Читать книгу Kurikuulus rüütel - Margaret Moore - Страница 5

Inglismaa, 1204

Rõngassärgi raudlülid kõlisesid, kui Sir Bayard de Boisbaston oma meeste peatamiseks parema käe tõstis.

“Noh, Frederic, mida sina Averette’i lossist arvad?” küsis ta noorelt kannupoisilt ja osutas üle metsaga kaetud oru.

Frederic de Sere ajas silmad vidukile, niheles rahutult sadulas ja piidles eemal madalal kõrgendikul seisvat halli kivikindlust. “Väike, mis?”

“Pealtnäha jääb tõepoolest säärane mulje,” nõustus Bayard, “kuid kõiki losse ei ehitata ringikujulisena. Võib-olla asuvad peateeäärsed väravatornid kitsamas pooles.”

Ta osutas värava kummalgi küljel olevatele tornidele. “Vibulaskjatel on selge vaade väravavõrele ja hea võimalus tulistada igaüht, kes väravale liiga lähedale satub.”

Bayard oli märganud, et maantee äärest olid kõik puud ja põõsad maha raiutud, nii et kummalgi pool jäi tee ja metsa vahele vähemalt kolme meetri laiune sõnajalgadega kaetud niidumaa. Ükski vaenlane ega maanteeröövel poleks saanud reisijaid varitseda, ilma et nood jõudnuks mõõga haarata ja ennast kaitsta.

Frederic lükkas helepruuni juuksesalgu silmade eest ära. “Jah, ma näen, armuline lord.”

“Edasi Averette’i poole!” kuulutas Bayard ning ajas hobuse liikuma.

Kes iganes Averette’i kadunud lord ka polnud – ja ilmselgelt oli ta olnud kohutav inimene –, oli tal vähemalt enesekaitse suhtes taipu jätkunud, arutles Bayard endamisi, kui koos oma meestega vaikides piki jõesängi jõuka küla poole ratsutas. Nad möödusid veskitiigist ja vesiveskist, mille ratas pöörles aeglaselt, ent visalt. Lähedalasuval karjamaal ammusid loomad. Kui nad ühest niidust möödusid, tormas osa lambaid laiali, samuti kostis teeäärsetest taludest hanede prääksumist ja kanade kaagutamist.

Küla polnud iseenesest suur, kuid hooned olid heas seisukorras ja inimesed paistsid olevat hästi toidetud. Ühe kaupmehe müügiputka ja võõrastemaja vahelt, mille küljest jõllitas neid lahtise suuga täkupea kujutis, silkas välja paar räbalais last, klähvivad krantsid kannul. Võõrastemaja lävel seisis lopsaka büstiga neidis, kes silmitses Bayardit ja tema mehi ahne ning kaalutleva pilguga. Aga kui ta lootis neid kliendiks meelitada, siis pidi ta pettuma.

Roheluse keskelt ja lettide tagant jälgisid kaupmehed ning ostjad nende möödumist. Seda tegid ka eakad mehed, kes istusid suure tamme all sepikoja ees, kust pahvis isegi soojal suvepäeval suitsu, ning kaevu äärde kogunenud tüdrukud ja naised.

Bayard teadis, et kui ta on kuuldekauguselt välja jõudnud, hakatakse nagu alati kommenteerima tema keha, hoiakut ja armi, mis ulatus parema silma juurest lõuani. Rahvas arutles, kust, kuidas ja kellelt ta oli selle saanud. Mõne arvates rikkus arm tema väljanägemist, ent teistele see meeldis.

Bayard oli kõike seda varem kuulnud. Liigagi tihti.

Varsti meenub kellelegi, et ta on kurikuulus Sir Bayard de Boisbaston ja siis tuletatakse meelde hüüdnimi, mille ta oli kunagi õukonda sattudes välja teeninud. Ta oli olnud kuueteist­kümneaastane, ärahellitatud, edev ja ta oli põlenud soovist endale nime teha.

Viimasega oli ta igal juhul hakkama saanud.

