Читать книгу Meie kitsed Elu kitsenduses, laiendusega lambale - Marge Salumäe - Страница 4

Kitsekasvatusega alustada on lihtne. Tavapraktikas kukub see välja nii, et keegi annab sulle kitsed (võimalik, et jumala tasuta, vii ainult minema, ja kuidas sa jätad muidu saadud asja võtmata, eks) ja siis hakkad neid kasvatama, kahe jalaga keset elu. Probleeme lahendad nende tekkimise järjekorras või siis, kui keegi ütleb, et sul on probleem. Ja nii elu kasvatabki sind ja kitsi, sa saad kas targaks või sokutad loomad edasi järgmisele ullikesele. Lihtne.

Kitsekasvatusega on võimalik ka natuke keerulisemalt tegeleda.

Alustuseks, enne looma võtmist, tee endale selgeks, mida sa nende kitsedega edasi teha tahad. Kas sul on tarvis…

a) lemmiklooma;

b) muruniidukit;

c) piima oma terviseprobleemidega pereliikmele;

d) kitsejuustu veini juurde nautimiseks;

e) värsket liha;

f) atraktsiooni oma muidu udupeene turismiobjekti juurde;

g) uut nahktagi, eksklusiivset ja kitsenahast;

h) isegi ei tea, mida või keda, aga kõigil on, ja oled ikka mõelnud, et võiks mõni loom olla;

i) uut äriprojekti, mis kindlustaks pensionifondi;

j) tööd ja leiba oma kodus kõiki võimalusi ära kasutades.

Kui su vastus kaldub olema variantide a–i piires, mõtle parem alternatiivsete võimaluste peale. Igal juhul on mõistlikum võtta endale koer, muretseda muruniiduk ja osta kitsepiimatooteid poest.

Tõsi, kits on suurepärane lemmikloom. Ta on emotsionaalne, küllaltki hea õpivõimega, suhtlemisaldis, tegus, uudishimulik, tore sõber, iseloomult võrreldav laheda teismelisega. Kitsi võiks kasutada näiteks piiril salakauba otsijatena, sest neil on suurepärane haistmine ning nad suudavad ka kõige keerulisemast taskust leivatüki üles leida ja kätte saada. Häda on vaid selles, et kits ei suuda oma seedesüsteemi kontrolli all hoida ja pabuldab mõnuga. Tuppa teda ei vii. Ka õue peale lahti ei saa lasta, sest kits katsub puhtalt uudishimust kõike hambaga ja võimalusel sööb objekti ära. Lisaks on kits karjaloom. Kui tal muud karja ei ole, siis moodustab ta teist oma karja, aga kaua sa ikka jaksad kits olla. Nii et teda maksab pidada mitme kaupa. Siis teevad nad ulakusi koos: nagu kõik teismelised, katsetavad nad lubatavuse piire ja käivad suure mõnuga paha peal.

Kitsed – eriti kui hakkad neid lüpsma – vajavad sind iga päev. Kui sul on (vangistatud) loom, siis sa vastutad ja kannad tema eest hoolt kogu aeg. Kui arvad, et isane loom ehk sikk võtta on lihtsam, sest ei ole muret piima ja talledega, siis päris nii see ka pole, sest sikud ronivad ja lammutavad rohkem. Isegi siis, kui on võimalik äkki ja eriti soodsalt mõneks nädalaks Taisse sõita, peab keegi looma kantseldama, söötma ja lüpsiloomade puhul ka lüpsma. Nädalavahetuseks sõprade juurde sõites saab koera autosse kaasa võtta, aga kits autos ei ole kuigi mugav lahendus, kui seda autot pärast veel tahad kasutada. Aga noh, olgu siiski öeldud: kui on ilmtingimata tarvis kits-lemmiklooma, siis maksab kaaluda pigem mingit väiksemat kasvu kääbuskitse, mitte suure kere ja piimaanniga saane või anglo-nuubia kitse.

