Читать книгу Klaasmeri - Mari Järve - Страница 3

Mis tegi mererahva metsarahvale nii võõraks? See polnud tumedam nahavärv, juuksed ega silmad, arusaamatu keel ega kummalised rõivad. See kõik oli ainult pealispind. Isegi vaenu ja verd täis ajalugu seletas ainult vihkamist, mitte seda, miks hõimud, kes olid ammu enne sõdu esimestena mererahvaga kokku puutunud, olid neid algul mingiteks tontideks, mitte päris inimesteks pidanud.

Asi oli mererahva olekus. Mereinimeste silmis ja näoilmes, isegi kehahoiakus ja liigutustes peegeldusid kindlus omaenda väärtuses, üleolek ja eemalviibivus. Selliste inimestega oli raske vastamisi seista. Nagu oleksid nad kõik, kalurite, hoorade ja kerjusteni välja, tegelikult ülikud. Mererahvas oli võõras, oli seda alati olnud.

Aseliga tundis Julgus seda kohe. Et see ilus mustade juuste ja peente näojoontega naine on võõras, et nad ei või teineteisest kunagi aru saada.

Aga rääkima ta ometi pidi. „Te reisite ka Tuule linna?” küsis ta, keel suus kange ja ebamugav.

Teine naine, ta võis Julgusest ehk paar aastat vanem olla, noogutas. „Postilaevad sõidavad pidevalt ja võtavad alati reisijaid peale, mõnda teist laeva tuleks võib-olla tükk aega oodata. Aga see üksikute naiste piirang on muidugi totakas. Hea, et me kokku sattusime. Mina olen Aldesal Igreis, kutsutakse Aseliks.”

„Reu Ennot.” Julgus oli oma eesnime muutmata jätnud, teades, et ei suudaks võõra nimega harjuda ja annaks end sellega ära, et jätaks mõnele pöördumisele vastamata. Ta lootis, et keegi ei eelda, et sellest niigi lühikesest nimest oleks veel lühem igapäevaselt tarvitatav teisend, mis paistis mererahva seas olevat tavaline. „Kas lihtsalt reisijate vedamiseks ei olegi laevu?”

Asel naeris jälle. See oli ilus hääl. „Kui palju teil selles kukrus raha on? Ainult reisimiseks rendivad laevu ülikud. Kui te just Pärli äsja naasnud kalli linnapea mõõtu tähtis nina ei ole, siis käib see teil ilmselt üle jõu. Lihtrahvas peab leppima laevadega, millega peale nende endi veetakse ka midagi kasulikku.”

Julgus otsustas suu pidada. Ta ei teadnud laevandusest tuhkagi, alles äsja oli ta peaaegu kõiki laevu pidanud sõjalaevadeks. Asel võttis asjaajamise üle ja suutis läbi suruda selle, et kahel üksikul naisel lubati koos reisida, ehkki see nõudis tükk aega vaidlemist ametnikega ning peale selle veel postilaeva esindaja kutsumist ja temaga läbirääkimist. Lõpuks luba anti – koos tingimustega majutuda samasse kajutisse ja olla pideva järelevalve all. Julgusele ei meeldinud see kõik põrmugi, aga see paistis olevat ainus viis üle mere pääseda.

„Kus te ööbite?” küsis mustapäine naine siis, kui nad olid sadamavalitsuse maja treppidest alla tulnud. Julgus tõstis pilgu pihku pigistatud piletilt, paberitükilt, mida ta lugeda ei osanud. Kui ta kohe ei vastanud, jätkas Asel: „Mul õnnestus vist päris korralik võõrastemaja leida. Ehk saab seal teile ka toa. Või olete end juba kuhugi sisse seadnud?”

Julgus raputas pead. „Ma ööbin tuttavate juures.”

„Aa. Eks lähme siis laiali. Tulebki kiiresti teha, kohe varsti pannakse linnaväravad kinni.” Asel hakkas oma sõnade kinnituseks kärmel sammul sadamavärava poole astuma, Julgus järgnes talle. Tänavanurgal, kus nad lahku läksid, ütles Asel: „Kohtume siis neljanda kella ajal1 üheteistkümnendal kail” ja hõimunaine noogutas, nagu oleks merereis tallegi harjumuspärane asi.

Julgus oleks andnud palju võimaluse eest otsida üles mõne rannahõimu küla ning ööbida võib-olla võõra murde kõnelejate, aga ikkagi omade juures. Kuid mererahva üha kasvav hulk oli rannahõimud nende linnade lähedusest minema tõrjunud. Julgus ei saanud neilt abi otsida – nad olid liiga kaugel ja nende saledatest paatidest poleks tema ülesande täitmisel kasu olnud, sest mustvaalade pärast ei saanud need kaldast kaugele minna. Tavaline ühendustee Selge mere vastaskaldaga – rannahõimu paatidega ringiga piki rannikut – ei olnud seekord piisav. Tal oli vaja liikuda kiiremini, otse üle mere.

Linnalähedane puudesalu, kus Julgus möödunud aasta kuivadel lehtedel kerra tõmbus, oligi metsaelanikule nagu tuttavate kodu. Aga ainult tuttavate, mitte sõprade, sest mere soolane lõhn ulatus siianigi.

*

Postilaev Piiritaja polnud kuigi suur, aga kahuriluugid olid sellel olemas. Kahemastiline purjekas õõtsus kai ääres kergelt nagu mingi mereloom, kes on kärsitu minema ujuma. Samal ajal, kui Reu ja Asel reisijatesabas seisid, vinnati laevale kott värske postiga ja paar kasti.

„Kui meil veab, jõuame Tuulde nelja-viie päeva pärast,» ütles mererahva naine.

Reu surus huuled kokku. Kas Asel pidi temaga rääkima? Alles mõne hetke pärast jõudis temani imestus – Tolgari väitel pidanuks Tuulde jõudmine aega võtma kolm korda nii palju.

„Ärge nüüd arvake, et mina kuhugi reisinud olen,” jätkas Asel väikese muigega. „Üks meie perekonnatuttav on raamatukaupmees, ta käib päris sageli Tuules, ikka paar korda aastas, ja räägib vahel oma sõitudest. Ta ütleb, et hangiks hea meelega ka Meresuust raamatuid, aga see jääb liiga kaugele. Tuul on Pärlile teistest linnadest kõige lähemal2, peaaegu otse idas, ja siin” – ta osutas käega üle lahe ida poole – „on Klaasmere üks kitsamaid kohti.”

Reu ümises midagi nõustuvat. Üldjoontes teadis ka tema, et Selge meri on läänest itta palju kitsam kui lõunast põhja, ehkki mererahva linnade asukohti ega isegi kõigi linnade nimesid poleks ta osanud nimetada.

Üle koduküla servas oleva kraavi viiv vanast palgist purre, mis oli vihmaga väga libe, ei valmistanud Reule mingeid raskusi, aga mööda planku laevale ronides oleks ta peaaegu vääratanud. Ilma käes helehalliks pleekinud laevatekk oli veider jalgealune – ehkki see kõikus praegu ainult vaevumärgatavalt, oli ometi kohe aru saada, et tegu pole kindla maaga.