Bayard heitis pilgu viieteistkümneaastasele Fredericile, kes istus nüüd lordiliku väärikusega sadulas ja vahtis otse ette, justkui poleks märganudki, et nad on naiste tähelepanu keskpunktis.

Kahtlemata nautis ta seda tegelikult täiel rinnal. Oh seda noorte uhkust ja narrust! Ühel päeval saab temagi teada, et sugugi mitte igasugune tähelepanu pole hea, et iga naine, kes teda imetleb, pole tagaajamist väärt ning naise voodisse maandumine polegi teab kui suur võit.

Lossist kõlas hoiatushüüe.

Vahimehed olid järelikult valvel. Kui arvestada uudist, mille Bayard pidi edastama, siis tasus esimese kohtumisega võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ta käskis meestel tempot lisada ja kannustas hobuse traavima.

Kui nad lossiväravale lähenesid, kargas ühe talumehe vankri tagant, kus olid tühjad korvid, välja poisike, kes sööstis logiseva värava poole nagu põõsastest lendu ehmatatud faasan.

Bayard vandus tulist kurja ja sikutas nii tugevasti ratsmetest, et tema hobune Danceur tõusis tagajalgadele ning hirnatas protesti märgiks. Umbes samal ajal ilmus üks naine taluõuele nagu välk selgest taevast. Ta lükkas värava nii jõuliselt lahti, et selle ülemine nahkhing rebenes. Seejärel haaras ta lapse sülle ja naasis rutakalt ilusasse aeda. Ta surus poisi rinnale ja põrnitses Bayardit nii, nagu oleks too üritanud last meelega tappa.

Mehe süda tagus nii, nagu oleks teda äsja rünnatud ja ta jõllitas vastu. Ta polnud lapsele viga teinud ja pealegi poleks see nagu­nii tema süü olnud. Poiss oli ise teele jooksnud.

Bayard kavatses parajasti tänamatule talunaisele õpetust anda, kui talle meenus oma missioon. Ta oli tulnud abi pakkuma, mitte vaenu õhutama, ja sellepärast talitses ta oma viha. Lootes, et paar münti aitavad õnnelikust õnnetusest tingitud tuska leevendada, hüppas ta ratsu seljast maha, sisenes läbi katkise värava ja lähenes emale ning lapsele.

Poiss, kes oli kõige rohkem kuueaastane, uudistas teda suurte silmadega. Naine aga põrnitses tulijat jätkuvalt altkulmu.

Ta kandis lihtsa talunaise helepruuni villast kleiti ja tema meekarva juuksed olid linasest riidest rätikuga kaetud. Ta polnud eriline iludus ja ehkki ta võis olla elavaloomuline – Bayardile meeldisid elavaloomulised naised, vähemalt voodis –, polnud mees säärasest särtsakusest vaimustatud, kui see oli tema vastu suunatud.

Maja tagant ilmus nähtavale kaltsakates talupojarõivastes turske mees. Tema hämmeldunud pilk rändas Bayardilt Fredericile, hobuste seljas istuvatele sõduritele maanteel ning seejärel oma naisele, justkui poleks ta kunagi varem saatjaskonnaga aadlikku näinud.

Või pani teda imestama hoopis asjaolu, et rüütel seisab tema hoovis.

Naine ulatas poisikese abikaasale, pani käed rinnale vaheliti – tõmmates seejuures tahtmatult tähelepanu oma imekaunitele rindadele – ja kõnetas Bayardit ilma vähimagi lugupidamise ning austuseta. “Mida teie siit otsite, rüütlihärra?”

“Ja kes olete teie, et aadlikuga nii üleolevalt räägite?” sekkus Frederic.

“Rahu, poiss!” manitses Bayard ning kiikas üle õla põlgliku noormehe poole.

Talurahvas ei kõnelnud nii meloodilise tooni ja sellise aktsendiga. Naine oli reetnud end esimeste sõnadega, mis üle tema täidlaste ja torssis huulte voolasid.

Bayard võttis kiivri peast, torkas selle kaenla alla ja kummardas. “Tere päevast, armuline leedi. Mina olen Sir Bayard de Boisbaston ja toon uudiseid teie õelt.”