Maastikuhooldajana-muruniidukina on kitsed muidugi tõhusad. Kahjuks on neil ka mõningased puudused. Näiteks on nad võimalusel valivad ja iga kõvemat kõrt ära ei näksi. Nad võtavad pigem kõrvalt selle väiksema, kuid värskema. Kui tahad saada puhast karjamaad, pead hoidma piisavalt suure hulga loomi piisavalt väikesel maal, et pind puhtaks söödaks. Ning siis nad uude koplisse ajama.

Neid kopleid läheb vaja seega üsna palju. Kitsekoppel tähendab vägagi kindlat võrk- või elektritara.

Üldiselt on minu kogemus see, et tara on kokkulepe: kui sina täidad kõik endale võetud kohustused kitsede ees, siis on nemad nõus kopli-kokkuleppes osalema. Eriti täiskasvanud kitsed. Teismelistele on tara pigem väljakutse kui takistus. Peale selle palun arvestada nüansiga, et kui ajada kitsed kõrgemasse rohtu, siis söövad nad ära vaid taime lehed, jättes rohutüükad püsti. Põllumeestele mõeldud üldpindala toetuse taotlemise puhul selline põld nõuetele ei vasta ja tuleb üle niita. Nii tara kui maa puhtaks söömise mõttes on mõistlikum võtta lihaveised või lambad. Ning ääremärkus neile, kes seda muruhooldust oma aiamaal tahavad arendada. Kits sööb peale muru ära ka kõik lilled, lõikab tagasi õunapuud ja roosipõõsad – nii sinu kui ka naabri(te) krundil. Lisaks vajab kits-muruniiduk rohtu 12 kuud aastas, mis tähendab, et niiduk (ja kaaruti ja pallija ja varjualune heina hoidmiseks) tuleb talveheina jaoks ikkagi juurde muretseda.

Kui sa kõike seda arvestades siiski maastikuhoolduskitse plaanid, siis soovitan pigem valida kohaliku eesti kitse või siis lihalooma boeri kitse, kes on oludele vastupidavam ja kelle puhul pole nii palju piimaga mässamist.

Aga kits kui ravipiima andja?

Kui tegemist on sinu enda või pereliikme allergia, laktoositalumatuse või jumal hoidku, vähiga, siis kitsepiim ei ole ravim! Eestis kehtiva ravimiseaduse kohaselt on ravimil väga täpselt uuritud, testitud ja määratletud toimeaine, koostis ja kasutusviis ning üleüldse tohib ravimeid müüa ainult litsentseeritud apteekides. Kas tahaksid hakata piima järel apteegis käima? Või kitsepidajana taotlema ravimitootja litsentsi? Las see jääda parem nii, nagu on.

Samas on kitsepiim väga heade omadustega valgurikas toiduaine, ta seedub väga hästi, sest tema molekul on umbes kümme korda (eri allikad annavad eri numbreid) väiksem kui lehmapiimal ja kosutab tänu sellele kiirelt. Kitsepiima võiks juua ka see, kes ei ole haige. Soovitus: ehk on sul küla pealt või poest võimalik kitsepiima osta? Kas või alguses, et proovida, kas see vahend on ikka abiks lapse astmat leevendades. Kui siis tõesti otsustad perre kitse võtta, käivad ka selle sammu juurde kõik eelmised soovitused ja hoiatused. Lisaks tasub hoolega mõõta üle oma tarvitatav päevane piimakogus, et sobivat tõugu valida. Kui tarbid päevas vaid üks-kaks liitrit, siis pole tarvis seda kõige piimakamat ja nõudlikumat kallist tõulooma muretseda, piisab ka kohalikust, naaberküla päritolu kitsekondist. Esialgu harjutamiseks paras, eks pärastpoole paistab, mis ja kuidas.

