Читать книгу Sõjapealiku pruut - Margaret Moore - Страница 5

Wales, 1205

Lord Alfred de Garleboine tõmbas oma laigulise teldri seisma ja püüdis läbi kiivrivisiirilt tilkuva vee midagi näha. Tee ääres kasvavatelt mändidelt langes veel rohkem vett, mis muutis puude raske lõhna tugevamaks, aga teepervest oli saanud muda ja voolava vee läga.

„Jumal olgu tänatud, ometi viimaks Llanpowell,” pomises keskealine aadlimees, kui ratsu pori ja rohukõrsi trampides paigal tammus.

Tema kõrval ratsutanud noor naine järgis rebasenahaga ääristatud keebi läbivettinud kapuutsi alt ta pilku ehitise suunas, mis päris kindlasti oli loss ja mitte kõigest järjekordne kivipaljand Walesi lõunaosas.

„Milord!”

Selle äreva hüüde peale pöörasid lord Alfred ja leedi Roslynn de Werre tagasi vaatama ja nägid, et raske puust vanker on rattarööbastesse kinni jäänud ning ähvardavalt viltu vajunud. Hambutu kutsar kallutas ennast teisele poole ja piitsutas hobuste paari, neid edasi sundides. Hobused korskasid ja vajusid kõigest jõust rakmetele, ent ratas vajus ainult veel sügavamale mudasse.

„Ärge istuge seal nagu sõnnikuhunnikud!” käsutas lord Alfred. „Ronige maha ja pange need lollid elajad liikuma!” Ta osutas kuuele saatesalga sõdurile. „Jääge vankri juurde, kuni see lossi jõuab. Meie ülejäänud läheme edasi.”

Ta nihkus ettepoole ning pööras siis oma terasese hallisilmse pilgu leedi Roslynnile. „On teil midagi selle vastu, et vanker maha jätta ja lossi minna, mileedi?”

„Siin käsutate teie,” ütles naine õndsa naeratusega, mis oli üpris vastuolus ta sisimas mäslevate tunnetega. Tõtt-öelda oleks ta parema meelega paduvihmas istunud kui Llanpowelli läinud. „Kas tõesti on vankrit valvama tarvis kuut meest, kui oleme aadlimehe lossile juba nii lähedale jõudnud ja ilm on nii kohutav?”

„Ma ei taha millegagi riskida,” vastas lord Alfred, enne kui käe tõstis ja ülejäänud saatesalgale karjus, et nad edasi liiguksid.

Leedi Roslynn surus maha ohke. Ta ei teadnud, miks oli kuningas Johni õukondlane tema arvamuse küsimisega üldse vaeva näinud. Kahtlemata poleks temal tarvis olnud vaeva näha vastamisega.

Korteež jätkas oma teed vaikuses, mida rikkus vaid vihma ladin, rakmete ja sõdurite rõngasrüüde kõlin ning kapjade lartsumine mudasel teel, ning iga samm viis neid lord Llanpowelli lossile lähemale. Nagu kaljudki näis see olevat maastiku loomulik element, mille on kujundanud aeg ja ilmastik, mitte inimese ehitatud hoone.

Kogu see maa oli tugevas kontrastis Roslynnile tuttava Lincolnshire’iga, kus miilide kaupa laiusid tasased rabad ja taevas näis lõputuna. Siin aga olid mäed ja orud, ootamatud jõed ja niisked nõmmed, rähased mäenõlvad ja kaljud. See maa oli metsik ja taltsutamata, võõras ja hingetuks tegev, vaatamata eespool ähvardavalt nähtavale ilmunud tohutule kindlusele.

Roslynn püüdis oma hirmu maha suruda, kui nad massiivsetele, nuppilustustega kaetud paksudest tammeplankudest väravatele lähenesid. Mis siin ka ei juhtuks, igatahes on ta vähemalt kuninga õukonnast eemal ja elutingimused peaksid olema paremad, kui olid olnud tee peal.

