Читать книгу Sõjapealiku pruut - Margaret Moore - Страница 6

Tema on Madoc ap Gruffydd? See noor, tugev, ülbe tüüp on mees, kellega kuningas John tahab teda naita?

Ta leidis pingi ja vajus raskelt istuma. Ta ise võiks end veenda abielluma mõne vanema mehega, eriti mõne sõbraliku ja suuremeelse mehega. Aga abielluda ülbe, meheliku sõdalasega, kes võib osutuda sama vägivaldseks ja julmaks kui ta esimene abikaasa? Sellega pole ta iialgi nõus.

„Onu, mida sa tegid?” küsis noor uelslane mehelt, keda nad olid Madoc ap Gruffyddiks pidanud.

„Tervitasin su külalisi, sest sind ennast polnud kohal,” vastas vanem mees vähimagi süütunde varjuta. „Korralik esitlemine läks mul leedi ilu nähes üllatusega meelest.” Ta naeratas Roslynnile. „Mina olen Lloyd ap Iolo, Madoci onu. Vastutan Llanpowelli eest, kui Madoc patrullimas käib.”

Lord Alfred jõllitas meest, kes oli neid tervitanud. „Mis uelsi trikid need veel on?”

Õige lord Madoc silmitses lord Alfredit varjamatu halvakspanuga. „Polnud siin mingeid trikke ega pettust. Mu onu käsutab Llanpowellis, kui ma ise ära olen, ja ma arvestan, et ta käitub minu asemel võõrustajana. Kui ta ütleb, et unustas ennast tutvustada, siis on see tõsi. Mingit solvamist polnud plaanis.”

„Oh jaa, lihtsalt eksitus, muud midagi, sest saabusite nii ootamatult,” kinnitas neile vanem mees.

„Onu, ole nii kena ja vala leedile juua,” käskis Llanpowelli noor isand. „Ta näeb pisut kahvatu välja.”

Roslynn polnud nõrkemas ega peapöörituse käes vaevlemas. Kui ta midagi tundis, siis erakordset elujõudu – ja raevukat nördimust. Jälle kord oli üks mees teda petnud ning kuigi seletus näis kahjutu ja usutav, kätkes see sellest hoolimata lugupidamatust.

Kuna ta oli naine ja külaline ning pidi arvestama oma siinolemise põhjusega, ei saanud Roslynn kahjuks oma tõelisi tundeid väljendada, niisiis võttis ta vaikides vastu veinikarika, mille Lloyd ap Iolo talle ulatas.

Noor mees läks tooli juurde ja istus sellele nagu kuningas troonile. „Ma palun vabandust kõigi ebameeldivuste pärast, mida see eksitus võis teile põhjustada,” ütles ta näoga, nagu ei kahetseks põrmugi. „Ehk olete nii kenad ja seletate, miks te Llanpowelli tulite, lord Alfred.”

„Seda ma teha üritasingi,” lõrises normanni aadlimees.

„Olen teie käsutuses, milord,” vastas Madoc ap Gruffydd liialdatud viisakusega.

Roslynn tundis jälle, nagu koheldaks neid põlgusega, ning ta nördimus kasvas veelgi.

Lord Alfred tundis seda ilmselt samuti, ent vastas õukonna silmakirjalikkusega harjunud mehe viisakusega. „Kuningas John on tänulik, et aitasite Wimarc de Werre plaanitsetud mässu nurja ajada.”

Siinkohal tegi lord Alfred pausi, justkui andes lord Madocile aega kuninga suuremeelsuse hindamiseks.

„Ilma ta tänulikkuseta saan ma hakkama,” märkis lord Madoc selle asemel. „Kuidas on lood tasuga, mida mulle lubati?” Ta pilk vilksas Roslynni poole ning huulenurgad kerkisid põlastavas naeratuses. „Kas tahate mulle öelda, et leedi Roslynn ongi see tasu?”

Roslynn punastas, ent talus kindlalt mehe halvakspanevat pilku. „Tegelikult, milord, olen küll.”

Ta sai põgusa rahulduse vaatepildist, kuidas ülbe lord Llanpowell näis sama jahmunud, nagu oli olnud ta ise, teada saades, kes mees on.

