Читать книгу Kelmide abielu - Margaret Moore - Страница 7

„Kas ma võin teile midagi tuua, preili? Võileiba? Võib-olla tassikese teed?“ küsis teenijatüdruk Thealt järgmisel hommikul, kui too istus võõrastemaja pearuumis akna juures, mis avanes õue.

Pearuum ise oli avar ja mugav, siin olid laiad istmed ja kaminas põles tuli – õdus, kui ei pidanud ärevalt ootama, et teada saada, missugune tulevik on ees. Või kui sa polnud uudishimulike pilkude ja sosistamise sihtmärk, nagu oli olnud Thea sellest saadik, kui saabus kaks päeva tagasi tõllaga Londonist, üksi ja vaid väikese reisikotiga. Kindlasti tekib rohkem jutte, kui saabuks Sir Develin ja Thea lahkuks koos temaga.

„Ei, tänan teid,“ vastas Thea priskele noorele naisele. Teenijatüdruku juuksed olid keeratud lohakasse krunni. Tema kleit ja põll olid siiski puhtad ja kenad.

Thea oli rõõmus, et tal oli nii palju kogemusi, kuidas näoilme rahulik hoida. See võime oli talle mitme aasta jooksul kasulikuks osutunud asjaajamises vihaste kaupmeeste ja majaomanikega ning olnud üsna mõjuv kuulujuttude või uudishimulike inimeste järjepidevate küsimuste ohjeldamisel.

Noor naine nookas tuleaseme poole. „Võib-olla tahaksite hoopis tule äärde istuda?“

Thea raputas pead. „Tänan, ei.“ Ta eelistas jääda sinna, kus oli ja jälgida õue saabuvaid tõldu.

„Me ei oota veel mõnda aega ühegi postitõlla saabumist,“ märkis teenijatüdruk. „Te ju ootate postitõlda? Et minna tagasi Liverpooli? Või ehk Londonisse?“

Thea ei kavatsenud talle öelda, kuhu minek teda ootas. Lõppude lõpuks polnud ta selles isegi kindel. Hoolimata sellest, mida Sir Develin oli eelmisel päeval öelnud, ei pruugi ta sõna pidada.

Kui Thea ei vastanud, kortsutas teenijatüdruk kulmu, kehitas siis õlgu ja läks õnneks minema, jättes Thea jälgima tegevust hoovis. Ehkki päeva algus oli jahe ja udune, oli hoovis juba sagivaid tallipoisse ja teenreid, kes puhastasid talle või pesid munakivisillutist, täitsid joogiküna või tõid kööki puid. Kõrvalhoonest, mida Thea pidas pesuköögiks − otsustades hiigelsuurte pesukorvide põhjal, mida viisid sinna tugevate käsivartega teenijatüdrukud −, immitses uksest auru iga kord, kui see lahti tehti. Saabus veovanker, mis oli täis kogukaid piimapütte ja mis laaditi maha piimaköögi juures, milles võis näha vähemalt üht noort naist võid valmistamas. Järgmisena saabus kalakaupmees mitme korvi mageveekalade ja angerjatega. Põlle sisse käsi pühkiv kokk tuli välja, et hinnata tema pakutavat.

Siis, kui Thea hakkas uskuma, et Sir Develin muutis kindlasti meelt, veeres hoovi läikivmust landoo, mida vedas neli ilusasti tõllaga sobivat valget hobust. Tumerohelises livrees kutsar peatas oskuslikult sõiduki. Kui ta tuli oma istmelt alla ja avas ukse, langes Theal kivi südamelt. Välja astus Sir Develin Dundrake, särav ja nägus mustas torukübaras, kolmekordse keebiga palitus ja läikivate saabastega.

Thea ei raisanud aega. Ta haaras oma reisikoti kulunud sangast ja kiirustas välja, kõndides nii kärmesti, kui tema uhkus ja väärikus lubasid, enne kui jäi seisma meetri kaugusel landoost ja Sir Develinist. Thea andis ka oma parima, et eirata kutsari ja teiste hoovis viibivate teenijate uudishimulikke pilke.

„Tere hommikust, Sir Develin,“ lausus ta ja tal õnnestus kõlada tublisti rahulikumalt, kui ta end tundis.