Kindlusemüürilt hõikas neid üks hääl, mis kõneles normannide prantsuse keeles, kuigi märgatava uelsi aktsendiga. „Kes te olete ja mida te Llanpowellist tahate?”

„Mina olen lord Alfred de Garleboine ja ajan kuninga asju,” hüüdis aadlimees vastuseks.

„Kuninga asju?” kordas mees müüriharjal. „Millise kuninga?”

„Kas see mees on juhmakas?” pomises lord Alfred. Ta kõrgendas häält. „Johni, kes on tänu jumala armulikkusele Inglismaa kuningas, Iirimaa lord, Normandia ja Akvitaania hertsog, Anjou krahv.”

„Ah, see Plantagenet’de usurpaator, kes tappis oma nõo.”

Kuigi mees müüril oli öelnud vaid seda, mis paljude arvates oli tõsi, ei tõotanud see kuigi meeldivat vastuvõttu.

Müüril seisjaga ühinesid veel kolm meest, samamoodi paljapäi ja rõngassärkides.

„Mida John tahab?” karjus üks neist.

„Räägin seda teie isandale,” vastas lord Alfred.

„Äkki tulite ründama,” karjus esimene mees vastuseks.

Lord Alfred niheles ebamugavalt oma kullatisega kaunistatud sadulas. „Kas me näeme röövlijõugu moodi välja?”

„Praegusel ajal ei saa milleski kindel olla,” vastas esimene mees, kellele aadlimehe kasvav kannatamatus nähtavasti sugugi korda ei läinud. „Meie, uelslased, oleme oma päevil nii mõndagi hästi riides normanni varast näinud.”

„Tehke värav lahti või muidu saab kuningas sellest kuulda ja teie isand samuti!”

Paistis, et kuigi vahimehed olid parema puudumisel valmis naeruvääristama normanni külalisi ja nende kuningat, polnud tõenäoline, et nende häbematus lord Llanpowellile nalja teeks, sest massiivsed väravapooled hakkasid aegamisi avanema.

Mida see lord Llanpowelli kohta ütles? Et ta valitseb hirmu ja ränkade karistuste abil? Või ta lihtsalt ei lase endaga naljatleda, vaid teda austatakse ja talle kuuletutakse?

Milline Madoc ap Gruffydd ka polnud, oli ümber pöörata ja ära joosta nüüd juba liiga hilja.

„Just pagana õigel ajal. Häbematud metslased,” urises lord Alfred, oma kinnastatud käega nipsu lüües ja salgale viibates, et nad lossi siseneksid.

Välismüüride taga oli suur rohuga kaetud ala, oma viiskümmend jardi pikk. Välismüüri järel tuli sisemine müür, esimesest kõrgem, selles oli samuti värav ja vähem hoolikalt ehitatud väravahoone.

Sisemine värav oli lahti ning nende poole mürises suur puust vanker, mida vedasid kaks laiarinnalist härga, vankrile järgnes kahekümnest mehest koosnev rühm, neil kõigil oli mõõgavöö, vibu käes ja nooletupp puusal. Nad kandsid üksnes nahast tuunikaid, pükse ja saapaid, aga rõngassärke ja kiivreid mitte. Juuksed olid peaaegu täpselt ühesugused tumepruunid või mustad ning enamikul paksud habemed ees.

Oma rõivastusest hoolimata pidid nad olema osa garnisonist, sest rivistusid kiiresti kahte viirgu, ääristades kaunistatud väravatest siseõuele viiva tee.

Lord Alfred surus lõualuud kokku. „Kuningas kuuleb sellest solvangust ka.”

„Usun, et see on auvahtkond, milord,” pakkus Roslynn vaikselt. „Näete, kuidas nad on paigutatud ja kui vaikselt seisavad?”

Lord Alfredi ainus vastus ta tähelepanekule oli arusaamatu ühmatus.

Sellest hoolimata oli naine kindel, et tal on õigus, sest mehed jäid sinna, kus seisid, stoiliselt enda ette jõllitades, sel ajal kui korteež lossiõuele liikus.

