi pikem aeg olevat, kuid ma saan aru, et pikk sünnitus ei ole esimene kord ebatavaline, samuti ei kujuta see mingit erilist ohtu emale või lapsele.“

„Ma ei teadnud, et sa oled sel alal ekspert.“

„Ma ei olegi,“ ütles Ranulf, laskmata oma sõbra järsul maneeril end häirida. Merrick polnud kunagi oma sarmi poolest tuntud olnud. „Ma tõesti ei usu, et sul oleks põhjust muretseda. Kui su naine või laps oleksid ohus, oleks ämmaemand kohale kutsunud niihästi sinu kui ka preestri ning leedi Beatrice oleks kambrist välja saadetud.“

Tegelikult, kuigi ta seda ei öelnud, pidas Ranulf pigem kummaliseks, et Beatrice viibis ikka veel Constance’i magamiskambris sellest hoolimata, mis seal aset leidis. Ta ei arvanud, et Beatrice peaks pealt nägema sünnitusvaevasid või oma liiga pulbitsevat kohalolekut niisuguses olukorras naisele peale sundima. Kui temal oleksid valud, oleks viimane asi, mida ta tahaks, elavaloomulise leedi Bea sumisemine, rääkimas talle viimast keelepeksu või kostitamas teda veel ühe looga kuningas Arthurist ja tema rüütlitest.

„Constance tahtis teda sinna,“ lausus Merrick õlakehitusega. „Sa ju tead, et nad on pigem õed kui nõod.“

Ranulf oli hästi teadlik tihedatest sidemetest oma parima sõbra naise ja ta nõo vahel. See oligi põhjus, miks Beatrice’il oli kodu siin, Tregellasis, kuigi tema nimel polnud midagi muud peale tiitli, ja seegi oli tingitud Merricki mõjust Cornwalli krahvile. Vastupidisel juhul oleks Beatrice kaotanud ka selle, kui tema isa reetmise pärast hukati.

Merrick hakkas tõusma. „Ma ei suuda seda ootamist enam kannatada. Ma lähen...“

Halli uks paisati lahti ja sisse tungis tuulepuhang. Mõlemad mehed pöördusid ja nägid lävel ebamääraselt tuttavat meest, kelle keep oli vihmast märg ja rind tõusis lõõtsutades.

„Milord!“ hüüdis ümaranäoline noor mees, rutates põrandakõrgendi poole.

„See on Myghal, Penterwelli abišerif,“ ütles Merrick.

See oli üks väiksemaid mõisaid Merricki domeenis lõunarannikul ja kui nad kiirustasid mehele poolele teele vastu, oli Ranulf kahjuks kindel, et selle noormehe hingetu saabumine ei saa midagi head kuulutada.

„Milord!“ kordas Myghal kummardades, korni aktsent tema pöördumises selgesti tuntav. „Ma kahetsen väga, et toon Penterwellist halbu uudiseid, isand.“ Ta paiskas ülejäänud uudise järsult välja. „Sir Frioc on surnud.“

Sir Frioc oli – või oli olnud – Penterwelli kastellaan. Väärikas heatujuline Frioc oli olnud ka õiglane mees või muidu oleks Merrick sellele kohale valinud mõne teise, võttes pärast oma isa surma üle Tregellasi tiitlimõisa valitsemise.

„Kuidas ta suri?“ küsis Merrick, näol oma tavaline morn mask.

Ranulf võis kuulda sõbra hääles varjatud muret, kuigi Penterwellis polnud pahandusi, nii palju kui Ranulf meenutada suutis. Ei midagi muud kui tavaline salakaubavedamine, mille poole Merrick ja tema kastellaan üldiselt pimeda silma pöörasid.

„Hobuselt kukkumine jahil, isand,“ vastas Myghal. „Sir Frioc läks jänest jälitama. Me kaotasime ta silmist ja kui me ta lõpuks leidsime, lamas ta nõmmel, kael murtud. Tema hobune oli läheduses ja lonkas. Hedyn arvab, et hobune komistas ja paiskas ta maha.“

Hedyn oli Penterwelli šerif ja mees, keda Merrick oli samamoodi piisavalt usaldusväärseks pidanud, et ta sellele tööpostile jätta. Ranulf polnud lahkarvamusel. Ka talle oli see keskealine mees muljet avaldanud, kui Merrick oma äsjapäritud valdusi oli külastanud.