„Tere päevast teile, leedi Theodora,“ vastas mees, libistades pilguga üle Thea, kübaratipust kuni mantli allääreni.

Thea teadis, et tema rõivad polnud ilusad ja Sir Develini uuriv pilk tegi selle asjaolu veel valusamaks. Thea vastas siiski kartmatult mehe uurivale pilgule ja märkas, et hoolimata energiliselt tõllast väljumisele, oli Sir Develin selgesti kurnatud. Tema silmade all oli tumedad ringid, nagu poleks ta kogu öö sõba silmale saanud.

Võib-olla oli ta järele mõelnud ja tulnud Theale ütlema...

„Meil oleks parem teele asuda, kui tahame enne päeva lõppu oma sihtkohta jõuda,“ lausus Develin, kinkis Theale naeratuse ja pakkus talle oma käsivart.

Develin polnud ümber mõelnud! Ta abiellub Theaga!

Nii rõõmus kui Thea tol hetkel oli, painas teda ka hirm. Ent valida oli, kas suruda oma plaan läbi või elada kogu ülejäänud elu vaesuses ja ebakindluses.

Thea pani käe kergelt Sir Develini küünarvarrele, tajudes jalamaid lihaseid peente rõivaste all.

„Me suundume põhja,“ sõnas Develin kutsarile. „Gretna Greeni.“

Eirates jahmunud ilmet kutsari näol, ajas Thea selja sirgu, lükkas lõua ette ja ronis tõlda.

Sellal kui landoo kõikus ja hüples teel põhja Gretna Greeni poole, jälgis Dev vargsi enda vastas istuvat naist. Too oli surunud end vastasnurka, nii kaugele temast kui kitsastes oludes võimalik. Mida naine arvas, et Dev teha kavatseb? Üritab teda siinsamas tõllas võrgutada?

Isegi kui Devil oli kiusatus nii teha – ja pisut oligi –, oli ta liiga kurnatud, et seda katsetada. Ta polnud viimase kahe nädala jooksul kuigi hästi maganud ja eelmine öö oli isegi hullem. Ta oli marssinud toas tundide kaupa edasi-tagasi, püüdes otsustada, kas Theaga abiellumine oli õige tegu nende mõlema jaoks. Lõpuks olid Thea esitatud argumendid abiellumise kasuks üles kaalunud Devi vastuväited.

Vähemalt praeguseks.

Dev võis ikka veel ümber mõelda, kuni tseremoonia läbiviimiseni. Ja nii võis ka Thea.

„Mis te arvate, kui kaua aega meil läheb Gretna Greeni jõudmiseks?“ küsis äkitselt Thea, üks kaunikujuline kulm küsivalt kaardus.

„Keskpäevaks oleme kohal, arvan ma, kui teed on kuivad,“ vastas Dev.

„Teie kutsar näis olevat üsna üllatunud, kui ütlesite, et me läheme Gretna Greeni. Kas te ei rääkinud oma kodakondsetele, kuhu lähete ja miks?“

Kuidas saanuks Dev seda teha, kui ta polnud isegi kindel, et naine ootab teda võõrastemajas, ehkki oli eelmisel päeval vapper olnud? „Ma ütlesin, et saan kokku ühe daamiga.“

„Kas see oli kõik, mis te neile laususite?“

„See oli kõik, mis neil oli vaja teada.“ Dev pani käed rinnal vaheliti ja silmitses naist häirimatu rahuga, mida ta tegelikult sisimas ei tundnud. „Lõppude lõpuks oleksite te võinud ju meelt muuta.“

„Mina küll mitte,“ vastas Thea kärmesti ja kindlalt, enne kui pööras pilgu jälle aknast välja.

Naine oli selgesti kindlameelne. See tegi temast huvipakkuva naisterahva, kuid kas Dev soovis abikaasas tõesti seda omadust? Teisest küljest, Thea oli suudelnud teda julgusega, mis oli olnud üsna rõõmustav. Ei mingit temapoolset pepsi plikalikkust!

Mis puutus pulmaöösse...

Dev ei hakanud sellele mõtlema. Selle asemel kasutas ta võimalust uurida seda naist, kellega oli lubanud abielluda.

