Читать книгу Vaarao leidmine - Margit Sarapik - Страница 4

Kaks lohmakas pusas, kapuutsiga pead varjavat kogu tuhises tosse järel lohistades kooli raamatukokku. Vaevalt, et nad tulid siia huvist lugemise vastu. Ka ei paistnud, nagu otsiksid nad vaikset kohta, kus vahetunni häältest rahu saada, sest õhus sõrmedega rütmi tagudes ja lõuga hoogsalt ette venitades karjusid nad räppi. Liiatigi ei paitanud laulukese iga kolmas sõnajupp kõrvu mitte just kõige viisakamalt.

Kohalviibijad tõstsid raamatute kohalt ärevalt päid ja heitsid sissetungijatele küsivaid pilke. Neis pilkudes oli ärevust, äraootavat nõutust ja mahasurutud hirmugi. Kõik jätkasid siiski oma pooleli jäänud tegevust. Või vähemalt tegid näo, et lärm neid üldse ei sega.

Välja arvatud raamatukoguhoidja Maarika Esko, keda selline ülbitsemine tugevalt häiris. Oma valdustes üritas ta kõigest hingest luua vaikuse ja rahu oaasi, kus õpilased saavad oma närve rahustada ja pisutki vaimutoitu tarbida. Kuid kui ootamatult tungisid uksest sisse neandertallased, kes oma senise elu jooksul polnud ikka veel suutnud omandada lugemise ega mõtlemise oskust, astus ta oma hoolealuste kaitseks välja.

Maarika tormas kahele vägivaldselt sissetunginud võõrliigi esindajale hasartselt järele nagu hoolas aiapidaja, kes porgandipeenrasse üleöö tärganud võilillevõrset on märganud.

Et vabakasvatusest ja kasvatamatusest võrsunud inimesehakatisi ei ole võimalik nii lihtsalt ümber kujundada, seda ta teadis. Kahele kapuutsis volaskile ei läinud absoluutselt korda, et neile lendas pinisedes järele mingi tädike nagu tüütu sääsk. Visanud selja taha üleolevalt irvitava pilgu ja tõstnud püsti oma kõvera keskmise sõrme, sörkis kirjus pusas poiss kaaslasele järele.

Ja juba nad piirasid kleenukest poisihakatist, kes neist seni väljagi polnud teinud.

„Jou, mis värk on?”

Poiss raamatu taga ei vastanud. Pruunid käharad juuksed langesid ta näole, kui ta seal, nina raamatus, vaikselt istus.

Kohale jõudnud raamatukoguhoidja üritas segajatele selgitada, et see koht siin majas pole mõeldud lärmajatele ja soovitas neil viivitamatult lahkuda, kuid juba haaras pikka kasvu triibulises pusas poiss lugeja eest paksu raamatu ja veeris seda kõrgele õhku tõstes ning oma suud võimalikult laiaks venitades:

„Rõõmutse, noormees, oma noorusest,

sest vanadusel on tuhka kurgus

ja balsameeritud keha ei naera

oma haua pimeduses.”

„Näe, mida meie väike Rasmus loeb! On väga põnev või?” irvitas laua taga istuvale klassivennale näkku teine, ümmarguse näo ja tedretähnidega poiss kirju kapuutsi seest oma punast siilipead välja upitades.

„Ma ei tea veel. Just leidsin selle riiulilt,” püüdis Rasmus vaikse häälega ennast justkui õigustada ja lõi silmad maha.

„Väga mööda!” irvitas punapea.

„Hakake kohe astuma! Kas te ei näe, et õpilased tahavad siin vaikselt raamatut lugeda!” kärkis Maarika kahele kutsumata külalisele kurja näoga otsa vaadates.

„Ära karju mulle kõrva!” röögatas pikem. „Meil on siin omad jutud.”

„Arvestage sellega, et see jääb teile viimaseks korraks siia tulla, kui te korralikult käituda ei oska!” teatas raamatukoguhoidja resoluutselt.

„Ei koti!” kõlas vastus, mille peale Maarika pisut taganes ja jäi poisse eemalt silmitsema.

Sissetungijad istusid nüüd kleenukese tumedapäise poisi vastu ja jäid talle üksisilmi otsa jõllitama. Nad olid üsna sarnased: mõlemal ümmargune nägu ja pisut kissis silmad, lühikeseks pügatud siilipea – üks blond ja teine punane. Polnud just raske aru saada, et tegemist oli vendadega. Teadjamad olid kursis sellegagi, et teisest veerandist olid kooli ilmunud kaksikvennad Ragnar ja Gert.

