Читать книгу Klaasmeri - Mari Järve - Страница 2

Sarapuuvõsa rohelises varjus seistes luges Julgus ammuõpitud salmi ja viimase rea juures lõikas oma patsi ühe noarapsakuga läbi. Ta ei tajunud mingit muutust, aga kui tema peos rippus punakasblond pats, siis juuksesalk, mille ta kõrva tagant vaatamiseks sikutas, oli tumepruun. Ta viskas äralõigatud patsi, mis oli lõtv ja elutu, vastikust äratav nagu mingi väikese looma korjus, maha ja lükkas sellele jalaga langenud lehti peale. Siis läks ta oja äärde ja otsis koha, kus veele langes sarapuuokste vahelt päikesevalgus. Ta põlvitas, et uurida loitsu tulemust.

Veepinnal väreles nägu, mis polnud enam tema oma, ehkki ka mitte oluliselt erinev. Põhiliselt oli see mittemidagiütlev ja mittemeeldejääv. Näojooned ei olnud kuidagi silmatorkavad, jume tumedam, kui tal seni olnud oli, aga ka mitte eriti tõmmu. Peamine muutus seisnes selles, et tema silmad olid nüüd pruunid.

Lapsepõlves oli Julgus muutmissõnad ära õppinud ja neid peamiselt lõbu pärast paar korda proovinud. Sõpradele võõra näoga naljategemine ja vanemate ärritamine oli praegusest olukorrast nii kaugele jäänud, et ta ei osanud sellest isegi puudust tunda. Kulm keskendumisest kortsus, vaatas ta üle oma ojakaldale laotatud riided. Tavalise talupoja või kaluri hilbud, ainsagi eristava märgita, pärast äsjast küürimist ka mudaplekkideta. Riidetükid olid muidugi ikka veel märjad, aga ta ajas need sellegipoolest selga, ehkki see pani ta külmast võdisema. Siis torkas ta noa vööl rippuvasse tuppe, võttis oma pambu ja trügis tihedalt põimunud okste vahelt välja.

Tema seisis varjus, aga ees ida pool ujutas kogu vaate üle pärastlõunapäike. Paari kilomeetri kaugusel helkis see Selge mere rahulikul pinnal – vaatepilt, mida Julgus nägi elus esimest korda ja mis oli palju ilusam, kui ta oli oodanud. Mereni laiusid linnaümbruse põllud, aiad, heina- ja karjamaad. Linn ise oli häirivalt lähedal, selle roosakast liivakivist hooned peaaegu kumasid päikese käes. Sadamas sirgus mastide mets. Kõrge tuletorni tipus välkus ebaühtlaste vaheaegade järel valgus nagu täht. Julgus teadis, mis on tuletorn, ehkki nägi sellist esimest korda, aga ta ei osanud arvata, miks on vaja laevadele päevaajal valgust näidata.

Naine hakkas läbi poolde säärde ulatuva ädala lähima tee poole kahlama. Ta hoidis pilgu linnal, juhuks, kui see peaks midagi kummalist korda saatma – ta ei osanud küll arvata, mida hulk üksteise külje alla kiilutud maju teha võiks, aga oli valmis sellelt võõralt kivilasult ootama mida tahes. Varsti jõudis ta väikesele rööbasteele ja kiirendas oma niigi pikki samme.

Linn oli tundmatu, inetu ja hirmutav, aga ta tahtis enne õhtut sinna jõuda, et sadamas maad kuulata, sest niipalju ta teadis, et merele minevad laevad päästavad otsad lahti sageli juba enne koitu. Julgus proovis peas kokku panna mererahvakeelseid lauseid, mida sadamas kasutada, aga ta oli liiga ärevil, et sellest suurt midagi välja oleks tulnud.

*

Mees vaatas äraeksinu pilguga ringi, aga ei paistnud kusagilt tuge leidvat. Tema parem käsi rippus sidemega kaelas, murtud vasak jalg oli lahases. Vigastused tegid ta piisavalt liikumisvõimetuks, sestap ei peetud tema kinnisidumist vajalikuks.

„See siga on meie vaenlane,” oli vanem öelnud. Vihaselt. Vang oli antud Vaikuse perekonnale, kes oli ebaõnnestunud rüüsteretkel kaotanud kaks poega.