Tekil tuli Reul ja Aselil esitada oma piletid postiteenistuse vormis mehele, kes luges neile ette laeval käitumise reeglid: „Kajut neli. Söögiajad on hommikul kuuenda ja pärastlõunal kolmanda kella ajal. Rangelt on keelatud minna laevatrümmi või teistesse kajutitesse, samuti viibida tekil, kui kapten on andnud teada, et reisijad peavad selle vabastama.” Postiametnik vaatas neid pika pilguga ja lisas: „Austage aastaid merel olevaid mehi, kes peavad oma naistest ja kallimatest kaua eemal olema. Ärge kõnelge nendega, käituge siivsalt ja tagasihoidlikult. Kui teil on vaja midagi küsida, pöörduge mõne postiteenistuse vormi kandva mehe poole. Head reisi!”

„No on alles õpetussõnad!” turtsatas Asel, kui nad siirdusid luugi poole, mille kaudu pääses alla.

„Kas see on kõigil laevadel nii?” küsis Reu.

„Ma arvan, et mitte. Aga tuleb tunnistada, et ega teised laevad ei vea ka nii palju reisijaid. Kaupmehed on ihnsad, kaubalaevadel on iga jalatäis pinda lasti jaoks kinni pandud, või kui võetaksegi keegi peale, nõutakse selle eest hingehinda. Ju siis leiab postiteenistus, et kuna neil on iga laeva peal mõni reisija ja tavaliselt päris palju, on vaja neid alla suruda, muidu võib tont teab mis juhtuda. Tekitavad äkki postipakkidel siivutuid mõtteid või midagi.”

Reu turtsatas endalegi ootamatult naerda.

Piiritajal oli reisijaid tõesti üsna palju, umbes paarkümmend. Nad majutati kajutitesse, mis olid pisikesed ja mida eraldasid üksteisest ainult ühekordsed hööveldamata laudadest seinad. Reu kuulis, kuidas keegi vihaselt pomises: „Kanakuudid!” Reu ja Aseli kajutis oli peaaegu pime, sest väikesest räpasest aknast ei pääsenud valgus eriti sisse. Niipalju oli siiski näha, et kajutis on kaks purjeriidest rippvoodit ja muud ei midagi. Nad tõstsid oma pambud vooditesse ja läksid tagasi üles tekile, sest kajut ei kõlvanud ilmselgelt muuks kui magamiseks.

Siis ei olnudki Reul ja Aselil muud teha kui istuda reelingu äärde, püüda purjeid üles tõmbavatel ja otsi lahti päästvatel madrustel (siivsalt!) teelt eest hoida, vaadata Pärli tõusva päikese valguses roosatavaid müüre, oodata teeleasumist ja esimest söögikorda, mida vähemalt Reu kõht juba igatses. Ta oli laeval, nagu plaanitud. Aga tal oli ka kaasreisija, mis polnud sugugi plaanis olnud.

*

Reu ei saanud sinna midagi parata, et ta jäi Aselit vahtima. Mererahva naine nägi välja nii võõrapärane, et lihtsalt pidi huvi äratama. Kergelt lainelised mustad juuksed olid üle pea kammitud, pealael hoidsid neid kinni ehistikandiga nahkpael ja mõned klambrid, aga seljale langesid need vabalt. Naine kandis tumesinist linast kleiti, mille pikad varrukad olid mitmest kohast puhvi õmmeldud ja mille kaelusest paistis imeõhukesest riidest kollane pluus. Kleit ulatus talle poolde säärde, selle all olid veel mustad püksid. Jalas olid Aselil head mustast nahast kingad. Reu mõistatas, kui palju oli sellise riietuse valmistamine pidanud võtma aega ja vaeva. Rahas ei osanud ta mõelda, aga ükski hõimuliige ei hakkaks üksnes igapäevasele väljanägemisele niimoodi raiskama.

Asel kallutas pead, mis tõi tätoveeringu tema vasakul oimukohal eriti hästi nähtavale. Need olid tal mõlemal meelekohal, ühesugused, ilusad ja arusaamatud sinise tindiga nahka torgitud keerud. Reu oli Pärlis näinud päris paljudel mereinimestel oimudel tätoveeringuid – inimestel olid need erinevad, aga alati mõlemal oimul samasugused. Tolgaril neid polnud ja ta polnud neist kunagi rääkinud.

„Mida te minust praegu mõtlete?” küsis Asel.

Reu tundis end nii otsese küsimuse peale ebamugavalt. „Kust te võtate, et ma teist midagi mõtlen?”

„Muidugi mõtlete. Mina näiteks mõtlen teist praegu seda, et te ei ole eriti talumatsi moodi, kelleks too sadamavaht teid nimetas.”

Reu läks ärevile ja püüdis seda naeratusega varjata. „Mina jällegi mõtlen, et jõukal rahval on ikka veidrad riided.”

Asel muigas samuti. „Paistab, et me mõlemad eksime. Mind võib jõukaks pidada küll ainult talumats.” Viimane avaldus oleks võinud kõlada ülbelt, kui seda poleks saatnud lõbus silmapilgutus.

„Minul ei oleks selliste riiete jaoks ilmaski raha.”

„Aga ometi on teil raha üle mere reisimiseks.”

Reu vaatas kõrvale. „See on teine asi. Me oleme seda kaua kogunud.”

Asel noogutas. „Usun. Ma otsustasin, et tahan teiega koos reisida, kui te tollele nõmedale ametnikule vastu hakkasite. No tõesti, miks te peaksite oma venda otsima minema?” osatas ta.

Reu ei osanud midagi öelda. Tal oli hea meel, et teda oli uskuma jäädud, aga samas oli tal ka piinlik. Tegelikult ei meeldinud valetamine talle üldse, aga selle reisi ajaks tuli oma meeldimised muidugi kõrvale jätta.

„Mis tööd teie vend Tuules tegi?” küsis Asel.

„Ee… ta ehitas maju. Vähemalt alguses. Paari aasta pärast ei tulnud temalt enam teateid. Mis edasi sai, ma ei tea.”

Mererahva naine nägi pisut üllatunud välja. „Ja kust te pärit olete?”

„Ühest külast Pärlist lõuna pool, metsa äärest. Õieti pole see mingi küla, ainult paar talu.” Hetkeks haaras teda ärevus, sest ta polnud olematule külale nime välja mõelnud, aga siis tuli talle midagi pähe: „Pähklisalu.”

„Noh, kui te Tuulde jõuate, uurige kõigepealt müürseppade vennaskonnalt, ehk teavad nemad teie vennast midagi.” Asel paistis siiralt tahtvat aidata ja Reul oli jälle piinlik.

„Kas teil on õdesid või vendi?” küsis Reu, et juttu endalt mujale viia.

Asel noogutas. „Kaks vanemat venda ja noorem õde.” Hõimunaine jälgis, kuidas teise tumedad silmad tühjusse vaatama pöördusid, ning mõtles oma tõelistele õdedele-vendadele, Kindla ja Ettenägija lastele. Vanim vend Kõigutamatu, sõnaaher ja morn, kuid küla parim kütt. Õde Rahu, nüüd juba lapseootel abielunaine, kes polnud kunagi oma nimega kokku sobinud, olles püsimatu ja naeruhimuline. Vend Meel, alati käre ja vihane, suurimaks kiindumuseks relvad ja võitlemine. Õde Kergus, alles plikaohtu iludus, kes hoolis rohkem metsas hulkumisest kui külapoistest, kes tal järel jooksid. Noorimad, kaksikvennad Hakkaja ning Aru, olid imikueas kopsupõletikku surnud. Meele ja Kerguse vahele jäi Julgus.