Kui idee kits võtta tuleb Sitsiilias käies ja veini kõrvale kitsejuustu näkitsedes, siis ehk õnnestub sul hakata hoopis kitsejuustu maaletoojaks? Hoiatan: kui pidada rentaablit kitsefarmi ja selle kõrvale rajada igati tipp-topp meierei kõikide laagerdamiseks sobilike keldritega, võib see võtta ikka nii võhmale, et endal ei pruugi enam õhtul olla jaksu veini juua. Kas selleks rahagi enam jätkub. Kui aga ikka on kangesti tarvis oma meierei idee ellu viia ja meeskond ka olemas (vaat seda ma ei usu, asjalikke juustumeistreid tuuakse praegu välismaalt sisse), siis ma soovitan küll uurida kõikvõimalikke kitsetõuge ja nende piima omadusi, et valida endale välja just see oma lemmikjuustu tootmiseks vajalik kitsetõug. Poleks paha käia ka mööda farme ja meiereisid siin- ja sealpool piiri, et hiljem ei oleks piinavalt kahju asjata tehtud investeeringute pärast. Siinkohal tuleks küll vältida naabritädi kingitud suvalisi tallesid.

Värsket liha saab kitsest ka. Kitseliha on vähese rasvasisaldusega, valgurikas. Samas on rümp suhteliselt väike ja selle tarvitab ära oma perega. Kitseliha on ilmselt seepärast peamine loomse valgu allikas enamikus soojades maades Aafrikas, Aasias ja Indoneesias. (Asjakohase ääremärkusena võib lisada, et kits on ka tavaline ohvriloom vereohvrit nõudvates religioonides.)

Siiski on ka lihakitsenduses oma agad. Tavaliselt on need ahju planeeritud sikupoisid sügiseseks ajaks saanud pere lemmikloomadeks, kes teevad trikke, tulevad kutsumise peale kohale ja vaatavad pererahvale oma niiskete silmadega otsa. Kui taldrikul oleval lihatükil on silmad peas ja nimi küljes, siis ei maitse see mitte nii hästi. Ja seetõttu ongi interneti avarused täis kuulutusi, kus antakse sikukesed tasuta või poolmuidu ära heasse peresse, kuid ainult elu peale. Vahel on need lihakitsed, vahel on tegu piimakitsedega, kellelt liha ei saa väga palju.

Kui on soovi hakata Eestis tegelema kitseliha tootmisega, siis see oleks ainult tervitatav. Aga meeles peab pidama, et esiteks ei ole meie riigis ei kitsede ega kitseliha kokkuostu, teiseks võtavad kitsi tappa vähesed tapamajad ja kolmandaks puudub meil kitseliha tarbimise traditsioon, samuti lihakitsede populatsioon. Nii et jõudu pealehakkamisel!

Kits kui atraktsioon turismiobjekti juures on aina enam levinud nähtus. Kits on selleks tõesti väga sobiv loom. Ta on seltsiv, uudishimulik, liikuv, naljakas. Tihti võetakse loom mingist farmist suveperioodiks laenuks ja viiakse sügisel jälle tagasi. Pannakse ta muuseumi või seiklusraja kõrvale köide, paremal juhul aedikusse seisma. Ja kui võimalik, siis ikka talledega, et oleks nunnum. Ning ongi näha eksinud olekuga stressis looma, kes üritab oma tallesid kaitsta. Või vastupidi, lahtiselt ringi tuuseldavat tüütust, kes kogu ümbruskonda terroriseerib.

Mida tuleks siinkohal lugupeetud turismiettevõtjal silmas pidada? Loomaga peaks tegelema üks kindel inimene, soovitavalt võiks see talle endale ka huvi pakkuda ning erialane teadmiste pagas mõnelt koolituselt ei teeks paha. Kui on tegemist vahetustepõhise tööga ja loomadega tegeleb see, kel on parasjagu vaba aeg, siis ei tegele nendega keegi. Loom peab saama iga päev juua ja süüa, sealjuures liigiomast toitu. Kausitäis kartulikoori ja leivakoorikuid ei ole loomasööt ning mudale näritud aedik ei ole karjamaa. Loomal peab olema võimalus varjuda, nii päikese, vihma kui külastajate eest. Kits ei talu suvisel perioodil hästi ei päikest ega vihma, sest ta on aluskarva maha ajanud ja nii puudub tal igasugune isolatsioonikiht.