Rasmus, kellest saatuse tahtel oli saanud nende klassivend, langetas oma pilgu tema ette tagasi torgatud raamatusse ja üritas endiselt segajatest mitte välja teha. Asi toimis seekord, sest kuna pealtvaatajaid parajasti nappis, kaotasid kaks mehehakatist nii igava olukorra vastu peagi huvi.

„Häh, mida iganes! Loe-loe ja õpi pähe!” lausus üks neist varsti tüdinult ja lõi paksu raamatu kõva pauguga laua peal kinni, nii et sellest tolmupilv õhku kerkis. „Vennas, lähme vaatame parem, kas mõnda uut autoajakirja ka on!”

„Äkki on pornot!”

Poisid siirdusid lohiseval sammul raamatukogu tagumisse nurka, kus juba teisigi ajakirjade lehitsejaid ees oli.

Rasmus läks raamatukoguhoidja juurde, kes altkulmu põrnitsedes rahurikkujaid jälgis ja juba kahetses, et tal polnud õnnestunud neid kohe ukselt tagasi tõrjuda. Nüüd oli neid märksa keerulisem välja saada. Iga koolilaps on ju püha ja puutumatu. Käitugu ta kuitahes matslikult – seni kuni ta kellelegi lausa eluohtlikuks ei muutu, tuleb lasta tal vabalt toimetada. Äkki jookseb mõni tarkusetera kogemata isegi kahe kõrva vahelt sisse! Nii et las lehitsevad vähemalt ajakirjugi.

Nende mõtiskluste taustal, pilk kapuutside poole suunatud, ei märganudki ta kohe hallis pusas poissi, kes, paks raamat käes, tema ees seisis ja areldi küsis:

„Kas ma selle saaksin koju laenutada?”

„„Sinuhe”? Kas see raamat sulle natuke keeruline ei tundu?” imestas Maarika ja tegi suured silmad. „Sa võid selle muidugi laenutada, aga ma arvan, et me leiame Egiptuse kohta siiski mõne õhema raamatu, mida sa veel lugenud ei ole.”

Rasmus Haamer oli kleenuke tumedapäine 12-aastane poiss, kellest oli lühikese ajaga üks Maarika Esko lemmikuid saanud. Pealtnäha ei erinenud ta millegi poolest teistest omavanustest. Kuid sel ajal, kui teised käisid vahetunni ajal raamatukogus lihtsalt oma aega surnuks löömas, kiikasid arvutisse, lappasid ajakirju või lehitsesid möödaminnes mõnd pildiraamatut, puuris Rasmus oma silmad ajalooraamatutesse ja suutis ennast vaid kellahelina peale sealt lahti raputada. Tema eriline kirg oli Egiptus.

„Ma ise ka ei tea, miks mulle see Egiptus nii väga meeldib,” oli ta kord õhinal öelnud, õnnelik sära silmades. „Aga ta kohe tõmbab mind. Juba väikesest peale… Tead, ma oskan isegi nende kirja lugeda!”

Ja oma sõnade tõestuseks oli ta tookord toonud lagedale raamatu Egiptuse hieroglüüfidega.

„See siin tähendab: „Amon-Ra, päikesejumal, on minu, vaarao Ramses II isa,”” vedas poiss näpuga märkidel järge.

Maarikal ei jäänud muud üle, kui nõustuda, sest tema ju Vana-Egiptuse kirja ei osanud. Poisi imepärane huvi ja kiindumus aga äratasid tähelepanu kohe sügisel, kui ta uue õpilasena kuuendasse klassi tuli. See polnud tavaline pealiskaudne puhkusereisi järgne huvi, kui mõni õpilane tahtis lihtsalt uhkustada põnevate kohtadega, kust ta just saabunud oli. Rasmus polnud kunagi Egiptuses käinud, aga huvi selle vastu oli temas kasvanud juba üsna pikka aega. Mingi seletamatu jõud kiskus teda uurima kõike selle iidse kultuuri kohta.

