Читать книгу Õilis rüütel - Margaret Moore - Страница 7

Surunud grimassi alla, keeras Beatrice ümber ja leidis selja tagant oma endise hoidja. Vahetevahel pidas Beatrice Maloreni tüütuks, kuigi Maloren oli talle olnud nagu teine ema pärast ta oma ema surma, kui ta veel väga väike oli.

Ühe asjana vihkas Maloren mehi ja punapäiseid mehi veel kõige rohkem. Praegu põrnitses ta niisama ägedalt kui vihane kalanaine korvitäie riknenud lõhega ja Beatrice valmistus pikaks tiraadiks, enne kui ta vastas: „Ta ütles, et ma näen väsinud välja ja peaksin ühe uinaku tegema.“

Maloren viibutas Beatrice’i poole sõrme. „Seda ma teadsin! Ta üritas sind oma voodisse saada, see võllaroog! Kas ma pole sind sada korda hoiatanud, mu armas talleke? Hoia sellest punaste juuste ja saatanlike silmadega lurjusest eemale. Ta võrgutab su ära, kui sa ettevaatlik ei ole.“

Beatrice surus alla kurbliku ohke. Maloren ei teadnud – ja kindlasti ei kavatsenud Beatrice talle rääkida –, et täpselt seda Beatrice ihkas: jagada Ranulfi voodit.

Kui ta isa poleks olnud reetur, oleks ta võinud loota, et saab Ranulfi naiseks. Kahjuks polnud tal isa reetlike ambitsioonide tõttu selleks enam mingit võimalust. Kuigi ta nõbu ja nõo abikaasa olid hoolitsenud, et tiitel jääb talle alles, ning pakkunud isegi mõnetist kaasavara, polnud ta ikkagi mingi hea partii. Ranulf saaks sihtida kõrgemale, kui asi läheb naisevõtuni, ja peakski seda tegema.

See tähendas, et parim, millele Beatrice võis loota, oli saada mehe armukeseks. Ja kuidas ta lootis! Oma kõhnade nurgeliste näojoonte, tugeva sõdalasekeha ja intelligentsete pähkelpruunide silmadega oli Ranulf kõige kütkestavam mees, keda ta iganes oli kohanud. Samuti liikus ta graatsilise nõtke kõnnakuga, mida polnud ühelgi teisel mehel. Liiati oli ta lord Merricki usaldatud sõber ja auväärne rüütel.

Ent selles probleem seisneski. Kuna ta oli nii rüütellik mees, ei prooviks Ranulf kunagi võrgutada sõbra sugulast, isegi kui ka Beatrice teda tahab või kui Ranulf tema ihaldust jagab.

„Ma olen näinud, kuidas Ranulf sind mõnikord vaatab,“ torises Maloren, näojooned krimpsus, nagu oleks ta midagi haput söönud. „Ma tean, mis tal meeles mõlgub.“

Beatrice oleks peaaegu valjusti ahhetanud. Maloren polnud kavatsenud teda julgustada, kuid Beatrice’i süda näis võtvat tuule tiibadesse. Võib-olla polnudki lõppude lõpuks vale loota ja tema kõige kallim unistus võib täituda.

Kuigi Ranulf kohtles teda enamiku ajast jaheda viisakusega, oli kordi, kui ka Beatrice mõtles, et mees tunneb sedasama tugevat igatsust nagu tema ja võib isegi sellele vastavalt tegutseda. Eelmiste jõulude ajal, kui nad olid koos ringtantsu tantsinud, olid nad vastastikusel väljaütlemata nõusolekul kuidagi liikunud teistest tantsijatest kaugemale, kuni olid sattunud hämarasse nurka, kus neid keegi ei näinud. Beatrice oli tema poole pöördunud, et midagi öelda – ta ei suutnud meenutada, mida – ja avastanud, et Ranulf silmitseb teda nii... nii... tähendusrikka pilguga, et Beatrice oli otsekohe sõnatuks rabatud ja põnevil, nagu ta veel kunagi polnud olnud.

