Читать книгу Kelmi autunne - Margaret Moore - Страница 6

Ootamatu löök paiskas šotlase sadulast ja ta kukkus kohutava mütsatusega teele. Tema parema õla haavast purskus läbi soomusrüü verd.

Lizette hüüatas vihaselt, tõusis püsti ja lõi pea vastu tõllakatust. Dicken vandus ja laksatas ohjadega vastu hobuste selga. Hobused sööstsid edasi, Lizette lendas tahapoole ja maandus kiljuvale Keldrale. Ümberringi kostis meeste hüüdeid, hobuste hirnumist ja pruuskamist ning järgmisel hetkel kuulsid nad mõõgatärinat.

Tõld kõikus, kui Dicken püüdis hobuseid ohjeldada. Lizette ajas ennast põlvili ja püüdis laperdava vaheteki vahelt välja vaadata.

Nad olid sattunud möllu südamesse kahe võitleva salga vahel.

Kus on Iain? Lizette ei näinud teda. Samuti oli võimatu öelda, kumb pool võidab.

Siis nägi ta maas lamavat Iainit. Mees ei liigutanud.

Püha õnnistegija! Averette’i parim sõjamees Iain on langenud!

Veel mitmed nende mehed lamasid maas, mõned olid haavatud. Mõned võitlesid hobustelt, mõned mõõklesid maas vaenlastega. Ratsaniketa hobused jooksid sihitult, silmad pahupidi, verelõhnast hullunud. Tõlla ette rakendatud loomad rabelesid, võimetud põgenema.

Lizette, kelle pea tuikas saadud matsust, lükkas Keldra eemale ja avas väikese puust kirstu kaane. Kirstu põhjas alusriiete all oli peidus pistoda.

Dicken röögatas. Tõld kaldus ohtlikult vasakule nagu laev tormisel merel ja kukkus siis kolinal parempoolsetele ratastele, Dicken kukkus selili, ta suur kere rebis vaheteki endaga kaasa ja tõmbas kinnitustest lahti.

Kutsari rinnas turritas nool. Haavast nirises verd ja ta elutu pilk oli suunatud nüüd juba katteta kutsariistme katusele.

Keldra hakkas kisendama. Lizette surus pistoda pihku ja üritas mõelda. Nad peavad siit minema pääsema. Kui mehed olid hõivatud lahinguga, kui igaüks võitles omaenda elu eest, õnnestuks temal ja Keldral põgeneda.

Sellest lootusest innustatuna haaras ta Keldral käest kinni ja tõmbas ta tõlla tagaossa. „Meil on võimalus, aga me peame jooksma!”

Et käed oleksid vabad, võttis ta pistoda hammaste vahele ja ronis üle tõlla tagaotsa. Ta kukkus mütsatades maha, vaatas üles ja nägi, et Keldra konutab endises kohas, värisevad käed näo ees.

Lizette võttis pistoda suust. „Keldra, hüppa! Me peame põgenema!”

„Ma ei saa! Ma ei saa!”

„Saad küll! Sa pead saama!”

Tõlla nurga tagant astus välja Lindall, saatanlik irve tuttaval näol, silmis kurjus.

„Paistab, et keegi on kinkinud mu armsale daamikesele väikese mänguasja,” pilkas ta pistoda silmitsedes.

Lizette surus relva tugevasti pihku ja taganes. „Mida sina siin teed? Sa peaksid olema Averette’is.”

„Mis õnn mind seal ootaks?” küsis Lindall valju häälega, mis kostis üle relvatärina. „Suutäis süüa, magamisase, natuke raha, et mõnikord lõbutseda.”

Irve paljastas ta katkised hambad ja tema silmades põles vihkamine. „Nüüd olen ma rikas mees – või saan selleks varsti. Lord Wimarc lubas mulle sada marka, kui ma su tema juurde viin.”

Lizette’i hirmule lisandus segadus. „Kes on lord Wimarc? Mis ta minust tahab?”