Rasmust ei häirinud, kui raamatukogu oli mõnel vahetunnil rahvast täis ja tal õigupoolest istekohtagi polnud. Siis võttis ta oma raamatu ja istus vaikselt rätsepistes riiulite vahele maha ega lasknud ennast kellelgi segada. Ta veetis seal märkamatu hiirekesena terve vahetunni. Ikka tema ja raamat kahekesi.

Nüüd suundus ta Maarika Esko järel kunstiriiulite juurde.

„Kas sa neid raamatuid oled vaadanud? Need on küll võõrkeelsed, aga siin on mõned väga huvitavad joonistused ja fotod püramiididest, templitest ja suurtest kujudest, mida egiptlased ehitasid.”

„Vau!” lõid poisi suured pruunid silmad särama. See oli midagi uut! Ta haaras hasartselt raamatud ja kadus nendega laua juurde.

Sel ajal, mil enamik poisse arutas Wolkswagen Polode ja Ford Sierrade lisavarustust ning tuunimisvõimalusi, uuris Rasmus püramiidide ehitamise pilte. Maarika vaatas poissi heldimusega, sest selliseid teadmishimulisi lapsi jäi aasta-aastalt ikka vähemaks. Kui kohustuslikku kirjandust veel hädaga loeti ja tüdrukud laenutasid huvi pärast lugemiseks ka mõne noorteraamatu, siis järjest harvem võis näha raamatukogus poisse, kes ei tulnud sinna vaid ajakirjade või Interneti pärast.

Kuuldus uue poisi ajaloohuvist läks kooli peal laiali juba sügisel. Alguses teadsid sellest vaid tema klassikaaslased. Aegajalt tulid nad suure kambaga raamatukogusse ja kuulasid, kuidas Rasmus seletas neile Egiptuse jumalatest ja vaaraodest. Ta teadis nii palju! Ja äkki tekkis teisteski huvi Egiptuse kirja vastu, nii et nad käisid raamatutest hieroglüüfe maha joonistamas. See oli midagi muud kui ajalooõpiku kuiv tekst. Nüüd said nad ise uurida ja tähendusi otsida. Mõnda aega vaatasid ka suuremate klasside poisid Rasmust vaikse imetlusega ja nende bravuurikad hääled muutusid vaiksemaks, kui nad „Slängisõnaraamatust” või ÕS-ist üksteisele tabavaid nimesid otsisid.

Rasmusele oli see õnnelik aeg. Tal oli hea meel, et pealinna kolimine ja uude kooli tulek oli läinud rahulikult. Klassikaaslased pidasid teda targaks ja huvitavaks poisiks, kellega meelsasti räägiti ja samas rahule jäeti, kui ta oma mõtisklustele pühendus. Õpetajatele sai üsna pea selgeks, et tegemist on üle keskmise targa lapsega, nii et tihtipeale pöördusid nad klassis oma küsimustele vastuste saamiseks just Rasmuse poole.

Tüdrukud kõndisid tal vahetunnis järel ja itsitasid: „Rasmus, sa oled nii nummi!” Ja see ei olnud mõeldud solvanguna.

Rasmuse elu võttis ootamatu pöörde teisel veerandil, kui mitu ebameeldivat asja kokku juhtus. Esiteks tulid tema klassi kaks uut poissi – kaksikud Ragnar ja Gert –, kellega hakkasid kohe jamad peale. Teiseks jäi klassijuhataja haigeks, klass oli omapead ja õpilaste muredega ei tegelenud koolis pikka aega mitte keegi. Kolmas ootamatus tabas Rasmust kodus.

Siiani oli Rasmus elanud emaga kahekesi. Tema isa oli õnnetuse tagajärjel surma saanud juba enne poisi sündimist. Kaire ja Toomas olid mõlemad olnud väga noored, vaid 20-aastased, kui nad käima hakkasid. Kaire õppis ülikoolis arhitektuuri ja Toomas oli just tulnud sõjaväest ning kavatses samuti edasi õppima minna. Nad polnud jõudnud veel kokku kolidagi, kui selgus, et Kaire ootab last. Mõlemad olid noored ja armunud ning rõõmustasid väga.

Aga siis juhtus Toomasega õnnetus. Ühel väljasõidul sõitis ta mootorsaaniga mäest alla, ja nii õnnetult, et põrkas vastu puud ja sai silmapilkselt surma. Nii ei olnudki Rasmusel oma isast mingeid mälestusi. Õigupoolest polnud neid palju ka tema emal, sest koos oldud aeg oli jäänud liiga lühikeseks. Mõni pilt fotoalbumis, mõni lustakas seik, mille ema oli rääkinud. Ka oma isapoolsetest sugulastest ei teadnud poiss midagi, sest ema ei olnud nendega kunagi läbi käinud.

