Читать книгу Kelmi autunne - Margaret Moore - Страница 5

Krahvkond Inglismaa keskosas, 1204

„Kui ma oleksin pidanud selles tõllas veel kas või ühe sekundi istuma, oleksin hulluks läinud,” teatas leedi Elizabeth d’Averette, kergitas oma sinise villasest riidest reisikleidi seelikusaba ja astus ettevaatlikult kiirevoolulise jõe sammaldunud kalda poole.

„Kas te ei arva, et meil oleks olnud õigem jääda meeste juurde?” küsis leedi toatüdruk läheduses seisvatele soomusrüüs vahisõduritele viidates.

Mehed olid hobustelt maha tulnud, nad vestlesid ja naljatlesid omavahel, kui loomad janu kustutasid ja sõid teeserval kasvavat mahlast rohtu. Mõni mees võttis paunast leiba või jõi õlut. Saatjaskonna juht Iain Mac Kendren aga lihtsalt seisis, jalad harkis ja käed puusas nagu raidkuju, ainult mõni juhuslik peapööre lubas oletada, et ta on elus ja valvel.

„Ma kuulsin õhtul võõrastemajapidajalt, et siin kandis varitseb röövel reisijaid,” ütles hirmust ja erutusest hingetu Keldra. „Väga suurt kasvu mees, jõhker ja kohutav.”

Lizette – nagu õed ja Averette’i rahvas teda hüüdsid – naeratas Keldrale osavõtlikult. Keldra oli alles viieteistaastane ja polnud reisimisega harjunud. Polnud ime, et teda hirmutasid igasugused jutud varastest ja röövlitest, ükskõik kui uskumatud ja liialdatud need ka olid. „Teenijatüdruku jutu järgi on ta väga nägus mees. Ta rääkis, et too mees ei röövi naisi, kui need kingivad talle suudluse ja see kõlab minu meelest väga romantiliselt. Olgu see röövel milline tahes, meie kaitsesalgas on viiskümmend meest ja lisaks Iain Mac Kendren – nii et meil pole midagi karta.”

„Tahaks väga loota,” lausus Keldra sosinal, justkui kartes, et röövel võiks kuulda.

Lizette, kes oli rõõmus kitsast reisitõllast pääsemise üle, naeratas, võttis peast siidlooriga varustatud hõbedase peaehte ja kükitas kaldaservale. „Kui ta röövib riiete ja ehete asemel suudluse, pole mul midagi temaga kohtumise vastu.”

„Oi, mileedi, te ei tohi niimoodi rääkida!” hüüatas jahmunud Keldra, mis näitas, kui vähe tunneb ta oma käskijannat.

Lizette võttis kamaluga puhast külma vett ja tõstis suu juurde. „Kas sulle ei meeldiks nägusat kelmi suudelda?”

„Ei, kui ta on lindpriiks kuulutatud!”

„Mina suudleksin pigem nägusat lindpriid kui mõnda õukondlast, kes kujutab ette, et ma tahan temaga abielluda,” ütles Lizette püsti tõustes.

Lizette’il polnud meeste vastu midagi. Ta nautis nende seltskonda, talle meeldis nendega flirtida ja neid õrritada. Ta kadestas nende sundimatut käitumist ja veel rohkem nende vabadust.

Ent abielu oli hoopis midagi muud. Enamik naistest leidis, et taolised sidemed pakuvad turvalisust, ent oma vanemate kogemuste põhjal arvas Elizabeth d’Averette teisiti.

„Mileedi, mul pole ehteid,” ütles Keldra, kui temagi jooma kummardus. „Ta peab mind sundima ennast suudlema.”

„Vastu tahtmist suudlemine on ebameeldiv,” väitis Lizette, kuna tal oli kogemusi. Mitmed agarad rikast pruuti otsivad kosilased olid kärmed võrgutama lord Averette’i kõige nooremat – ja oletatavalt kõige süütumat – tütart.

„Tegelikult poleks mul tahtmist röövliga kohtuda,” tunnistas ta kuulates, kuidas linnud laulavad, nagu neil poleks siin maa peal mingit muret. „See ajaks hirmu nahka.”