Ka tema keha oli vastanud, muutudes mehe pilgu all soojaks. Pehmeks. Tema südamelöögid kiirenesid ja huuled paotusid, valmis mehe suudluseks. Ta igatses Ranulfi huuli oma suul, otsekui poleks maailmas midagi tähtsamat.

Ent siis oli Ranulf eemale tõmbunud ja see ükskõikne mask oli tagasi tulnud, kui ta jahedalt ja muretult oli pakkunud, et toob Beatrice’ile hõõgveini.

Beatrice kartis, et ta kujutas mehe igatsevat pilku ette. Tal oli lihtne kujutleda, kuidas Ranulf kergitab pilkavalt kulmu ning lükkab ta lõikava sarkasmiga tagasi või naerab tema üle, et ta peab ennast temataolisele mehele kütkestavaks. Ta kartis, et võib-olla talub Ranulf teda ainult sellepärast, et ta on Constance’i nõbu, ja temast on olnud edev arvata, et mees võiks teda iial tahta.

Ent ta oli ka mõelnud, kas Ranulf polnud seepärast eemale tõmbunud, et ta ei annaks kunagi alla oma ihale sõbra sugulase vastu, enne kui nad pole auväärselt abielus.

Millised iganes olid tema lootused ja hirmud Ranulfi suhtes, Malorenile ei julgenud ta neid reeta. Ta ei tahtnud, et igaüks kastellis kuuleks Maloreni pahameelekarjeid, millele järgnevad needused, süüdistused ja hurjutamine. Ta tahtis säilitada kas või pisikest väärikuseraasu, kui Ranulf teda lõppude lõpuks ei taha.

Ometi pidi Beatrice tahes-tahtmata naeratama, kui ta ütles: „Sir Ranulfi mõtted on tema kohustuste juures. Ta on läinud neid täitma nagu kord ja kohus ning sedasama peaksin tegema ka mina. Ma pean kindlustama, et Gaston teeks sobivaid roogasid, et Constance’i jõudu taastada. Aeda ütleb, et Constance peaks jooma ka veidi õlut. Võid tulla koos minuga kööki, kui soovid.“

„See Gaston paneb oma kastmetesse liiga palju vürtse,“ nurises Malonen talle järgnedes. „Kas ta arvab, et lord Merrick on rikkam kui kuningas? Panen imeks, et meil kõigil pole iga päev kõhuvalu.“

Kuigi Maloren sõi ära enamiku kastmetest, mille üle ta nurises, ei vastanud Beatrice midagi. Selle asemel mõtles ta, mida ta peaks õhtusöögi ajaks selga panema, kui ta istub Ranulfi kõrval.

Beatrice avastas, et see, mida ta kannab, polnud oluline. Ranulf vaevalt vaatas tema poole, sest ta tähelepanu oli keskendunud peamiselt toidule. Kui aus olla, siis Gaston, kes oli lapse sündimise üle olnud niisama õnnelik kui kõik teised Tregellasis, oli end ületanud. Laual olid keerulised pudingud, lõhnavad hautised porrulaugust ja lambalihast, rammusad pasteedid ja täiuseni röstitud ulukiliha koos mitut laadi kalade ning munadest ja leivasõmeratest valmistatud roogadega – kõik nii maitsvalt ja delikaatselt vürtsitatud, et isegi Maloren poleks suutnud siit viga leida.

Beatrice püüdis Ranulfi tähelepanematusest enda vastu mitte haavuda. Igatahes ei arendanud mees einestamise ajal kunagi kuigi suurt vestlust. Aga täna õhtul, kui neil oli nii võrratu asi, millest rääkida, oleks ta kindlasti võinud suuremaid jõupingutusi teha, selle asemel et jätta Beatrice üksi vestlust vedama.

Lõpuks mures, et ta ärritab Ranulfit oma lobisemisega, jäi ta vait.

Ranulf ei paistnud ka seda märkavat.