Järsku kõlas laeval pasunahääl ja tekk õõtsatas tugevamini. Reu ja Asel raputati oma perekondadele mõtlemisest ärkvele. Mererahva naine jäi istuma, aga Reu hüppas püsti ja kummardus üle reelingu kai äärest lahkumist vaatama. Otsad olid juba lahti päästetud, mõned inimesed kaldal viipasid hüvastijätuks ja laev hakkas maast eemalduma. Tema pea kohalt kostsid valjud plaksatused ja ehmunult üles vaadates nägi ta, kuidas purjed tuult koguvad.

Mingi hääl pani Reu ümber pöörama. Tekil istuv Asel oli kägarasse tõmbunud, käsivarred ümber põlvede, ja nuttis.

Hõimunaine pööras pilgu uuesti üle reelingu, tundes häbi, et oli oma kaaslast niimoodi näinud. Maa oli veel lähedal, aga linn varjas vaate täielikult, nii et tal ei õnnestunud korrakski silmata metsa, mis pidi olema silmapiiril, kuid mille puhul ta ei olnud järsku enam kindel, kas see ikka on seal. Ümberringi polnud ainsatki asja ega inimest, mis oleks talle tuttav ja kindlust andnud. Kuid taganemine oli võimatu, ta oli nüüd pääsmatult teel üle mere.

*

Ratker tõmbas peoga üle naise rindade ja tundis läbi õhukese kleidiriide, kuidas nibud kõvaks läksid. Mehe suust pääses abitu kähe hääl – pakitsus kubemes oli peaaegu valus.

See naine oli hoor, aga Kaksikjumalate nimel, ta oli ilus. Paksud kastanpruunid lokid olid padjal laiali, pikkade tumedate ripsmetega laud varjasid pooleldi söesilmi. Punaseks tätoveeritud täidlased huuled paotusid. „Tule, isand,” sosistas naine. Kindlasti oli ta seda sosistanud kümnetele, kui mitte sadadele. Aga Ratkerile sellest piisas.

Kui ta end pükstest vabastas ja hoora kleidi üles lükkas, suutis mees täiesti selgelt kujutleda, et see on tema naine, seaduslik ja armastav kaasa, kes teda enda juurde kutsub. Ta surus end pehmete pruunide reite vahele ning unustas selle, et tema laev väljub varsti, selle, et nende vahel on ainult raha ja iha ega kübetki armastust, ning mis kõige tähtsam, unustas iseenda. Seni, kuni ta kirvendava, hõõguva, lainetava iha võimuses kiikus, ei olnud Ratker Orissi olemas. Selleks pettekujutelmaks oligi tal hoorasid vaja.

Need olid alati hoorad, kellega ta põgenes iha unustusse. Kodutul ei saanud olla kallimat, kes teda kodusadamas ootaks. Autul ei saanud olla ausat abikaasat. Mehel, kes oli pärast julguseproovis läbikukkumist häbiga kodulinnast põgenenud ja lõpuks madrusena piraadilaevale jõudnud, said olla ainult naised, kes ootasidki temasuguseid. Naised, kelle vallutamine ei nõudnud mingit julgust.

„Tule, isand,” sosistas hoor jälle, ta tuli, maailm lahvatas tema ümber naudingus, ja siis meenus talle jälle kõik.

*

Selge meri, mida mererahvas kutsus Klaasmereks, oli üsna madal, ja oma nime oli ta saanud vee järgi. Paljudes kohtades, kus meri läks aeglaselt sügavaks, võis veel kaldast üsna kaugel näha põhja – liiv, kivid, vetikad, kalad, karbid ja teised mereloomad paistsid kõik nagu läbi paksu, pisut lainelise klaasi. Pärli juures see küll nii polnud, sest sadam oli sügavamaks kaevatud ja linna roiskvesi sogastas merd. Piiritaja seilas välja lahest, mida ümbritsevad neemed kaardusid nagu embavad käsivarred, jättes endi vahele ainult kitsa läbipääsu. Neemed olid osaliselt kunstlikud, kaldakindlustustega tugevdatud ja muulidega pikendatud, kaitstes Pärli sadamat peaaegu kõigi tormide eest. Põhjapoolsel neemel seisis tuletorn, mida Reu oli märganud juba linnale lähenedes. Kui nad selle alt mööda seilasid, paistis see tohutu kõrge ja aukartustäratav. Tuletorni tipus vilkus ikka valgus.

Piiritaja libises neemede vahelt läbi. Kahele poole jäid neemetippudele ehitatud väikesed töntsakad vahitornid nagu väravapostid. Järsku kõlas kummastki vahitornist peaaegu üheaegne kellalöök, vali, ilus ja helisev. Laev vastas kahe pasunahüüuga. Siis olid nad avamerel.

Sadamas polnud meri Reule erilist muljet jätnud, kuid siin laius see silmapiirini. Kuidas sai kusagil korraga olla nii palju vett? Metsa lõpmatusega oli ta harjunud, aga see ääreta veeväli tegi teda rahutuks. Ta oleks väga tahtnud teist kallast näha, ainult teadmisest, et see on olemas, ei piisanud. Nad polnud veel Pärli sadamast kuigi kaugele jõudnud, kui üsna laeva lähedal kerkis veest järsku neli läikivmusta terava seljauimega selga. Reu võpatas tugevalt. Mitu reisijat osutas elevusega mustvaalade poole, neist paistis mõneks ajaks saavat peamine jututeema.

Hõimunaine kuulis üht lähedal seisvat madrust teisele ütlemas: „Oleks ma selle sitase postilaeva asemel vaalapüügilaeval! Seal ajaks mõne aastaga sellise raha kokku, et elu lõpuni mõnusalt peesitada.”

„Kes sind sinna võtaks,” norsatas teine, kuid laskus samasuguse huviga arutellu suure raha teenimisest ja kulutamisest.

Mõte tema lapsepõlve hirmulugude peategelaste küttimisest oli Reu jaoks hämmastav. Mererahvas paistis mustvaaladesse suhtuvat kui lihtsalt järjekordsetesse mereelukatesse, kuid Reu ei saanud lahti tundest, et tegu on teda selles võõras meres varitsevate koletistega. Kui kellalöök ja teiste reisijate liikumine andsid märku söögiajast, pööras ta vaatele kergendusega selja. Pärast hommikusööki tekile tagasi tulles püüdis ta merest võimalikult vähe välja teha, mis oli muidugi keeruline.

Reu reisikaaslane oli ammu nutmise jätnud, nüüd seisis ta ahtrireelingu ääres, aga ei vaadanud kaugeneva ranniku poole, vaid otse laeva vahutavasse kiiluvette. Söögiajal oli Asel teiste reisijate juurde tulnud, oma kausi maitsetust pudrust tühjaks söönud, kuid polnud kellegagi sõnagi rääkinud ning oli pärast kohe oma vahipostile tagasi pöördunud. Reul polnud aimugi, miks teine oli nutnud, aga ta lootis, et see tekitab nende vahele eemalehoidmise, nii et nad vahetavad ainult mõne viisaka sõna, käivad samas kajutis magamas ning kaovad Tuule linna jõudes mälestusi jätmata teineteise lähedusest, kuhu nad olid kogemata sattunud.