Vang oli nüüd ori, kes pidi kogu elu hõimu heaks töötama, nägemata enam kunagi merd ega oma rahva linnu. Kogu elu, välja arvatud praeguse aja, sest esialgu oli ta töötegemiseks liiga nõrk.

Julgus oli ettevaatlik, aga ta ei kartnud võõrast. Ta uskus, et ei saagi karta, mitte selle nimega, mille vanemad talle pannud olid. Ta läks sihitult külatanumal uitavale vangile päris lähedale.

„Kas sina tapsid kellegi meie hõimust?” küsis tüdruk.

Mees vaatas teda arusaamatuses ja raputas siis pead. Laps jäi uskuma, et see tähendas eitust.

„Kellegi sa nagunii tapsid, mõnest teisest hõimust siis, ega sind muidu poleks vangi võetud. Te olete kõik sellised.” Julgus arvas, et räägib mererahva liikmega samamoodi nagu metsarahva täiskasvanud, aga viha ta oma sõnadesse veel panna ei osanud. „Mis su nimi on?”

Kui mees teda endiselt segaduses olles vaatas, kordas tüdruk: „Mis su nimi on? Mina olen Julgus.” Ta osutas iseendale: „Julgus.”

„Reu,” kordas vang tema nime nii võõrapärase hääldusega, et see polnudki justkui enam sõna, vaid paljas ilma tähenduseta häälikuühend. Siis asetas ta peopesa enda rinnale ja ütles: „Tolgar.”

Nüüd oli Julgusel hääldamisega raskusi, eriti veel siis, kui järgmisel katsel juttu ajada selgus, et mehe täisnimi on veel keerulisem: Tollegarn. Aga nende paari kuu jooksul, mil Tolgar oma haavadest paranes ja teda veel tööle ei pandud, õppis tüdruk mererahva keele päris hästi selgeks.

*

Järsku ümbritses linna kõrgeid kindlustusi ühtlaste vahedega väikeste tule- ja suitsupahvakute kett, mõne silmapilgu pärast jõudis Julguseni ka kärgatuse kaja. See kordus kolm korda. Esimese korra peale tardus naine paigale, teise peale tõmbus kössi, kolmanda peale varjas pea kätega. Mis see veel oli? Linn võiski midagi teha. Iseenesest oleksid need paugud olnud ainult ehmatavad, aga see, et ta ei teadnud, millega on tegemist, tegi need hirmutavaks. Olid need mererahva sõjamasinad, millest hõimu sõdalased mõnikord rääkisid? Aga praegu polnud ju sõda. See võis olla mistahes masinavärk või nõidus. Alles natukese aja pärast julges naine edasi kõndida, ja läks veel tükk aega, enne kui ta end uuesti täielikult sirgu ajas.

*

Tolgar toetus raskelt labidale. Tema selg valutas iga orjapõlves rassitud päevaga üha enam, ja temas hakkas välja kujunema veendumus, et lõpuks see valu ta tapab. Aga ta teadis, et selleni läheb veel palju aastaid, ja ta vihkas juba ette iga aastaaega, kuud ja tundi, mis teda ainsast võimalikust vabanemisest lahutas.

Algul oli ta muidugi keeldunud seda uskumast ja proovinud jõuda vabadusse elusana. Aga see oli võimatu. Ta oli sügaval metsade ja soode keskel, Klaasmerest kaugel, ja tema ainus aimdus koduteest oli see, et ta peaks minema itta. Ta ei tundnud ümbrust, samas kui tema vangistajad paistsid teadvat iga kivi ja puud, soolaugast ja nähtamatut rada. Ta saadi iga kord kätte. Siis seoti ta mõneks ajaks kinni ja peksti, seejärel aga lasti jälle lahti ja pandi tööle. Lõpuks ta loobus.