Kord oli üks purjus aadlimees teda kabelis piiranud ega lasknud tal hoolimata manitsustest minna enne, kui Lizette lubas kohtuda temaga hiljem varjulisemas paigas. Lizette’i asemel oli läinud tema vanem õde ja kuigi Adelaide ei rääkinud pärast, mis seal õieti toimus, oli lord Smurton lahkunud järgmisel varahommikul isegi hüvasti jätmata.

„Oi, mileedi!”

Lizette tõstis toatüdruku karjatust kuuldes pilgu ja nägi, et Keldra osutab jõe keskele, kus ta uus siidloor ujus allavoolu.

Lizette vandus, tõstis seelikusaba üles ja asus mööda libedat kallast loori jahtima. Ta ei söandanud joosta, sest kivid olid liiga libedad, kuid ta pidi loori kätte saama. Iain ütleks, see on paras palk hooletuse eest ega laseks teda ülejäänud kodutee ajal enam hetkekski silmist.

Kui Lizette püüdis hoida pilku looril ja samas mingit ritva otsida, ilmus jõe vastaskaldale mees, otsekui oleks ta taevast alla sadanud.

„Ärge kartke, preili!” hüüdis võõras, kui Lizette ehmunult seisma jäi. Ta võttis mõõga vöölt ja asetas lähimale kivile. „Ma ei tee teile halba.”

Kuna mees oli üksi ja mõõga kõrvale pannud, polnud tal ilmselt kurja kavatsust. Pealegi oli tal kõrgklassi kuuluva inimese haritud kõnepruuk – vähemalt rüütli, kui mitte lordi või paruni oma.

Aga ta oli lihtsalt riides – nahktuunika, mille all polnud särki, tumedad püksid ja saapad. Jõe ääres puude taustal nägi ta välja nagu metsavaim – või jäi Lizette’ile säärane mulje lihtsate riiete ja tumedate lainetavate juuste tõttu.

Mees sumpas jõkke, haaras loorist kinni kergusega, otsekui nopiks karikakart ning tõstis tilkuva riideeseme veest välja nagu võidutrofee.

Mees hakkas tulema neiu poole, vesi jalgade ümber pritsimas, ja ütles sügava meloodilise häälega, mis kinnitas veel kord ta õilsat päritolu: „Lubage ennast esitleda. Ma olen Sir Oliver de Leslille Iirimaalt.”

Sir Oliver – muidugi rüütel! Iiri päritolu seletas kerget laulvat aktsenti.

Mehel oli kõrge laup, mis viitas arukusele, väga ilus sirge nina, lõug täpselt selline, nagu olema peab ning ta kauni suu nurgad kerkisid uskumatult võluvaks naeratuseks.

Lizette’il oli tunne, nagu oleks maapind ta jalge all kergelt värisenud. Miski temas senini uinunu oleks otsekui ärganud.

„Ma olen koos sõpradega jahil ja läksin kogemata nendest lahku,” selgitas Sir Oliver neiu kõrvale kaldale jõudes. Lizette’i loor tilkus vett ja talle ei jäänud märkamata märjad villased püksid noore mehe reite ümber.

„Kuna mul oli kohutav janu,” ütles Oliver, „jäin ma seisma ja kuulsin teie... pahameelehüüatusi. Väga värvikaid, peab mainima.”

Püha taevas, ta kuulis mu vandumist, mõtles Lizette. Tavaliselt ei sattunud ta nii kergesti kimbatusse, kuid praegu oli tal küll peaaegu tahtmine, et jõgi tõuseks üle kallaste ja pühiks ta siit minema.

Üldiselt polnud Lizette’il kombeks punastada, ent nüüd ta tegi seda ja tundis, et peab midagi ütlema. Vähemalt tänama. Ent kahjuks ei tulnud tal sõnad suust – taas ebatavaline –, teda tegi jõuetuks pruunide silmade pilk, mis kuulus mehele, kes oli kahlanud üle jõe tema juurde, otsekui teeks ta iga päev taolisi asju hoolimata jääkülmast veest. „Te võite külmetuda!”

„Mileedi, ma olen viibinud sageli palju külmemates oludes,” ütles Oliver ligunenud loori ulatades. „Nii armsa daami teenimise nimel ei loe väike külmetus.”