Niisiis oli hõimunaine ebameeldivalt üllatunud, kui Asel järsku hõikas: „Reu!»

Ta ajas end vastumeelselt tekilt püsti ja läks kutsuja kõrvale. Kiire pilk kinnitas, et Aseli nägu on rahulik, pisarate jäljed kadunud.

„Ma käitusin ennist ebaviisakalt,” ütles Asel mererahvale omasel suurejoonelisel moel, mis pani isegi vabanduse üleolevalt kõlama. „See ei olnud kerge ärasõit. Ma tulin oma perekonna juurest ära ja ma ei näe neid enam kaua aega. Võib-olla mitte kunagi.»

Selline otsekohesus oli võõrastav. „Miks?” küsis Reu, sest ilmselt seda küsimust oodati. Tal polnud lihtsalt mingit huvi vastust kuulda.

„Ma lähen ülikooli.”

„Mis see veel on?”

„Ainus ülikool, kuhu naisi vastu võetakse, asub Tuule linnas. Ma ütlesin oma vendadele, et nad ei pea mind saatma, neil on muudki teha. Pealegi peangi ma nüüd olema iseseisev.”

„Mis mõttes iseseisev?” Mererahva juures paistis see olevat ebatavaline iseseisvuse märk, kui naine üksinda kuhugi reisib. Aga teisest küljest oli Pärli linnapea naine. Reu ei saanud siinsetest kommetest sugugi aru.

„Ülikoolis õpetatakse kõrgemaid teadusi. Kui naine tahab õpetlaseks saada, ei tohi ta kunagi abielluda ega lapsi saada. See segaks teadmiste omandamist. Õpetlasest naine jääb elu lõpuni üksi ja vastutab iseenda eest ilma perekonna toeta.»

See mõte tundus Reule eemaletõukav. „Miks te tahate õpetlaseks saada?” Ta ei suutnud kujutleda elu ilma mehe ja lasteta. Metsarahva seas poleks selline asi ühegi naise puhul kõne allagi tulnud, kui tegu polnud just sandi või poolearulisega.

„Ma tahan arstiks õppida.” Aseli tumepruunid silmad tundusid hõõguvat, kui ta Reule otsa vaatas. „Minu perekonnas… on olnud palju raskeid tõbesid, mis on inimesi hauda viinud. Kehv tervis on nagu vari meie elude kohal. Meil ja meiesugustel on vaja õppinud arsti abi. Arst suudab nii paljusid asju. Kui ma abielluksin, saaks mu perekond kasina pruudiluna ja see olekski kõik. Aga arstina saaksin ma neid ehk päriselt aidata.”

Reu ei kujutanud ette, milliseid arstitarkusi mererahva ülikoolides õpetatakse – metsarahval ei olnud arste, vaid ravijad, kes said oma teadmised vanalt ravijalt, loodusest ja jumalatelt. Kuid ta mõtles, et kõigi nende tarkuste ja oskuste õppimine võtab kindlasti aastaid. Mis võis Aseli perekonnast selle aja peale saada? Ta oli ju isegi öelnud, et ei näe neid võib-olla enam kunagi. Aga see kõik polnud tõesti Reu asi.

„Ma jätsin oma perekonna maha, aga ma tegin seda nende endi pärast,» ütles Asel, kõlades nagu keegi, kes püüab end milleski veenda.

Reu ei osanud midagi öelda. Oli kummastav, et Asel oli olnud temaga nii avameelne. Kas mererahvas käituski nii? Lõpuks, et seda ebamugavat jutuajamist lõpetada, tähendas ta natuke abitult: „Nii et sellepärast te siis nutsite.”

Asel pööras pilgu uuesti kiiluvette. „Jah. Sellepärast ma nutsin.”

*

Mõnes mõttes ei pakkunud Klaasmeri mererahva laevnikele erilist väljakutset, sest ookeaniga võrreldes oli see väike ja vaikne. Looded olid siin nõrgad isegi siis, kui mõlemad kuud koos vett tõstsid ja langetasid, ning vaid vaevumärgatavad, kui kuud teineteise vastu seisid ja mere pärast võitlesid. Teisest küljest oli Klaasmeri täis pikitud väikesi saari, mis muutsid seal seilamise parajaks kunsttükiks. Sellest hoolimata võis merel näha paljusid laevu, mis eri kurssidel Piiritajast mööda libisesid. Peaaegu kõigi purjed olid samasugused nagu postilaeval, meenutades kaugelt vaadates kokkupandud kolmnurksete tiibadega liblikaid. Laevad olid Reu silmis suured, kuid liikusid kiiresti ja paindlikult.

Laevade teed juhatas saartel suur hulk tuletorne. Ja kõigis neis vilkus valgus ka päeval.

Esimese reisipäeva teise söögikorra ajal – vesised keedetud kartulid ja ülesoolatud lihakaste – sattusid Reu ja Asel rääkima mõne teise reisijaga. Esimesena tegi kehva laevatoidu kohta märkuse vist tüse kiilaneva pea ja kulunud riietega mees, kes ütles oma nimeks Erasved Ureliu, aga võib-olla ka uhkelt riides abielupaar, Peir ja Faerbil Ondeld. See oli teema, mille puhul nende kõigi arvamus ühtis ja mis seega passis hästi tutvuse sobitamiseks. Reu ei tahtnud tegelikult kellegagi rääkida, aga tuli jutuga kaasa, sest kartis, et torkab muidu liialt silma.

Toidukordadeks koguneti laeva söögisaali, kus olid pingid ja pühkimisest hoolimata alati kerge rasvakorraga kaetud lauad ja igavene kapsasupi lehk. Nemad olid aga juba sellest ebameeldivast ruumist tagasi üles tekile roninud ja istusid kõrvalises kohas reelingu ääres.

Erasved, tavanimega Vede, kuulutas, et ta pole pidanud oma elus veel nii halba toitu sööma. Jäi mulje, et ta on üldse harjunud parema elujärjega kui praegune, sest ta paistis oma pisut räämas välimust häbenevat.

Peir, pikka kasvu noor mees, kes tundus Reule millegipärast natuke tuttavana, muigas ja ütles: „Ma arvan, et mul on rohtu, mida me kõik väga vajame.” Ta tõmbas oma õlal rippuvast kotist lakitud puust kastikese.

„Mis haigus meid siis vaevab?” küsis Asel kulmu kergitades.

„See on ju ilmselge. Tugev häiritus halvast söögist, mida saab ravida ainult sobiva magustoiduga.” Peir tegi kastikaane lahti.

Kastikese sees olid õhukesest paberist vooderdusel asjad, mis Reu meelest sarnanesid kõige rohkem puuviljatükkidega, mida kattis mingi valge puru. Nähtavasti oli tegu millegi söödavaga, küllap maiustusega, aga tal polnud erilist soovi neid tundmatuid tükke suhu pista.

Faerbil või tavanimega Farre, võluv noor naine, keda kaunistasid tikitud kleit, ehted ja keeruline ülespandud soeng – aga mitte tätoveeringud meelekohtadel, neid polnud ei temal ega ta abikaasal – naeratas ning ütles vaikselt: „Mu lemmikud, kallis! Tänan sind.» Ta surus mehe kätt ja Peir vaatas teda pikalt, kastikest nähtavasti korraks unustades. Ilmselgelt olid nad väga armunud.