Peksu oli Tolgar pidanud taluma üsna harva – pärast põgenemiskatseid ja siis, kui Vaikust, tema isandat, haaras liiga tugev leinahoog oma hukkunud poegade pärast. Üldiselt sunniti ta lihtsalt tööle, ja ehkki see oli raske, oleks see võinud olla isegi talutav. Ta pidi magama laudas, aga seal oli vähemalt soe ja lehaga harjus ta ruttu. Tal olid päris korralikud riided ja talle anti hästi süüa. Tema elutingimused olid kehvad, kuid mitte see ei söönud tal hinge seest. Mehe elu muutsid väljakannatamatuks äralõigatus, põlgus, väärikuse täielik kaotamine. Ta polnud enam oma suguvõsa liige, kellest oodati, et ta neile kodulinnas veelgi tuntust ja jõukust kogub. Ta polnud enam sõdur linna kaitseväes – neid kutsuti kajakateks –, kes lootis pärast teenistuse lõppu mõneks aastaks merele minna. Ta polnud enam noor mees, kes unistas sellest, et kui on seilates ära näinud kõik Klaasmere linnad, tuleb ta koju tagasi, alustab oma äri, võtab naise ja loob perekonna. Ta polnud enam inimene, vaid ori.

Kõik hõimuliikmed ehk ei vihanud teda, küll aga põlgasid. Peaaegu keegi ei öelnud talle kunagi rohkem kui paar sõna. Nad kohtlesid teda kui kodulooma. Mererahvas ei pidanud orje ja Tolgar polnud varem osanud sellist alandust ettegi kujutada. Vahel teda pilgati. Kõige hullemad olid noored neiud, kes tulid alasti ujumast ja narrisid teda. Ta ihaldas neid sellest hoolimata, et nad olid heledanahalised hõimunaised, kes ei eemaldanud oma kehalt karvu, nii et nende kaenlaalustes ja häbemetel olid blondid pahmakad. Selline välimus oleks pidanud temas äratama vastikust, aga ta oli nii kaua ilma jäetud, et tema keha ei hoolinud sellest. Muidugi ei andnud ükski neist neidudest end kunagi talle kätte, ja neid kaitsesid nii hõimumehed kui ka nende endi arvestatav oskus vajaduse korral relvadega ümber käia või mõni tööriist relvaks muuta. Ori võis oma ihasid rahuldada kitsedega, kui tahtis. Ta ei tahtnud, ja vihkas hõimuneide rohkem kui kedagi teisi.

Kõik hõimu noored naised küll ei käitunud nii, oli üks, keda Tolgar ei suutnud vihata. Julgus oli tulnud temaga rääkima siis, kui tal oli olnud veel lootust, kui pidev raske töö polnud tema selga ära rikkunud, kui ta oli mõelnud, et pääseb põgenema, kui ta polnud siinset rahvast veel päriselt vihanud. Väike tüdruk oli ära õppinud tema keele ja tema omakorda tüdruku oma.

Tolgar mäletas suuri helehalle silmi kriimus näos, mis olid talle varjamatu uudishimu ja põnevusega otsa vaadanud. „Kuidas te seal mere ääres elate? Seal elavad ju koletised!”

Vast ainult kübeke hirmu, seegi pigem elevus, ja selline soov teada saada. Tolgar oli tahtnud sellele tüdrukule lugusid jutustada.

„Koletised on sügavas vees, kalda äärde nad ei tule.”

„Aga te ju sõidate oma laevadega üle mere ka!”

„Üle mere saabki seilata ainult suure laevaga, väikese paadi võivad mustvaalad ümber ajada ja inimesed ära süüa. Kalurid ei lähe oma paatidega kunagi kaldast kaugele. Ainult põhjas, Tulesaare ümber on meri nii madal, et mustvaalad sinna ei lähe…”

Tolgar oligi mustvaaladest koletised teinud, aga lisanud juurde silmapilgutuse, ja jutustanud nii, nagu oma täitmatust lugudemangujast vennapojale. Tüdruk oli talle tasunud ainitise särava pilguga, millega ta oleks justkui püüdnud mehe suust kostvat iga võõrkeelset sõna näha.

Praegusajaks oli Julgus täisealiseks saanud, ja ehkki ta rääkis nüüd Tolgariga palju harvemini ja vähem, oli ta ainus, kes kohtles orja kui inimest.