Isa pilt oli alati seisnud riiulinurgal nii kaua, kui Rasmus mäletas. Vahel seisatas ema selle kelmikalt naeratava kahupäise poisi ees ja tundus temaga mõttes rääkivat. Millist elu nad elaksid, kui Toomas oleks elus? Selle üle võis küll mõelda, kuid see ei viinud kusagile välja. Enamasti oli emal alati palju tegemist ja ta ei hädaldanud kunagi.

Ema kasvatas Rasmust üksinda. Vahel aitas teda vanaema, sest Kaire pühendus tõsiselt õppimisele ja arhitektitööle vallavalitsuses. Rasmusel oli emaga kahekesi alati tore ja kui vahel tunduski, et ema on üksildane, teadis Rasmus alati, kuidas tema tuju tõsta. Juba päris pisikesena hakkasid talle meeldima raamatud ja kaheteistkümnendaks eluaastaks oli tema teadmiste pagas juba üsnagi suur, nii et ta võis emaga vestelda paljudel teemadel nagu mõni täiskasvanu. Tihti venisid nende põnevad arutelud pikkade õhtutundideni. Nad olid väga lähedased ja tundus, et ükski inimene ei saa nende vahele tulla.

Nüüd aga oli nende tillukesse perekonda tunginud keegi võõras. Mehe nimi oli Margus ja ta tiirutas pidevalt ema ümber. Rasmusel poleks kasuisa vastu ju midagi olnud, aga Marguse-sugune tüüp ei olnud tema maitse kohe mitte. Rasmus ei saanud aru, kuidas ema, keda ta ju nii hästi tundis, võis sellist meest üldse vaadata.

Mehe välimus teda niivõrd ei häirinudki, kuigi ka see ütles midagi – Margusel oli juustest paljaks aetud nudipea, mis oli lühikese jämeda kaela otsas õlgade vahele surutud. Ta kandis alati kalleid firmariideid ja oli kuidagi üleoleva ja tähtsa hoiakuga. Kui ta oma uhke maasturiga maja ette sõitis, et ema peale võtta ja kusagile kihutada, tundis Rasmus ennast üsna üksildasena. Ta sai aru küll, et täiskasvanud tahavad vahel koos väljas käia, aga Marguse olek oli kuidagi hoolimatu ja ülbe. Emaga rääkis ta küll mesimagusa häälega, aga see jutt oli poisi arvates tühine ja mõttetu.

Rasmus ei püüdnudki jätta muljet, et ema kallim talle meeldib. Enamasti ta lihtsalt ei teinud mehest väljagi ega vastanud tema tobedatele küsimustele, millele ilmselt ei oodatudki vastuseid. Kui Margus emale külla tuli, sukeldus Rasmus oma tuppa ega tulnud sealt välja enne, kui õhk oli puhas. Õnneks ei jäänud mees kunagi kauaks, sest tal oli alati kiire ja pidevalt mingid tähtsad äriasjad ajada. Õigupoolest olidki nad emaga kuidagi töö kaudu seotud. Margus tegeles kinnisvaraäriga ja ema joonestas talle projekte. Seetõttu oli neil alalõpmata vaja kokku saada ja mingeid tööasju arutada. Ema vähemalt väitis nii. Kolmekesi koos ei käinud nad kusagil. Ka ainuke teadaolev Marguse hobi – kikkpoks – ei köitnud Rasmust. Margus jälle ei huvitunud ajaloost. Nii et neil polnudki tegelikult teineteisega millestki rääkida.

Rasmus tundis end tihtipeale üleliigsena. Vahel vaatas ta Toomase fotot ja püüdis mõistatada, milline tema isa praegu välja näeks. Millest nad omavahel räägiksid? Mida koos teeksid? Kindlasti huvituks isa poja tegemistest ja võib-olla oleks isegi samasugune Egiptuse-fänn nagu ta ise! Vahel tundus Rasmusele, et isa jälgib teda kõrvalt, et ta on alati kusagil olemas olnud ja kui Rasmus ainult oskaks, saaks ta temaga ka suhelda.