„Ma... ma tänan teid, söör,” kogeles Lizette.

Mis minuga ometi lahti on, mõtles ta. Ma pole kunagi niisugune nannipunn.

Paraku ei suutnud ta selgelt arutleda, leida sobivaid sõnu ega mõelda muust kui sellest, et see on kõige nägusam mees, keda ta on kunagi näinud. „Ma olen väga tänulik, et te loori jõest välja tõite. See on väga kallis loor – õde ütleb, et liigagi kallis – ja mul oleks väga kahju seda kaotada. Õnneks juhtusite teie tulema, kuigi Iirimaa on väga kaugel.”

Jumal hoidku, mida ma ometi puterdan!

„Seda küll, mileedi,” ütles Oliver, pruunid silmad lustakalt säramas. „Ja kellega mul on au?”

Idioot! „Mina olen Lizette.” Mats! „Tähendab, leedi Elizabeth d’Averette.”

Mees nookas peaga üle Lizette’i õla. „Ja see on teie toatüdruk? Küllap on seal veel teisi, ma loodan, et te ei reisi üksi?”

„Jah... ei... jah, see on mu toatüdruk. Ja muidugi on mul saatjaskond...” Issake, kui palju neid on? „Viiskümmend meest. Nad on läheduses.”

„Rõõm kuulda. Ümbruses liigub röövleid ja teie oleksite väga ahvatlev suutäis,” ütles mees, mis muutis Lizette’i kurgu kuivaks ja pani südame kiirelt põksuma.

„Nii ma kuulsin. Tähendab, et röövlid on liikvel, mitte et ma... ma ei tahtnud eputada... või vihjata...” Ta loobus ja kirus ennast mõttes kohmakuse pärast.

Sir Oliver naeris vaikselt. „Tagasihoidlikkus ja ilu. Meeldiv kombinatsioon.”

Püha jumalaema! Kui ta niimoodi silmitseb, olen ma nagu kergemeelne plika ja ajan suust välja igasugu loba!

Kui see mees oleks teda kabelis piiranud, kes ütleks, kuidas ta siis oleks käitunud?

„Averette... see on Kentis, eks ole?” küsis Oliver.

„Jah, nii see on. Kas te olete seal käinud?”

Milline loll küsimus! Kui ta oleks Averette’is külas käinud, mäletaksin ma teda.

„Ei, ma pole kunagi Kentis olnud. Kuid ma olen kohtunud õukonnas teie õega.”

Lizette’i läbis kerge pettumus- ja pahameelevärin. Kui Sir Oliver oli viibinud õukonnas ja näinud tema õde, siis võrdles ta neid – kas või näo poolest – ja Adelaide’i iluga ei suutnud keegi võistelda. Mehed, kes olid palunud Lizette’i kätt, olid kõik üritanud alguses Adelaide’iga ja temalt korvi saanud.

Oliveri naeratus muutus laiemaks ja Lizette arvas, et mees mõtleb Adelaide’ist. „Ma palusin, et ta koos minuga tuleks, kuid ta keeldus. Üks teine mees meeldis talle rohkem.”

Lizette’i viha ja kadedus kadusid. Ilmselt jäi mehele Adelaide’i keeldumisest okas hinge – ja Adelaide oskas okkaline olla.

„Kurb küll,” ütles Lizette naeratades, kui ta enesekindlus oli taastunud. „Miks te mind ei kutsunud?”

Küsimus oli häbematu ja Lizette ootas naerupurset ja vaimukat vastust, nagu nägusatele õukondlastele kohane.

Kuid Oliveri näolt kadus naeratus, ta vastas leebe ja vaikse häälega, mis mõjus intiimse hellitusena: „Kas te oleksite nõustunud?”

Ta vist pilkab? Tal ei saa olla tõsi taga.

Ent Lizette’i süda tagus nii ägedalt, nagu tahaks rinnust välja karata. Tal tuli õhust puudu. Jumal taevas näeb, et ta on terve elu seiklust otsinud ja nüüd on see siin – lihas ja veres. Nägus ja võrgutav!

„Mileedi!”

Lizette oli Keldra täiesti unustanud. Ja Iaini. Kõik muu maailmas peale Sir Oliver de Leslille’i Iirimaalt.

