Читать книгу Kurikuulus rüütel - Margaret Moore - Страница 7

Bayard üritas pahameelt varjata ja viskas kiivri suurele kardinatega baldahhiinvoodile äärmiselt puhtas kambris, kuhu meesteener oli ta pärast privaatkambrist lahkumist juhatanud. Akende ees olid linasest riidest katted, voodi vastasseina ääres seisis roheliseks ja siniseks võõbatud kirst. Oli ka välivoodi kannupoisile, kann ja kauss ning ohtralt puhast pesu. Põrandat oli äsja pühitud ja kusagil ei paistnud ainsatki tolmukübet.

Siinne majutuskoht oli kahtlemata parem kui maanteel, kus nad sattusid alatasa kitsastesse uberikesse. Ainuke häda oli selles, et siin ei võetud neid soojalt vastu, vaid koheldi umbusu, lugupidamatuse ja põlgusega.

Ent kui kaine mõistusega järele mõelda, siis oli leedi Gillianil õigus teda kahtlustada. Et valitsesid ohtlikud ajad ja John oli kõige ebausaldusväärsem kuningas, siis polnud Bayardil mõtet jaheda vastuvõtu üle nuriseda. Temasse suhtuti siin nii, nagu olnuks tema reetur.

Garnisoniülem oli kahtlustav nagu Prantsusmaa kuningas Philippe. Ja mis puutus lossiülemasse...

Bayard oleks tahtnud teada, kas leedi teab, et lossiülem on temasse armunud. Gillian oli leedi, kuninga eestkostealune, ja Dunstan oli tiitlita lihtkodanik, kuid nende abiellumine polnud täiesti võimatu. John vajas raha järgmise kampaania käivitamiseks, et Prantsusmaalt kaotatud maa tagasi võita. Palju raha. Kindlasti võtaks ta selle nimel ka lihtinimestelt altkäemakse ja muid tasusid, mille eest annaks vastu mõne kõrgemast soost naise käe.

Kuid Bayard polnud näinud ühtki intiimset pilguvahetust ega leedipoolset iha väljendust. Õrnad tunded olid vaid Dunstani südames, mitte leedi omas.

Polnud kahtlustki, et Gillian on liiga isekas ja soovib oma valdusi üksi valitseda, mistõttu armumine oli välistatud. Nüüdseks oli juba vägagi selge, et Averette’is kamandab tema ja ainult tema.

Ainsad muud naised, kelle kohta Bayard oli kuulnud, et nood on lossivalitsejad, olid lesed, kuid neidki oli vähe ja nad ei jäänud kauaks üksi. Ent samas polnud ta kohanud ühtki leedi Gilliani sugust naist, kes riietus nagu talunaine, kuid oli ninakas ja enesekindel nagu mees. Ning põikpäine.

Bayard vangutas pead, astus voodi kõrval oleva laua juurde ja tõmbas sõrmega üle lauaplaadi, tehes ringi ümber pronksküünlajalas seisva mesilasvahast küünla. Sealgi polnud ühtki tolmukübet.

Uks kolksatas vastu seina ja andis teada kannupoisi saabumisest. Fredericil oli õlal nahkpaun riietega. Ta poetas selle väsinud ohkega Bayardi kiivri kõrvale voodile.

Bayard oli Frederici tsirkusega juba harjunud. “Ma ei teadnudki, et paar villast ja linasest riideeset võivad nii koormavad olla. Võib-olla peaksid pikali heitma.”

Frederic muigas, sest temagi oli peremehe huumorisoonega harjunud, ja potsatas välivoodile, nii et see krigises. “Teeksin seda, kui see voodi mu keharaskusele vastu peaks.”

“Kui ei pea, siis ära mind maha prantsatades üles aja. Aga enne kui uinaku teed või riided lahti pakid, aita mul soomusvest seljast võtta.”

Bayardi raske soomusvesti üle pea sikutamisele ja rüü äravõtmisele kulus tükk aega.

Pärast ühist jõupingutust tegi Bayard mõne pearingi ja sirutas käed üle pea. Ta võttis ära jalgu kaitsvad soomuspüksid, palus need Fredericil ära panna, eemaldas polsterdatud jaki ja ulatas selle samuti kannupoisile.

Avaras särgis, põlvpükstes ja saabastes läks ta pesema. Voodipesu kõrval oli lavendlilõhnaline seep ja kannus ohtralt vett. Bayard valas kausi pooltäis, katsus oma nägu ja otsustas vuntside raseerimise järgmiseks päevaks jätta.

“Kas nägite seda nägusat teenijanäitsikut?” küsis Frederic ja sulges kirstukaane. “Toda tedretähnilist punapead?”

“Jah,” kostis Bayard ja meenutas naisteenijat, kes oli söandanud oma nägu näidata, kui nad olid leedi Gillianiga teel privaatkambrisse. Neiu oli suhteliselt kenake, sale ja umbes viieteistkümneaastane.

Frederici näol oli Bayardile vägagi tuttav ilme. Ta oli elu jooksul paljusid kadedaid ja armukadedaid mehi kohanud juba sellest ajast saadik, mil oli noorem kui Frederic. Ormonde’i hertsog oli üks neist. Ja see oli hea, sest vastasel juhul olnuks ta arvatavasti endiselt Normandias. Hertsog oli kartnud, et kinnipeetav on tema abikaasa silmis liiga kütkestav, ja lubanud tal väga väikese lunaraha eest lahkuda.