Читать книгу Kelmide abielu - Margaret Moore - Страница 6

Cumbria, Põhja-Inglismaa, aastal 1814

Sir Develin Dundrake tõusis oma maamaja kabineti kirjutuslaua tagant vandesõnu pomisedes järsku püsti. Ta sammus üle tammepaneeltahveldisega toa terrassile avanevate klaasusteni, jälgides hämmeldunult üksikut naist, kes marssis mööda munakiviteed Dundrake Halli poole. Otsustades tema inetu riietuse ja kindlameelse oleku põhjal, pidi naine olema keegi kohalik sehkendaja, kes on nõuks võtnud paluda heategevuslikku annetust. Miks muidu söandaks selline olevus jahedal ja udusel sügishommikul seda teekonda ette võtta? Ja kas ta siis ei teadnud, et härrastemajale tuleb ligineda aia poolt?

Ükskõik kes naine oli ja mida ta soovis, polnud Develinil tuju lasta end ahistada võimukal naisterahval, olgu tolle ettevõtmine nii üllas kui tahes. Ta oli juba andnud märkimisväärseid rahasummasid heategevusasutustele, mille oli ise valinud, ja ta polnud juba mitu ööd korralikult maganud.

Develin vaatas uuesti välja, et näha, kus naine on – ning peaaegu võpatas ehmatusest. Naine seisis täpselt terrassiuste taga ja vaatas Develini kabinetti nagu kummitus.

Üllatavalt noor ja mitte just eriti inetu kummitus, hoolimata tollest jubedast sõnnikukarva mantlist ja loppis õlgkübarast.

Develin sammus uste juurde ja tõmbas need lahti. „Kes te olete ja mida te tahate?“ nõudis ta.

Noor naine astus üllatusest ahhetades sammukese tagasi, tunnistades nii Develini üleolekut, või nii too arvas, kuni naise mitte päris ilutule näole ilmus kindlameelne otsustavus. Tema kaarjad pruunid kulmud tõmbusid tinahallide silmade kohal kipra, kitsa nina sõõrmed läksid puhevile ja täidlased huuled tõmbusid kriipsuks, enne kui ta vastas ootamatult tugeval häälel: „Tere hommikust, Sir Develin. Ma eeldan, et te ikka olete Sir Develin Dundrake.“

„Külalised peaksid sisenema eesuksest,“ vastas Develin, püüdmata pisutki olla viisakas või vastata otsekoheselt naise küsimusele.

„Kas mul on au kõnelda Sir Develin Dundrake’iga?“

Kas naise hääles oli pilget? „Jah, mina olen Sir Develin,“ vastas ta napilt ja veidi viisakamalt. Kui naine oli siin heategeval eesmärgil, oli Develinist vale olla ebaviisakas, isegi kui naine ei järginud etiketireegleid.

„Ma palun vabandust, et ei sisenenud peasissekäigust,“ vastas noor naine toonil, milles polnud ei süümepiinu ega kahetsust. „Ma kavatsesin kõndida maja ette, enne kui teid silmasin. Arvestades, et mul on teie juurde asja väga isiklikus küsimuses, otsustasin, et see poleks vale, kui kõnelen teiega otse ja eraviisiliselt.“

Kahtlemata oli naine nii otsustanud. Ta näis olevat tulvil üksnes otsustavust ja see ei tulnud talle paraku kasuks. Develini isa oli samuti olnud otsusekindel. Ja mis puutus isikliku loomuga asjusse, siis Develin polnud eales varem seda naist näinud, selles oli ta kindel. Ta mäletaks neid suuri silmi ja täidlasi huuli, kui muud mitte.

Naises oli siiski midagi tuttavlikku...

„Kas ma võin sisse tulla?“ küsis ta. „Või kui te jääksite pigem sinna, kus olete, siis pole ma vastu. Siiski pean ma teiega, Sir Develin, täna kõnelema ja ma teen seda kas teie aias või teie majas.“

Ükskõik kui kindlameelne too naine ka oli, võiks Develin lasta ta hõlpsalt oma valdustest ära viia ja süüdistada ka loata sinna tungimises.

Ometi ei teinud ta seda. See, mida Develin tegi, üllatas teda siis ja alati hiljemgi. Ta tegi terrassiukse laiemalt lahti ja astus kõrvale, et lasta naisel siseneda.