„Varsti saad teada, mileedi,” ütles Lindall ja astus neiu poole.

Lizette põikas kõrvale, pööras ringi ja kavatses jooksma pista, kui talle meenus tõllas värisev Keldra, kes oli ainult viieteistkümneaastane ja surmani hirmunud.

Ta keeras ringi ja viskus Lindallile kallale. Lindall tõstis kilbi ja tõrjus löögi eemale, haaras siis Lizette’i randmest kinni ja väänas, kuni neiu karjatas ja pillas pistoda maha. Lindall lõi selle oma verepritsmetega kaetud saapa ninaga eemale.

„Ära üritagi,” lõrises ta Lizette’i lähemale tõmmates, haisev hingeõhk puudutamas neiu nägu. „Sinu mehed on vähemuses ja minu omad jõhkrad tapjad kogu Euroopast. Sinu mehed on varsti maha notitud ja sa oled minu – vähemalt senikaua, kuni ma su Wimarcile üle annan. Nii et käitu korralikult, muidu kahetsed.”

Tõld varjas Lizette’i eest lahinguvälja, kui ta ei uskunud, et Lindalli mehed võidavad. Averette’i sõjardeid on Iain Mac Kendren välja õpetanud. Vähemuses või mitte, see pole oluline. Nad võidavad ikkagi.

„Sind võetakse kinni ja puuakse üles!” ütles Lizette. „Kui sa oled Iainile viga teinud...”

„Viga teinud?” kordas Lindell kähedalt naerdes. „Ma tapsin ta!”

Ei! halas Lizette mõttes, põlved värisemas, kui Lindall teda valutavast randmest sikutas.

„Sa oled mul pihus, neiuke, ja nüüd lähen ma oma rahale järele.”

Meeleheide andis Lizette’i raevule jõudu juurde. Ta surus hambad kokku ja toetas jalad kõvasti vastu maad. Mida iganes Lindall kavatseb teha või kuhu teda viia, peab ta teda lohistama.

Lindall muigas, hoidis tal randmest kinni, mõõk paremas käes, ja lõi Lizette’ile valusasti vastu vasaku jala säärt.

„Ma ütlesin, et ära puikle. Kui vaja, siis murran su jalad!”

Lizette oleks äärepealt kukkunud, kui Lindall teda tõlla poole vedas, kuid jäi siiski jalule. Ta väänles ja rabeles ning püüdis meest lüüa.

„Püsi paigal, Keldra!” käskis ta, kui nad tõlla juurde jõudsid.

Hirmunud Keldra istus kägaras ja tihkus nutta. „Ükskõik, mida see mees ütleb või teeb, ära heida meelt!”

Lindall tõmbas teda lähemale. „Pane oma supimulk kinni, libu! Sul on nina alati püsti ja sulle tegi nalja, kui meie, ülejäänud, tegime selle neetud šotlase röökimise saatel rividrilli!”

Kui Lizette jätkas rabelemist, muutus Lindalli näoilme ja see tekitas neius tõelist hirmu. „Wimarc ei öelnud, et sa pead neitsi olema. Ta ei öelnud selle kohta midagi ja niisiis pruugin ma sind ise ja võib-olla su toatüdrukut ka. Võib-olla annan teistele meestele ka maitsta, enne kui raha järele lähen.”

Nüüd juba täiesti paanikas Lizette hakkas meeleheitlikult rabelema ja Keldra valjemini ulguma.

„Lõuad kinni!” käratas Lindall vaesele tüdrukule.

Sel hetkel, kui Lindalli tähelepanu oli Keldrale pööratud, nägi Lizette võimalust. Ta asetas käed mehe turvises rinnale ja tõukas teda kõigest jõust. Lindall kukkus kolinal vastu tõllakülge ja vajus seejärel põlvili.

„Tule!” hüüdis Lizette Keldrale ja seekord toatüdruk ei kõhelnud. Ta ronis tõllast välja ja pistis mööda teed jooksma.