Veidi aega hiljem tuli Merrick halli, tuues kaasa oma vanaisa Pederi, kelle järgi pidi antama nimi Tregellasi pärijale. Beatrice lahkus varsti, jättes kolm meest tulevase lordi terviseks tooste ütlema. Merrick soovis talle sõbralikult head ööd ja Peder soovitas tal hästi magada. Ranulf rüüpas üksnes oma veini ja jälgis tema minekut, otsekui oleks tal ükskõik, kas Beatrice jääb sinna või läheb ära.

Võib-olla polnud tal siiski õigus, arvates, et Ranulf tunneb tema vastu mingit laadi kiindumust või iha. Võib-olla see, mida ta mõtles nägevat, ei eksisteerinud kusagil mujal kui tema enese lootusrikkas kujutluses.

Kahtlemata teeks ta paremini, kui püüaks Ranulfi oma südamest välja tõrjuda. Kindlasti on ka teisi mehi... peab olema teisi mehi, kes suudaksid tema südant liigutada. Kusagil.

Häiritud ja jahmunud, ei suutnud ta magama jääda, kuigi oli sel hommikul juba väga vara Constance’i kambrisse kutsutud.

Kui Maloren oma õlgmadratsil tema ukse lähedal norskama hakkas, tõusis Beatrice vaikselt voodist. Ta tõmbas pika lahtise rüü üle oma öösärgi ja lükkas jalad karusnahaga vooderdatud sussidesse.

Mis juhtuks, kui ta nüüd Ranulfi juurde läheks, imestas ta. Kas võtaks mees ta rõõmsalt vastu või silmitseks teda õudusega? Võtaks vastu, mida ta pakub, või saadaks minema ja ütleks hommikul Merrickile, et tema hoolealune on liiderdaja, kes tuleks saata kloostrisse?

Beatrice’i tormitsevad mõtted katkestas mütsatus, millele järgnes summutatud kirumine. Ta vaatas viivitamatult Maloreni poole, kes ikka veel õndsalikult magas, osalt sellepärast, et ta oli alati sügavalt maganud, ja samuti seepärast, et ta lamas praegu oma kuuljal kõrval.

Kostis veel üks summutatud kirumine ja seejärel madal oie. Beatrice oli kindel, et tunneb seda häält ja et Ranulfit vaevab mingi valu. Ta ruttas ukse juurde ja tõmbas selle lahti, hoides hinge kinni, kui Maloren liigutas ja kõvemini norskama hakkas.

Kuuvalgus tulvas kitsastest kaarakendest sisse, valgustades koridori ja Ranulfit, kes istus, selg vastu seina, jalad välja sirutatud ja üsna jahmunud ilme näol. Õhtusöögil oli ta kandnud musta villast tuunikat, valgest linasest särki, musti pükse ja saapaid. Kui Beatrice oli lahkunud, oli ta ilmselt musta tuunika seljast võtnud ja särgi kaelusenöörid lahti tõmmanud. Nüüd oli särk eest avali, tuues nähtavale mehe lihaselise rinna ja seal kasvavad punakaspruunid karvad.

„Saad sa mind püsti aidata, mu ingel?“ küsis Ranulf kahtlemata joobnud naeratusega, sõnad segased, kui ta oma käe lõdvalt välja sirutas.

Beatrice polnud Ranulfit veel kunagi niisuguses olekus näinud ja ta ei kahelnud, et mehe praegust seisundit seletas tähistamine koos Merrickiga. Sellegipoolest, kui ta ei jõua varsti oma kambrisse, võiks ta äratada Maloreni ja naise pahane reaktsioon ajaks kindlasti kõik majakondsed voodist välja.