Seal oli mitut masti erinevast materjalist hooneid. Mõned olid laotud kivist ja neil olid kiviplaatidest katused. Teised, näiteks tallid, olid poolenisti palkidest ning ülekrohvitud vitspunutistest, ning mõned nägid välja rohkem nagu esimese ettejuhtunud müüri külge ehitatud puust varjualused. Vähemalt oli õu munakividega sillutatud, nii et kuigi seal oli mitu suurt ja aina suuremaks muutuvat lompi, polnud see mudameri.

Kahjuks oli õueservades ka mitu relvis sõdalast, nad seisid ehitiste räästa all ja jälgisid saabujaid ettevaatusega.

Enne, kui nad oleksid jõudnud ratsudelt maha ronida või tallipoiss hobuseid võtma tulla, lendas suurima kivihoone uks pärani, nagu oleks tugev tuul selle lahti paisanud. Astmetest tõttas alla ümar hallijuukseline mees, seljas tumeroheline tuunika, jalas lihtsad püksid ja kulunud saapad, tumepruun villane keep õlgadele heidetud. Nagu teistelgi olid tal pikad juuksed ja täishabe. Erinevalt teistest kandis ta ainult tavalist vööd, ilma nähtava relvata küljel, ning ta ümaral näol säras naeratus. Jätkuvale vihmale vaatamata kandis ta käes ka suurt kruusi.

„Tere tulemast, milord, mileedi!” hüüdis ta uelsi varjundiga prantsuse keeles ning pladistas lompidest välja tegemata otse nende suunas. „Tere tulemast Llanpowelli! Tere tulemast mu kotta. Mulle on auks teid siin vastu võtta!”

Roslynnil tekkis tunne nagu oleks talle kivi makku vajunud, kui ta taipas, et see peab olema Madoc ap Gruffydd, Llanpowelli isand.

Rumalasti, nagu praegu tundus, oli ta arvanud, et Breconi Karu peaks olema noorem mees. Ta oli ka arvanud, et Karuks hüütakse teda pöörasuse tõttu lahingus, mitte õlgadele langeva metsiku halli juukselaka, tortis habeme või suure vatsa pärast.

Või ehk oli see nimi antud talle nooruses.

Uelslane hüüdis oma emakeeles mõned korraldused ning otsekohe ilmusid tallidest teenijad ja tallipoisid, et külaliste hobused võtta.

Nähtavasti olid lord Llanpowelli joviaalsele välimusele ja sõbralikele kommetele vaatamata tema teenijad sama välja drillitud kui sõdurid.

„Tulge sisse ja kuivatage ennast!” hüüdis uelslane, viibates käega suure kiviehitise poole, mis pidi olema härrastemaja, kruusist väljaloksuvale joogile tähelepanu pööramata.

Roslynn lootis siiralt, et Madoc ap Gruffydd pole joodik.

Lord Alfred hüppas sadulast sünge näoga maha ja tuli daami aitama. Maapinnale jõudnud, tõmbas Roslynn sügavalt hinge ning raputas oma sinakashalli kleidi pika seelikuosa sirgu, kuna lord Alfred pakkus talle jäigalt käsivart, et ta võõrustaja kannul majja juhtida.

Õuel seisvad sõdurid jäid sinna, kus olid, ettevaatlikud ja kahtlustavad.

Maja oli üpris väike, madal ja vana, laetalad vanusest ja suitsust mustunud. Erinevalt hiljem ehitatud majadest oli selle keskel kolle ning katust ei toetanud mitte kivist sambad, vaid puust, mõned lihtsad, teised aga viinamarjakobaraid, lehti ja loomade nägusid täis nikerdatud. Põrandat katsid kõrkjad ning kolm suurt jahikoera, sama tokerdunud nagu nende peremeeski, ajasid end jalule mööduvaid normanne nuusutama. Seina ääres ootasid mõned teenijad, vahtides sama ilmega nagu sõduritel õues, kuidas võõrustaja nad kolde ning selle ümber seatud pinkide ja üksiku puust tooli juurde viib.