Lizette haaras seelikusabad pihku, et neile mitte komistada ja jooksis Keldrale järele. Ta keep lehvis tuules nagu lipp, peaehe ja loor kukkusid maha, kuid ta ei hoolinud sellest. Kahjuks polnud ta korsett jooksmiseks mõeldud ja ta hakkas peagi hingeldama, kuid ei peatunud.

Kuni käsi haaras tema keebist kinni ja sundis ta paigale.

„Seda sa ei tee!” käratas Lindall. „Arvad, et ma lasen sul minna, kui lord Wimarc pakub nii palju raha ja mul on võimalus sinuga lõbutseda?”

Lizette’i suust vallandus hirmu- ja abitusoie, kui Keldra jätkas jooksmist ilma kordagi tagasi vaatamata. Aina eemaldudes.

„Lase daam lahti ja viska mõõk käest, lurjus, või ma torkan su läbi ja saadan otse põrgusse!”

Lizette ahmis õhku. Hääl oli tuttav. Armas taevaisa, ta tunneb seda häält! Sir Oliver tuli nagu kangelane teda päästma!

Nuuksudes, pooleldi rõõmust nuttes pööras ta end ja nägi Oliveri, kelle mõõgaots oli surutud vastu Lindalli selga ning Averette’i endine asekomandör tõstis alistumise märgiks käed.

„Jookske oma toatüdrukule järele, mileedi,” ütles Sir Oliver. „Ja kohe, enne kui selle lurjuse mehed taipavad, et te olete minema pääsenud.”

Lizette noogutas, haaras seelikusabad pihku ja jäi siis kõhklema. „Aga teie?”

Sir Oliver naeratas. „Me kohtume pea, mileedi.”

Pisut rahunenud ja kohtumisest rõõmus, kuid sugugi mitte ennast ohutult tundev Lizette kuuletus ja hakkas jooksma.

Iirlane, keda mõnikord tunti ka Sir Oliver de Leslille’i nime all, ootas kuni leedi Elizabeth oli silmist kadunud ja sundis siis lurjust mõõgaotsaga togides metsa alla minema.

Oliveril polnud plaanis sekkuda. Ta polnud isegi leedi Elizabethi saatkonnale järgnenud. Ent ta viibis lähedal, kuulis võitlushääli ja nähes, et ülbe šotlane lamab maas, teadis ta, et tal on ainult üks ülesanne – päästa daam ja tema toatüdruk.

Tänu taevale oli ta jõudnud õigel ajal... kuigi ta polnud enda meelest nii suur kangelane, kui oleks soovinud. Kui leedi Elizabeth oli seisnud silmitsi vaenlasega, kaunid blondid juuksed sassis, riided kortsus ja tolmused, välkusid ta silmad kartmatult ja Oliver oli veendunud, et neiu võitleks viimse veretilgani enda ja – mis veel muljetavaldavam – oma toatüdruku eest.

„Liiguta ennast kiiremini,” käsutas ta ründajate ninameest ja turgutas mõõgaotsaga tema soomusrüüga kaetud selga.

Puude varju jõudes pööras Lindall ettevaatlikult ringi, kuid ta polnud hirmul. „Sa ei tapa mind. Ma annan sulle raha, palju raha. Lord Wimarc pakub Lizette’i – leedi Elizabethi, naise eest, kelle te põgenema aitasite, hulga raha, kui ma ta tema lossi toimetan.”

Kas need on Wimarci mehed? Mitte kamp lindriisid ja röövleid, vaid Wimarci palgalised?

Siis oli rünnak tema korraldatud. Aga miks?

See võis olla abiellumise eesmärgil, ainult et Wimarc oli juba abielus.

Vägistamise eesmärgil?