Ta vaatas üle õla ja nägi nende poole marssivat Iain Mac Kendrenit, mõõk paljastatud ja päevitunud näol vaenulik ilme. Küllap käis Keldra teda kutsumas, sest tüdruk sibas otse Iaini taga.

Neljakümne viie aastane Iain oli kuulanud terve tee lord Delaponti lossist lahkumisest saadik Lizette’i hädaldamist tõlla rappumise pärast, mis ajavat tal südame pööritama. Ta oli andnud selgelt märku, et Lizette’i koju saatmine on talle vastumeelne, ja sama vastumeelne oli Lizette’ile, et teda koheldakse kui last.

Hoolimata Iaini sõjakast esinemisest ei lasknud Sir Oliver ennast heidutada ja Lizette’i poole vaadates särasid ta silmad taas kelmikalt.

„Kes see on?” küsis ta kulmu kergitades. „Ega ometi vihane isa või abikaasa?”

„Ei!” Lizette köhatas kurgu puhtaks ja jätkas daamilikuma hääletooniga: „Ei, ta on Averette’i garnisoni komandör ja minu saatjaskonna juht.”

Ta pöördus Iaini poole ja lausus oma arvates autoriteetselt: „Iain, pane mõõk tuppe! See on Sir Oliver de Leslille ja tal pole halbu kavatsusi.”

Iain jäi seisma, käsi puusal ja mõõtis Oliveri hindava pilguga, kes – nagu Lizette järsku märkas – oli ikka veel märg.

Tundus, et Oliveri tiitel ei avaldanud Iainile mõju, aga lahingutes karastunud šotlasele oligi raske mõju avaldada.

„Tere päevast, milord,” urises ta pahuralt. „Kas te reisite üksi? Pisut ohtlik, eks ole?”

„Nagu ma juba teie meeldivale kaaslasele selgitasin, olen ma kaaslaste seltsis jahiretkel,” vastas Oliver, ignoreerides Iaini järsku ja peaaegu solvavat hääletooni. „Ma läksin neist kogemata lahku. Ja kuna aeg hakkab kiskuma õhtusse, pean ma nad üles otsima, et mitte ööbida metsas ja süüa õhtusöögiks pähkleid.”

„Me jõuame õhtuks „Rebasesse ja Koera”,” ütles Lizette. „Võib-olla saate saata sealt hommikul sõna, et teiega on kõik korras. Ma ei saa lubada, et te jääte mulle teene osutamise pärast haigeks.”

Sir Oliver heitis pilgu kahtlustavalt põrnitsevale Iainile. „Ma olen teie hoolitsusest meelitatud, mileedi, kuid tänan, ei.”

Lizette mossitas suud ja soovis salamisi, et Iain oleks kaugel Averette’is.

„Nagu see härra ütleb, mileedi, aeg lendab, ja me oleme siin juba pikalt puhanud,” ütles Iain.

Kuigi Lizette oleks soovinud jääda jõekaldale Iainiga vaidlema, pidi ta minema. Ja pealegi poleks Sir Oliveril hea siin märgades pükstes ja saabastes külmetada.

„Jääge hüvasti, Sir Oliver,” ütles Lizette. Nii kahju polnud tal kunagi olnud ühegi noormehega hüvasti jätta.

Ta soovis, et oleks kohtunud Oliveriga mingil teisel ajal, näiteks peol, kus nad saaksid vestelda. Oliver oleks kindlasti meeldiv kaaslane. Võib-olla nad tantsiksid... oleksid lähestikku... ja taanduksid varjulisse nurka, et suudelda...

Üllas härra kummardas elegantselt ja ütles siis Iainile: „Hoolitsege daami eest, Mac Kendren, ja ärge kartke, et ma hiilin pimeduse varjul võõrastemajja. Ma pole seda sorti inimene.”

Iain ainult ühmas midagi vastuseks.

Kuigi säärane tegu oleks ülimalt sündsusetu, oli Lizette pisut pettunud. Kui mõelda, et siin on mees, kellega ta võiks minna voodisse ilma järgneva abieluta – ja sel mehel on rohkem autunnet kui paljudel teistel!