Pärast lossi kindlustuste nägemist oli Roslynn arvanud, et Llanpowelli eluhooned on kaasaegsemad ja mugavamad. Avastus, et ei olegi, valmistas pettumust, kuid vähemalt oli seal kuiv.

Ja ükskõik kui primitiivsed siin elutingimused ka olid, ikkagi oli see parem kui kuningas Johni õukonnas, kus ta pidi tõrjuma lähenemiskatseid, mida tegid kuningas ja kõik teised tiirased õukondlased, kes Roslynniga hiljuti juhtunu pärast arvasid, et naine peaks nende tähelepanu eest tänulik olema.

„Istuge tule äärde, mileedi,” ütles nende võõrustaja keepi õlgadelt heites, peeker ikka veel käes. Ta ei paistnud märkavat või hoolivat, et keep kukkus kõrkjatega kaetud põrandale, enne kui teenija selle haarata jõudis.

„Bron, mis sa seal vahid, tüdruk?” nõudis ta teiselt seina ääres seisvalt teenijalt, kes paistis olevat umbes kaheksateist. „Võta leedi mantel.”

Noor neiu sööstis paigalt ja ootas, kuni Roslynn vihmast vettinud rõiva seljast võttis. Sama tõtakalt kiirustas ta seda seinale nagisse riputama, enne kui oma kohale tagasi pöördus.

Tule ääres oli soojem ning Roslynn oli korralikult rõivastatud paksu villasesse kleiti ja rasketesse saabastesse, kuid ta värises sellest hoolimata ning võttis pingile istudes endal kätega ümbert kinni.

Laia naeratusega seadis uelslane oma suure kere toolile ja irvitas lord Alfredi poole, kes seisis nii kangelt, et oleks võinud arvata, et ta vöökohast ei paindugi.

„Kahtlemata imestate, mis võis meid siia tuua,” alustas ta sama jäigalt.

„Nojaa, imestan küll, aga istu maha, mees!” kamandas Walesi aadlimees kurgupõhjast naeru mügistades. „Söök ja jook kõigepealt. Mina ei saa tähtsate asjade peale mõelda, kui kõht koriseb. Bron, hõõgveini meie külalistele, odraleiba ja pehmet juustu, mitte kõva. Ja mõdu pole tarvis. Igatahes praegu veel mitte.”

Kui neiu kadus suunda, kus tõenäoliselt oli kööki viiv koridor, pööras uelslane Roslynni poole ja tegi talle silma. „Braggot on Walesi mõdu, mileedi, ja väga kange, nii et jääme esialgu veini juurde.”

Roslynn suutis vastu naeratada. Madoc ap Gruffydd polnud ei noor ega kena, aga kindlasti oligi see hea. Kas polnud Roslynn siis õppust saanud, kui petlik võib olla noorus ning kena nägu ja välimus? Pealegi võiks tema vanune mees vabalt üle olla ahnusest ja ambitsioonidest, elades õnnelikuna oma valduse vaikses rahulolus. See võiski seletada, miks Madoc ap Gruffydd on nii rõõmus ja külalislahke: tal polnud põhjust selline mitte olla.

„Nõndaks, milord, kuidas siis kuningal praegu läheb kah?” küsis ta, visates oma nüüd tühjaks saanud peekri ühele teenijatest, kes selle kinni püüdis nii osavalt, et seda pidi nähtavasti tihti juhtuma. „Ikka veel õnnelik oma väikese prantsuse naisega?”