Noor naine astus Develini kabinetti ja jäi seisma marmorkamina ette. Selle kohal rippus Develini isa portree ja naine silmitses seda justkui lummatuna. Sir Randolf Dundrake’i oli maalitud istuvana kirjutuslaua taga, mis ikka veel valitses seda tuba; tema üks käsi oli tõmbunud rusikasse, teine lebas raamatul, ehkki ta polnud lugenud ühtegi raamatut pärast seda, kui oli umbes kolmkümmend aastat enne portree maalimist kooli lõpetanud. Ainuke taust portreel oli tume kardin, mis tõi Sir Randolfi kahvatu karmi näo maskina esile. Tema mustad juuksed olid tihedad nagu ta pojalgi ja kõrgelt laubalt üle pea kammitud. Tal olid samasugused pruunid silmad ja jõuline lõug nagu ka ta pojal, ent tänu jumalale polnud Dev pärinud isa kitsaid huuli ja laia nina.

Noor naine pöördus Develini poole. „See pole teie.“

„Ei, ei ole,“ kinnitas Dev, mõeldes, kas peaks kõlistama ülemteenrile. Võib-olla oleks targem, kui ruumis on veel keegi.

Develin hakkas kellanööri poole minema.

„Mina olen leedi Theodora Markham.“

Tule jumal appi! Püüdes rahustada oma äkitsi kiiresti põksuvat südant, hingas Dev sügavalt sisse ja keeras end aeglaselt kannal ringi, et naisele otsa vaadata. „Kuidas, palun?“ lausus ta.

Dev oli kuulnud naist nii selgesti, nagu oleks too seisnud otse tema kõrval, kuid ta vajas mõtlemisaega.

„Ma olen Sir John Markhami tütar. Olen kindel, et teile meenub see nimi. Mu isa kaotas tublisti raha, kui mängis teiega kaks nädalat tagasi Londonis kaarte.“

Või kas meenub see nimi? Develin ei suutnud unustada ei seda ega Sir John Markhami ennast. Dev oli enam kui korra teinud ettepaneku mäng lõpetada, kuid Sir John oli peale käinud, et nad mängiksid edasi isegi pärast seda, kui ta hakkas kaotama ja läks koguni nii kaugele, et nimetas Devi viletsaks kaotajaks ja argpüksiks, sest too tahab lõpetada. Nad olid mänginud edasi, kuni Sir John oli kaotanud kogu raha, mis tal kaasas oli, ja oli kirjutanud Devile mitu võlatähte. Mäng oli viimaks lõppenud, kui Dev oli taibanud, et too mees pole kunagi valmis lõpetama. Eirates Sir Johni hoogustuvaid põlglikke märkusi, oli ta lõpuks kaardilauast minema jalutanud.

Tollest ööst saadik oli Dev pooleldi oodanud, et Sir John ilmub tema ukselävele, et võla tasumiseks aega juurde paluda. See oleks olnud piisavalt halb, aga saata enda asemel naissoost sugulane, isegi väliselt nii külmavereline nagu see siin, oli kaabaklik tegu.

Praegu aga oli siiski küsimus selles, kuidas peaks Dev toimima selle otsekohese sugulasega?

Enne kui Dev mingi järelduseni jõudis, kõneles naine uuesti, hääletoon ikka sama jõuline. „Tegelikult, Sir Develin, kaotas ta kõik oma allesjäänud rahalised vahendid, välja arvatud väga väike summa, mis oli tol hetkel minu valduses.“

Ehkki uudis oli soovimatu ja masendav, maadles Dev sellega, et hoiduda süüdlaslikust ilmest oma näol. Lõppude lõpuks polnud tema süü, et too mees jätkas oma õnnega mängimist, või nii oli Dev endale sada korda öelnud. „Tema valik oli mängida.“

„Ma ei tea, kas „valik“ on just täpne sõna, mida kasutada,“ vastas leedi Theodora. „Ma saan aru, et tõenäoliselt pole teile teada, et ta oli mõne aja eest perekonna mõisa maha müünud, nagu ka kogu lauahõbeda ning hobused ja tõllad, et maksta oma hasartmänguvõlgasid. Ainus, mis meil alles oli, olid mõned rõivad ja see raha, millega ta mängis tol õhtul, kui ta teile kaotas. See oli tema viimane varandus, välja arvatud see väike summa, mis oli minu käes, nagu ma mainisin.“