„Marmelaad otse Meresuu linnast,” teatas Peir siis. „Mu kallis kaasa on sealt pärit. Loodetavasti tõestab see sulle, iludus, et kaupmehe naisena ei pea sa ka Pärlis marmelaadist puudust tundma.” Sellega teenis ta põsemusi.

Reu imestas natuke, et abielupaar nõustub oma tõenäoliselt hinnalist maiustust nii lihtsalt teistega jagama, aga Asel ja Vede ei paistnud leidvat selles midagi kummalist. „Te olete pulmareisil, eks ole?” tähendas Asel.

Peir noogutas. „Natuke tuleb küll ka äriasju ajada, praegusel kehval ajal ei saa ühtegi reisi tervenisti pühendada ainult lõbule. Mõned uued kontaktid Tuule linnas ei teeks paha.”

Siis tegi Farre lahti nahkrihma, mis hoidis kastikaane siseküljel kinni peotäit lühikesi metallist pulki, millest igaühel oli otsas kaks teravat haru. Ta jagas need laiali – nähtavasti oli tegu söögiriistadega. Reud haaras jälle võõristus. Söögisaalis kasutusel olevad noad ja lusikad polnud midagi erilist, ehkki mererahva juures olid ka lusikad tehtud metallist. Aga need asjandused siin… Mis inimesed need ometi olid, kes ehitasid oma majad puu asemel külmast kivist, kandsid pikki liikumist takistavaid kleitemantleid ning pidid isegi söömisel kasutama imeliku kujuga metallorkidest abivahendeid? Järsku tekitasid marmelaaditükid temas lausa vastumeelsust.

Asel ja Vede võtsid söögiriistad vastu, torkasid maiustusi kahe haru otsa, sõid ja kiitsid. Reu kõhkles. Farre pöördus tema poole: „Reu, eks ole? Kui imelik nimi! Võtke ometi marmelaadi!»

Reu viivitas veel hetke, pani siis oma metallorgi korralikult kastikese kaane küljes oleva rihma vahele tagasi ja võttis ühe marmelaaditüki sõrmedega. See määris ta näpuotsad valge puruga kokku. Maitse oli hapukasmagus ja hea, aga ometi tundus maiustus hamba all kummaline – pooleldi kõva ja pooleldi pehme, veidralt krudisev.

„Tänan,” ütles ta jäigalt.

„Talurahvas pole vist marmelaadiga harjunud,” tähendas Peir. „Ega kahvlitega.”

Farre saatis oma mehele etteheitva pilgu ja Asel kortsutas kulmu. Reule ei tulnud pähegi solvuda. Ta teadis, kes ta on – Kindla, vanem Õiglase nõuandja ja ühe parema sõjamehe tütar, Sootulede hõimu liige. Mingid vihjed tema madalale päritolule mererahva ühiskonnas, millest ta vaevalt arugi sai, ei kõigutanud teda põrmugi. Ta mõistis, et viisakas ja mererahva kommete kohane oleks olnud kasutada kahvlit, aga ta polnud lihtsalt tahtnud. Miks ta pidi kõike tegema nii nagu need võõrad? Selleks, et endale mitte tähelepanu tõmmata ja ülesanne edukalt täita, ütles südametunnistus. Reu lõi pilgu maha, mida teised pidasid haavumise märgiks.

Pingul vaikuse lõhkus Vede, kes küsis: „Millega te siis peale marmelaadi veel kauplete, Peir?”

„Viljaga,” vastas kaupmees. „See on Ondeldide ala juba… noh, vähemalt Pärli asutamisest saadik, kui mitte varemgi.” Reu mõtles, et see peab küll olema uhkustamine – tõsi, mererahva linnad polnud vanad, aga vaevalt võis Peir teada oma suguvõsa ajalugu enne linnade asutamist. „Aga see on riskantne äri. Selle aasta suvi on näiteks olnud liiga kuiv, viljasaak jääb väiksemaks kui harilikult. Mitte et kaupmeestele kõrgemad hinnad ei meeldiks, aga sellisel aastal nagu tänavune, tuleb sügisel kogu aeg valvel olla, et teised sinust ette ei jõuaks, muidu ei õnnestu piisavalt vilja kokku osta. Eellepingud ei kata kunagi üle kolmandiku käibest, ja…”

„Kallis,” ütles Farre naeratades, „nüüd muutud sa tüütavaks.”

„Kas te uudist kuulsite?” küsis Asel järsku kõigilt.

„Mis uudist?”

„Tulesaare hõivas eile koidu ajal Roosad kaljud ja nihutas piiri omavoliliselt kaksteist kilomeetrit lõuna poole.”

Tõusis üldine nördimuskaja.

„Misasja?” hüüdis Vede. „Roosad kaljud on alati Pärlile kuulunud!”

„Millal te seda kuulsite?” küsis Peir, kes paistis olevat peaaegu solvunud, et tema seda uudist juba ei teadnud.

„Täna hommikul võõrastemajas. See läks mul vahepeal meelest. Keegi ütles, et see olevat eile õhtul tuletornide kaudu läbi tulnud, just enne teadete saatmise aja lõppu.”

„Kas see on ikka kindel? Miks sellest siis täna hommikul sadamas ei räägitud?” kahtles Peir. „Võiks arvata, et sellest oleks karjutud!”

„Me tulime ikka päris vara ära, linn magas alles. Ja võib-olla proovitakse seda maha vaikida,” arvas Farre.

„Edu neile. Paistab, et Tulesaare omad plaanitsesid asja just nii, et sellest võimalikult suur kära tõuseks,” tähendas Vede. „Kui rünnak toimus eile, siis oli teade ilmselt mõeldud kohale jõudma selleks ajaks, kui…”

„…meie linnapea tagasi jõuab,” lõpetas Asel. „Natuke jäi see küll hiljaks, aga täna on Pärlis kindlasti paras möll.”

„Hea, et me sealt tulema saime,” pistis Farre.

„Ega linnapea läbirääkimised ometi halvasti ei läinud?” küsis Peir sarkastiliselt.

Reu kuulas hoolikalt, ehkki mererahva linnadevahelised piiritülid ei läinud talle eriti korda, kui, siis pigem rõõmustasid teda. Tema tähelepanu oli haaranud miski muu. Mida tähendas see, et teade oli tuletornide kaudu läbi tulnud? Ta ei julgenud küsida, sest talle tundus, et see on midagi, mida kogu mererahvas teab. Ta vaatas edela poole, kuhu jäi kolmest saarest koosnev rühm, millest nad olid hiljuti mööda seilanud. Suurimal saarel seisev tuletorn paistis veel hästi kätte, see plinkis ebaühtlaste vaheaegadega, ehkki oli päev. Kaugemal lõunas, just tema nägemisulatuse piiril, vilkus valgus järgmises tornis.

Reu ei teadnud, kui kaugel on Roosad kaljud Pärlist, aga linnade maa-alad pidid olema suured. Kui rünnak piiril oli toimunud alles eile, siis kuidas oli teade nii ruttu Pärlisse jõudnud? Nähtavasti sai tuletornide abil päeval, mil laevad ilma nendeta hakkama said, sõnumeid edastada.