*

Julgus seisis lõpuks linna lõunapoolse kõrge väravakaare ees sillal, mis viis üle müüri ees voolava väikese jõe. Värav paiknes võimsas liivakiviplokkidest müüris, mis kulges paremat kätt mere poole, peegeldudes suures tiigis, mis oli jõekesest üles paisutatud, nähtavasti vesiveski jaoks. Vasakul aga lösutas muldkindlustus, kunstlik küngas, mida oli samasuguste müüridega tugevdatud. Linn paistis naisele vallutamatuna.

Värav oli lahti, kuid kummalgi pool seisis turvises ja vormikuues vahimees hellebardiga. Julgusele tundus, et ta on üksi ja kaitsetult lagedal ning äratab kaugelt liiga palju tähelepanu.

„Merejumala nimel,” pöördus ta mererahva ametliku tervitusega valvurite poole. Nood vaatasid teda kummaliselt. „Ma olen lihtne talunaine maalt, tulen linna oma sugulasi külastama. Kas ma võin sisse astuda?”

„Kuni on valge, võivad kõik väravatest sisse-välja käia. Te ei pea luba küsima,” ütles üks vahimeestest. Julgus tundis oma põskedele valguvat puna, ta noogutas rutakalt ja astus edasi. Korra piilus ta selja taha ja nägi valvureid endale järele vaatamas. Niipalju siis märkamatult linna pääsemisest.

*

„Jutusta mulle Pärlist,” palus noor naine ühel kevadõhtul meest, kellele tundus, et ta on elanud sada ränka aastat, ehkki ta polnud veel keskealinegi.

Julgus teadis, et Tolgar on pärit Pärli linnast Klaasmere läänekaldal. Ta teadis, et mehele ei meeldi oma kodust rääkida. Ja ikkagi ta palus, orja enda keeles, mida too mõnikord unustada soovis.

„Miks sa küsid?” Tolgari hääl oli jäik.

Julgus naeris, ja ehkki naer oli sõbralik, riivas see ikkagi mehe kõrva. „Miks ma alati küsinud olen? Ma tahan teada, milline on Pärl. Ma tahan teada, kuidas mererahvas elab.”

„Miks?” kordas Tolgar teravalt. „Keegi teine su hõimust ei tunne minu rahva vastu mingit huvi. Nad on rahul oma metsa ja soovaimude ebausuga. Miks sina pärima tuled?”

Naine ajas end sirgu, põsed roosatamas. „Võta oma sõnad tagasi!»

„Mina ei kuulu teie rahva hulka, mulle teie käsud ja keelud ei kehti!” vastas mees niisama paindumatult. Ta tundis järsku Julguse vastu viha, mida oli kogunud aastaid. „Te ei saa mind sundida sood kummardama! Ja olgu öeldud, et see on täiesti tobe asi, mida kummardada.”

„Mererahva seast või mitte, sul pole õigust niimoodi rääkida!”

„Õigust?” pahvatas Tolgar. Ta vaikis natukeseks ja raputas pead. „Mida teie õigusest teate, te pimedad ja julmad metsaelanikud,” ütles ta siis külmalt.

„Me teame seda õigust, mille mets ja soo on meile andnud,” vastas Julgus, silmad leekimas. „Õigust, mille kallale sinu rahvas on kippunud! Te olete meie maid röövinud – metsa maha võtnud, linnu ehitanud, hõime Selge mere kallastelt minema ajanud! Kas mererahvas ei saa üldse aru sellest, mis kuulub teile ja mis mitte? Kas te ei tea, kus on teie koht? Meie koht on siin soode keskel.

Sootuled juhivad meid laugaste vahel ja läbi kogu elu. Kadesta meid!»

Tolgar irvitas. „Soos ei kasva vili, see ei kanna inimest ega looma, majast või kindlusest rääkimata. Soo on mõttetu maa! Ja kui sina oled samasugune nagu kõik siin, igavesti nende mülgaste vahel kinni, siis ei taha sa minu linna ja rahva kohta midagi kuulda. Miks sa minuga rääkima tuled? Mida sa minust tahad?”

„Oh, ma tõesti ei tea!” pahvatas Julgus, tehes kätega kärsitu viipe. „Sinu seltskond pole just meeldiv! Aga võib-olla on mul meeles, kuidas sa mulle lugusid jutustasid. Võib-olla tahan ma neid veel kuulda.”