„Kas te tulite siia, et paluda mul ta võlgadest vabastada?“ küsis Dev, leides, et see oli lihtsaim viis naise ja oma süümepiinadega toime tulekuks. „Või tulite ehk uut laenu paluma?“

Leedi ilme oli pead raputades sama karm kui Sir Randolphil. „Sir Develin, ma pole kerjus.“

Develini kulm tõmbus segaduses olekust kipra. „Miks te siis tulite? Kui tulite mind nuhtlema ja minuga tõrelema, võite end sellest vaevast säästa. Ma andsin teie isale iga võimaluse mängust lahkuda.“

Naine punastas lõpuks, siiski püsis tema vankumatu pilk Develini näol. „Ometi juhtus nii, et teie saite mu isa viimaste veeringute omanikuks.“

Develinile turgatas pähe kohutav mõte. Mehed olid üksteist tapnud ka väiksemate summade pärast. „Miks teie isa siin pole?“

„Ta sõitis laevaga Kanadasse.“

Devi valdas kergendus ja ometi... „Ilma teieta?“

Õhetus leedi näol tugevnes. „Ta tundis liiga suurt häbi, et mulle oma plaanidest rääkida. Ta jättis maha kirja, milles selgitas, miks ta oli võtnud meie viimase raha ja sõitnud laevaga Halifaxi.“

„Armas jumal, ta ei jätnud teile midagi!“ hüüatas kohkunud Develin.

Leedi Theodora otsustav ilme naasis ja ta ajas oma saleda selja sirgu. „Ta jättis mulle mu nime ja mu uhkuse, Sir Develin, ning lootuse, et ta tuleb lõpuks tagasi. Olgu sellega kuidas tahes, ma ei tulnud siia arutama oma isa hiljutisi tegusid. Mul on äriettepanek.“

Äriettepanek? See oli sama ootamatu kui leedi kohaleilmumine.

„Kaunis suur osa summast, mille teie mu isalt võitsite, pidi saama minu kaasavaraks,“ jätkas leedi kärmelt, andmata Devile võimalust teda kas märkuste või küsimusega katkestada. „Ma teen ettepaneku, et kuna teie saite mu kaasavara endale, võtate nüüd ka pruudi.“

Dev oli korra varemgi hingetuks jäänud. Praegu tundis ta end täpselt samamoodi. „Mis te ütlesite?“

„Ma ütlesin seda, et kuna teil on kaasavara, peaksite võtma ka pruudi.“

Dev ei suutnud ikka veel uskuda, et oli naisest õigesti aru saanud. „Mida te täpselt silmas peate?“

Leedi Theodora vaatas teda endiselt nonde tõsiste hallide silmadega ja kõneles tollesama range otsustavusega. „Sir Develin, ma pean silmas seda, et te peaksite minuga abielluma.“

„Abielluma?“

„Jah,“ kinnitas naine. „Mul on vaja kodu ja teil on vaja abikaasat. Te olete peaaegu kolmekümneaastane, Sir Develin, jõukas, aadliseisusest ja nägus. Kuna te ei ole veel naist võtnud, siis järeldan, et naudite vabadust teha seda, mida soovite ja millal soovite ning kellega soovite.

Aga seetõttu, et olete jõukas, aadliseisusest ja nägus, olete te ka iga Inglismaa abiellumishimulise noore leedi ja tema ema sihtmärk. Kui te minuga abiellute, saate vastutasuks teie võimaldatava mugavuse ja turvalisuse eest abikaasa, kes juhib majapidamist ja säilitab teie seltskondliku staatuse. Minu perekond võis küll vaesuda, kuid see pole alati nii olnud. Ma olen saanud korraliku hariduse ja tean, mida oodatakse baroneti abikaasalt. Ma kingin teile ka vabaduse toimetada seaduse piirides nii, nagu tahate. Ma ei hakka küsima, kus te käite või mida te teete või kellega te seda teete. Lühidalt: minul on mugav muredeta elu ja teie võite elada muretut süütundeta poissmeheelu, ilma et teid ahistaks abikaasa või teised abiellumismõtetega naisterahvad.“

Dev suutis vaid hämmeldunult pärani silmi vahtida. See jultunud, ent kahtlemata tõsine maitsetult riietatud noor naine, kes seisis Develini ees, oli äsja teinud kõige pöörasema ettepaneku, mida ta eales kuulnud oli, ning Dev oli omal ajal kuulnud nii mõndagi pöörast ettepanekut. Muidugi oli naise ettepanekus teatavat loogikat... kuid see oli siiski pöörane ega tulnud kõne allagi. „Te teete kindlasti nalja,“ lausus Dev viimaks.