Muidugi on leedi Elizabeth väga armas ja südi ning Wimarcile kindlasti meelepärane, kuid röövida kuninga eestkostealust – kes ta kahtlemata on nagu tema õde Adelaide’gi – on hoopis suurem kuritegu kui röövida teenijat, talupoega või isegi teise aadliku tütart või naist. Wimarc ei julgeks seda, kui ta poleks kindel, et see ei tule ilmsiks... või ei karda ta siis kuninga viha alla sattuda. „Mida Wimarc temast tahab?”

„Kes seda teab!” vastas Lindall, lai nägu higist märg. „Mida meiesugused ülikute asjadest teavad? Meil on endagagi tegemist ja Wimarc on valmis tüdruku eest maksma.”

Leedi Elizabethi Wimarcile loovutades pääseks ta tema kindlusesse, kuid sisse pääsemine pole kunagi probleem.

Probleem oleks vangistuses viibiva poolvenna vabastamine ja välja pääsemine.

Kuid Oliver ei tahtnud selleks naist kasutada. Mitte ühtegi naist, veel vähem Adelaide d’Averette’i õde.

Kuid seda ei tohtinud tema ees seisev lurjus teada. „Kui leedi on Wimarcile nii tähtis, siis maksab ta ehk isegi rohkem. Summa polegi nii suur, kui seda teistega jagada.”

„Wimarc pakkus seda ainult mulle. Teised on tema palgalised. Mina ei ole.”

Lurjus niisutas kuivi huuli. „Ja ma ei hakka temaga tingima, muidu lõpetan vangikongis. Kas sa tead, mis ta oma vangidega teeb?”

„Olen kuulnud.” Surnuks näljutamine. Alguses antakse natuke süüa, siis vähem ja vähem, kuni enam mitte midagi.

Kas Ryder saab veel midagi? Või on tema aeg otsas?

Lindall astus sammu Oliveri poole, kuid jäi seisma, kui iirlane tõstis mõõgaotsa ta silmade kõrgusele.

„Mees peab võtma, mida pakutakse,” ütles närukael meeleheitliku häälega, higi kulmudelt tilkumas. „Kuule mees, ta pakub viiskümmend marka! Sa saad kakskümmend viis ja sul pole vaja teha muud, kui aidata mul see naine kohale toimetada.”

„Mulle paistab, et sa ei saa selle naisega hästi hakkama.”

„Sellepärast, et ta on tulehark, ent kahekesi on teda lihtne taltsutada. Ja Wimarci jaoks pole oluline, kas ta on neitsi. Vähemalt ei öelnud ta, et peab olema, nii et lisa see oma tasule. Kakskümmend viis marka ja ilus neitsi, see on juba midagi väärt!”

Iirlane langetas mõõga.

„Ma teadsin, et sul on nutti,” ütles Lindall kergendatult. „Lähme! Ta ei tohiks kaugel olla. Ja tal on toatüdruk kaasas. Nii et täna õhtul tuleb suur pidu!”

Ta hakkas iirlasest mööduma, ent samal hetkel torkas Oliver teda mõõgaga nii jõuliselt külje sisse, et tera tungis soomusrüüst läbi.

Kui iirlane hoidis Averette’i väejuhataja endist abi surmahaardes, läksid Lindalli silmad ehmatusest pärani. Tema suust nirises verd ja ta ei suutnud enam rääkida.

„Mulle ei meeldi vägistamine,” ütles iirlane ja surus mõõga sügavamale. „See on teiste naiste eest, keda sa oled vägistanud, ja meeste eest, keda sa täna tapsid, ja eriti leedi Elizabethi eest.”

Püüdes sügavalt hingata, jõudis üleni higine Lizette teekäänakuni ja nägi Keldrat, kes püüdis peita ennast tulutult kastani taha.

Tüdruk tõi kuuldavale rõõmuhõiske ja hakkas talle vastu jooksma.

„Oh, mileedi!” hüüdis ta ja haaras nuuksudes käskijannast kinni. „Mida me nüüd teeme?”

Lizette vabastas ennast õrnalt tüdruku meeleheitlikust haardest. „Me ei saa siia jääda,” ütles ta. „Me peame ennast ära peitma ja Sir Oliveri ootama.”