Tolgar kortsutas kulmu. Naise toonimuutus tundus võltsina. „Miks?” küsis ta jälle, mitte enam vihaselt, vaid kahtlustavalt.

„Sest need lood on põnevad.” Julgus vaatas talle justkui avalalt otsa, aga mees nägi järsku, et naine valetab.

Miks tahtis Julgus temalt kuulda Pärli kohta, aga tõelist põhjust ei soostunud ütlema? Sellel sai olla ainult üks põhjendus. Nende peaaegu-et-sõprust ära kasutades oli naine saadetud tema juurde maad kuulama. Milleks? Küllap oli hõimul kavas röövretk, või ehk mõni kavalamgi rünnak, kui prooviti algul linna kohta võimalikult palju teada saada.

Tolgar vaatas Julguse noort, oma pettust halvasti varjavat nägu, ning temas kustus mälestus väikesest tüdrukust, kes oli tulnud vigastatud vangiga rääkima. Lõpuks, nagu ta oleks pidanud tegema juba ammugi, hakkas ta ka Julgust vihkama. Ja ta valetas vastu.

*

Pärli tänavad panid Julgusel pea ringi käima. Ta polnud kunagi näinud nii palju inimesi, rääkimata sellest, et nad kõik olid tõmmud ning kandsid uhkeid ja võõrapäraseid rõivaid.

Kõikjal oli lärm, inimestel ei paistnud olevat aega ega ruumi rahulikult kõndida, sest nad kiirustasid ja trügisid üksteisest mööda, jalgevahel sagisid koerad ja tuvid, härjad vedasid mürinal raskeid vankreid ning tugevad mehed kärusid ühe või paari sõitjaga. Hõimunaist ründasid tänavakaubitsejate hõiked, tuhat tundmatut lõhna, ühel ristmikul istuva pillimehe hämmastavalt ilus muusika. Ta kõndis kõrgete majade vahel, mis olid eranditult kivist, võimatult erinevad metsarahva madalatest puuhoonetest. Imelikult suurte akende raamid olid küll puust, kuid üsna sageli nikerdatud ja kirjuks värvitud, ning raamide sees helkis klaas. Kõige suuremad klaasitükid, mida Julgus seni näinud oli, olid olnud mere äärest metsarahvani jõudnud helmed.

Ainus hea asi kogu olukorra juures oli see, et keegi ei pööranud noorele hõimunaisele mingit tähelepanu. Ilmselt oli tema maskeering küllalt hea. Kuid võimalik, et need uhked linnaelanikud poleks temast rohkem kui putukast välja teinud ka siis, kui ta oleks kõndinud oma õigel kujul.

Julgus püüdis olla trotslik ja põlglik, vihata mererahvast selle eest, et nad olid hõimudelt maa ja mere võtnud, aga tema sammud võõrastel kividel ei muutunud sellest kindlamaks. Teda hirmutas see, et vihast ei piisa talle toe andmiseks. Ta oli pidanud metsarahva jagatud vihkamist ääretuks ja igikestvaks, aga see närbus väljaspool koduseid laasi ja soid. Järsku ilmus majade vahelt naise vaatevälja linnanõukoja torn, mis polnud roosa nagu ülejäänud linn, vaid säravalt valge, ja mille tipp helkis madalale vajunud päikese käes pärlmutriselt. Julgus ei teadnud, et see on linnanõukoda ega seda, et see torn oligi linnale Pärli nime andnud, kuid kõike seda vaadates jäi tal hing kinni.

Ta eksles tükk aega, mitte suunataju puudumise, vaid sellepärast, et linn ja inimesed ajasid talle hirmu peale. Kuidagi hoidis ta siiski sihti sadama poole – see pidi jääma itta, linnaväravast paremale, ja tänavad laskusid laugjalt selles suunas. Tolgar oli talle öelnud, et maa poolt pääseb sadamasse ainult läbi linna. Lõpuks nägi ta ees jälle müüri ja mõningase otsimise järel leidis ka sadamasse viiva värava. Tema kõrvu hakkas kostma hääl, mida ta algul pidas meremühaks, aga siis sai aru, et see on paljude inimhäälte kõma.