„Kinnitan teile, et mõtlen seda üsnagi tõsiselt,“ vastas leedi Theodora endise rahuliku otsustavusega. „Rahatu naisena on minu võimalused piiratud. Võiksin saada guvernandiks või õpetajaks või mõne leedi seltsidaamiks, kuid mõtlesin, et kõigepealt vaatan, kas te võtate vastutuse selle eest, mida tegite, niisugusel moel, mis vabastab teid ka mõnedest raskustest.“

Sellal kui naine kõneles, õnnestus Devil oma meelerahu tagasi saada. „Mina ei toonud teie isa sinna mängupõrgusse ega sundinud teda kaarte mängima ja mina pole see, kes jättis teid vaesusse, nii et selles mõttes on minu südametunnistus üsna puhas,“ vastas Dev, isegi kui see polnud... päris nii.

Ehkki Develin tundis mõnel määral kahetsust tol ööl juhtunu pärast, ei kavatsenud ta end eluks ajaks siduda selle kummalise naisega.

Või nii ta endale kinnitas, kuni talle meenus viimane ball, kus ta oli osalenud, ja naised, kes olid jälginud teda nagu hiirt varitsevad kassid. Develini vastumeelsus vähenes veelgi, kui ta meenutas lõksu, mille võis olla talle seadnud Scane’i hertsogi tütar.

Leedi Theodoral oli õigus Develini praeguse elu teatud osade kohta. Ja milline muu tema tutvusringkonda kuuluv aadlidaam laseks Devil pärast laulatust tegutseda nii, nagu talle meeldib?

Mitte kedagi ei tulnud pähe.

Hoolimata selle naise ettepaneku teatavast meeldivusest, oli veel midagi, millega too ilmselt polnud arvestanud. „Oletame, et ma võtan selle pöörase ettepaneku vastu, ent kuidas jääb lastega, leedi Theodora? Kas te olete oma plaanides ka seda arvestanud? Ma tahan pärijat ja vähemalt üht last veel.“

Kui Dev oli arvanud, et avastas naise kaitsekilbis prao, siis see, kuidas too ajas pea kuklasse ja lõua ette, tõestas, et ta eksis. „Sir Develin, ma ei ole võhikust koolitüdruk. Ma teen, mida mult nõutakse.“

„Nõutakse? See on vaevalt küll meelitus,“ märkis Dev kiretult.

Leedi Theodora kergitas kulmu. „Minu arusaamise järgi vajate teie väga vähe meelitamist.“

Develin ei tundnud piinlikkust ega häbi oma loomulike himude pärast. „Mulle meeldivad magamistoa naudingud ja ma pean neid õigeks.“

„Pole vaja end õigustada,“ vastas naine. „Nagu ütlesin, teen ma seda, mida teie abikaasalt nõutakse ja loodan, et teie teete, mida nõutakse mehelt. Kõik muu, mida te teete, on teie enda asi.“

Develin astus aeglaselt lähemale. „Eeldusel, et ma nõustun selle hämmastava ettepanekuga.“

Theodora noogutas. „Jah, eeldusel, et te nõustute.“

„Ma ehk võiksingi,“ pomises Dev, enne kui tõmbas naise oma embusse ja suudles teda otse huultele.

Üllatunud ja jahmunud Thea tahtis vaistlikult kohe eemale tõmbuda ja anda Sir Develinile kõrvakiil... ainult et see polnud karm, nõudlik ega karistav suudlus. See oli katsetav, õrn ja ahvatlev. Ja tema oli tulnud siia, et paluda sel mehel temaga abielluda.

Veelgi enam, mees, kes teda suudles, oli Sir Develin Dundrake. Nende tumedate silmade, peene nina ja jõulise lõuaga oli ta kõige nägusam mees, keda Thea eales näinud oli. Ta teadis ka, et tolles mehelikus kehas peitus lahke süda, hoolimata sellest, mis oli juhtunud Thea isaga.