Hõimunaine vaatas uuesti lähedalolevas tuletornis vilkuvat valgust ja teda haaras aukartus. Ta ei saanud isegi aru, kuidas neid päikesevalgusega sarnanevaid sähvatusi tekitati, ja kes teadis, mida need öelda võisid. Tuletornide abil sai mererahvas väga kiiresti saata ühest linnast teise sõjasõnumeid, hoiatusi, appikutseid, mistahes teateid. Ja mida oli metsarahval selle vastu panna? Oh, kui ebapiisavana ta end tuletornidega võrreldes tundis.

*

„Laevad päästavad varsti otsad lahti,” ütles hoor vaikselt.

Ratker ei liigutanud end niiskete linade vahel. „Mis su nimi on?” küsis ta pragunenud krohviga laelt.

„Tirre… Tirasel.” Täisnimi – kas sellepärast, et see kõlas ilusamalt, või selleks, et luua veidigi ametlikkust ja distantsi, kui suguvõsa nime ei sobinud kasutada? Mingit pealehakkamist selles üleni pehme ja magusana tunduvas naises siiski oli. Ta sinatas teda vastu: „Ja sinu, isand?”

Ratker ronis voodist välja ja hakkas põrandalt oma riideid otsima. „Sa ei räägi nii, nagu Linnukalju tüdrukud. Kust sa pärit oled?” küsis ta ise.

„Pärlist.”

Ratker võpatas oma kunagise kodulinna mainimise peale. Kas ta ei tundnud enam ära sealtkandi aktsenti?

„Lahkusin sealt just möödunud kuul.”

Vahetada Pärl Linnukalju vastu? Mees raputas uskumatult pead.

„Liiga palju inimesi tunneb mind seal,” jätkas hoor vaikselt, justkui iseendaga rääkides.

Aa. Sellest sai Ratker aru.

Särgipaelu kinni sidudes vaatas mees naist. Kui noor ja ilus too veel oli. Kui noor oli ta isegi, ja samamoodi raisus.

Mingil arusaamatul ajendil – maailm ei saanud ju muutuda, tal polnud võimalik oma au tagasi saada, see hoor ei saanud olla tema naine – istus Ratker voodiservale ja silitas korra pruuni põske. Pikad kaardus ripsmed võbelesid.

„Ära jää siia,” ütles mees, mõttetult. Imelik küll, ehkki iha oli vaibunud, võis ta ikka peaaegu kujutleda teistsugust maailma. „Selles linnas närtsivad ilusad asjad ära.”

Pehme tõmmu käsi lipsas tema pihku, sõrmed põimusid tema omadega. „Mis su nimi on?” küsis naine, lihtsalt ilus naine, kellega ta oli maganud, sosinal.

Ratker mõtles, et maailm, kus Tirre pääseb Linnukaljult ja tema pole tema ise, on tegelikkusest palju meeldivam, ning pikendas seda veel natukeseks.

*

Mõne päevaga kujunes Reul ja Aselil laeval välja harjumuspärane tegevuste jada. Nad magasid peaaegu esimese söögikorra kellani – rippvoodis kiikudes tuli hea uni. Pesta sai Klaasmere vähesoolase veega, mida reisijate jaoks igal hommikul vaaditäis pardale vinnati. See oli ebamugav ja iga päev tekkis vähemalt üks piinlik olukord, kus mõni paljas kehaosa soovimatu pilgu alla jäi, aga paari korraga hakkas igaüks sellega harjuma ja pesemisvõimalust kasutati siiski agaralt. Mõnikord tekkis lausa järjekord ning kui Reu ja Asel juhtusid veidi sisse magama, oli puder nende söögisaali jõudmise ajaks ära jahtunud, mis oli muidugi väga halb, sest siis ei kõlvanud see enam üldse süüa.

Pärast hommikusööki lonkisid nad tekil. Just nimelt lonkisid, sest hommikuti oli rahutus jalgades suurem ja liikumissoovi allasurumine raskem. Reu oli veendunud, et inimesed pole tehtud sellise rõhuvalt piiratud puust, köitest ja purjeriidest maailma jaoks, mis liigub küll ringi, aga on ikkagi vangla. Kuidas mererahvas seda talus? Õnneks püsis vähemalt ilm ilus ja neil ei keelatud tekile tulla.

Ilusa ilma varjuküljena oli see liigagi rahulik. Piiritaja pidi loovima vastu idakaare tuuli, mis meremeeste sõnul olid sel aastaajal tavalised, ja vahel isegi paigal seisma, sest tuul oli päris vastu või vaikis hoopis. Nende vaevalise edasiliikumise järgi sai varsti selgeks, et seekord võtab reis Tuulde aega hoopis rohkem kui neli-viis päeva – räägiti poolest kuust3 ja isegi rohkemast. Mõnda reisijat tundus see küll häirivat, aga nende väikest seltskonda eriti mitte. Ainult Reu pidi vaevaga alla suruma oma abitu ärrituse, et ta on sunnitud olema oodatust kauem kinni sellel laeval ja nii paljude mererahva liikmete ohtlikus läheduses. Oh, kuidas ta tahtis tagasi kuivale maale! Rääkimata pidevalt närivast ärevusest, mida põhjustas viivitus tema ülesande täitmisel – vahel tundus see, mida ta kaasas kandis, teda lausa põletavat.

Keskpäeval, kui päike muutus liiga palavaks, läksid nad alla kajutisse ja tukkusid tunnikese, nagu tegid paljud reisijad. Reul oli Aseli imetluseks õnnestunud lahti kangutada kajuti räpane aken – tegelikult polnud see vist lubatud, aga neil oli ükskõik, sest nii pääses umbsesse pugerikku vähemalt veidi õhku.

Pärast uinakut, viimasel tunnil enne teist söögikorda, mil kõhud juba korisesid, hoolimata teadmisest, et midagi head neid ei oota, lõbustasid Reu ja Asel end sageli sellega, et lugesid kokku, mitu madrust neid hindavalt silmitses, kuigi nad tõepoolest hoidsid eemale ega rääkinud nendega sõnagi. Parim saavutus Aseli väikese liivakella mõõdetava ajavahemiku jooksul oli kolm. Reu arvas, et kui reisijate ja madruste suhtlus poleks nii rangelt keelatud, oleks meeste huvi väiksem, mõeldes sellele, kuidas Kerguse ükskõiksus ja kättesaamatus ainult suurendas külapoiste indu.

Lõunasöögi ajal ja pärast seda ajasid nad tavaliselt juttu Vede, Peiri ja Farrega, vahel ka mõne teise reisijaga. Õhtul, kui taevas tõmbus tumedamaks, aga reisijatele polnud veel antud käsku kajutitesse minna, seisid Reu ja Asel harilikult ahtrireelingu ääres ja vaatasid helendavat läänetaevast, mille alla, nende pilkude ulatusest välja, jäi kodune kallas. Nad ei rääkinud siis omavahel. Kumbki ei teadnud seda teise kohta, aga mõlemad mõtlesid, et nad pole kunagi oma päevi sellises tegevusetuses mööda saatnud. Mõlemad tundsid end süüdi, ehkki olid kodust ja omade juurest ära tulnud tähtsal põhjusel.