Julgus lipsas läbi värava, mis sarnanes eelmisega, aga oli veel laiem. Enam ei olnud ta nii rumal, et oleks valvuritega rääkima hakanud. Aga teisel pool väravat, sadama alal, ei osanud ega saanudki ta enam kuhugi minna, sest tema tee pani kinni rahvahulk.

*

Neid kutsuti ette suguvõsade nimede järjekorras. Ratkerile jäi meelde noormehe nimi, kes tuli just enne teda: Tollegarn Ondeld. Ta oli Ondeldi nime linna peal varemgi kuulnud – suur ja rikas viljakaupmeeste suguvõsa.

Kajakate hulka ei pääsenud lihtsalt niisama. Igal aastal mõeldi välja mõni jõu, osavuse ja julguse proov. Sel aastal oli selleks ülesanne joosta piki kaid, vabastada end jooksu peal turvisest ja lõpuks visata maha isegi püss – nii, et see vette ei kukuks – ning hüpata kai otsalt vette, päästma läheduses hulpivat kirstu, milles olid mängult Pärli kaitseväe tähtsad sõjalised plaanid ja dokumendid. Konks oli selles, et kai otsas astus kastivirna varjust välja kajakate seersant, kes virutas jooksjale mõõgaga mitte küll tõsise, aga ikkagi valusa haava õlga, kätte või jalga – kuidas parajasti juhtus. Katse edukalt läbija ei tohtinud sammu aeglustada, püüda ründajaga võidelda või sellisel määral kõrvale põigelda, et see sunniks teda vette hüppama kai küljelt, mitte otsalt. Kui õnnestub lihtsalt küüru tõmbumise või väikese haagiga mõõka vältida – väga hea, aga muidu tuli hoop lihtsalt välja kannatada ja haavast hoolimata otsejoones kirstu päästma hüpata. Mänguülesanne tuli täita surmtõsiselt – võimalikult kiiresti ja iga hinna eest.

Tollegarn Ondeld hingas stardijoonel valjult ja ärevalt, aga kui ta märguande peale liikuma hakkas, paistis ta endas täiesti kindel olevat. Kõik turvisepandlad sai ta lahti esimesel katsel ja tema püss maandus ilusti kail, mitte ei libisenud vette nagu ühe varem katset sooritanud noormehe oma. Ta ei üritanud mõõgahoobi eest isegi eriti kõrvale põigelda, kogu tema tähelepanu näis olevat suunatud otsejoones tormamisele. Ta tõmbus küll veidi küüru, kuid tera lõikas siiski tema õlga ja särgivarrukale ilmus kohe punane plekk. Noormees võpatas, aga ei peatunud, vaid tundus üritavat veelgi kiirust lisada. Tema vettehüpe polnud küll eriti graatsiline, aga ta jõudis vaid mõne tõmbega hulpiva kirstuni ja tõmbas selle endaga kaasa kai poole. Ehkki õlg pidi talle haiget tegema, ei paistnud see tema liigutustest välja. Juba selgelt kergendusest ja võidurõõmust särades upitas noormees väikese kirstu kai äärele. Teised katse läbinud aitasid tal veest välja ronida. Kostis tunnustavat pominat: „Täisvärk, Tolgar!”, mitmed patsutasid teda tervele õlale.

Siis visati kirst tagasi vette ja hõigati järgmine nimi.

„Ratker Oriss.”

Ratkerile jäi meelde julgus, mille tunnistajaks ta oli just enne seda, kui tal enda julgusest puudu tuli.

*

Kui juba Pärli tänavatel oli Julguse meelest olnud väga palju inimesi, siis see rahvasumm lausa kohutas teda. Inimesed tunglesid kireva karjana linnamüürist kaideni ning paistsid kõik vaatavat hõimunaise silmis hiiglasliku laeva poole, mis oli nähtavasti äsja randunud, sest mastidele kinnituvas keerulises köitevõrgustikus ronisid purjeid kinnitavad mehed. Laeva kõrge, uhkelt nikerdatud tagaosa küljes ja mastide tipus olid lipud ja vimplid, aga tuul ei liigutanud sadamas neid piisavalt, et oleks saanud eristada mingeid tunnusmärke.