Myghal pistis käe tuunika alla ja tõmbas sealt nahkpauna. „Hedyn pani kõik siin kirja, isand.“

Merrick võttis pauna ja tõmbas kinnitusnööri lahti. „Mine kööki, sulle antakse süüa ja juua,“ ütles ta Myghalile. „Üks mu teenreid hoolitseb, et sul on ööseks ase ja õhtul koht laua ääres.“

Kui Myghal oli kummardanud ja köögi poole suundunud, vilksas Merricki pilk veel kord naise magamiskambrisse viivale trepile, enne kui ta tagasi oma tooli juurde sammus, kirja välja tõmbas, raske vahapitseri lahti murdis ja lugema hakkas.

Püüdes kannatamatust mitte välja näidata, lõpetas Ranulf oma veini ja ootas, kuni Merrick rääkima hakkab. Ent kui Merrick oli kirja läbi lugenud ja jälle kokku rullinud, vaikis ta edasi ja põrnitses mittemidaginägeva pilguga gobelääni Ranulfi selja taga, koputades pärgamendiga endale vastu lõuga.

„Mul on kahju Sir Frioci surmast kuulda,“ söandas Ranulf öelda. „Ta meeldis mulle.“

Merrick noogutas ja heitis jälle trepi poole pilgu, mis ütles Ranulfile, et hoolimata kõigest muust, mis sõbra mõtteid valdas, oli ta ikkagi oma naise pärast mures.

„Vähemalt ei ole siin leske, kellega arvestada,“ märkis Ranulf, „kuna Frioci naine suri mitu aastat tagasi – või ka tütreid. Samuti pole tal poegi, kes võiksid oodata isa positsiooni pärimist, kuigi see privileeg on sinu otsustada, kellele seda kinkida või ära võtta.“

Merrick pani kirja pauna ja pistis oma tuunika vahele.

„Sa vajad siiski uut kastellaani.“

„Jah,“ kinnitas Merrick.

„Kes sul mõttes mõlgub?“

Sõbra tumedad silmad uurisid Ranulfit rahulikult. „Sina.“

Ranulf oleks peaaegu valjusti ahhetanud. Ta ei tahtnud niisugust vastutust – ei sidemeid ega kohustusi peale ustavusvande, mille ta oli oma sõpradele, Sir Leonardile ja kuningale andnud.

Siiski varjas ta kiiresti oma jahmatust ja tal õnnestus isegi naerda. „Mina? Tänan sind komplimendi eest, mu sõber, kuid mul pole mingit soovi hakata Cornwalli rannikul kastellaaniks. Isegi mu positsioon siin garnisonikomandörina pidi olema ajutine, mäletad?“

„Sa oled kastelli juhtimise ära teeninud.“

Ranulf oli sõbra vastusest tahes-tahtmata rõõmus ja meelitatud, kuid see oli ikkagi kingitus ja kingitus võidakse ka ära võtta. Ta ei anna ühelegi mehele – ega ka naisele – teada, et ta leinab millegi või kellegi kaotust.

Ta kallutas viisakas kummarduses pead. „Tänan sind veel kord, mu sõber. Sellegipoolest oleks rannikule nii lähedal asuv kastell minu jaoks liiga niiske. Mul annab juba praegu paremas küünarnukis tunda, kui vihma hakkab sadama.“

Merricki tumedad kulmud kerkisid, kui ta uuris Ranulfit viisil, mis oleks isegi Sir Leonardile endale au teinud. „Kas sa tahad mind uskuma panna, et sa oled liiga vana ja nõder, et üht mu kastelli juhtida?“

„Võitluseks olen ma ikka veel kõlblik, jumal tänatud,“ vastas Ranulf viivitamatult, „kuid tõepoolest, mul ei ole mingit tahtmist raisata oma päevi kümniste ja maksude kogumisega.“

Merrick kortsutas kulmu. „Penterwelli kastellaanil on palju rohkemat teha ja ma tahaksin selle rannaosa ülevaatajaks kedagi, keda saan usaldada. Seal on olnud mõningaid pahandusi ja ma...“

Õhku täitis naisterahva läbitungiv karjatus. Nägu kahvatu, silmad õudusest pärani, hüppas Merrick püsti, kui teenijatüdruk tuli lennates magamiskambrist ja tormas trepist alla.

Merrick oli samal silmapilgul priske, tavaliselt rõõmsameelse Demelza ees, Ranulf otse tema selja taga. „On midagi halvasti?“ nõudis Tregellasi lord.