„Leedi Roslynn ja ta kaasavara on tõesti teie tasu,” selgitas lord Alfred.

„Kaasavara? Kas ta ütles kaasavara?” küsis Lloyd ap Iolo, kui ta vennapoeg Roslynni vahtis nagu mees, kellele on raske asjaga pähe löödud.

„Ta kaasavara koosneb kaheksast tuhandest margast hõbedas ja kalliskivides, samuti paljudest kaunitest majapidamisesemetest,” lisas lord Alfred.

Madoc ap Gruffydd kargas oma toolilt püsti, nagu oleks see põlema pistetud. „Mulle lubati abi eest raha, mitte naine! Ma ei taha naist, eriti mitte niisugust, kelle on valinud teine mees.”

Lootus sööstis läbi Roslynni. Mees kavatseb keelduda! Ta pääseks järgmisest kohutavast abielust ja kuningas ei saaks teda süüdistada.

Lord Alfred tõusis, raevust peaaegu plekiline. „Kuidas te julgete tagasi lükata…?”

Ta hingas sügavalt sisse ja sai oma vihast võitu. „Mõelge mõistusega, uelslane, enne kui lükkate tagasi selle, mida kuningas John nii suuremeelselt pakub. See on leedi Roslynn ja ta kaasavara või mitte midagi.”

„Ole mõistlik, Madoc,” käis onu peale. „See on hulk raha, see kaasavara, ja sul ongi aeg uuesti abielluda.”

Uuesti?

„Ja kuigi sul üks poeg juba on, oleks rohkem poegi veel parem.”

Tal on poeg?

„Ma ei abiellu ega sigita lapsi ühegi mehe käsu peale,” vastas lord Madoc, „ja ma ei hakkaks ka ühtegi naist endaga abiellu sundima.”

Nagu mõne naise soovid temasugusele mehele üldse midagi loeksid.

„Leedi Roslynni ei sunnita,” ütles lord Alfred naise poole pöördudes. „Öelge talle, mileedi. Öelge, et tulite siia oma vabal tahtel ning abiellute temaga oma vabal tahtel.”

Roslynn oleks palju parema meelega vait olnud ja lasknud neil vaielda, aga kuna tema poole pöörduti, vastas ta, nagu asi oli. „Mind ei ähvardatud, näljutatud ega piinatud, et ma selle ettepanekuga nõustuksin. Siiski pidin ma valima, kas teha nii, nagu kuningas käsib, või jääda tema õukonda, aga ma soovisin väga innukalt sealt lahkuda.”

„Mileedi!” Lord Alfred ahmis õhku, nagu poleks keegi kunagi varem kuninga ja tema õukonna juurest ära minna soovinud.

Roslynn ignoreeris normanni, kes oli ta siia toonud, koheldes teda ainult õige pisut paremini kui kasti või tündrit, ning pöördus uelsi lordi ja ta onu poole. „Oleksin nõus olnud kõigega, kui see oleks tähendanud, et tohin õukonnast lahkuda.

Olen alles noor naine ning ihkan kodu ja lapsi. Tean väga hästi, et reeturi lesena pole ma kellegi jaoks parim valik, niisiis allusin ma kuninga käsule ja lootsin kõige paremat.

Kuid peaksite teadma, milord, et see pakkumine ei lähe Johnile midagi maksma. Kaasavara pole isegi nii suur, kui tõin oma esimesse abiellu. Kõik see raha ja vara sai mu abikaasa omandiks ning konfiskeeriti kuninga heaks, kui ta reetmise eest süüdi mõisteti ja hukati. John ei lisanud omalt poolt midagi. Kuningas saadab mu teie juurde, nagu annaks kerjusele kantud rõivatüki.”

Lord Alfred nägi välja, nagu võiks ta kohe lõhki minna. „Mileedi! See pole…”

„See on tõsi, milord, ja me mõlemad teame seda,” katkestas naine kindlalt. Ta pani käed rüpes kokku, teeseldes muretust, mida päris kindlasti ei tundnud. „Tahan, et seda teaks ka lord Madoc.”