Emaga olid nad vahete-vahel rääkinud hingede teemal. Ema uskus, et kui inimene sureb, jääb tema hing alles ja viibib kusagil maailmaruumi avarustes – puhkab ja valmistub uueks eluks. Nii võivad samad hinged ikka ja jälle uuesti sündida ning eluajal võib-olla mitmeid kordi oma sugulashingedega kohtuda. Sedasi mõeldes võiks arvata, et Rasmus kohtub ehk kunagi uuesti oma isa hingega või et ta on temaga oma mõnes varasemas elus juba kohtunud.

Fotol naeratav noormees paistis välimuselt Rasmusega üsna sarnane. Tema isa! Kui ta praegu siin oleks, ei peaks ema Margusega väljas käima. Rasmusele tundus, et ka pildilt vaatavale Toomasele ei meeldi Margus. Näis, nagu loeks ta poja mõtteid ja muigaks põlglikult ühe suunurgaga. Ema tuli päästa! Maksku mis maksab!

Rasmus mõtles, et kõik mured, mis teda viimasel ajal tabasid, olid alguse saanud just Margusest. Temaga oli emal nüüd vähem aega rääkida. Ja kui nad ka vestlesid, viibis ema mõtetes kusagil mujal. Ta oli kuidagi kärsitu ja ükskõikne, nii et Rasmus ei olnudki leidnud võimalust rääkida emale oma muredest seoses klassi tulnud kaksikutega.

Kaksikud vennad Ragnar ja Gert Varik pöörasid klassi elu pea peale kohe, kui nad teise veerandi alguses kusagilt mujalt koolist tulid. Miks nad keset õppeaastat kooli vahetasid, seda ei teadnud keegi. Läks vaid mõni päev, kuni nad said kogu klassi oma käpa alla. Ja oleks veel tegemist olnud hakkamist täis tarkade poistega! Sellest oli asi kaugel. Rasmuse arvates olid nad istuma jäänud või õppinud mingis pooletoobiste koolis, sest nad ei teadnud kõige lihtsamaidki ülesandeid matemaatikas ega osanud õigekirja, kuigi olid juba neliteist täis.

Õpetajad lõid ahastuses käsi kokku, et millega neid küll karistatakse. Aga poisid ise ei teinud sellest väljagi. Neile pakkus lõbu ainult uus keskkond, kuhu nad sattusid ja mida nad pöörase aktiivsusega enda järgi kujundama hakkasid. Mõned õpetajad suutsid kaksikuid tunnis enam-vähem taltsutada, kuid enamasti lõid nad lihtsalt käega ja püüdsid mitte välja teha. Aga kuidas mitte välja teha kahest mehehakatisest, kes valimatute sõnadega räuskavad üle klassi, krõbistavad tunnis sihvkasid ja ülbitsevad kõigi ees ning kes pole harjunud ega suudagi 45 minutit ühe koha peal istuda? Rääkimata sellest, et tunnis võiks püüda ka midagi õppida ja meelde jätta. Kogu tunni õhkkond oli häiritud. Aga seda, mis toimus vahetundides, ei võinud õpetajad ettegi kujutada!

Kasvult pikem, vilavate silmade ja heleda siilipeaga Ragnar, hüüdnimega Raks, oli pealik. Tema otsustas, keda ta oma sõpruskonda võttis ja keda mitte. Kuidagi oskas ta klassi senised ninamehed ümber sõrme keerata, nii et need muutusid käsutäitjateks, ja vaiksemad ning nõrgemad poisid tõugati hoopis kõrvale.

Gert, vennast lühem ja jässakam punapea, oli talle ustavaks abiliseks ning tema relv oli ähvardamine ja mõnitamine.

Tüdrukud hoidsid kahest siilisoenguga vennast tasa ja targu eemale ja ega nood esialgu plikasid puutunudki. Nende sihiks oli poiste seas oma reeglid paika panna ja seda viisid nad päev-päevalt väsimatu järjekindlusega ellu. Kuna klassijuhataja oli juba kaks nädalat haige olnud, siis ei olnud ka ühtegi täiskasvanut, kes oleks asjade käigul silma peal hoidnud ja vähemalt huvigi tundnud, kuidas uued õpilased on klassi sulandunud.