„Ei midagi, isand, ei midagi,“ ruttas teenija teda rahustama, puredes alahuult ja siludes oma kodukootud seelikut. „Varsti peab see lõppema. Nüüd tuleb laps kiiresti. Kui te lubate, isand, ämmaemand saatis mu kuuma vett tooma.“

Kui Merrick ringi vaatas, et veel üht küsimust esitada, asetas Ranulf käe sõbra käsivarrele. „Lase tal minna.“

Merrick noogutas otsekui poolsurnu ja Ranulfi süda, isegi kalestatud, nagu see oli, tundis talle kaasa. Ta teadis, mida Merrick kartis, samuti teadis ta liigagi hästi, mida tähendab kaotada armastatud naist.

„Räägi mulle, mis seal Penterwellis toimub,“ käis ta peale, viies sõbra tagasi põrandakõrgendile ja mõeldes Merricki pakkumisele.

Merrick oli tema vanimaid ja parimaid sõpru. Koos nende mõlema usaldusväärse kamraadi Henryga olid nad vandunud truudust üksteisele ja lubanud olla relvavennad kogu eluks.

Mida Merrick temalt praegu tegelikult palus, kui mitte abi? Kas ta ei võlgnenud Merrickile selle palve täitmist, kui Merrick oli hädas, nagu ta oli vihjanud?

Pealegi, kui ta läheb Penterwelli, oleks ta Beatrice’ist kaugel. „Kui ma kastellaaniks hakkan, peaksin teadma kõike, mida sa oskad mulle rääkida.“

„Teed sa seda?“ küsis Merrick, vajudes oma polsterdatud toolile.

„Mulle turgatas pähe, sõber, et kastellaani ametis oleks mul ka kontroll köögi üle,“ vastas Ranulf oma tavalise külma enesevalitsusega. „Ma saan lasta liha valmistada nii, kuidas soovin, samuti kogu leiva, mida tahan. Ma kinnitan sulle, see ei ole õigus, mida kergelt võtta.“

Kuna Merrick teadis, et tema sõber ei mõelnud tõsiselt, kui nimetas kulinaarset kasu oma esmaseks põhjuseks selle tööposti vastuvõtmisel, ilmus ta näole siiras, kuigi väga põgus naeratus. „Ma ei taibanud, et sind siin halvasti toideti.“

„Oh, ei toidetudki. See on võim, mis mind meelitab.“

Merricki naeratus süvenes veidi. „Ükskõik mis põhjuse sa mulle annad, mul on hea meel, et sa nõustusid.“

„Niisiis, mu sõber, mis seal Penterwellis täpselt toimub?“

Tõsiseks muutunud, naaldus Merrick ettepoole, käsivarred reitel, käed kokku surutud. „Külaelanike hulgas on midagi halvasti. Frioc ei teadnud täpselt, mis nimelt. Ta mõtles, et see võib olla võistlus naise pärast või ehk pettusesüüdistus õnnemängus. Nii või teisiti ei pidanud ta seda piisavalt tõsiseks, et mind sinna kutsuda.“

Merrick vaatas ainiti oma saabastele ja raputas pead. „Ma oleksin pidanud sellegipoolest ise sinna minema.“

„Sul mõlkusid meeles teised mõtted.“

Merrick tõstis pilgu, et silmitseda oma sõpra. „See ei ole mingi vabandus ja kui Frioc on surnud, sest ma olin hooletu...“

„Sa muretsed nagu vana naine,“ noomis Ranulf. „Võis väga hästi olla, et Friocil oli õigus ja ta märkas külaelanike hulgas mingit tühist vaenu. Me mõlemad teame, et selleks võib olla sada põhjust, kuid ükski neist pole väärt uurimist. Mis tema surmasse puutub, siis ma ei imestaks, kui mees kukkus sadulast lihtsalt maha. Ta ei olnud mingi suur ratsutaja, kui mälu mind alt ei vea.“

Veel üks sammudeklõbin tuli trepist alla ning jälle hüppasid Ranulf ja Merrick püsti.

„See on poiss!“ hüüdis leedi Beatrice, ilmudes trepijalamile. Tema eredad sinised silmad särasid õnnest, ilusad näojooned olid täis rõõmu ja oma saledatele õlgadele langevate heledate juustega nägi ta välja nagu rõõmusõnumit toov ingel. „Merrickil on poeg! Ilus pisike pojake!“

Merrick oleks peaaegu toolile komistanud, kui ta tema poole tormas. Siis haaras tavaliselt vaoshoitud ja väärikas Tregellasi isand oma naise nõol ümber piha ja keerutas teda ringi, naerdes nagu laps.

Ranulf seisis paigal, samal ajal kui kadedus, terav kui pistoda, kibe kui mürk, tema südant torkis.