Ta polnud just kaunitar, ent oli kenake. Tema liigutused olid nõtked, sõrmed pikad ja keha tolle kohutava mantli all oli sale ja ilusate vormidega. Tema õlgkübar oli samavõrra näotu ja odav. See nägi välja millegi niisugusena, mida kannaks talumehe naine. Väga vaese talumehe naine.

Thea keeras end järsku ja kinnitas oma võimuka pilgu Devile. „Sir Develin, kas keegi pole teile kunagi öelnud, et üksisilmi vahtida on ebaviisakas?“

Dev tundis end nagu poisike, kui puna üle ta näo valgus, ja ta needis ennast seepärast. „Need on kõige inetumad rõivad, mida ma eales näinud olen,“ lausus ta, piinlikkustunne pani ta hääle kõlama karmimalt, kui kavatsetud. „Kindlasti polnud seda värvi kangas ainuke, mis saadaval oli. See näeb välja nagu nuusktubakas. Kasutatud nuusktubakas.“

Thea ei punastanud. Selle asemel vaatas ta Devi pilguga, mida võis nimetada vihaseks põrnitsuseks. „See oli parim kangas, mida sain endale lubada. Värv tegi selle odavamaks. Küllap on nii, et aadliperekonna privilegeeritud võsuke ei pea kunagi rõivaste maksumuse üle mõtisklema.“

Dev ei vaevunud end kaitsma, osalt seetõttu, et Theal oli õigus. Ehkki Dev polnud pillaja, pööras ta harva tähelepanu oma riiete hinnale. „Pärast abiellumist on teil nii pea kui võimalik tarvis paremaid rõivaid.“

„Olen täiesti nõus,“ lausus Thea. „Kas te kavatsete mu valiku üle vaadata?“

„Ma ei tea midagi tüütumat.“

Thea noogutas, seejärel asus jälle aknast välja vaatama.

Dev langes roidunult patjadele ja sulges silmad. Kui Thea ei soovi temaga rääkida, siis olgu nii. Tegelikult peaks Dev tervitama vaikust, mida segasid vaid piki teed kappavate hobuste kabjatümpsud.

Ja ta peaks kasutama aega selleks, et veel kord püüda otsusele jõuda, kas ta teeb õiget asja, mõtles Dev uniselt. Meelt muuta polnud liiga hilja.

Võib-olla ta peaks, võib-olla peaks, võib-olla...

Thea virgus rahutust kergest unest ja tegi kange kaelaga ringe. Tal polnud aimugi, kui kaua ta oli tõllas maganud. Ta oli tukkuma jäänud veidi aega pärast seda, kui Sir Develin oli uinunud. Kiirpilk mehele näitas, et too magas ikka veel Thea vastasistmel.

Thea uuris mehe nägu, kellega plaanis abielluda. Sir Develin oli peaaegu kolmkümmend, ent näis magavana palju noorem, eriti siis, kui too tume juuksekihar laubale langes.

Mis tema ülejäänud välimusse puutus, siis oli Sir Develin laiaõlgne, kitsapuusaline, pikk ja vastandina Theale hästi riides. Polnud mingi ime, et tal oli daamide juures nii suur menu.

Thea pilk langes oma mantlile. Loomulikult oli Sir Develinil õigus. Mantel oli kohutavalt inetu ja Thea vihkas seda oma seljas, aga mis tal üle jäi, kui tal tuli valida, kas osta odav ja lihtne kangas või jääda söömata? Theale oleks uus rõivatagavara enam teretulnud, kui Sir Develin üldse teada võis, ja neiu rõõm oli kahekordne, mõeldes, et Develin laseb tal ise rõivad valida.

Thead huvitas, kui palju raha ta kulutamiseks saab, kui tõld logisedes seisma jäi ja kutsar hõikas: „Gretna Green!“

Baronet ärkas võpatusega ja näis viivu segaduses olevat, enne kui lükkas juuksekihara laubalt kõrvale ja lausus: „Juba kohal?“

„Te magasite.“

„Oh,“ sõnas Dev haigutades, kui kutsar ukse avas ja nähtavale ilmus toimetustest kihav munakivisillutisega võõrastemaja õu. Eemalt paistis mugav ja jõukas võõrastemaja peahoone, mis oli pooleldi puidust ja kaetud luuderohuga.