Develini vastu naaldudes paotas Thea huuled ja laskis mehe keelel oma suhu libiseda, taganemata isegi siis, kui Develini käsi libises mööda ta külge üles mantli alla, et võtta pihku ta rind. Selle asemel hoidis ta meest veel lähemal, libistades kätega üle ta selja ja tunnetades lihaste mängu läbi mustast kalevist kuue. See oli asi, millest Thea oli unistanud sestsaadik, kui oli Develini mitu kuud tagasi esmakordselt näinud.

Ometi oli tõelisus veelgi vapustavam, nagu ka Develin oli lähedalt isegi veel parema välimusega. Varem oli Thea teda vaid kaugelt näinud. Siin, oma muljetavaldavas majas, kandes neid peeneid hästi istuvaid pükse, särki, kuube ja asjatundlikult seotud kaelasidet, tumedad lainelised juuksed kergelt sassis, justkui oleks ta alles äsja ärganud, oli Develin täiusliku mehe täiuslik näidis.

Develin katkestas suudluse ja tõmbus tagasi, tähelepanuväärselt nägusal näol kummaline ilme.

Mis see oli? Üllatus? Segadus?

Seejärel ta naeratas, muie oli kelmikas, ühtaegu lõbus ja võrgutav. „Ma hakkan hindama teie ettepaneku häid külgi, mileedi.“

Thea hakkas hindama seda, et hoolimata oma elavast kujutlusvõimest polnud ta tolleks suudluseks ega ka sellest tärganud ihaks valmis olnud.

„Kui ma peaksin nõustuma,“ jätkas Develin, „millal ja kus me abiellume? Ma eeldan, et te olete sellegi välja mõelnud.“

Theal läks hetk aega taipamaks, et Develin nägi välja ja ka kõlas nii, nagu ta kaaluks tõsiselt tema ettepanekut – see oli miski, mida Thea oli vaevalt söandanud loota. Püüdes oma väärtuslikku enesekontrolli tagasi saada, lausus ta: „Te peaksite kohtuma minuga homme varahommikul küla võõrastemajas. Sealt saame minna Gretna Greeni ja kohe abielluda.“

„Või nii. Kuidas peaksin ma teie arvates selgitama oma ootamatut põgenemist naisega, kellega ma pole kunagi varem kohtunud?“

Theal oli vastus ka sellele. „Mind kasvatati Iirimaal enne seda, kui mu isa raha kaotas. Minu teada olete seal varasemalt reisinud, nii et te võite öelda, et kohtusime Dublinis. Ja minu perekond on DeBretti mõjukate isikute nimistus kirjas, kui keegi peaks vaevuma järele vaatama.“

Sir Develin läks jalamaid riiuli juurde, mis oli range, julmailmelise mehe portree kõrval. Ta tõmbas sealt ühe raamatu välja ja lehitses seda, enne kui vedas sõrmega üle leitud lehekülje. „Ah jaa, siin te oletegi või vähemalt teie perekond.“

Dev sulges raamatu ja pani selle riiulile tagasi. „Ma tunnistan, et olen üllatunud, et olete valmis abielluma mehega, kellega te eales varem kohtunud pole.“

„Loomulikult tegin ma enne siiatulekut järelepärimisi,“ vastas leedi Theodora tõsimeeli. „Ükskõik kui masendav mu olukord ka poleks, ei ole mul soovi siduda end paadunud hasartmänguri või lakkekrantsi või kiimakotiga. Te mängite harva, te ei joo ülemäära ning kuigi teil on olnud mitu suhet erinevate naistega, ei ole te süütute tütarlaste võrgutaja. Te pole ka moenarr.“

Ja kui te jalutate mööda tänavat, liigute te nagu sõdalasest prints, mõtles Thea, ent ei öelnud seda.

„Te olete tõesti teinud järelepärimisi. Aga võib-olla pole minul soovi abielluda naisega, kellega ma alles äsja kohtusin.“

„Te olite just äsja kohtunud mu isaga tol õhtul, kui võitsite kogu tema raha.“

„Abielu on vaevalt küll õnnemäng.“

„Kas pole siis?“ vastas leedi Theodora. „Kui hästi teie arvates tunneb enamik teie seisusest mehi neid naisi, kellega nad abielluvad – tõepoolest tunneb neid? Kas nad mitte sagedamini ei abiellu sugupuusid aluseks võttes ja ühistel koosviibimistel sõlmitud pealiskaudse tutvuse põhjal?“

Develin silmitses naist pika pilguga, seejärel heitis pilgu portreele, enne kui vaatas uuesti Theale otsa. „Paistab, et te olete kõigele mõelnud.“