Beatrice ruttas mehe juurde, et panna oma õlg tema käsivarre alla ja aidata tal tõusta. Paraku ei teinud Ranulf tõusmiseks mingit jõupingutust, vaid raputas üksnes pead ja ütles: „Ma ei usu, et see päris õige oleks. Sa peaksid voodis olema.“

„Ma ei kavatsegi sind siia koridori jätta. Ja palun ole tasa, või muidu võib Maloren sind kuulda.“

„See vana nõid,“ pomises Ranulf kulmu kortsutades. „Muudkui nimetab mind saatana sigidikuks. Nagu saaksin mina sinna midagi parata, kes on mu isa.“ Ta hakkas tõusma, toetudes raskelt Beatrice’ile. „Aga ei, me ei taha teda äratada, Bea, mu kaunitar.“

Ranulf oli teda nimetanud ingliks ja oma kaunitariks ja Beaks. Isegi Constance ei kasutanud tema nime lühivormi. Võib-olla ta siiski meeldib Ranulfile.

Kui nad hakkasid Ranulfi kambri poole minema, mis oli koridori kaugemas otsas, pomises mees: „Kas sa arvad, et ta on mu isaga kohtunud? Või mu vendadega? Tead, nad peksid mind, et näha, kes suudab mu esimesena nutma panna. Nagu mingi võistlus.“

Beatrice ei teadnud Ranulfi minevikust peaaegu midagi, välja arvatud fakt, et teda oli treenitud koos Merrickiga Sir Leonard de Brissy käe all ning et tema, Merrick, ja nende kolmas sõber Henry olid vandunud, et jäävad kogu eluks relvavendadeks. See oli põhjus, miks Ranulf oli koos Merrickiga Tregellasi tulnud, miks ta oli sõbra palvel garnisonikomandöri koha vastu võtnud ja miks ta ikka veel siin oli.

„Ei mingit haletsemist, mu väike leedi Bea,“ hoiatas ta sõrmega viibutades. „Seda ma ei kannata. Seda ma ei vaja. Nad tegid mu tugevaks, mõistad?“

Mida oligi selle peale kosta, eriti veel juhul, kui Beatrice pidi ta märkamatult tema kambrisse saama. Kuigi ta ei pidanud toetama Ranulfi täit raskust, polnud ta siiski mingi kerge koorem.

Järsku jäi Ranulf seisma ja püüdis teda eemale lükata. „Sa peaksid voodis olema. Magama.“

„Magan hiljem.“

Mees nõjatus uimaselt vastu seina. „Ihuüksi.“

„Jah. Tule nüüd, Ranulf, luba ma aitan su sinu kambrisse.“

Ta püüdis Ranulfi käsivarrest kinni võtta, kuid mees tõmbas end lahti. „Minu voodisse. Kus ka mina ihuüksi magan. Kus ma alati ihuüksi magan. Ei ole minu jaoks armsamaid ega armukesi. Ainult juhuslik hoor linnas, sest mehel on omad vajadused, mileedi.“

„Ma tõesti ei taha siin keset ööd seista ja sinu naistest kuulda,“ ütles Beatrice pettumusevarjundiga. „Tule nüüd või ma olen sunnitud sind siia jätma.“

Ranulf vaarus ettepoole ja heitis oma käsivarre Beatrice’i õlgade ümber, pannes ka tema tuikuma. „Sel juhul juhi mind edasi, mu armas leedi. Ma ei taha, et mind jälle maha jäetaks. Ei, mitte iial enam.“

Millal ta oli maha jäetud? Beatrice oleks tahtnud temalt küsida, kuid Ranulfi sõnad tulid nüüd aeglasemalt ja neist oli raskem aru saada. Kui ta Ranulfit varsti voodisse ei vii, ei ole tal võib-olla muud valikut, kui mees siiasamasse koridori jätta.

Õnneks jõudsid nad edasiste katkestusteta mehe kambrini. Beatrice lükkas ukse õlaga lahti ja nad vaarusid koos tuppa.

Ranulf kaldus ettepoole ja Beatrice haaras tal ümber piha, et teda püsti hoida. Kui mees tasakaalu tagasi sai, oli Beatrice teravalt teadlik, et kui keegi neid selliselt koos näeks, paistaks see välja, nagu oleksid nad embuses kui armastajad. Kahjuks ei ulatunud ta ukseni, et seda kas või jalaga kinni lüüa.