Sir Develin hüppas sama kärmelt välja nagu ennistki, seejärel sirutas käe Theale, et aidata ta tõllast välja. Ta vaatas Thead nii tõsiselt, et too kartis, et Dev ütleb talle, et läheb tagasi Dundrake Halli ja jätab tema sinnapaika.

Thea polnud tulnud nii kaugele ja teinud toda jultunud ettepanekut selleks, et see nüüd nurjuks.

Huuled otsusekindlalt kokku surutud, pani ta oma käe Develini omale ja eirates äkilist kuumahoogu, mille see tegu esile kutsus, astus tõllast alla. Niipea kui tema jalad puudutasid maad, eemaldus ta Sir Develinist ja läks lähima teenri juurde, kelleks oli kaerakorviga tallipoiss, ja küsis: „Kus sepikoda asub?“

Thea polnud enne Dundrake Halli minekut välja uurinud üksnes kõik, mis võimalik Sir Develini kohta, ta oli hoolitsenud ka selle eest, et aru saada, kuidas ja kus Gretna Greenis abielusid sõlmitakse.

Noormees naeris laia suuga, paljastades ühe puuduva esihamba. „Lähete väravast välja, pöörate paremale, seda on võimatu mitte märgata.“

„Tänan,“ sõnas Thea. Ta heitis üle õla pilgu Sir Develinile, kes oli jäänud tõlla lähedusse. „Kas lähme?“

Dev ei vastanud kohe ja Thea hoidis hinge kinni, lootes äreva ootusega, et mees ütleb midagi või hakkab liikuma.

„Jah, lähme,“ lausus Dev viimaks.

Aastaid hiljem mäletas Thea tegelikust abielutseremooniast väga vähe, osalt seetõttu, et mäletamist väärivat oligi väga vähe. Mõni sõna alasi juures kõhukalt mehelt, kes tegelikult ei teinudki sepatööd, nagu Thea kahtlustas, tunnistaja juuresolekul, kes näis olevat poolpurjus. Pärastpoole läksid nad tagasi võõrastemajja, kus Thea juhatati ruumi, mis pidi saama nende pulmaöö kambriks.

See oli ootamatult suur ruum valgendatud seinte, kaldus katuse ja hingedel akendega. Suurema osa ruumist võttis enda alla nelja sambaga voodi puhtana paistvate linade ja villaste voodikardinatega, seal oli ka pesulaud ootamatult kauni portselankausi ja veekannuga ning hulganisti puhtaid linu. Ukse vastas nurgas oli kõrge seljatoega puust tool, põrandal kulunud vaip ja nurgas kokkukäiv vahesirm. Väikses kaminas oli süüdatud tuli, mis tegi toa meeldivalt soojaks. Thea märkas ka kaht reisikotti voodi kõrval, üks oli suur ja väga peen – see oli kindlasti Sir Develini oma – ning Thea enda oma, mis oli väike ja kulunud.

Hallijuukseline sale võõrastemaja perenaine soovitas tal vanni võtta ja Thea nõustus innukalt. Pisut kohmetust tekitas perenaise päring tema toatüdruku järele, õnneks oli Theal ka sellele vastus valmis. „Toatüdruk ei reisi täna minuga. Ma saan ühe öö ise hakkama.“

„Eriti oma pulmaööl, eks ole?“ lausus naine enne toast lahkumist muiates.

Theal jäi vaevu aega hinge tõmmata – või nii vähemalt tundus −, kui kõlas äge koputus uksele, mis kuulutas kahe teenri saabumist. Punase peaga noormees kodukootud põlvpükstes ja kuues ning valges linases särgis kandis sisse plekkvanni ja sale noor naine lihtsas sitskleidis hoidis käes kaht ämbrit aurava veega. Üle käsivarre oli tal heidetud veelgi puhtaid linu. Poiss pani vanni kolksatusega kamina lähedale maha ja seadis sirmi seda ukse poolt ja tõmbetuule eest kaitsma, enne kui lahkus kätt otsmiku juurde tõstes au andes. Vahepeal oli teenijatüdruk hakanud vanni veega täitma.