Jõujooned muutusid klassis aga hämmastava kiirusega. Senised liidrid – Raigo, Sten ja Oliver – tantsisid vennakeste pilli järgi ega tahtnud nendega tülli minna, sest tunnetasid, et muidu lööb nende jalgealune kõikuma. Teised, vaiksemad poisid hoidsid omaette ja lasksid kõigel lihtsalt juhtuda, et mitte ise pilkeobjektideks sattuda.

Rasmus kui klassis suhteliselt uus ja võõras poiss, kellel polnud veel sügavamaid sõprussuhteid välja kujunenud, jäi üksi. Kui ta tahtis rääkida oma uutest avastustest ajaloo vallas, kostis Gerdi suust vaid üleolevat naeru ja Ragnar pidas teda sõna otseses mõttes peast põrunuks. Kahjuks tõmbusid seepeale eemale ka need poisid, kes siiani olid Rasmuse teadmisi vaikselt imetlenud.

Nüüdsest käis Rasmus vahetunnis kooli raamatukogus üksinda. Ta oli kurb, et teised temast eemale tõmbusid, kuid kuna siiani ei olnud keegi teda otseselt puutunud, jäi ta äraootavale seisukohale ja lootis, et lollus ja rumalus tõrjutakse peagi tagaplaanile. Täna olid klassikaaslased talle raamatukogusse siiski järele tulnud, kuid Rasmus kahtlustas, et mitte huvist ajalooraamatute vastu.

Ta uuris paksust kunstiraamatust püramiidi plaani. Kui targad pidid olema need arhitektid ja ehitusmehed, kes kunagi iidsel ajal neid tohutuid ehitisi suutsid planeerida ja ülima täpsusega valmis ehitada! Kiviplokid asetati üksteise kõrvale nii tihedalt, et nende ühenduskohtadest ei mahuks juuksekarvgi läbi. Cheopsi püramiid koosneb 2,5 miljonist kiviplokist, mis kõik tulid välja lõigata, kohale vedada ja paika panna. Hämmastav täpsus! Ja kõik selleks, et sinna matta vaarao pärast tema surma.

„Vaatad vaaraode pilte?” kuulis Rasmus äkki enda pea kohal klassivend Raigo häält.

„Teda huvitab ainult Egiptus,” hõikas Sten Ragnarile ja Gerdile, kes samuti jälle Rasmuse juurde loivasid.

„Ta on Egiptuse jumal!” lisas Oliver kerge irooniaga hääles.

Ümber Rasmuse oli kogunenud parv poisse. Kui varem olid klassivennad Rasmust huviga kuulanud, siis nüüd tundis poiss, et tema üle on tuldud pigem lõõpima. Mõned tahtsid kindlasti selle arvelt pluss-punkte teenida. Seetõttu ei hakanud ta rääkimagi, sulges raamatu ja suundus seda riiulisse ära viima.

„Kuhu sa lähed, näita meile ka! Sa oskad ju nii tarka juttu ajada,” kuulis ta Ragnari norivat häält endale järele hüüdmas. Ja kõik teised poisid irvitasid kaasa.

Miks nad ei võiks mind rahule jätta, mõtles Rasmus raamatukogust väljudes. Mina ju neid ei sega, miks siis nemad tulevad minuga norima?

Esimestel päevadel, kui kaksikud olid nende klassi just alles tulnud, püüdis Rasmus nendega alguses sõbralikult rääkida. Kuid uustulnukad kaotasid kohe ta jutu vastu huvi, sest see tundus neile mõttetu ja igav. Mõtleks! Mingid templid ja vaaraod ja arusaamatud märgid Mida selle kõigega peale hakata?

„Ei koti!” ütlesid nad talle peagi põlglikult ja keerasid selja.

See-eest leidsid nad kohe ühise keele Raigoga, kes võttis kooli kaasa Playstationi mängukonsooli ja laskis neil sellega arvutimänge mängida.

Kuna kõik poisid keerlesidki nüüd kaksikute ümber, jäi Rasmus omaette. Tasapisi sai sellest vaikivast tõrjumisest juba eemaletõukamine, kui Rasmus nende seltskonda üritas tulla. Teda ei võetud kampa, kui koolist koju mindi või kui vahetunnis trobikonnas ühest klassist teise liiguti. Teda müksati ja tõugati, nii et ta pidi pidevalt valvel olema, et mitte pikali kukkuda.