Ka Thea oli nii uskunud, kuni oli päriselt Sir Develiniga kahekesi jäänud ja temaga suudelnud. Nüüd olid tema närvid peaaegu katkemiseni pingul. Kui see vestlus kestaks veel palju pikemalt, võiks ta närvid tõeliselt üles öelda, nii et ta otsustas kohe asja tuuma juurde asuda. „Sir Develin, kas me siis abiellume või mitte?“

Devi nägu läks aegamisi naerukile, nagu oleks tal vastamiseks aega maa ja ilm. „Kindlasti lubatakse mul järele mõelda. Lõppude lõpuks ei juhtu seda ju iga päev, et mulle tehakse abieluettepanek. Tegelikult on see esimene.“

Develini olek, mis oli nii lõbus kui ka üleolevalt armulik, haavas Thea uhkust ja äratas ka viha.

„Teile, Sir Develin, võib see olukord olla ülimalt naljakas,“ vastas ta, „kuid ma kinnitan teile, et mulle on see väga tõsine. Kui te ei saa mulle täna vastata, siis pean ma seda keeldumiseks.“

„Pole vaja olla nii kärsitu ja vihane,“ lausus Develin, kelle nägu muutus sama süngelt tõsiseks nagu portreel oleval mehel. „Te peate möönma, et mul on õigus saada veidi aega teie pakkumise kaalumiseks.“

Thea valmistus Develini keeldumiseks ja selleks, mida ta ütleb, kui mees nii teeb.

„Ma olen nõus.“

Thea huuled paotusid ja tema silmad läksid hämmeldusest pärani. „Olete nõus?“

Develin noogutas ja Theale oli veel suuremaks üllatuseks mehe pruunides silmades olev sära, mis võis olla lõbusus. „Olen küll,“ lausus Develin nõustuva noogutusega. „Ma kohtun teiega homme hommikul Dundrake’i külas Maiden’s Armsi võõrastemajas, nagu te ette panite. Üsna kohane antud olukorras, kas pole? Praegu aga arvan, et peaksite õhtusöögile jääma.“

Segaduse, ülima rõõmu ja kergendustunde vahel hõljudes, kartes, et Develin võib meelt muuta, kui ta kauemaks jääb, raputas Thea kiiresti pead. „Ei, tänan teid. Ma pean asju pakkima,“ vastas ta rutakalt terrassiuste poole liikudes.

„Lubage ma kutsun teile tõlla. Täna on jalutamiseks kohutav ilm.“

Thea pöördus vastamiseks pooleldi ringi, käsi juba ukselingil. „Tänan, ei. Mul pole midagi jalgsi mineku vastu. Ma naudin jalutamist. Võõrastemaja pole kaugel ja ma olen ilmselt juba pooleldi kohal, kuni tõld valmis saab.“

Enne kui Develin sai veel sõnagi lausuda, oli Thea uksest väljas ja kõndis üle terrassi nii kiiresti, kui tema väärikus lubas, kuni jõudis aeda viivate trepiastmeteni. Siis andis tema väärikus alla elevil kergendustundele ja ta pistis kõige ebadaamilikumalt jooksu.

Kui ta oli juba pügatud hekkidega aiast väljas ja jõudis Sir Develini mõisa piiravasse looduslikku metsa, peatus ta, et hinge tõmmata ja toetas end iidse tamme vastu, kus teda mõisahäärberist näha polnud. Tollest väga suurest häärberist oma kivist nikerdiste ja tolle puitpaneelidega toaga, mis näis kehastavat hoones elavat iidset ja kõrgest soost perekonda.

Kuid Thea ei mõelnud aiast ega majast või maja sisustusest ega ka metsast.

„Ta oli nõus!“ sosistas Thea, suutmata päriselt uskuda, mis oli äsja juhtunud. „Ta oli nõus!“

Thea abiellub aadlitiitliga rikka mehega. Ta ei ela enam ealeski vaesuses ega kannata puudust, külma ega nälga. Mis veel parem, Thea ei pidanud abi otsima plaanist, mis tal oli valmis, kui Sir Develin oleks keeldunud.

Ja Develin oli teinud rohkem kui vaid nõustunud. Thea pani sõrmed huulile, mida mees oli nii kirglikult suudelnud. Paistis, nagu oleks Develin pidanud teda tõesti ihaldusväärseks ja kui Thea mõtles nende pulmaööle...