Kui Walesi aadlimees teda silmitses, hakkas ta õhetama, aga mitte piinlikkusest. Madoc oli nägus, ligitõmbav mees, kuigi tal oli tormakas iseloom, õlgadeni ulatuvad juuksed nagu metslasel ning riides oli ta vaid õige pisut paremini kui üks ta sõjameestest.

Selles suhtes oli ta täielik vastand Wimarcile, kes oli kandnud peenimat siidi ja kallemaid kangaid ning pidanud juukseid siledas normanni soengus. Wimarc ei näinud kunagi välja nii, nagu oleks ta just tulnud põrgulikult ratsaretkelt üle nõmmede.

„Ma hindan teie siirust, mileedi,” ütles lord Madoc ja ta huuled kaardusid veidi ning hääletoon oli lepitav, „kuigi te ise ennast alahindate. Teie olete kaugelt parem kui mingi kantud rõivaese.”

See väike vihje naeratusele ja tema väike kompliment ei saanud naist puudutada. Ta sügav hääl ei saanud naist mõjutada. See mees ei saa talle kiusatuseks, ükskõik kuidas ta välja näeb või kõneleb. Roslynn saab võitu endas kerkivatest tunnetest, samasugusest nõrkusest, mis oli ta innukalt kiskunud kurja mehe embusesse. Ja ta ei vasta mehe meelitustele.

„Mis juhtub leediga, kui me ei abiellu?” küsis lord Madoc lord Alfredilt.

„Me läheme mõlemad õukonda tagasi, et teatada Johnile teie keeldumisest,” vastas normann jäigalt.

„Ei, me ei lähe, milord.”

Roslynn oli seda võimalust ette näinud ning juba otsustanud, mida ta peab tegema ja teha saab, kiidab siis lord Alfred selle heaks või mitte. „Teie võite koos mu kaasavaraga minna, lord Alfred, mina aga astun pigem kiriku rüppe kui kuninga õukonda tagasi pöördun.”

Lord Alfred jõllitas teda, nagu oleks ta teinud maailma kõige solvavama ettepaneku. „Aga kuningas…”

„Kuningal ei tohiks põhjust olla kaevata. Tegin, mida ta käskis. Kui lord Madoc mu tagasi lükkab, ei saa kuningas öelda, et ma pole sõna kuulanud. Kui te kardate ilma minuta tagasi minna, öelge Johnile, et langesin melanhooliasse ning ainult tõotus elada Kristuse pruudina võib mu elujõu taastada. Kahtlemata aitab mu kaasavara tagasitoomine leevendada kõiki pettumusi, mida ta võiks tunda.”

Llanpowelli isand istus tagasi oma toolile. „Paistab, et leedi ja mina oleme vähemalt selles punktis kokkuleppele jõudnud. Kumbki meist ei kavatse abielluda ainult sellepärast, et kuningas John seda tahab.”

Lord Alfredi käed tõmbusid rusikasse. „Kas tohin teile mõlemale meelde tuletada, et kunagi pole tark tegu kuninga tahtmise vastu teha?”

„Arvatavasti pole Johnist kuigi tark minu tahtmise vastu teha,” andis lord Madoc vastu. „Ma kahtlen, kas ta saab endale lubada kaotada ühegi mehe sõprust, kellel on liitlased piirimaadel.

Õnneks ei ole ma kuninga kingitust veel tagasi lükanud. Lõppeks on ta ju ilus naine. Julge samuti, sest kui mõned mehed tahavad, et neil oleks vagur naine, siis mina mitte. Mina eelistan naist, kes oma arvamuse välja ütleb, nagu see leedi nii ilmselgelt teeb. Nii et ma võin ta veel vastu võtta.”

Kindlasti ei mõtle mees seda tõsiselt! Kuidas saab ta ühel hetkel kuninga pakkumisele nii järeleandmatult vastu olla, järgmisel hetkel aga nõustuda – kui just mõte kaasavarale liiga ahvatlev polnud, et loobuda.

„Siiski, nagu ma ütlesin, peab leedi olema nõus.”

Mida ta ei ole ega hakkagi kunagi olema, ükskõik kui nägus see mees ongi.

Arvatavasti püüab ta lükata vastutust – ja häbi – Johni plaanide nurjamise pärast tagasi naise kaela.