Ranulf vaatas alla tema poole, silmad päriselt fokuseerimata. „Nii, nii, nii,“ pomises ta ja Beatrice võis haista veini tema hingeõhus, „mis meil siin on? Bea minu magamiskambris, nähes välja väga voodikõlblik.“

Ta kummardus ettepoole, otsekui tahaks teda suudelda, ja saatis Beatrice’ile kõvera naeratuse. „Kui sa ainult teaksid, mis mõtteid ma mõnikord sinust mõtlen, mu armas, hoiaksid sa minust väga kaugele. Ma ei tarvitse olla saatan, kuid pühak pole ma päris kindlasti.“

Kahtlemata mõtles Ranulf teda hoiatada, käskides tal tema loomaliku lihahimu puhul ette vaadata.

Ent Ranulfi lihahimu ei hirmutanud teda. Tegelikult ta lausa soovis, et nad saaksid olla selles kambris nii lähedased, kui mees on kaineks saanud.

Kes oskaks öelda, millal nad saavad jälle kahekesi olla, kui pole irisevat Maloreni jälgimas või teisi teenijaid mööda minemas? Miks mitte näidata talle kohe, mida ta tunneb?

Otsustav ja erutatud, kuigi vaevalt uskudes, et ta võib olla nii julge, tõusis Beatrice kikivarvule ja sosistas: „Ja kui sina, milord, teaksid, milliseid unenägusid ma olen sinust näinud.“

Ja siis suudles ta Ranulfit, riivates huultega üle tema suu, nagu ta nii tihti oli unistanud. Ranulf jäigastus silmapilguks ja haaras ta siis käte vahele madala oigega, mis näis tulevat tema hinge sügavusest. Hoides teda enda vastas, liikusid mehe huuled üle tema suu ihalduse ja kirgliku näljaga, samal ajal kui käed surusid teda veelgi lähemale. Nad olid nagu kaks armastajat, kes on lõpuks ometi kahekesi, ja Beatrice alistus innukalt põletavale ihale, mis läbis tema keha.

Nüüd juhtus see, mida ta oli lootnud, millest unistanud – see puudutus, see maitse, see suudlus, need hellitused. Seesama embus ja kujutletud tunded, mis olid kummitanud tema unenägudes ja unistustes nii unes kui ilmsi. Just seda oli ta ette kujutanud isegi enne jõule, soovides, et Ranulf võtaks ta oma tugevate käte vahele ja suudleks kuni hommikuni.

Väga suurel määral ilmsi puudutas Ranulfi keeleots tema huuli. Beatrice paotas need varmalt, lubades tal suudlust sügavamaks muuta viisil, mis pani ta kire leegitsema.

Ta oigas puhtast naudingust. Ta polnud veel iial olnud õnnelikum või erutatum.

Järsku Ranulf taganes, otsekui oleks Beatrice teda löönud. „Lõpeta ära!“ karjatas ta voodi poole vaarudes. „Jäta mind rahule!“

Ta oli nii vihane, ent ometi oli ta alles äsja nii kirglik olnud. Miks oli ta muutunud? Oli talle järsku meenunud, kes on Beatrice? Oli Ranulf kohkunud, sest ta oli Constance’i nõbu ja tema sõbra hoolelune – või sellepärast, et ta oli Beatrice? „Ranulf, palun! Mis on?“

Mees istus raskelt voodiservale ja haaras peast kätega kinni. „Lihtsalt mine!“

Beatrice’il hakkasid pisarad silma tulema. Ta pöördus ja põgenes ainsagi sõnata.

„Ma teadsin, et tuleb pahandust, kui nad kolmekesi joovad nagu sulased pidupäeval,“ torises Maloren, kui ta järgmisel hommikul askeldades Beatrice’i kambrisse tuli, aurav veeämber käes.

„Pahandust? Mis laadi pahandust?“ nõudis Beatrice, silmapilk täiesti ärkvel ja mures, et Maloren oli kuidagi teada saanud tema katastroofilisest ja alandavast kohtumisest Ranulfiga.