Poleks tark sellele liiga palju mõelda, sõnas Thea endale, kui tõukas end puust lahti ja jalutas kärmesti küla poole.

Lõppude lõpuks võis Develin ju meelt muuta.

Kui Develin terrassiusteni jõudis, oli leedi Theodora kadunud hommikuuttu nagu mingi haldjas või mõni muu üleloomulik olend.

Võib-olla ta oligi see, mõtles Develin kõrvale pöörates. Kujutluspilt, mille oli esile mananud tema süü- ja kahetsustunne. Või ehk tundis ta seda segadusesoleku ja erutuse sulamit, sest ta polnud eales varem kohanud vapramat ja otsusekindlamat naist või sellist naist, kes suudleb nii ohjeldamatu ja loomuliku kirega.

Develin sammus laua juurde, millel seisid brändipudel ja klaasid ning valas endale märjukest. Nüüd, kui Sir Johni suurte hallide silmade ja segavalt ahvatlevate huultega tütar polnud enam siin, sai ta kindlasti arukamalt asja üle mõelda.

Leedi Theodoral oli õigus selles, et Develin tunneb, nagu oleks ta poevitriini välja pandud. Asi oli jõudnud staadiumi, kus ta kartis minna ballidele ja pidudele. Ka Theodora teised abiellumist toetavad argumendid olid mõistlikud. Ja kui paljudele meestele pakuti võimalust olla abielus ja ikka elada poissmeheelu?

Theodora ootamatu, vaieldamatu kirglikkus kõneles tema kasuks. Ta oli reageerinud ehtsa ihaga, mis suurendas Develini oma, mitte aga õpitud kergusega nagu tema endised armukesed.

Ent mida ütleksid Develini sõbrad ja ülejäänud peenem seltskond, kui ta ilmuks nende ette mõrsjaga, keda keegi ei tunne ja keda paljud ei peaks ilusaks? Nad ei pruugi tingimata märgata tema säravaid nutikaid silmi, nõtket ja vormikat keha ega pehmeid täidlasi huuli.

Develini advokaat mõtleks kindlasti, et ta on aru kaotanud ja kohale kutsutaks arst.

Develin heitis jälle pilgu isa portreele kamina kohal. Too ülikriitiline härrasmees oleks visanud leedi Theodora majast välja ja õssitanud koerad talle kallale kohe, kui too avaldas, kes ta on. Isa poleks kröömikestki liigutanud see meeleheitlikult igatsev pilk, mis oli ilmunud leedi Theodora suurtesse särasilmadesse, kui ta ootas Develini vastust oma ettepanekule, see pilk ei koputanud üksnes Develini autundele, vaid liigutas ka tema üksildast südant.

Develin jõi veel ühe napsi, seejärel sammus terrassiuste poole ja vaatas uuesti vihmamärga aeda. Sel aastaajal lilled ei õitsenud, nii et ainsa roheluse moodustasid korralikult pügatud hekid, seedrid aiapiirdena ja eemalt paistev mets. See oli nagu tema elu – ta vaid oleskles, oodates samal ajal kevade- ja suvesoojust.

Sellised kummalised mõtted kõrvale tõrjunud, kaalus Develin, mida peaks tegema. Leedi Theodoraga abiellumine leevendaks süütunnet, mida ta oli endaga kandnud sellest ajast alates, kui laskis oma uhkusel ja vajadusel iga hinna eest võita hoida teda mängulaua ääres, hoolimata Sir Johni kasvavast paanikast ja meeleheitest.

Aga kas Develin pidi maksma tolle vea eest, sidudes end naisega, keda ta ei armastanud ega isegi tundnud?

Las leedi Theodora hoolitseb ise enda eest. Ta paistis selleks piisavalt võimeline olevat.

Lõppude lõpuks, nagu Dev oli märkinud, oleks leedi isa võinud mängulauast lahkuda. Develinil polnud tema ees kohustusi, polnud eales olnud ega pruugi kunagi olla.

Ainult et...

Develin oli nõus olnud.

Ja liisk oli langenud, ehkki mitte sel hommikul, kui ilmus välja leedi Thea ja tegi tolle ootamatu ettepaneku. Develin oli ise otsustava sammu teinud tol ööl, kui mängis kaarte Sir John Markhamiga.

Ja pettis kaardilauas.