„See on naeruväärne! Ta on ju kõigest naine!” protestis lord Alfred. „Tal pole õigustki midagi arvata.”

„Minu majas on küll,” vastas lord Madoc. „Noh, mileedi? Mida teie ütlete?”

Sellesse lõksu teda juba ei püüa, nii et kui mees ootas teda jah või ei kostvat, siis ta küll eksis. „Oleme just alles kohale jõudnud,” ütles ta selle asemel. „Kas ma pean kohe vastama?”

„Ei pea,” ütles lord Madoc kohe. „Peaksime mõlemad endale aega võtma, et otsustada, kuidas omavahel sobime.”

Naine juba teadis vastust sellele küsimusele ja kui ta just ei eksinud, siis teadis ka mees.

„Peaksin viivitamata kuninga juurde tagasi pöörduma,” teatas lord Alfred. „Ta tahab, et see asi kähku korda saaks.”

„Tal on kokkuleppe sõlmimiseks kuude kaupa aega olnud, nii et minu arust võib ta veel paar päeva oodata küll,” vastas lord Llanpowell püsti tõustes. „Võite Walesi ilma süüdistada, kui teil on põhjust tarvis, milord. Kui te mind nüüd vabandate, siis peaksin üles otsima oma teenri ja talle tähtsate külaliste saabumisest rääkima. Onu, vaata lord Alfredi ja ta meeste majutamise järele.”

„Jajah, vennapoeg, heameelega!” ütles vanem mees laia naeratusega.

„Bron,” jätkas lord Madoc, „juhata leedi Roslynn magamiskambrisse lõunatornis. Ta tahab õhtusöögini puhata.”

Kuigi Roslynn Llanpowelli Madoci ülbe vabanduse ja sellele järgnenud kiire lahkumise pärast pahane oli, tundis ta üksijäämisest heameelt. Ta vajas omaette olekut ja vaikust, et kaaluda kõike, mis oli sellesse kohta jõudmisest saadik juhtunud.

Ülemine kamber, millesse teenija ta juhatas, oli üllatavalt mugav, kuigi pisut tolmune. Sisustus – eesriietega voodi, väike puust laud, tool ja pesulaud – oli vana, aga korralikult poleeritud. Erksiniseks värvitud linased voodieesriided rippusid pronksrõngaste küljes. Pesulaual polnud ei veekruusi ega rätikuid, mis näitas, et seda ruumi pole viimasel ajal kasutatud.

Võib-olla pandi siia ainult külalised ning lordil oli lossi teises osas mõni peenem kamber.

Ta kõndis kitsa akna juurde ja vaatas välja. Näha oli ainult sisemine lossimüür – mitte eriti suurejooneline vaade.

Teisest küljest oli ta arvatavasti sellest lossist ja valdusest näinud juba kõike, mida tarvis, kuna arvatavasti ei jää ta siia kuigi kauaks.

Kuigi ta ei tahtnud kuningat otsese äraütlemisega vihastada, teeb ta seda, kui peab. Pigem kannatab ta Johni viha, kui abiellub keevalise, arvatavasti vägivaldse mehega, kes muudaks ta haletsusväärseks. Sellist elu on ta üks kord juba elanud; rohkem ta seda ei taha.

Ta kuulis raskete saabaste samme, mis trepist kiiresti üles tulid, ja pöördus ukse poole just siis, kui lord Alfred sisse tormas.

„Pühakute päralt, mileedi,” teatas ta, kutsumata kambrisse marssides, „mõelda vaid, et mul teist isegi kahju oli!”

Ta jäi seisma, käed puusas, ja vahtis talle otsa. „Kes te enda arust õige olete?”

„Ma olen leedi Roslynn de Werre, leedi Eloise ja lord James de Bristoni tütar,” vastas ta, lord Alfredit või tema viha kartmata. Siin, kuningast nii kaugel, oli mehel tema üle väga vähe võimu.

Ta rahulik vastus ei leevendanud lord Alfredi pahameelt. „Mis trikke te teete, mileedi? Terve siiasõidu ajal ei teinud te protestiks piiksugi!”