Pärast mehe kambrist lahkumist oli ta oma tuppa tagasi jooksnud ja voodisse heitnud, kus ta oli end vaikselt magama nutnud, kõik armsad unistused nagu tuhk tolmuhunnikus ja mälestus sellest kirjeldamatust suudlusest igaveseks häbist rikutud.

Kui Maloren ämbri käest pani ja hakkas seadma kamme ja paelakesi Beatrice’i tualettlaual, rahunes ta veidi. Maloren ei saanud teada, et ta oli koos Ranulfiga olnud, sest muidu oleks ta teda noominud.

„Lord Merrick käis käkaskaela, kui ta oma vanaisa eile öösel koju viis – mõlemad olid juua täis ja laulsid nagu kopsud võtsid, või nii ma kuulsin,“ teatas Maloren. „Leedi Constance pidi apteekri järele saatma.“

Apteekri järele saatmine tähendas, et Merricki vigastus võis olla tõsine. Omaenese mure silmapilk unustatud, heitis Beatrice voodiriided tagasi ja hüppas voodist välja. „Ma loodan, et ta ei ole hullusti viga saanud.“

„See on puhas murd, ütleb apteeker, ja peaks kenasti paranema, kui lord Merrick oma jalga hoiab. Võib-olla tuleb vana Peder nüüd siia elama nagu ta peakski, selle asemel et olla seal oma majakeses. Ma olen mitu korda öelnud...“

„On apteeker tulnud ja läinud?“ katkestas Beatrice, minnes kirstu juurde, kus ta oma kleite hoidis.

Maloren saatis talle leebe naeratuse. „Jumal armastab sind, mu talleke, praegu on peaaegu keskpäev. Sa vajasid und, seepärast lasksin sul magada.“

Võib-olla see oligi hea. Polnud kindel, mida ta oleks öelnud või teinud, kui ta oleks Ranulfit missal kohanud, mõtles Beatrice kirstu kaant tõstes. „Constance on kindlasti närvis. Peaksin otsekohe tema juurde minema.“

„Olen kindel, et tal on su seltsi üle hea meel, ja kahtlemata on tal käed tööd täis, hoides lord Merrickit vagusi. Ma ei imestaks, kui ta juba viriseks. Nii need mehed on – enamasti suured lapsed, kui nad haiget saavad või haigeks jäävad. Kui nad peaksid lapsi kandma, vinguksid nad alailma. Kuid kõigepealt pead midagi sööma, talleke. Gastonil peaks mõnus puder ootamas olema. Käskisin tal seda soojas hoida.“

„Vähemalt on Ranulf siin, et garnisoni käsutada,“ märkis Beatrice, tõmmates kirstust välja kõige ülemise, pehmest leherohelisest villasest riidest kleidi. „Me ei pea kartma, et keegi julgeks meid rünnata, isegi kui Merricki vigastusest kuuldakse.“

Maloren turtsus põlglikult. „See Ranulfi-saatan ratsutas esimese valgusega minema ja head teed tal minna.“

Beatrice ei suutnud oma vapustust varjata, kui ta Maloreni poole pöördus ja teda ainiti vaatama jäi. Hirm ja häbi koos süütundega tulvasid temast läbi. Ta ei arvanud, et keegi oleks teda näinud, aga kui ta Ranulfi kambrist lahkus, oli ta olnud murest segane. Võib-olla oli mõni ärkvel teenijatüdruk või vahimees müüri ringkäigul teda märganud ja Constance’ile või Merrickile rääkinud.

Kui see nii oli ja nad olid Ranulfi minema saatnud sellepärast, mis eile öösel juhtus, peab ta selgitama, et Ranulf on igasugustes ebamoraalsetes kavatsustes süütu, ja paluma neil ta koju kutsuda. Mis tahes ebasündsat, mis tema ja Ranulfi vahel oli juhtunud, oli ainult tema tegu ja ta ütleb seda neile, ükskõik kui alandav see võib olla. „Miks ta läks?“

„Kas sa ei kuulnud? Lord Merrick tegi ta Penterwelli kastellaaniks,“ vastas Maloren, aidates Beatrice’ile kleiti selga.