Naise erkrohelistes silmades sähvatas midagi uudishimutaolist, kuid see kadus kiiresti. Ta ei hakanud oma päritolu varjama.

“Mis uudiseid? Ja milliselt õelt?” küsis leedi Gillian d’Averette jahedalt, justkui olnuks tal igapäevane asi talunaise rõivaid kanda ja taluhoovis rüütleid kohata.

Võib-olla oligi ja rõivad võisid tema puhul samuti tavapärased olla. Armand oli Bayardit hoiatanud, et tema pruudi õde on üpris ebatavaline, ehkki ta polnud vaevunud täpsustama, mida ta sellega silmas pidas.

Võib-olla oli leedil kombeks tähtsaid asju õues teiste kuuldes arutada, kuid Bayard oli teistsugune. “Ma arvan, et siin pole sobilik lugeda kirja, mille ma armulisele leedile tõin.”

Naine ajas huuled torru ja viivuks pelgas Bayard, et ta keeldub kirja vastu võtmast.

Õnneks ta ei teinud seda.

“Hea küll,” soostus ta ja möödus külalisest ebanaiselikult pikkade sammudega. “Olge nii hea ja tulge minuga kaasa,” poetas ta üle õla.

Armand oli maininud, et tema käli riietub nagu talunaine, kamandab nagu keisrinna, trambib jalgadega nagu tige kaupmees ja pole pooltki nii kaunis kui tema õde Adelaide. Leedi Gillian polnud külalisele isegi tervitussuudlust kinkinud.

Bayard järgnes naisele ja vandus endamisi, et isegi teda Prantsusmaal vangis hoidnud mees oli sõbralikumalt käitunud.

Ent vaatamata leedi ebaviisakusele otsustas Bayard vaikida ja tema taktitusest mitte välja teha.

Lõppude lõpuks polnud ta arvanudki, et teda avasüli vastu võetakse. Järelikult polnud mõtet lasta end jahedast vastuvõtust heidutada. Armand oli palunud tal oma naise õele sõnum edastada ja teda kaitsma jääda, ning Bayard kavatses kuuletuda.

“Mis uudiseid võib see ennasttäis vennike Adelaide’ilt ja kuninga õukonnalt tuua?” juurdles Gillian endamisi, kui lossi privaatkambri poole tõttas.

Ta kahtlustas, et tegemist on halva uudisega.

Gillian ja tema õed Adelaide ning Elizabeth – tuttavatele Lizzie – olid kuninga eestkostealused. See tähendas, et Johnil oli nende üle täielik võim. Ta võis nad oma äranägemise järgi mehele panna, hoolimata naiste heaolust. Samuti andis ta noortele meespärijatele eestkostjateks mehi, kes kippusid varandust laiaks lööma, enne kui poisid küllalt vanaks said. Ta ei mõelnud vähimalgi määral nende heaolule ja turvalisusele, kelle eest vastutas, sealhulgas Inglis­maa rahvale.

Kes teab, mida ta oli Gilliani ja Averette’i rahva huve arvestamata korda saatnud?

Ja miks oli just see rüütel saadetud õe sõnumit edastama? Kui Adelaide olnuks haige, teatanuks sellest tema teenija.

Kas oli võimalik, et John oli leidnud abikaasa Adelaide’ile, Lizette’ile või koguni temale, Gillianile, ning see oligi peig?

Kindlasti mitte. Ta palus jumalat, et see poleks nii. Mitte temale, ja iseäranis mitte see upsakas tüüp, kes suhtus nii temasse kui ka kõikidesse teistesse ärritava üleolekuga.

Aastate jooksul oli Gillian paljude sääraste meestega kokku puutunud. Polnud kahtlustki, et Sir Bayard lootis talle oma auastme, hoiaku ja hea välimusega muljet avaldada. Tõtt-öelda oli mees hoolimata armist, mis tema paremast silmast lõuani ulatus, üpris nägus, ent Gillian polnud kergemeelne ja rumal plika, kellele oleks olnud lihtne meeldida.