Rasmus sai aru, et sellise suhtumise taga olid eelkõige Ragnar ja Gert, kes teda hommikuti mõnitavate märkustega vastu võtsid.

„Jou, tarkpea! Milliseid hobuse unenägusid sa siis täna öösel ka unes nägid, professor?”

„Räägi meile oma Egiptuse jumalatest! Me nii hirmsasti tahame neist kuulda!”

Et Rasmus tajus klassikaaslaste hääles pilget, otsustas ta neist mitte välja teha ja püüdis üksiolemisega hakkama saada. Tundides oli ta endistviisi tubli, kuigi hoidis ka seal ennast juba tagasi ega töötanud kaasa nii nagu varem. Vahetundides põgenes ta kiiresti raamatukogusse, kuhu poisid talle tavaliselt järgneda ei viitsinud.

Nüüd olid nad teda siis ka siia otsima tulnud! Rasmus liikus kiirel sammul mööda koridori, käratsev kamp järel.

„Kuhu sa põrutad? Me tahtsime ju ainult rääkida!” karjus Ragnar tema kannul püsides.

Rasmus jäi seisma ja vaatas talle otsa: „Miks te mind rahule ei jäta? Mida ma olen teile teinud?”

„Sorry!” Gert lõi talle kergelt rusikaga selga.

„Me teeme ju ainult nalja,” üritas Oliver semulikult juttu naljaks keerata.

„Miks te mind jälitate? Kas teil endal pole midagi teha?” küsis Rasmus kord ühele, siis teisele otsa vaadates. Viis poissi seisid kui sõnnid, jalad harkis ja väge täis.

„Meil on nii igav! Ainult sina võidki meid lõbustada,” irvitas Ragnar, samal ajal kui Gert ootamatult Rasmuse käest koolikoti haaras ja sellega jooksu pistis.

„Lenda peale!” hüüdis punapea, kotti enda järel maas lohistades.

Rasmus tormas talle järele, kuid takerdus ootamatult Ragnari pika jala otsa ja prantsatas keset koridoripõrandat kõhuli.

„Näksi muru!” kommenteeris Oliver ja kõik pistsid kõva häälega hirnuma.

Gert aga tõmbas kotil luku lahti ja teiste rõkkava naeru saatel puistas kogu selle sisu prügikasti.

Rasmus kargas püsti ja tundis, kuidas viha temas näo punaseks värvis.

Ta jooksis Gerdi juurde, haaras ta käest tühja koti ja kukkus sellega poissi materdama, ise karjudes: „Mis sul vaja on? Kas sa tõesti normaalselt olla ei oska? Igavene siga selline!”

„Get nahhui!” Punapea tõmbus temast eemale ja varjus poistekamba taha. Need seisid müürina ega lasknud kedagi läbi.

Rasmus seisis kui hunnik õnnetust, tühi koolikott käe otsas kõlkumas, ja vaatas arusaamatuses oma klassivendi. Need tundsid kiusamisest ainult lõbu ja ootasid, mis edasi juhtuma hakkab. Ei jäänudki Rasmusel muud üle, kui minna prügikastist oma raamatuid ja vihikuid õngitsema. Pisarad kurgus, kaevas ta neid prahi hulgast välja.

Kõlas tunnikell. Poisid liikusid troppis matemaatikaklassi poole ja jätsid Rasmuse sinnapaika. Möödus teisi õpilasi, kes tema poole parastades näpuga näitasid, kui ta ligaste õunasüdamete, nätsude ja poolikute pirukate vahelt käsipidi oma kooliasju välja kiskus.

„Vaadake seda prükkarit!” ütlesid nad üksteisele.

„Rõve!”

„Ei tea, mis ta sealt leiab?”

„Lõunasöögiks ikka midagi leidub! Mõni vorstinahk või hallitanud leivakonts.”

„Head kaevamist!”

Ja nad läksid naeru kõkutades oma teed.

Õpetaja oli juba tunniga peale hakanud, kui Rasmus lõpuks klassi jõudis. Ta oli käinud WC-s käsi pesemas ja näinud peeglist oma õnnetut punast nägu. See oli punane ka siis veel, kui ta klassiuksest sisse astus. Juuksed sassis, nägu punaselaiguline ja püksipõlved tolmused, seisis ta nüüd klassiuksel ja hoidis käe otsas lahtiste lukkudega koolikotti.

„Hä-hä-hää!” häälitsesid poisid, kui ta õpetaja morni ilme saatel kohale istus.