Külastajad on veel tundlikum teema, sest oluline on ohutus nii ühte kui teist pidi. Arvesta, et ka loom väsib suhtlemisest ja vajab puhkust. Ja ettevaatust toitmisega! Mitte ilmaasjata pole loomaaias väljas sildid „Loomade söötmine keelatud!“. Tahetakse anda ju kõige paremat: kommi, küpsist, lihapirukat. Peab tänulik olema, kui komm paberist enne loomale andmist välja keeratakse. Rääkimata sellest, et selfi tegemiseks ronitakse võimalikult lähedale, ka aeda sisse. Aga kitse sarv on võimas relv, mis teeb korraliku augu.

Nii et kui sul on lemmikloom rahvale vaatamiseks välja pandud, siis olgu tal juures ka inimene, kes teemat valdab. Aga milline kits turistidele sobib? Ikka see väiksem ja karvasem, võimalusel lutiga üles kasvatatud. Võib kaaluda ka nudi(stamist), see on turvalisem, kuid turistidele meeldivad millegipärast sarved.

Kitsenahaga on sama lugu mis kitselihaga – see nähtus pole Eestis kuigi tavaline. Samas on kitsenahast tagi väga mõnus. Kas kitsenahaga tegelemiseks peab just kitsefarmi rajama või võiks alustada järgmisest etapist – luua meie maale ometi kord kitsede kokkuost ja siis nahastamine –, on iseküsimus. Kui on eesmärk saada võimalikult kvaliteetseid ja efektseid nahku, siis peab seos kasvatamisega olema muidugi tihedam. Kas selline tegevus on ka kuluefektiivne? Arvutamise küsimus. Hetkel ei oska ma isegi pakkuda ekstra kitsetõugu või -kasvatust ehk riiki, kus sellega tegeldakse. Vastuse leidmiseks soovitan otsida ehk Hispaania poolt.

Kui su pere kitsekasvatamise plaan seisneb selles, et kõigil ju on ja nii on kihvt, pealegi nii lihtne, peaaegu midagi pole tarvis ning ainus mure on leida see kõige trendikam tõug, siis soovitan pisut oodata. See mood, nagu astelpaju-, jaanalinnu-, küüliku- ja muud kasvatused, läheb varsti üle. Ja tulevad uued trendid, mis sulle ehk rohkem sobivad. Kui aga siiski pead kohe kitse võtma, võta kevadel paar kastreeritud sikukest. Neid pole kahju sügisel südametäiega ära konsumeerida. Tõug pole oluline.

Aga kitsepidamine kui äriidee, võimalus rikastuda?

Eestisse on tekkinud ärimehi, kes on ahnelt uue äriidee otsingul. Linnas tehtud turu-uuringud näitavad, et Eesti omamaise kitsetoote nišš on kaunis tühi, samas kuulub see üha trendikamasse mahetoodete sektorisse. Sellest innustust saanuna on asutatud meil mitu kitsefarmi. Kas ja kuidas need end ära tasuvad, eks aeg näitab. Siinkohal on muidugi vajadus nii sügavama kitsetõugude kui oma võimaluste uurimise järele. Paha ei teeks ka õpingud. Usutavasti on siiski palju kiiremaid ja kindlamaid investeerimise võimalusi. Bitcoin’id näiteks.

Ja lõpetuseks, olgem ausad. On veel üht tüüpi kitsepidajaid, kellega ei ole suurt midagi pihta hakata. Ma tean neid küll, kuulun ise ka nende hulka – kitsesõltlased. See on midagi armastuse ja alkoholismi vahepealset. Algab see tavaliselt esimesest pilgust, olukorrast, kus kõnnid pahaaimamatult mööda ilma ringi, ette satub üks täiesti süütu kits ja kõmm! – oledki konksu otsas. Piisab pilgust ja ta jääb sind kummitama. Nagu muuseas hakkad lugema netist kitselugusid, vaatad nunnusid kitsepilte (neid on internetis kassipiltide järel ilmselt kõige rohkem), hakkad otsima puhkusekohti, kus võiks kohata kitsi. Ja lõpuks, nagu muuseas, satud peale kitsekasvatuse koolitusele ja mõtled, miks mitte rohkem teada saada. See on pöördumatu viga, sest nüüd viidki mõne kitse endale koju ja siis sa neist enam lahti ei saa, see muutub harjumuseks.