„Kuningas John on täie tervise juures ning jah, õnnelikult abielus. Meil on igati põhjust loota, et varsti sünnib troonipärija,” vastas lord Alfred külmalt. „Lubage mul nüüd ennast tutvustada, milord. Ma olen lord Alfred de Garleboine ja see on…”

„Lord Alfred de Garleboine? On vast keeleväänaja! Ei saa öelda, et ma teist kuulnud oleksin, aga teisest küljest jällegi ei pööra ma kuigi palju tähelepanu Inglismaa õukonnale ega selle pahandustele.” Uelslane patsutas Roslynni kätt. „Palju meeldivam on tule ääres vapratest tegudest lugusid jutustada ja laule laulda, ah, mileedi?”

„Aadlimees peab tähelepanu pöörama sellele, mis õukonnas toimub, kui ta tahab oma kuningale abiks olla ja tema perekonda kaitsta,” vastas naine, kellele polnud meeltmööda niisugune ilmselt tülpinud suhtumine, eriti sellisel ajal nagu praegu ja sellise kuningaga, nagu oli troonil.

„Oh, ma tean küllalt, ma tean küllalt. Ega me siis päris maailma otsas ela,” vastas lord Madoc, tõstis siis häält ja hõikas Broni. Too ilmus silmapilk ukseavasse, selgelt kiirustav ilme kenal näol. „Kus söök on, tüdruk? Ja jook? Meie külalised on näljas! Tore lugu küll, kui nad pärast vihma käes ratsutamist suutäitki süüa ei saa!”

Teenijanna vastas midagi kiires uelsi keeles ja kadus jälle.

„Mitte et meil sahvris kõike küllalt poleks, mileedi,” selgitas Llanpowelli isand, nagu oleks tegemist äärmiselt muret tekitava küsimusega. „Lihtsalt te tabasite meid kahe söömaaja vahepeal, kui ootame patrulli tagasitulekut. On pisut tegemist nendega seal teispool mäge.”

Roslynn naeratas talle, soovides näidata, et viivitus teda sugugi ei häiri, juureldes ise, mida võiks tähendada „pisut tegemist” ja kes on „need seal teispool mäge”. Selge, et vaenlased, aga kui palju ja kui tugevad? Talle polnud lord Llanpowelli kohta räägitud peaaegu midagi ning isegi veel vähem mis tahes võimalike vaenlaste kohta, kes tal võisid olla.

„Milord,” alustas lord Alfred jälle ning tema ärritus oli selgelt näha. „Me tulime, et…”

„Ah, siin see söök ongi!” katkestas teda uelslane, sest teenijatüdruk ilmus, tassides suurt kandikut, millel olid kolm ootamatult peent hõbepeekrit, karahvin aurava veiniga, mille vürtsikas lõhn õhku täitis, ning salvrätiga kaetud kasepuust taldrik. Üks meesteenijatest tõttas lähemale puust pingiga, mille ta Madoc ap Gruffyddi ette pani. Kui Bron kandiku sellele asetas, pühkis uelslane salvräti kõrvale, paljastades kaks lahtilõigatud pätsi värsket pruuni leiba, mitu tükki kõva juustu ning meekoogid.

Kui sooja leiva ja vürtsitatud veini lõhn sõõrmeid täitis, hakkas Roslynni kõht kõvasti korisema.

Ta punastas piinlikkusest, aga Llanpowelli isand pahvatas valjusti naerma ja ulatas talle ühe peekri, enne kui sellesse veini valas. „Mis ma teile ütlesin? Olete ju näljased, selge see. Sain sellest teie väljanägemise järgi kohe aru ja ega natukene rohkem liha kontidele sulle kahju ei tee.”

„Ehk võiksime nüüd oma külaskäigu eesmärgist rääkida,” pressis lord Alfred läbi kokkupigistatud hammaste.

Uelslase rõõmus ilme kadus silmapilk ja selle asemele tekkis külm halvakspanu. „Te võite ju selle Plantagenet’de kuninga juurest tulla, milord, ja ilma kutseta, millest ma midagi teaksin, aga siin kojas tuleb külalislahkus kõigepealt ja asju aetakse alles pärast seda.”