Ta oli vihane ja kurb ühtaegu. Teda mõnitati, tema üle irvitati. Need tunded ei andnud kogu tunni rahu. Ja kui õpetaja tunni lõpus tunnikontrolli tegi, ei suutnud ta mitte midagi meenutada. Kõik oli peas segi. Valemid hüppasid silme ees edasi-tagasi, ta ei suutnud keskenduda ega lahendada ühtegi ülesannet.

Kohe, kui tund lõppes, tormas ta garderoobi, haaras oma riided ja jooksis koolimajast välja. Saaks ainult värske õhu kätte! Ta tundis, kuidas miski nööris kurku ja takistas hingamist. Õues sadas lörtsi ja ilm oli eestimaiselt sombune, kuid siin tundis Rasmus end paremini. Tunnid olid läbi ja ta võis lõpuks koju minna.

Äkki tundis ta tugevat müksu vastu selga ja ta müts rebiti peast. Need olid kaksikud.

„Ära töina! Sorry! Me tegime ju ainult nalja!”

„See polnud naljakas!” pahvatas Rasmus tigedalt.

„Tead, sa oled nii naljakas tüüp, et me kohe peame ennast sinuga natuke lõbustama,” lõõpis Ragnar, „meil vanas koolis oli ka üks jobu, kellega sai nii palju nalja.”

„Oh, mis me temaga kõik ära tegime! Sa ei taha teada!” lisas Gert itsitades.

„Ma ei taha teiega mingit tegemist teha,” ütles Rasmus ja üritas sammu kiirendada, et segajatest vabaneda. Kaksikud olid aga tükk maad pikemate jalgadega ega jäänud sentimeetritki maha.

„Aga meie jälle tahame! Alati peab olema keegi peksukott, kes teeb elu lõbusaks ja sina sobid selleks suurepäraselt, väikemees,” tegi Ragnar mesist häält ja lennutas Rasmuse mütsi kõrge kaarega puu otsa.

Seepeale tõukas Rasmus pahategijat.

„Käi p...!” Viimase tasakaal lõi libedal kõnniteel kõikuma, nii et ta oleks äärepealt pikali prantsatanud, kuid suutis siiski käsi laiali ajades püsti jääda.

Neist möödus üks tädike, kes kukkus manitsema: „Poisid, mis te mürate siin tee ääres! Kukute veel auto ette! Minge mürage kodus!” Ja kiirendas sammu.

„Vaata ette,” sosistas Ragnar Rasmusele kõrva. „Tahad sumpsi saada vä! Meiega ei mürata!” Ja manas näole kissis silmadega tigeda ilme.

„Edaspidi kuulad ainult meie sõna ja kui vastu hakkad !” Gert viibutas Rasmuse nina all oma tugevasse rusikasse surutud kätt.

„Meie oleme siin bossid, kas kuulsid?”

„Ja nüüdsest kuulad sa meie sõna, väike sitakott!”

Kuna buss lähenes peatusele, polnud neil nähtavasti rohkem aega sõimelda ja nad pistsid teineteise järel jooksu.

Gert vaatas korra veel taha ja karjus: „Ära loodagi meist pääseda!”

Ja läinud nad olidki. Rasmus jäi nõutult seisma. Tema müts kõlkus tee-äärse puu otsas ega mõelnudki alla kukkuda. Kurvalt ja paljapäi sammus poiss kodu poole.

Ta oli segaduses. Tema seni rahulikku maailma oli sisse tunginud kurjus, mille vastu ta tundis end kaitsetuna. See ei olnud enam muretu poistevaheline lõõp, mis kadus sama kiiresti, kui tekkis. Eks ikka oli vahel tulnud ette kraaklemisi ja tülisid. Ka vanas koolis oli mõni, kes arvas, et on teistest tähtsam. Kuid kunagi ei tuldud Rasmusele niisuguse jõu ja järjekindlusega kallale. Ikka sai tülinorijaga pärast arved klaaritud ja ära lepitud. Teised teadsid, et Rasmus tahab rohkem omaette olla ja enamasti arvestasid sellega.

Siin koolis läks aga täielik põrgu lahti. Miks pidid nad emaga üldse maalt ära kolima, et Rasmusel oli vaja kooli vahetada? Muremõtetega sammus poiss aeglaselt kodu poole.