Hoolimata salajasest kahjutundest oleks solvav vihjata, et Sir Oliver hiiliks ükskõik millisel põhjusel daami kambrisse, ja seda tuleb talle öelda. „Andestage garnisoniülemale see ebaviisakus, Sir Oliver. Ta võtab oma kohustusi väga tõsiselt.”

Oliver naeratas neiule. „See rõõmustab mind, mileedi. Ajad on ohtlikud ja ümberringi palju kurjust.” Ta taganes jõe poole. „Nüüd pean ma hüvasti jätma.”

Mõistes, et tal pole valikut, noogutas Lizette, kui Iain sirutas käe, et teda reisitõlla juurde juhtida. „Hüvasti, Sir Oliver,” ütles ta kätt Iaini turvisega kaetud käsivarrele asetades.

Ta vaatas üle õla tagasi, kuid Sir Oliver de Leslille oli juba silmapiirilt kadunud. Ta oli haihtunud nagu metsavaim või maag, kes viibis ainult nii kaua, et Lizette’i ära võluda.

Lizette naaldus kodu poole hüpleva ja kõikuva reisitõlla padjahunnikule. Ta oleks meelsamini ratsutanud. Ent olnud kaks nädalat tagasi haige – mille tõsidust ta oli tublisti liialdanud –, oli ta sunnitud alluma pärast lord Delaponti tütre Mariani laulatust kohale jõudnud Iaini korraldusele kohe koju sõita, kuigi reisitõllas loksumine ajas teda iiveldama.

Antud hetkel, kui ta oma tukkuva toatüdruku vastas silmad sulges, olid ka oma eelised. Ta võis uneleda meeldivast kohtumisest Sir Oliver de Leslille’iga.

Muidugi polnud loori päästmine jõest võrreldav neiu päästmisega tuld sülgava lohe küüsist, kuid see oli ikkagi põnev kogemus, mis pakkus tüütule koduteele vaheldust.

Lizette ei kahelnud, et Oliver oleks võimeline võitlema ka lohega või ükskõik millise vastasega. Ta oli näinud küllalt rüütleid, kes taotlesid ta vanema õe poolehoidu, kuid mitte kellelgi neist polnud nii laiu õlgu, musklis käsivarsi ja võimsaid reisi.

Võib-olla naaseb Oliver varsti õukonda, kus Lizette ise ei armastanud viibida, sest seal võis olla ka kuningas. Lizette vihkas Johni kõrgete maksude pärast, mida too kogus sõja pidamiseks, et vallutada tagasi kaotatud valdusi Prantsusmaal, ja sellepärast, et kuningas oli tema eestkostja, mis andis talle õiguse sundida Lizette’i abielluma oma valiku järgi.

Aga järsku on Sir Oliver juba abielus või kihlatud? Võib-olla ei öelnud ta seetõttu, kus ta ööbib ja miks ta keeldus tulemast võõrastemajja – kuigi viimast võis selgitada Iaini ebaviisaka ja kahtlustava käitumisega.

Ent kui ta ei ole abielus...

Lizette’ile meenusid jutud, mida tüdrukud ja naised olid pulmas omavahel sosistanud. Nooremad tüdrukud olid rääkinud suudlemise põnevusest, salajastest käepuudutustest, palja rinna näitamisest.

Vanemad naised olid rääkinud teistest asjadest – eriti siis, kui nad ei märganud uudishimuliku Lizette’i juuresolekut –, palju intiimsematest, mida mehed ja naised pimedas tegid, olgu nad siis abielus või mitte.

Need jutud meenutasid talle kevad- ja suvepühi metsas, kui ta kuulis pimedusest sosistamist ja vaikseid karjeid. Ta oli hiilinud lähemale, et uurida, mida need hääled tähendavad... ja näinud kirglikult embavaid paarikesi, kes kaugeltki mitte ainult ei suudelnud...

Mis tunne võiks olla Oliveri käte vahel? Pärast seda poleks tal enam lootustki saada Kristuse pruudiks. Kui Lizette oli tõotanud endale mitte kunagi abielluda, ei olnud see lubadus elada tsölibaadis.