Lord Alfredi kitsas nägu tõmbus punaseks, enne kui ta viimaks Roslynni vastu teisele poole tuld aeglaselt istuma vajus ning hõõgveiniga peekri vastu võttis.

„Vaat nii, sööge, ja räägime pärast,” ütles uelslane ja ta viha kadus sama kiiresti kui aur karahvinist.

Vein oli üllatavalt hea ja soojendas Roslynni tõepoolest. Selle maitsest ja mõnusast toimest hoolimata jälgis ta hoolega, et ei jooks liiga palju. Ta ei tahtnud, et miski ta mõtlemisvõimet varjutaks.

„On ju parem?” küsis uelslane, kui taldrik oli peaaegu tühi ja Roslynn poleks suutnud enam suutäitki süüa. „Ja nüüd asja juurde. Nõndaks, lord Alfred de Garleboine, mis toob teid ja teie armsat tütart Llanpowelli?”

Roslynn oleks veini peaaegu välja pursanud, kuigi see oli süütu eksitus. Lord Alfred oli piisavalt vana, et talle isaks olla.

„Leedi Roslynn ei ole mu tütar,” vastas lord Alfred tõredalt. „Ta on…”

„Teie kena naine siis, eks ole?” hüüatas uelslane irvitades. „Olete teie alles õnnelik mees!”

Lord Alfred poleks saanud rohkem kohkunud olla, kuna Roslynn tundis oma olukorrale vaatamata vastupandamatut soovi itsitada. „Ei, päris kindlasti pole ta mu naine. Ta on…”

„Hoidku meid kõik pühakud,” karjatas lord Madoc, justkui võideldes skandaalsuse ja imetluse vahel, „te ei taha ju öelda, et ta on teie armuke?”

„Ei!” ahmis Roslynn õhku, jutusse sekkudes. „Ma ei ole tema armuke!”

„Noh, tänu taevale,” ütles uelslane tõelise kergendusega, lord Alfredi nägu muutus aga punasest purpurseks, „muidu ma oleksin arvanud, et teil pole sugugi maitset.”

„Milord,” urises lord Alfred, „leedi Roslynn on siin kuningas Johni korraldusel.”

„Tal on siis nüüd naised saadikuteks, jah?” vastas uelslane hämmastunult, lord Alfredi vihastamise peale raasugi pahandamata ning normanni asemel Roslynni poole pöördudes. „Kui huvitav, peab ütlema, ja väga nutikas samuti. Ma kuulan hea meelega kõike, mida ilusal naisel on öelda.”

„Kui te laseksite mul seletada, milord,” ütles lord Alfred, käed klammerdunud peekri jala külge, nagu keeraks ta kana kaela kahekorra. „Leedi Roslynn de Werre on hiljuti jäänud leseks…”

„Oh, sellest on küll kahju,” hüüatas lord Madoc, naist kaastundega silmitsedes, kui ta taas tema käsivart patsutas. „Nii noor ka veel.”

„Leseks,” jätkas lord Alfred pealetükkivalt, „ja kuningal on…”

Saali uks lendas pärani ning sisse marssis pikk, puhtaks aetud näoga noor mees, tumedad juuksed laiadel õlgadel.

Ta oli riides samamoodi nagu teisedki mehed, lihtne nahktuunika tõmmatud kurgu all kinninööritud heleda särgi peale, villased püksid topitud kantud nahksaabastesse. Erinevalt lord Madocist kandis ta vana ja kulunud mõõgavööd ning tupes oleva relva käepide oli rauast, selle ümber mähitud ajast ja kasutamisest tumedaks tõmbunud nahkribad.

Samuti lord Madocist erinevalt oli ta ootamatult, jahmatavalt nägus. Tumedad lokkis juuksed raamisid teravajoonelist karmi nägu. Kõrge laup ja pruunid kulmud asusid sama tumedate silmade kohal, mis näisid sisemisest tulest hõõguvat. Täidlaste, ilusa joonega huulte kohal olev nina oli sirge ja kitsas.