„Kus?”

„Kõige ohutumas kohas, mida ma suudan leida.”

„Kuidas ta meid üles leiab, kui me peidus oleme?” imestas Keldra Lizette’i järel sammudes.

„Ta teab, kuhupoole me läksime ja meie näeme teda esimesena,” ütles Lizette.

Teelt metsa alla jõudes takerdusid puuoksad riietesse ja juustesse. Läbielamiste pinge ja väsimus hakkasid võimust võtma. Lizette’il oli tahmine nutta, halada ja leinata Iainit, suurepärast meest, kes oli nüüd surnud, kuna tema, Lizette, oli olnud nii tõrges.

Ta pühkis pisarad silmist. Leinamine ja enesesüüdistamine võivad oodata. Praegu peavad nad leidma peidukoha, mitte väga kaugel teest, kust nad näeksid Oliveri tulekut.

Lizette sattus noorte tihedalt kasvavate madalate kaskede peale, kus võis olla metssea pesa. Praegu polnud see kasutusel, kuid selle mudane põhi ja servad võisid olla üles songitud. Haisust hoolimata oleks neil siin ohutu.

Ta lükkas kaseoksad eemale, tõmbas Keldra endale järele, põlvitas lehtedega kaetud maapinnale ja vaatas, kas tee paistab kätte.

Keldra istus tema kõrvale, kattis pisaratest märja näo kätega ja nuttis edasi.

Oodates, mis tundus kestvat tunde, püüdis Lizette suruda maha meeleheidet, kuid teda rusus Iaini surm, milles ta tundis ennast süüdi olevat.

Kui ta poleks jonninud nagu laps, kui ta poleks tee peal nii kaua aega viitnud ja virisenud, et kõikumine ajab iiveldama ja nad peavad seetõttu aeglaselt sõitma, oleksid nad praeguseks juba turvaliselt Averette’is.

Aga järsku Iain polegi surnud, vaid ainult haavatud? Lindall võis valetada või eksida. Võib-olla tagasi minnes leiavad nad Iaini raskelt haavatuna, kuid elusana.

Kuid Lizette kartis võitluspaigale tagasi minna, vähemalt praegu. Mitte enne, kui Sir Oliver tuleb ja ütleb, et pole enam ohtu.

Võib-olla teab Oliver ka seda, mida lord Wimarc temast tahab. Ise võib ta vaid aimata.

Lõpuks kuulis Lisette midagi, mis sundis teda kummardama ja okste vahelt välja vaatama. Ta ohkas kergendatult, kui nägi Oliveri, kes tuli joostes mööda teed nende peidupaiga poole, mõõk käes, pilk metsaalust jälgimas.

Ta oli üksi. Kus ta jahiseltskond on? Kus on Lizette’i mehed?

Lizette tuli tihnikust välja, nuttev Keldra tema järel. „Sir Oliver!”

Oliver jäi seisma ja viipas nad käega enda juurde. „Tulge minuga ja olge nii vaikselt kui võimalik.”

„Kus teie jahikaaslased on?”

„Ma viin teid nende juurde.”

„Mis on saanud minu meestest?”

„Surnud või suremas, mileedi.”

„See ei saa tõsi olla!” hüüatas Lizette ja tema hirm suurenes taas. „Iain on Inglismaa parim sõjamees ja parim väejuht. Minu mehed on Inglismaa parimad. Kindlasti ei suutnud käputäis röövleid või palgalisi neid kõiki ära tappa.”

„Nad võitlesid üks kolme vastu ja nüüd ajavad need lurjused teid taga. Me peame siit otsekohe lahkuma.”

Lizette’il oli valida: kas jääda siia ja riskida vangistamisega või minna koos Sir Oliveriga.

Ta võttis Keldral sõnatult ümbert kinni, et tüdrukut toetada, ja läks koos Sir Oliveriga.