Ainult üks kord elus oli ta kohtunud rüütliga, kes oli helde, lahke ja alandlik ning tundnud üllataval kombel tema vastu suuremat huvi kui ta õdede vastu.

Kuid see oli juba aastate eest ja nüüdseks oli James d’Ardenay surnud.

Gillian piidles uuesti Sir Bayardit. Millest oli see mees Averette’i sõites mõelnud? Kümnisest ja sissetulekutest? Talupoegadest, kes peaksid olema valmis lahingutes võitlema ja oma isanda nimel hukkuma?

Ta nägi oma kodu ja inimesi, kes rügasid, et külas valitseks alati küllus ja turvalisus, et siin oleks rasketel aegadel ohutu. Ta nägi mehi ja naisi, kellel olid nimed, näod, pered, lootused ja unistused – nagu noorel Davyl, kes teadis küla ja selle elanike minevikust rohkem kui keegi muu. Vana Davy oli Gillianile vanaisa eest ja tema abikaasa ema eest. Seda rohkem kui leedi enda haige ema, kes oli nüüdseks surnud.

Ta tundis möldrit ja pagarit, kes alatasa tülitsesid, kõrtsi-Sami ja Pegi, ning morni kaupmeest, kes rääkis harva üle kolme sõna korraga.

Ta nägi hekivaht Hale’i suguseid inimesi. Hale oli isaks väikesele Teddyle, kelle Sir Bayard oleks äärepealt alla ajanud. Rüütlit ennast ei paistnud õnnelikult lõppenud õnnetus morjendavat, samuti näis mees arvavat, et säärast tegu saab rahaga hüvitada.

Oli palju teisigi, kellest igaüks oli ainulaadne, mõni meeldivam kui teine, kuid Gillian pidi kaitsma kõiki just nagu oma maja­pidamist, lossi ja maavaldust.

Ja seda kavatses ta teha. Viimase hingetõmbeni ja hoolimata sellest, kes parajasti troonil istub.

Kui nad väravatornidele lähenesid, hüppasid välja kümme garnisonisõdurit, kes tõkestasid sissepääsu ja suunasid odad nende poole. Väravavõre oli alla lastud ja sisemine värav suletud. Müüri ääristasid mõned vibumehed, kuid midagi vähemat polnud Bayard oodanudki.

“Teie mehed on hästi väljaõpetatud,” märkis ta vaherahu sõlmimise lootuses, kui nad leediga seisma jäid.

Kui naine oli mehed ise välja õpetanud, tegi see talle au. “Jah, on küll,” vastas Gillian ning teatas kõlava ja selge häälega: “Kõik on korras!”

Bayard tabas meeste nägudel veidra ilme, mis andis mõista, et sugugi mitte kõik pole korras.

Nähtavasti tähendas see seda, et leedi ei näinud otsest ohtu, kuid mehed pidid sellegipoolest võitlusvalmis olema.

Väravavõre hakkas kerkima ja sõdurid tõmbusid teeäärtesse. Bayard pidas kohusetundlikult leedi Gillianiga sammu, kui nad möödusid suurest väravahoonest ja kõmpisid välismüüride vahel, kus asusid harjutamisõu, aed, sepikoda ja ümmargune kivist tuvila. Bayardil oli olnud õigus, kui ta ütles Fredericile, et maanteele paistev lossiosa ei näita selle tegelikku suurust. Loss oli pisarakujuline, kusjuures väravatornid ja -majake asusid kitsamas otsas.

Nad sisenesid läbi võlliga paksude tammepuust väravate sisehoovi. Bayard oletas, et loss on ehitatud möödunud viiekümne aasta jooksul, ehkki pika halli tagune ümar torn oli märgatavalt vanem. Kui otsustada torni kitsaste vaateakende all olevate mustade jälgede järgi, siis oli selle pihta rohkem kui üks kord tulistatud. Tõik, et torn endiselt oma kohal seisis, andis vaikides märku oskuslikust ehitusstiilist ning miinipildujate kvaliteedist.