Beatrice oleks kergendusest peaaegu põrandale vajunud. See polnud karistus. See oli autasu. Miks polnud Ranulf talle õhtusöögi ajal sellest rääkinud, selle asemel et nii vaikselt tema kõrval istuda?

Võib-olla Ranulf mõtles, et ta teab juba. Demelza ja teised teenijad olid arvatavasti sedasama oletanud.

Mida pidi Ranulf mõtlema, kui ta lobises pidevalt Constance’ist ja lapsest, mainimata kordagi tema pälvitud autasu ja järgnevat lahkumist? Et ta ei hooli?

„Kuigi ma ei tea, miks lord Merrick seda tegi,“ pomises Maloren, sidudes Beatrice’i kleidipaelu. „See kukkumine pidi tema mõistuse segi ajama. Igaüks teab, et punaste juustega inimesi ei saa usaldada. Pealegi on tal need kavalad rebasesilmad. Järgmise asjana saad teada, et Ranulf on selle kastelli otse lord Merricki nina alt ära varastanud.“

Beatrice pöördus vihurina ringi, et Malorenile otsa vaadata. Oli Maloren tema hinnatud kasuema või mitte, Beatrice ei saanud lubada niisugust süüdistust, liiati põhjendamata, märkuseta mööda lasta. „Sa tead, et Ranulf ei teeks iial niisugust asja ega isegi mõtleks sellele. Ta on Merrickile hea ja ustav sõber.“

Maloren punastas. Ei juhtunud just tihti, et Beatrice rääkis või käitus nagu tiitliga leedi ja kõrgi isa tütar, nagu ta oli, aga kui ta seda tegi, andis Maloren oma perenaisele kohusetundlikult järele. „Andesta mulle, talleke. Ma olen ainult lord Merricki pärast mures.“

„Lord Merrick on täiesti võimeline oma valdustega ilma sinu abita toime tulema ja kui ta peab sobivaks Ranulf oma kastellaaniks teha, siis peaks sellest piisama nii sinule kui kõigile teistele.“

Järsku nägi Maloren iga aasta oma vanusele vastavalt välja. „Ära ole mu peale vihane, mu lambuke, mu lapsuke,“ palus ta, väänates oma tööst kulunud käsi. „Küllap sa ei oska seda näha, kuid ta on just nagu su isa noorena. Nägus kui saatan, nutikas ja tark. Libe kui lambiõli lombis.“

Ta võttis Beatrice’i käed oma mõhnalistesse pihkudesse ja silmitses oma hoolealust armastava murega. „Ta pani nädalaga su ema endasse armuma ja tegi ta kahe nädala pärast enda naiseks.“ Maloreni käed pigistasid kõvemini, kui tema kurbust täis hääl jätkas: „Aga oh seda valu, mida ta talle tõi! Esiteks tappis tema rõõmu ja viimaks vaimu, kuni isegi armastus oma lapse vastu ei suutnud talle anda jõudu haigusega võidelda.“

Maloren laskis Beatrice’i käed lahti ja tema silmi tuli ägedalt kaitsev helk. „Ma ei lase ühelgi mehel sulle haiget teha, nagu su isa su emale tegi.“

See oli esimene kord, kui Maloren tema ema saatusest rääkis, ja Beatrice’il oli valus kuulda, kuidas ta ema oli kannatanud. Ent ta oli alati oletanud, et ema elu polnud õnnelik olnud. Tema isa polnud armastanud kedagi peale iseenda. Ta hoolis ainult rikkusest ja võimust. Ta oli olnud rahul, et tütar on ilus, sest see tegi temast hinnalisema asja, mida pakkuda. Ta oli olnud asi, millega kaubeldakse, mida müüakse või vahetatakse.