Merrick pani naerva Beatrice’i maha ja mure tuli tema näkku tagasi. „Constance? Kuidas...?“

„Tõepoolest väga hästi,“ vastas Beatrice naeratades ja pigistas vaimustatult Merricki käsivart. „Oh, Merrick, ta oli suurepärane! Ämmaemand ütles, et ta ei ole veel kunagi vapramat naist näinud. Sa peaksid olema väga uhke. Ta vaevalt üldse karjatas ja sedagi alles lõpus. Ta tegi kõik täpselt nii, nagu ämmaemand käskis, ja pean ütlema, et ta on tõesti väga hea ämmaemand. Aeda oli väga asjatundlik ja julgustav ega andnud Constance’ile kordagi põhjust hirmu tunda. Ta kinnitas, et kõik läheb hästi, nagu tegelikult läkski.

Ja, oh, Merrick! Sa peaksid oma poega nägema! Tal on tumedad juuksed nagu sinul, ta hakkas otsekohe nutma ja lõi jalaga nii tugevasti! Aeda ütleb, et ta oleks tulnud kiiremini, kui ta õlad poleks nii laiad. Naljakas on mõtelda laiade õlgadega beebist, on ju, kuid eks ta peaks teadma, kuna on neid nii palju näinud. Ta ütleb, et poiss hakkab veel südameid murdma, kui vanemaks saab, sest ta on nii nägus.“

Viimaks laskis Beatrice Merricki käsivarre lahti. „Ma ei tohi sind siin kinni hoida. Constance tahab sind väga näha ja sulle teie väikest poega näidata.“

Vabastatud Merrick jooksis trepist üles, võttes kolm astet korraga. Vahepeal oli Ranulf otsusele jõudnud, et tal pole rohkem põhjust halli jääda. Ta hakkas minekule pöörduma, kui Beatrice haaras ta järsku lausa purustavasse embusse.

„Oh, see on nii rõõmus päev, kas pole?“ hüüdis ta, soe hingeõhk Ranulfi kaelal, kui ta teda lähedal hoidis.

Ranulf seisis absoluutselt liikumatult. Tema käsivarred jäid jäigalt külgedele ja ta ei teinud mingit pingutust, et naise embusele vastata, kuigi Beatrice sobis täiuslikult tema vastu.

Liiga täiuslikult.

Ta keelas endal midagi tundmast isegi siis, kui Beatrice’i huuled olid nii lähedal tema nahale. Ta ei pööra tähelepanu naiselike kumeruste pehmusele enda vastas. Ta ei mõtle tema säravatele silmadele ja armsatele näojoontele või sellele, kuidas tema suu naeratades avaneb, ega märka õrna lavendlilõhna, mis naise ümber heljub. Ta peab meeles, et Beatrice on armas, süütu ja puhas, kuid tema mitte.

„Jah, see on kaalukas sündmus,“ märkis ta ilmetult ja vabastas õrnalt naise käsivarred. Beatrice oli kindlasti liiga naiivne taipamaks mõju, mida seda laadi füüsiline akt mehele võiks tekitada. „Kuid kahjuks on mul kohustusi. Kui sa mind vabandad, mileedi, ma pean andma meestele täna ööseks parooli. Arvan, et selleks saab „poeg ja pärija“.“

„See on suurepärane!“ hüüdis Beatrice, keda ilmselt ei heidutanud põrmugi mehe reageerimatus tema embusele. „Ja sul on täiesti õigus. Me ei tohi lasta kõigel täielikult seisma jääda.“

Ta pöördus samavõrra rõõmsate teenijate poole, kellest mõned olid olnud hallis ning teised rutanud uudist kuuldes siia. „Tagasi tööle, teie kõik,“ käskis ta, kuid tema lõbusad silmad ja lohukesed põskedes vähendasid mõneti selle käskluse jõudu.