Öösel, umbes tund enne koitu, tõusis Reu üles nagu kellavärk, läks kajuti akna juurde, sirutas vasaku käe välja ja lõikas sellesse noaga väikese haava. Merre kukkuvate verepiiskade saateks luges ta sõnad, mis muutmisloitsu pikendasid. Patsi tal enam polnud, vale värvi juuksed ulatusid vaevalt poole kaelani, aga verd oli ikka võtta. Selleks ta oligi akna lahti kangutanud, nii ei pidanud kuskilt vereplekke koristama. Hea, et Asel oli ise hoopis teise põhjenduse välja mõelnud. Hea, et mererahva naine teda ei näinud tema turvalise maski taga. Aga halb, et ta ise iga päev Aselit nägi, kogu tema võõrapärasuses ja sõbralikkuses ja aususes.

*

„Mis see on?” Reu kükitas Aseli juurde, kes uuris reelingu ääres istudes mingit värvilise joonistusega pärgamenti.

Asel vaatas üllatunult üles. „Klaasmere kaart,” ütles ta.

Reu tegi kannatamatu liigutuse. „Ja misasi on kaart?”

Asel otsis sõnu. „Kaart on… noh, nagu pilt. Maadest ja meredest. Vähendatud, et suured maad paberi peale ära mahuks. Umbes nii, nagu kotkas kõrgel lennates maailma näha võiks. Näete, selle kaardi peal on Klaasmeri. Lääs on siin üleval servas, ida all. Siin on Pärl, kust me teele asusime. Mäletate seal selle lahe kuju? Siia on see ka joonistatud, näete? Ja siin on Tuul, kuhu me läheme.”

Reu vahtis paberit. See ei olnud linnu vaade maailmale, pigem mõne jumala oma. Ta puudutas sõrmega kaardi ülemist serva, mis oli värvitud roheliseks. Seal oli lääs, metsad ja sood, kodu. Aga kaart lõppes üsna varsti pärast Klaasmere, Selge mere rannajoont. Tema kodu polnud sinna joonistatud, see jäi mererahva jumala pilgu alt välja. Jälle oli mererahval midagi imelist, vaevalt arusaadavat, aga kõikjale nende võim ei ulatunud.

„Ja need on teised linnad?” osutas Reu pruuni ja mustaga joonistatud tillukestele kindlustele.

Asel noogutas. „Klaasmere linnad. Tuule, Pärli, Linnukalju, Tulesaare, Meresuu.” Ta näitas neid järgemööda ja rääkis nii, nagu loeks salmi. Võib-olla õppisid mererahva lapsed seda juba hällis kiikudes.

Reu raputas pead, et lapsepõlve õpetussalmi mõtteist tõrjuda. „Aga kus on Rõngassaare linn ja sadam?” küsis ta, meenutades Tolgari juttu umbes Klaasmere keskele jäävast rõngakujulisest saarest, mis moodustab kitsast maaribast ümbritsetud suurepärase sadamakoha, kodusadama hulgale sõjalaevadele, millel on sealt lühim tee mistahes linna appi jõuda. Kaardil oli ainus saarel paiknev linn Tulesaare, see saar asus Klaasmere põhjaosas ega olnud sugugi rõngakujuline.

Asel võpatas Rõngassaare nimetamise peale tuntavalt. „Ookeani põhjas ja neetud,» vastas ta, jälle nagu mingit päheõpitud vormelit lausudes. Tema silmaterad olid laienenud, ta vahtis ainiti Reule otsa.

Kas ta püüab minu eest mererahva sõjalaevastiku asukohta varjata? Aga nii oleks Asel teinud ainult siis, kui ta oleks aru saanud, kes Reu tegelikult on, ja seda hõimunaine ei uskunud. Ta polnud sõna tähenduses päris kindel, aga tema meelest oli ookean see suur meri lõunas, mida ühendas Klaasmerega ainult Meresuu linna valvatav kitsas väin.

„Kas Rõngassaar ei olegi siis Klaasmeres?” küsis Reu.

Asel puhus välja pahvaka hingeõhku, mida ta näis olevat kinni hoidnud. Reu imestuseks ilmus tema näkku pahameel. „Ei! Merejumala nimel, kas teie külas ei õpetata üldse midagi?”

Hõimunaine raputas arusaamatuses pead.

„Muidugi ei olnud Rõngassaar Klaasmeres! Kuidas see olekski saanud olla? Tol ajal ei elanud meie rahvas siin. Rõngassaar oli ookeanis, rannikust päris kaugel. See polnud mingi õige saar, vaid ammu kustunud vulkaani serv. Vulkaan on tuldpurskav mägi, saate aru? Ja selle sadam asus otse vulkaanikraatris, kuhu meri oli sisse voolanud. See näitab veelkord, et mõnikord – või tegelikult peaaegu alati – oskasid meie kallid esivanemad valida elamiseks tõeliselt totra koha.”

Reu mõtles. Rõngassaar ei olnud Klaasmeres, nagu Tolgar oli rääkinud. Mis iganes ka oli sellega juhtunud – mis saab ometi terve saarega juhtuda? –, polnud seda Aseli jutu järgi enam olemaski. Ja just äsja oli ta esimest korda kuulnud mererahva liikme suust sõnu „merejumala nimel”, nüüdki lausutud ärritushetkel. Tolgar oli väitnud, et see on mererahva tavaline, ehkki pisut vanamoodne tervitus.

Ta valetas mulle.

Reule meenusid teised apsakad: kahurite pidamine ainult sõjalaevade tunnuseks, Pärli ja Tuule vahemaa ülehindamine, tagantjärele vaadates väga silmatorkav tuletornidega teadete saatmise mainimata jätmine… Kes teab, milliseid valesid oli Tolgar talle veel rääkinud või tõdesid ütlemata jätnud. Kõik selleks, et teda hirmutada, segadusse ajada, panna mõnes lihtsas olukorras end reetma. Orja jõuetu kättemaks. Ja püüe minu ülesannet takistada, ehkki ta ei teadnud, mis ülesanne see on. Aga ta teadis, et me oleme vaenlased.

„Mis teiega on?” küsis Asel.

Reu ei vastanud. Ta teadis, et ei peaks Tolgari reetmise pärast üllatunud või ammugi õnnetu olema. Ta teadis, et tal pole selleks ka mingit õigust. Aga ta mäletas haavatud meest, kellega ta oli külatanumal rääkima läinud, ja mõte, et neist on pöördumatult vaenlased saanud, et nad pole kunagi midagi muud olnudki, tõi talle pisarad silma.

*

Klaasmerel ei saanud olla selliseid torme, millest rääkisid mererahva pärimused, sest see oli madal ja vaikne sisemeri, mis oli ookeaniga ühenduses ainult kitsa lõunapoolse väina kaudu. Aga siiski võisid siinsed tormid olla piisavad, et üks väikene purjepaat nagu lelu kaljudele visata. Selle kohta, et paat oli mustvaaladest puutumata jäänud ja üldse nii kaugele jõudnud ning et selle ainus reisija polnud viga saanud, oleksid meremehed öelnud „mereõnn”. Seejuures oleksid nad käega teinud märgi, mille kahetisus – hea kutsumine ja halva eemalepeletamine – näitab väga ilmekalt, kui kergesti võib õnn merel õnnetuseks pöörduda.