Kui ta Roslynni uurivale pilgule vastas, hakkas naine värisema. Siiski polnud see hirmust või ihast, vaid äkilisest veendumusest, et mees kindlasti näeb, kuidas ta pekslev süda on pelglikult kloppima hakanud.

Ta oli just niisama üllatunud, mõistes nende läbitungivate silmade vahele tekkinud kortsu järgi, et mehele see sugugi ei meeldi.

Llanpowelli isand upitas end jalule ja tõttas mehele vastu, tõmmates tolle hämmeldava tähelepanu naiselt armulikult eemale. Nad kõnelesid kiiresti kõmri keeles, nähtavasti püüdis vanem mees nooremat lepitada.

Nende hoiak on sarnane, nad võivad olla sugulased. Arvatavasti isa ja poeg?

Talle polnud räägitud, et lord Llanpowell on varem abielus olnud või et tal on poeg või teisi lapsi, aga tegelikult polnud talle ju Madoc ap Gruffyddist üldse suurt midagi räägitud. Kõik, mida John ütles, oli see, et Breconi Karu pidi saama autasuks naise ja rikkaliku kaasavara, sest oli aidanud lõppu teha Roslynni kadunud mehe mässulistele sepitsustele, ja Roslynn pidigi olema see pruut.

Mis siis, kui see on ta poeg? Täiskasvanud poeg muudab teise naise olukorra palju ebakindlamaks – kui Roslynn peaks lord Llanpowelliga abielluma.

„Me oleme ebaviisakad,” teatas vanem mees võõraste poole pöördudes äkki normannide prantsuse keeles. „Tule ja tutvu meie külalistega.”

Lord Alfred seisis juba püsti ning Roslynn ühines temaga aeglaselt, pistes käed oma pikkadesse kleidivarrukatesse ning hoides kinni käsivartest, mis ikka alles värisesid, kui mehed lähenesid.

„See on lord Alfred de Garleboine kuningas Johni juurest,” ütles vanem mees, „ja see on leedi Roslynn. Ta pole tema tütar ega naine ega nähtavasti üldse mitte sugulane ja on hiljuti leseks jäänud, vaeseke.”

Noor mees vahetas jalga ning seadis käed rinnal risti, kui ta naist ettevaatlikult silmitses.

Ta ei varjanud oma tundeid, mõtteid ega reageeringuid, nagu tegid paljud. Kas sellepärast, et tal polnud tarvis seda teha? Kas sellepärast, et tal oli võimu ja enesekindlust igaühele näidata, mida täpselt ta mõtleb ja tunneb?

Võimukus ja enesekindlus – jah, need olid tal tõepoolest olemas. Tema kombed lasksid lord Alfredil paista leebe viisakuse eeskujuna ning isal kehastunud külalislahkusena.

Sama kiiresti, kui ihasööst oli naisest esimesel hetkel üle paiskunud, see ka hajus. Mees polnud mingi taltsutamatu sõdalasprints, keda imetleda ja ihaldada, vaid ülbe võimukas inimene, kes võis talle haiget teha.

Ta oli vandunud, et ei lase ühelgi mehel endale enam kunagi haiget teha, ükskõik, mida kuningas John ka ei käsiks.

Naise otsustavus ja uhkus kasvasid, ta kergitas lõuga ja talus mehe kahtlustavalt uurivat pilku kindlalt. „Ma olen leedi Roslynn de Werre.”

„De Werre?” kordas noor mees ja ta silmad ahenesid. „Nagu see reetur?”

„Jah. Ma olin Wimarc de Werre’i naine ning kuna kuningas on tänulik teie isa hiljutise…”

„Minu isa?” katkestas noorem uelslane. „Mu isa on viimased kolm aastat surnud olnud.”

Roslynni jahmunud pilk liikus nooremalt mehelt vanemale tema selja taga ning uuesti tagasi. „Kas teie isa pole siis lord Madoc ap Gruffydd?”

„Ei,” vastas noor mees. „Mina olen Llanpowelli isand.”