Читать книгу Vaarao leidmine - Margit Sarapik - Страница 5

Jõudnud uue kolmekorruselise kortermajani, kuhu nad emaga kolm kuud tagasi olid kolinud, ei tahtnud Rasmus enam koolis toimunu peale mõelda. Kodus ootas teda Ossu.

Ossu oli neljakuune imearmas labradorikutsikas, kelle õige nimi oli Osiris. Selle nime oli Rasmus ise talle pannud Egiptuse jumala järgi, kelle nimi Osiris tähendas „silma kohta”. Nimelt oli koerakese ühe silma ümber suur hele laik, samas kui ta mujalt, välja arvatud rinnaesine ja käpaotsad, oli kaetud pruuni karvaga.

Ossu oli Rasmuse esimene päris oma loom ja ta hoolitses tema eest tõesti hästi. Andis talle süüa, käis temaga jalutamas, õpetas teda nii, kuidas oskas. Kairel ei olnud viimasel ajal palju aega, seetõttu oligi Rasmus tihtipeale Ossuga kahekesi kodus. Ja kui ema teinekord hilja õhtul koju jõudis, leidis ta poja diivanil magamas, kerratõmbunud kutsikas kaisus. Nad olid lahutamatud sõbrad.

Nüüdki tormas kutsikas juba esikus poisile vastu ja tema rõõm oli piiritu. Nagu noored koerad ikka, hüples ja kargles ta rõõmsalt ümber poisi. Ta oli pidanud mitu tundi üksi olema ja rõõmustas nüüd üliväga tulija üle. Poiss viskas koolikoti maha ja kallistas oma väikest rõõmurulli. Vähemalt oli keegi, kes temast hoolis, kes teda ootas ja vajas.

„Kallis Ossu, tead, täna oli närune päev,” rääkis poiss koeraga, „ma sonkisin peadpidi prügikastis, mu müts lennutati puu otsa ja matemaatikas ähvardab tulla kaks.”

Koer vaatas seepeale poisile otsa ja keeras pea viltu, nagu saaks aru. Ka temal oli mure. Ka tema päev polnud läinud kõige paremini, nagu peagi selgus. Aknalaualt oli üks lillepott talle peaaegu pähe kukkunud ja need rohelised varred seal sees ei kõlvanudki süüa. Muld käppade all jättis vaibale inetud jäljed, mida ta oli püüdnud tugitoolikattega ära pühkida, kuid mis hakkas seepeale hoopis servadest hargnema. Lisaks kõigele oli ta kuulnud akna tagant ühe kena koeratüdruku haugatust ja kogemata ukse kõrvale tillukese loigu lasknud.