Tirre ronis vaevaga, vasaku käega oma suurt kõhtu toetades üle kaljurahnude, mida oli võimalik ületada ainult seetõttu, et neid oli siin nii palju, segi paisatud nagu mõne hiiglase mänguasjad. Üksteise najale toetudes ja korrapäratutes hunnikutes moodustasid need kallakuid ja astmeid, millest võis kuidagimoodi üle pääseda.

Eespool, tillukese saare keskel, oli tuletorn.

Tuulest kihutatud pilved sundisid taevast juba hämarduma ning torn kõrgus naise ees sünge ja tumedana. Selle tipus polnud mingit valgust ega muud signaali – laevade jaoks polnud tuld veel süüdatud ja nähtavasti polnud siin kaugel põhjas parajasti vaja ühtegi teadet edastada.

Saar ja tuletorn nägid mahajäetud välja, aga varem, pisikese purjepaadiga üle lainete õõtsudes, oli Tirre näinud tornitipus mingi teate edastamise valgusevälgatusi. Keegi elas siin, keegi valvas seda üksildast eelposti Linnukalju linnast põhja pool, Tulesaarele viivast mereteest eemal, ümberringi vaid tühi meri ja kaugemal Klaasmere põhjaranniku kõnnumaa, kus oli ehk ainult paar kaluriküla, kui sedagi.

See oligi asja mõte, et see koht on kõigest eemal.

„Kes seal on?” kostis järsku kärisev mehehääl. Selle omanikku naine kaljude taga ei näinud.

„Merehädaline,” hõikas Tirre vastu.

„Loll jutt. Ükski merehädaline ei satu siia. Siin ei käi laevu, et nad saaksid põhja minna, ja kui käikski, siis viiksid hoovused kõik, mis merre kukub, tagasi lõuna poole.”

Kümme sammu eespool kõrguva kalju tipus ilmusid nähtavale kõikuv latern ja tume inimkogu. Tirre vahtis üles ja teadis, et sellest, kas ta suudab seda meest veenda, sõltub tema lapse elu. Mitte ellujäämise või surma, vaid veel palju olulisemas mõttes. Nurgaarst oli talle öelnud, et sünnib tüdruk, ja linnas saaks tüdrukust seesama, mis tema emast. Hoor.

„Merehädalised otsivad pelgupaika, ja mina ka.”

„Kes te olete?”

Tirre tegi viimase pingutuse ja ronis veel natuke kõrgemale, et mehe juurde jõuda. Too oli pikka kasvu. Vimmas. Keskealine. Habetunud. Laternavalguse taha oli raske näha.

„Mu nimi on Tirre. Ma otsin kohta, kus end varjata. Kui te lubate mul siia jääda, siis päästate minu ja mu lapse elu.”

„Kelle eest te ka ei põgeneks – mehe, armukese, vanemate –, see saar pole mingi pelgupaik. See on maailma lõpp. Siiajäämine on karistus.” Mehe hääl oli sama kibe kui tema sõnad.

Tirre astus tuletornivahile lähemale. Tuul paiskas märjad kastanpruunid juuksed talle näkku, nii et ta pidi need kätega kõrvale lükkama. „Kas te elate siin üksi?”

Mees naeris nagu mingi kähedahäälne merelind. „Mina olen miskipärast kõige elujõulisem. Nad ikka saadavad mulle paarilisi, aga need muudkui surevad igasugu haigustesse või jäävad kala püüdes mustvaalade kätte või mida iganes. Aga mina olen alles.»

Naine teadis, et ei näe vettinud riietes ja suure kõhuga sugugi ilus välja. Aga ta teadis ka, et tal lubatakse jääda. Selle mehe üksildus oli käegakatsutav. Sellise üksilduse vastu kõlbab mistahes inimlik selts. Seda saab ta ära kasutada.

*

„Reisimine on ikka üks toredamaid asju maailmas, isegi kui see võtab kauem aega kui plaanitud,” ütles Vede nägu päikese poole pöörates. Nad olid merel seitsmendat päeva, lisaks päikesepaistele oli neil vahelduseks soodne edelatuul ja kõigi tuju oli hea.

Huvitav, mida te ütleksite pikema retke kohta metsas, teie kõik, kes te nii kangesti armastate puust alusega merel õõtsuda, mõtles Reu muiates. Millal ma ometi korralikule kuivale maale tagasi saan! Ja metsa!

„Olete te palju reisinud?” küsis Asel.

„Omajagu,” ütles Vede üleolevalt muheledes. „Olen ka varem Tuules käinud, Tulesaarel – see on küll üks sünge ja ebameeldiv koht – ning muidugi Meresuus. Linnukaljul mitte, sellel linnal on halb kuulsus.”

„Minu jaoks on see esimene reis,” ütles Asel. „Aga ma saan aru, mida te silmas peate. Mõnikord vaatan oma kaarti ja soovin, et võiksin ühe silmapilguga kõigisse neisse kohtadesse jõuda!”

„See on teil tõesti päris hea kaart,” tähendas Vede, kes oli just eelmisel päeval seda koos Aseliga uurinud. „Kohe aru saada, et Tulesaare meistrite töö. Või noh, see on küll koopia, aga ikkagi.”

„Mu vend Danres on väga põhjalik ja hoolikas,” ütles Asel naeratades. „Tal tuleb selliste koopiate tegemine hästi välja.”

„Aga kaart pole ikkagi päris,” ütles Reu iseendagi üllatuseks valjusti. Ta polnud kavatsenud vestlusest osa võtta, kuid miski ärritas teda. Ta tahtis vahele segada, enne kui Asel oma imeasja jälle välja kraamib ja nad hakkavad selle kohal mererahva lugusid rääkima.

Asel pöördus pisut imestunult tema poole. „Muidugi mitte. See pole mõeldudki olema.”

„See on eluta asi. See peaks järgi tegema elusat maailma, aga ei saa hakkama.”

„Mida te silmas peate?”

„Kui te eile kaarti vaatasite, vaidlesite selle üle, kus meie laev parajasti on. Ma saaksin aru, kui kaart näitaks seda liikumas, aga ei näita ju. Seda, kus me oleme, saavad meremehed teada tähti ja lähedasi saari vaadates. Pärismaailma järgi.”

„Ja mis siis?” küsis Asel, kes paistis olevat Reu väidetest hämmeldunud.

„Mis kasu sellest kaardist siis on?”

Asel pidi enne vastamist mõtlema, aga ta ei tundunud olevat segaduses, vaid lihtsalt sõnu otsivat, nagu poleks keegi temalt kunagi midagi sellist küsinud. „Kaart näitab meile asju, mida me pärismaailmas oma silmaga ei näe. Minu kaart kujutab kogu Klaasmerd, kohti, kuhu ma ise tõenäoliselt kunagi ei satu.”

„Nüüd te muidugi küsite, kuidas me teame, et kaart meile ei valeta,” ütles Vede heatahtlikult, aga siiski üleolevalt naeratades. „Kuidas me teame, et see, mida me palja silmaga ei näe, on ka tegelikult selline, nagu kaardil? Ärge muretsege, Tulesaare rahvas on Klaasmere osavaimad laevnikud, nad on iga laiu ja abaja juurde seilanud, ja nad oskavad selle kõik ka täpselt kaardile kanda. Te võite Aseli kaarti uskuda.”