Julguse silme all tõmbus rahvahulk kahte lehte ja laeva maabumissillast linnaväravani tekkis sõduritest ääristatud rada, mida mööda sammus laevalt linna salk väga uhkelt riietatud inimesi. Kõige ees kõndis pärlitega tikitud kleidis hallipäine naine, kes rahvale lehvitas.

Sõdurid surusid inimesed rohkem kokku, et ülikutele tee vabaks teha, ja Julgus sattus otse ühe mehe ja naise kõrvale, kes olid nähtavasti abielupaar. Peaaegu ehmatusega taipas ta, et saab nende jutust aru. See oli esimene asi, mis talle linna nägemisest saadik julgust andis.

„Räägitakse, et keegi ei oodanud neid nii vara tagasi,” ütles mees. „Pooled kajakatest olid maastikul harjutustel. Nad pidid osa mehi kiiresti tagasi tooma, et väärikas vastuvõtt korraldada.”

Naine ei vaadanud oma mehe, vaid salga noorukite poole, kes seisid lähedal, lehvitasid ülikutele ägedalt ja karjusid midagi.

„Üldse on kajakatel liiga vähe mehi, mis see siis olgu, korraldatakse õppused ja kohe on häda käes, kui on auvalvet vaja.”

„Pigem on vaja mõningaid vaos hoida,” tähendas naine väga halvakspaneva häälega. „Ausõna, isegi ainult linnapea tagasitulekust piisab ettekäändeks, et kõrtsi ja linna peale laaberdama minna.”

„Aga huvitav, mida see varane tagasitulek tähendab?”

„Nagu need, kes möödunud kuul meie eeskoja akna puruks viskasid, mäletad ju?”

„Jah, kallis. Ilmselt läksid läbirääkimised kas väga hästi või väga halvasti.”

Linnapea ja ülikud kadusid läbi linnavärava ja rahvahulk valgus neile järele. Kui inimesi vähemaks jäi, nägi Julgus, et osa neist polnudki vist linnapead tervitamas, vaid hoopis kauplemas – siin-seal pakiti kokku ajutisi kipakaid lette ja tassiti kaubakaste hoonete poole, mis olid arvatavasti laod. Paistis, et nii ülikute vastuvõtmine kui ka laat on läbi. Selle üle oli Julgusel väga hea meel, sest varasemas möllus poleks ta ilmaski saanud leida laeva, mis ta üle mere viiks. Päike vajus läänes koduste metsade taha ja siin linnamüüri varjus hakkas juba hämarduma.

Hõimunaine kõndis üle tühjeneva sadamaala kaide poole. Tema samm muutus üha kõhklevamaks. Munakivid jalge all olid ebaühtlased ja rahvahulk oli üksjagu prahti maha loopinud; korra oleks ta peaaegu komistanud, püüdes vältida üht loiku. Laevade puust kered ja paljad mastid kõrgusid eespool nagu hiiglaslikud sõjamehed pikkade odadega, isegi väikesed kalapaadid tundusid hirmutavatena. Kuidas ta pidi leidma aluse, mis ta üle mere viiks?

Julgus meenutas kramplikult, mida Tolgar oli sadama ja laevade kohta rääkinud. „Sõjalaevad tunneb ära selle järgi, et neil on kahurid. Enamasti on need suured laevad, aga on ka väiksemaid. Kahurite jaoks on pardais reas sellised väikesed luugid.” Naine polnud taibanud küsida, millised kahurid ise täpselt välja näevad. Ta teadis, et need on mingid suured torud, aga tõtt-öelda polnud tal neist erilist ettekujutust.

Ükski sõjalaev teda kindlasti peale ei võta. Ja need päris väikesed kalapaadid, millel kahuriluuke näha polnud, ei ole ju mõeldud üle mere seilamiseks. Aga suurematel laevadel olid kahuriluugid kõigil! Kas need olid tõesti kõik sõjalaevad? Ja mida ta pidi peale hakkama, kui sadamas, nii suur kui see ka oli, ei paistnud olevat ühtegi talle sobivat laeva?