Seejärel asetas ta oma saledad käed Ranulfi käsivarrele ja naeratas üles talle näkku. „Oh, Ranulf,“ ütles ta samasuguse õnneliku vaimustusega, „tal on kõige armsamad sinised silmad just nagu ta emalgi. Aeda ütleb, et kõikidel vastsündinutel on sinised silmad, kuid ma arvan, et need jäävad alatiseks siniseks. Ja kuidas need kissitavad, kui ta nutab! See on nii jumaldusväärne!“

Ranulf tundis kiusatust tõsta naise saledad käed oma käsivarrelt, et lõpetada see piin tema puudutusest, kuid ta ei tahtnud oma ebamugavustundele tähelepanu tõmmata. „Julgen arvata, et mõne järgmise nädala jooksul muutub see nutmine vähem jumaldusväärseks.“

„See tähendab, et lapse kopsud on tugevad ja terved,“ teatas Beatrice, hääletoon rõõmsalt noomiv. „Ta hakkas otsekohe tihkuma ja tõi siis kuuldavale niisuguse kisa, et ämmaemand ütles: „Selle poisi kopsudega pole küll midagi valesti, see on kindel.““

Beatrice naaldus vastu Ranulfit, nii et tema rinnad puudutasid mehe käsivart. „Siis me saimegi teada, et see on poiss. Oleksid pidanud nägema Constance’i nägu!“

Beatrice pigistas teda veidi kõvemini ja Ranulfile meenus ebamugavalt sedalaadi jõud, mida naine avaldab kirekrampides.

Püha taevas, kui kaua peab see piin kestma?

„Constance hakkas nutma ja naerma ning ütles, et Merrick oli öelnud, et tal on ükskõik, kas tuleb poiss või tüdruk, kuid tema oli muudkui palvetanud, et tuleks poiss. Ma arvan, et Jumalast oleks liiga õel tema palved kuulmata jätta pärast kõike, mida ta Merricki isaga pidi läbi tegema. On ju nii?“

„Ma arvan, et Jumala teed on mõistatuslikud,“ vastas Ranulf, kui ta viimaks eemale tõmbus, käe Merricki peekri järele sirutas ja seda hingetule Beatrice’ile pakkus. See oli üks moodus temast eralduda ja Ranulf oli väga hoolikas kindlustama, et nende käed kokku ei puutuks, kui Beatrice peekri tänulikult vastu võttis.

Kui Beatrice jõi, märkas Ranulf tumedaid väsimuserõngaid tema silmade all, samuti oli tüdruk liiga kahvatu. „Sa peaksid puhkama,“ ütles ta rahulolematu kulmukortsutusega.

„Oh, ma pole üldse väsinud!“ hüüdis naine. „Ja täna on nii võrratu päev, kuigi pean nüüd tunnistama, et olin mõnda aega väga mures ja hirmul. Mitte nagu Constance, kes ei paistnud üldse hirmu tundvat. Ta palus mul täiesti rahulikult jutustada talle kõikidest keelepeksudest ja kui ma olin talle rääkinud kõik, mis mulle pähe tuli, tegi ta ettepaneku, et ma jutustaksin talle kuningas Arthuri lugusid, mis talle kõige rohkem meeldivad.“ Beatrice naeratas uhkelt. „Ta ütles, et minust oli suur abi – ja Aeda käskis mul ainult üks kord vait jääda!“

See ämmaemand peab olema kannatlikkuse musternäidis ja Constance oli tõesti lahke. Kui tema, Ranulf, lamaks valudes, siis ta küll ei tahaks, et Beatrice viivitaks ta voodi lähedal, kuivataks ta higist laupa, pakuks talle süüa ja juua või sosistaks võib-olla mõne lohutava sõna tema kõrva...

Ta raputas mõttes pead. Ta peab ise väsinud olema, kui näeb vaimusilmas Beatrice’i end põetamas ja mõtleb, et see võiks meeldiv olla. Ühe asjana poleks Beatrice kunagi võimeline rahulikult istuma.

„Kui sa mind vabandad, leedi Beatrice,“ ütles ta, „ma pean tõesti minema. Olen päevast juba niigi piisavalt raisanud.“

„Ma ei nimetaks niisugusel ajal sõbraga koosistumist ajaraiskamiseks. Olen kindel, et Merrick oli su seltsi üle väga tänulik.“

„Olgu nii või teisiti, kuid ma pean tõepoolest minema oma kohustusi täitma,“ lausus Ranulf. „Nägemiseni õhtul, mileedi,“ lõpetas ta veel ühe kummardusega. „Kui sa oled ühe uinaku teinud, loodan ma.“

Beatrice asetas käed oma saledatele puusadele, meenutades talle – nagu oleks seda tarvis! –, et tal on väga vormikas figuur. „Ma ei ole laps, kes peab uinakuid tegema. Sa näid unustavat, Sir Ranulf, et ma olen piisavalt vana, et ise abielus olla ja lapsi saada.“

„Rahune, mileedi, ma olen sinu east täiesti teadlik,“ kostis Ranulf, tegi veel ühe kummarduse, pöördus ja sammus hallist välja.

„Mida see saatana sigidik sulle ütles?“