Ent see ei tähendanud seda, et ta oleks nõus armatsema iga ettejuhtuva nägusa mehega. See oleks olnud liiga suur risk, eriti siis, kui ta jääks rasedaks. Iial ei oska arvata, mida teeks kuningas John, kui ta saaks teada, et Lizette’i väärtus abiellumiseks on nii drastiliselt kahanenud.

Riskist hoolimata oli Lizette’il kiusatus saada rohkem teada rüütellikust Sir Oliverist, kes võis olla mõne selles kandis maja omava aadliku või rikka tavakodaniku külaline. Võib-olla teab seda kutsar Dicken, kes on siitkandist pärit.

Lizette ajas end patjadelt sirgu ja kergitas raskest lõuendist tekki, mis rippus reisitõlla tagaosa ja kutsariistme vahel. Dickeni kogukas kere võttis enda alla suurema osa istmest, kuid Lizette nägi ka Iainit, kes ratsutas saatjaskonna eesotsas nagu kuningas, selg sirge ja kiiver säramas.

Iainil oli paremas käes pärgament, mida ta luges.

Lizette ei mäletanud, et kõikide nende pikkade Averette’i teenistuses olnud aastate jooksul oleks Iain Mac Kendren saanud kirju või sõnumeid. Lizette’i üllatas isegi see, et mees oskab lugeda.

Võib-olla oli see sõnum Averette’ist, kuid Iain oleks kindlasti öelnud, kui Gillian oleks talle sõna saatnud. See võis olla ka Adelaide’ilt. Võib-olla oli see midagi isklikku, kuid seda oli raske ette kujutada. Lizette’i teada polnud Iainil sugulasi.

Võib-olla oli see mingi nimekiri relvadest või meestest. Kindlasti ei midagi tähtsat, vastasel korral oleks ta sellest rääkinud. „Dicken!”

Tukkunud kutsar norsatas. „Mileedi?”

„Kas sa tead, kas siinkandis elab mõni aadlimees?”

„Ei... ei, mileedi, ei usu. Võib-olla Iain teab. Kas ma hüüan ta siia?”

„Ei, pole vaja. Ma küsin temalt, kui me võõrastemajja jõuame,” vastas Lizette.

„Mileedi?”

Lizette vaatas toatüdruku poole, kes hõõrus uniseid silmi.

„Kui kaua aega võiks võõrastemajja jõudmiseks kuluda?”

„Ma ei tea,” vastas Lizette ohates ja mõtles nukralt sellele, kas ta näeb veel kunagi Sir Oliver de Leslille’i. „Ma loodan, et mitte kuigi kaua.”

Ta oli juba vahetekki langetamas, kui nägi eespool teist relvastatud salka vastu tulemas.

„Kes need võiksid olla?” küsis Dicken otsekui Lisette’i mõtteid korrates.

Võib-olla Oliver ja tema jahiseltskond, mõtles Lizette erutatult, kuni tundis ära salga eesotsas ratsutava mehe. See polnud kohe kindlasti nägus laiaõlgne Oliver. „See on Lindall!”

Lühikest kasvu jässakas garnisoniülema asetäitja peaks olema Averette’is, mitte siin.

Kas kodus on midagi juhtunud?

Keldra vaatas samuti kitsast pilust välja. „Mida tema siin teeb?” küsis ta sama murelikult kui Lizette.

„Ilmselt saadeti ta meile vastu,” püüdis Lizette rahustada nii tüdrukut kui ka oma kartusi.

Kuid kartused ei kadunud, kuna ta ei tundnud ühtegi teist meest, kes Lindalliga kaasas olid. Oma teistsuguste turviste ja nahkriiete tõttu ei sarnanenud nad Averette’i sõjameestega, pigem nagu kirev kamp lindpriisid või palgasõdureid.

„Mulle see ei meeldi,” ütles Dicken ja ta käsi sirutus pistoda järele vööl. „Tõmbuge varju, mileedi, kuni me asja selgitame.”

Keldra peitis ennast kähku patjade vahele.

Lizette viivitas, kuna temas tärkas uudishimu. Ta nägi, et Iain peatab hobuse. Ta ütles midagi Lindallile ja mõlema kiivrites pead pöördusid meestesalga poole.

Siis haaras Lindall uskumatu kiirusega mõõga tupest ja virutas sellega Iainile.