Julgus kõndis üha suuremas meeleheites ühelt kailt teisele. Järsku astus tema teele ette turske keskealine mees, kes kandis samasugust vormikuube nagu väravavahid, ehkki hellebardi tal ei olnud. Küll aga püss õlal.

„Mis sa luusid siin, tüdruk?”

„Laeva otsin,” vastas Julgus mererahva keeles. Tema süda tagus kurgus ja ta püüdis seda alla neelata.

„Mis sa arvad, et keegi hakkab sind siinsamas reisijaks vormistama või? Pärli sadamas on kord, tead! Kui tahad laeva peale saada, pead minema sadamavalitsuse kontorisse.”

„Kus… kus see on?”

Sadamavaht vangutas pead. „Tule kaasa.”

Sadamavalitsuse hoone oli ehitatud sadamat põhja poolt kaitsva muldkindlustuse ette jäävale astangule, umbes poolele maale selle kunstliku künka kõrgusest. Sinna pääses mööda pikki lageda taeva alla jäävaid treppe ja selle akendest avanes suurepärane vaade kogu sadamale. Avaras ruumis oli hulk tumesinises vormiriides mehi, kes olid nähtavasti mingisugused ametnikud, tegelemas paberitega ja rääkimas teiste reisijatega. Julgus vähemalt oletas, et ülejäänud inimesed ruumis tahavad samuti merereisile minna – enamikul olid kaasas suured kotid.

„See räägib, et tahab üle mere sõita,” ütles sadamavaht teda ühele ametnikule üle andes. „Leidsin ta kailt hulkumast, ta ei tea üldse, kuidas kord on. Ei tea küll, mida sellisel teiselt poolt merd otsida on, ta ei leia omaenda tagumikkugi üles.»

„Kuhu te sõita tahate?” küsis ametnik tuima häälega.

„Tuule linna,” vastas Julgus kindlalt, ehkki talle kippus nutt kurku.

„Tegelege temaga ise,” mühatas sadamavaht ja trampis uksest välja.

„Mis on teie reisi eesmärk?”

„Ma lähen oma sugulasi otsima… tähendab, oma venda.”

„Teie vend elab Tuule linnas?”

„Jah… tähendab, ma ei tea.”

„Te ei tea?” Ametniku häälde oli sugenenud selge kahtlusenoot.

Julgus oleks tahtnud endale noaga kätte lõigata. Kui ta ei suuda oma lugu usutavalt esitada, ebaõnnestub kogu ettevõtmine! „Ta sõitis juba palju aastaid tagasi üle mere. Ta ütles, et läheb Tuule linna ja otsib seal tööd. Aga me pole temast ammu midagi kuulnud. Ma ei tea, kus ta praegu elab. Ma lähen teda otsima.”

„Miks?”

Seda küsimust polnud Julgus oodanud. Järsku ei pidanud ta enam vastu ja pahvatas: „Mis see teie asi on! Ma tahan oma venda jälle näha!”

Ametnik pilgutas korra silmi ja pöördus tagasi oma tuima hääletooni juurde. „Kas te oma sõidu eest tasuda suudate?”

„Jah.” Julgus näitas kukrut, mille sisu oli hõim tükk aega kogunud.

„Pärlist Tuulde sõidab iga kuue päeva tagant postilaev, järgmine just homme hommikul. Aga nad võtavad naisi peale ainult siis, kui neil on meessoost saatja.”

„Miks?” küsis Julgus ehmunult. Millestki sellisest polnud Tolgar sõnagi rääkinud.

„Selleks, et ei tuleks ette sobimatuid olukordi. Üksinda reisiv naine võib osutuda libuks, kelle meelest madrused on kerge saak. Aga juhtumisi on siin parajasti…”

„Mina ei ole libu!” pahvatas Julgus. „Mul on vaja üle mere reisida!”

Hõimunaise seljatagant kostis naerupahvak, mis helises nagu kell. „Ärge nähke vaeva, nad hoiavad oma tobedatest reeglitest suure armastusega kinni,” ütles naisehääl. „Mind ei lastud ka kuhugi. Aga loodetavasti see olukord nüüd laheneb, sest meid on kaks ja me võime koos reisida.”

Julgus pöördus ja nägi esimest korda Aselit.