Sisemüüri sees olevad põhihooned hõlmasid koridori, kabelit, laoruume, talle ja kööki, mis oli koridori abil halliga ühendatud. Hallist lääne pool asuvas kahekorruselises hoones asusid tõenäoliselt lossielanike eluruumid ja võib-olla ka külaliste kambrid. Vastasel juhul, arvas Bayard, oleks tema ja Frederic viidud sõdurite ja meesteenijate juurde halli.

Majauste taha polnud jäetud ainsamatki tünni, vaati ega korvi. Siin polnud ühtki katkist vankrit ega muud lagunenud eset, mis oleks jäetud parandamist ootama. Sisehoov oli peaaegu ontlikult korras. Ka tallist immitses vaid õhkõrna sõnnikulehka, millest võis järeldada, et seda koristati tihti.

Vaatamata sellele, et kindluse puhtus oli muljetavaldav, muutis siinne vaikus ja teenrite vähesus – või vähemalt nende mittenägemine – Bayardi rahutuks. Keegi ei piilunud ustest ega akendest, ehkki külaliste saabumine polnud sugugi vaikne. Üks kahest, kas siin töötasid kõige uudishimuvaesemad teenrid, keda ta oli eales kohanud, või valitses leedi oma lossi raudse käega.

Pooled sisemüüril passivatest vibulaskjatest olid nüüd näoga hoovi poole ja nende täksitud nooled sihtisid munakiviplatsi. Avatud territooriumit ääristas veel terve hulk sõdureid ja ala keskel seisis pikka kasvu jässakas mees, kelle keha kattis raudrüü, ent pea oli paljas. Tema ilme oli tõsine, nägu siledaks raseeritud ja mustad juuksed kergelt hallisegused. Mees seisis näoga värava poole, justkui valmistuks ihuüksi sissetungijaid peletama.

Garnisoniülem, oletas Bayard.

“Armuline leedi,” ütles mees šoti aktsendiga, kuid takseeris hindavalt Bayardit.

Šotlane. Väga huvitav. Bayardil oli tekkinud šotlaste vastu suur lugupidamine Prantsusmaal sõdides, kui John oli üritanud kaotatud varandust tagasi võita.

“Sir Bayard de Boisbaston, see on garnisoniülem Iain Mac Kendren, kes vastutab mu sõjaväe hea väljaõppe eest,” tutvustas leedi Gillian vaevumärgatavalt naeratades.

Jäi mulje, et šotlane meeldis talle, mis oli samuti huvitav. Nii mõnigi leedi kohtles mehi, kes teda kaitsesid, vaid pisut paremini kui jahikoeri või kulle. “Milline au!”

Šotlane vastas tõrjuva turtsatusega – järjekordne reaktsioon, millega Bayard de Boisbaston polnud harjunud.

“Ta toob sõnumeid leedi Adelaide’ilt,” teatas leedi Gillian, kuni Bayard oma pahameelt ohjeldas.

Armand võinuks teda ka garnisoniülema eest hoiatada.

Mac Kendren kergitas üht hallikasmusta puhmaskulmu. “Või nii?”

“Justament,” kinnitas Bayard üleoleva suhtumise tõttu pisut pahaselt. “Armulise leedi garnisoniülemat tuleks kiita selle eest, et ta suudab nii kehva nägemisega nii vastutusrikast ametit pidada.”

“Minu nägemisel pole häda midagi,” ühmas šotlane mõistmatult kulmu kortsutades.

Bayard kergitas üht kulmu. “Mulle jäi niisugune mulje, kui teie soomusvesti allääres roostet silmasin.”

Šotlane ja leedi langetasid pilgu. Bayard muheles rahulolevalt, kui šotlane näost tulipunaseks muutus, sest tema soomusvestil oli tõepoolest kolm roosteplekki.

Bayardi tumedatesse silmadesse ilmus lõbusalt väljakutsuv pilk. “Samuti ei jäänud mul märkamata, et meil jäi armulise leediga tervitussuudlus vahetamata.”