„Ma ei tee mingeid trikke. Nagu ma juba ütlesin, ei ole ma abielu vastu – ainult õukonda tagasipöördumise vastu, kui lord Madoc mind ei taha. Teate küll, millised mehed on Johni lähikonnas. On siis mõni ime, et ma tagasi minna ei taha?”

Lord Alfred ei vastanud otseselt midagi, kahtlemata sellepärast, et ta teadis, millised mehed on Johni lähikonnas. „Oleksite pidanud oma tunnetest kuningale rääkima.”

Nagu John sellest hooliks. Kuid Roslynn ei öelnud seda. Selle asemel ütles ta: „Ja tema oleks pidanud mulle rohkem Madoc ap Gruffydist rääkima.”

„Niisiis te otsite vabandusi, et mitte teha, mida kuningas tahab?”

„Oleksin pidanud teadma, millise mehega abiellumist mult oodatakse. Paistab, et ta on käreda iseloomuga metslane, kellele pakub lõbu meid lolliks teha. Ja eriti oleks tulnud mulle öelda, et tal on poeg, sest kui peaksin talle veel poegi sünnitama, ei päri need tervet valdust, vaid ainult osa sellest.”

„Kõik lapsed, kes mul on, pärivad ühesuguse osa, välja arvatud tiitel,” kuulutas metslane ise ukselt.

Nii Roslynn kui ka lord Alfred pöörasid ümber ning nägid lord Madocit lävel seismas, käed rinnal risti.

Jumal hoidku, kui palju ta kuulis?

„See on otsus, mille tegin, kui mul veel ühtegi last ei olnud, ja ma pean sellest kinni, kui mind veel lastega õnnistatakse,” jätkas ta kambrisse lonkides. Ta kergitas küsivalt üht musta kulmu. „Kas tohin küsida, mida te leedi kambris teete, milord?”

Lord Alfred ajas ennast täies pikkuses sirgu. „Kuninga esindajana on mul kõik õigused daamiga omavahel rääkida.”

„Ei, minu lossis ei ole.”

Normann poleks saanud rohkem solvatud välja näha isegi siis, kui teda oleks näkku löödud. „Ma olen auväärne mees!”

„Nii te ütlete, aga sõnad ei maksa midagi.”

„Siis kuulake mind,” teatas Roslynn, kelles tõusis viha. „Oli mu kadunud abikaasa kes oli, aga mina olen auväärne naine ning lord Alfredi ja minu vahel pole midagi sündsusetut!”

„Seda ma tahaksin loota.”

„Lord Madoc,” kähvas naine, „kui te tulite siia ainult selleks, et meid solvata…”

„Ma tulin siia selleks, et teiega rääkida, mileedi, soovitavalt ilma kuninga lakei juuresolekuta.”

„Milord!” vihastas lord Alfred ja ta käsi läks mõõga käepidemele. „Ma olen kuninga esindaja ja seega leedi Roslynni eest vastutav. Te ei või leediga omavahele jääda enne, kui olete temaga laulatatud.”

Uelslase kulmud tõmbusid ähvardavalt kortsu. „Kas arvate, et hakkan talle ligi tikkuma?”

Võideldes hirmuga, mida mehe sõnad tekitasid, nägemuste ja mälestustega, mida need äratasid, hakkas Roslynn taganema, sirutades käe pistoda järele, mille oli oma vöö vahele pistnud. See oli väike, aga surmavalt terav, ja ta kasutaks seda, kui on tarvis. Mitte iialgi ei lase ta enam ühel mehel ennast kasutada, nagu too tahab. Mitte iialgi.

„Ta on kuninga kaitse all!” hüüatas lord Alfred, samuti oma mõõga järele haarates.

„Kes, nagu mulle meenub, ise kogu aeg naistele ligi tikub, isegi oma õukondlaste abikaasadele ja tütardele,” vastas uelslane. „Ja miks ei peaks ma seda proovima, kui kavatsete meid paari panna? Leedi ei hakkaks kindlasti vastu, kui prooviksin.”

Jumal aidaku! See mees võib olla isegi hullem kui Wimarc.

Lord Alfred tõmbas mõõga ja astus naise ette. „Ära puutu teda, uelslane. Ta on minu hoole all ja ma kaitsen ta au oma elu hinnaga.”

Ühe hingetukstegeva hetke vältel kartis naine, et asi võib minna hoopideni, kuni lord Llanpowell aeglaselt välja hingas ja ennast raputas, üsna sarnasena suurele hatusele karule, ning ta viha näis hajuvat. „Daami kaitsmine teeb teile au, lord Alfred. Võite oma mõõga ära panna, kuna ta vooruslikkus on minu poolt väljaspool ohtu. Ma pole ennast kunagi ühelegi naisele vägisi peale sundinud ega tee seda iialgi.

Kahjuks leidsin, et on peaaegu võimatu öelda, kas üks normann on auväärne või mitte. Nüüd olen ma kindel, et teie olete.”

Roslynn tõukas lord Alfredi kõrvale. „Kas see oli mingi proovilepanek, te Walesi molkus, et kindlaks teha lord Alfredi au… või minu oma?” nõudis ta, viha pärast tervest kehast värisedes. „Arvatavasti lootsite mind lord Alfredi käte vahelt tabada, et oleks parem mind tagasi lükata ja kuningalt paremat tasu nõuda? Kuidas teil küll ei vedanud, et teie plaan luhta läks, sest mina hindan oma au sama kõrgelt kui mõni mees.” Ta näitas ukse poole. „Välja!”

Mees kergitas kulmu, kuid rohkem ei liikunud.

„Välja!” kordas naine jõuliselt ning, kui mees ikka veel ei liikunud, tõmbas vöö vahelt pistoda.

Kahe pika sammuga hüppas lord Llanpowell üle põranda ja haaras tal käsivarrest. Ta nägi välja nagu raevunud jumal, vihasem, kui naine eales mõnda meest näinud oli, vihasem isegi kui Wimarc, kui ta kinni võeti. Roslynn karjatas kabuhirmus ja väänles eemale, kaitstes teise käega pead, sest ootas rasket lööki, vandumist ja jalahoope.

Selle asemel kuulis ta mehe häält, vaikset ja pinevat, kindlat ja ühtlast, kui mees ta lahti lasi. „Ma ei kavatse teid lüüa, mileedi, kuigi te tõmbasite relva ja mul on täielik õigus ennast kaitsta, isegi naise eest.”

Kuigi naine polnud teda varem kohanud, tundus mehe hääl siiras olevat, ning Roslynn surus oma hirmu maha. „Tõmbasin noa sellepärast, et ma ei lase enam mitte kunagi mõnel mehel ennast vägisi võtta.”

Lord Madoci silmad välgatasid üllatusest, siis kahjutundest, nagu oleks Roslynn vaene, haletsusväärne olevus.

„Mind ei vägistanud mõni võõras,” kiirustas ta seletama. „See polnud varas ega kurjategija, kes mind ründas. See oli mu abikaasa. Meie voodi oli ainult tema mõnude jaoks, mitte kunagi minu.”

Lord Alfred lahvatas näost punaseks. „Kui ta oli teie abikaasa, oli tal õigus…”

„Jätke meid omavahele, milord,” käskis lord Madoc. „Ma tahan selle leediga nelja silma all rääkida ja ma ei puutu teda.”

Roslynn nägi, et see lubadus on tõsi, nendest sügavatest pruunidest silmadest, mis tundusid paljastavat iga tundevälgatust. See võis olla ka tema üks ja ainus võimalus oma vabadus kindlustada. Sellepärast kasutab ta seda võimalust ning kui ta on neid silmi usaldades eksinud, siis on tal endiselt ta pistoda.

Lord Alfred ei tahtnud kuidagi lahkuda. „See on kõige…”

„Milord, palun teid,” käis Roslynn peale.

Lord Alfred pistis mõõga tuppe. „Hea küll, ma lähen, kuid võtke teadmiseks, milord. Mind ei saa ootamas hoida nagu ketikoera. Kahe päeva pärast lähen ma tagasi õukonda kas leedi Roslynniga või ilma temata. Igatahes, kui seda abielu ei sõlmita, siis võite kindlad olla, et mina selle eest ei vastuta!”