Читать книгу Metshaldja päevik - Mari Metsallik - Страница 10

MÕTISKLEDES TOIDUST

Keha on hinge tempel ning ta on väärt, et me toidaksime teda tingimusteta armastuse energiaga.

Me vastutame ise oma elu ja tervise eest100%. Seda on erakordselt tähtis mõista ja arvestada. Liiga tihti süüdistavad inimesed oma haigustes mingeid väliseid või nende tahtele allumatuid põhjuseid. Isegi geneetilised haigused tähendavad tegelikult vaid seda, et inimesel on suurem tõenäosus saada mingi teatud haigus, kui ta seda oma elustiili ja toitumisharjumustega soodustab. Ka geene saab muuta ja mõjutada oma mõtetega, nii et meie vastutus on alati täielik. See, et probleemid ja haigused on geneetilised, on samuti uskumus, mis takistab tervenemist. Enamasti me kardame vastutust ja üritame seda kellegi teise kaela veeretada. Sellisest hirmust (ja ka teadmatusest) räägib näiteks vaktsineerimine, mis on samas kehale väga kahjustav. Alati kui veeretame vastutuse enda pealt ära, peame siiski vastutama tagajärgede eest, sest meie tervise üle hakkab otsustama keegi teine.

Kui ostame poest toitu, mille on valmistanud elutud masinad, mitte just väga kvaliteetsest toorainest, ja mis on seisnud poeletil, kust mööduvad päeva jooksul sajad mossis inimesed oma murede ja probleemidega, siis ei ole selle toidu energeetika enam endine. Inimeste negatiivsed tunded salvestuvad sellesse toitu, muutes selle struktuuri. Tema taaselustamiseks ja puhastamiseks võiksime võtta kasutusele toidupalve ehk õnnistuse ning kujutleda mõttes, kuidas me puhastame selle toidu tules. Selleks võime appi kutsuda hõbevioletse leegi, mis on üks tugevaim puhastaja ja muundaja.

Kui palume hõbevioletset leeki, tuleb ta alati ja ümbritseb meid. Lisaks toidu puhastamisele võime tal paluda põletada ka meis endas ära kõik blokeeringud, vana ja seisnud energia, hirmud ja iganenud mõttemustrid ning kõik muu, mida me enam ei vaja. Toimetades hõbevioletse leegiga, ilmuvad need kaunid violetsed toonid ka meie aurasse. See võimas leek tungib kõikide probleemide algpõhjusteni, puhastades sellega mitte ainult tagajärge ja sümptomit, vaid – mis peamine – algset põhjust. Imeilus kristall ametüst on hõbevioletse leegi materialiseerunud vorm.

Ära mõtle mürgiseks

Paljud inimesed räägivad, et poes müüdav puu- ja köögivili on mürgine ning sellest tuleb hoiduda. Ma ei eelista kunagi poest ostetud toitu isekasvatatule, aga juhin tähelepanu sellele, et eelkirjeldatud mõtteviisiga inimene ei saagi midagi süüa, sest ta mõtleb oma toidu endale mürgiseks. Mida rohkem loeme artikleid puuviljade mürgisuse kohta, seda tugevamalt kinnistub meie alateadvusesse teadmine, et poepuuvilju süües sööme me mürki, ning see hakkab mõjutama meie keha. Isegi kõige suurem mürk ei ole kehale mürk, kui me ei usu selle toimesse.

Kas teate katset, kus inimestel seoti silmad kinni ning öeldi neile, et nende käsivart puudutatakse mingi tulikuuma esemega. Tegelikult aga pandi katsealuse käe vastu jahe ese. Ometi tundis inimene tugevat kõrvetust ja tema käele tekkis silmaga nähtav põletusjälg! See tõestab, et meie mõttejõud on Universumi võimsaim ja ainus jõud, mis lisaks kõigele muule mõjutab otseselt meie füüsilist keha.

Olen aru saanud, et toitu ei saa lihtsalt „heaks mõelda”, kui oleme endale juba sisendanud, et see on tegelikult mürgitatud, kahjulik ja paha. Selleks et inimene võiks toituda kõigest nii, et see tema keha vaid positiivselt mõjutaks, on vaja hoopis uut olemise tasandit. See on tasand, kus inimene ei jaga enam asju heaks-halvaks, mustaks-valgeks, vaid kus ta on uskumustest vaba. Toortoitlased, kes peaksid sööma ju parimat võimalikku värsket toitu, on vahel siiski väsinud ja näost hallid. Süüdistatakse selles küll B-vitamiini ja küll D-vitamiini puudust, aga samal ajal jagatakse artikleid sellest, kui mürgitatud ja saastatud on seesama toit, mida süüakse.

Paljudel inimestel on uskumus, et nende keha on saastunud, aga uskumus pidurdab puhastumist. Toksiinid sisaldavad endas energeetilisi uskumusi, mis takistavad inimestel nendest mõttevormidest vabaneda. Näiteks raskemetallid takistavad inimesel mõistmast, et nad on võimelised hetkega tervenema, pestitsiidid aga uskumast oma keha puhtusesse ja vastupidavusse. Väikestele lastele süstitakse vaktsiine, mis tihtipeale sisaldavad ka raskemetalle – sellega istutatakse juba väikelapsesse uskumus, et keha ei ole end ise taastav, ise ülalpidav. Uskumus, et meie keha on saastunud, loob toksiine meie kehas. Kui me usume keha puhtusesse ja võimesse end puhastada ja tervendada, ei mõju mürkidega töödeldud toit meile nii halvasti, sest keha on suuteline need hõlpsalt välja viima. Puu- ja aedviljad on ka tavapoodides tegelikult kõige puhtam toit. Pestitsiidisisalduvuse tabelis on need viljad viimasel kohal, esikohal troonivad piimatooted, lihatooted ja teravili.

Nooruslikkus vajab puhast ja elavat

Me oleme elavad inimesed ning vajame elavat toitu, vett ja õhku. Meie keharakud vajavad uuenemiseks kosutavat õhku, mis on täidetud lillede eeterlike õlide ning lahustunud õietolmuga, elavat vitamiinirikast päikese käes kasvanud toitu ning puhast, tervendavat allikavett. Ainult siis saavad meie keharakud tervislikult uueneda. Kui inimene ei võimalda endale neid meie heaks looduse loodud võimalusi, siis hakkab tema keha vananema.

Esialgu oli looduses meie jaoks kõik olemas – lihtsalt võta ja naudi. Me ei pidanud keha toitmise küsimusega vaeva nägema. Õhk oli küllastunud toitvatest osakestest ning puhastest energiatest ning puudel küpsesid vaid kõige tervendavama toimega magusad viljad. Iga taimeke, puuke, põõsake kasvas kohas, mis toetas tema kasvu kõige paremini. Loodusel oli oma kindel elu- ja puhkerežiim.

Ajapikku hakkasid inimesed muutma looduse loomulikku režiimi, asendades end ise ülal pidavad viljapuud teraviljaga, mis vajab pidevat tööd ja hoolitsust ning kurnab maad. Sellega viis inimene end paradiisiaiast välja ning pidi hakkama ise rasket tööd tegema, selle asemel et lasta loodusel kõik endale valmis teha. Taevane Isa on meie jaoks kõik ideaalselt ette valmistanud, aga inimese jaoks on kõik olemas ainult looduslikus keskkonnas. Kui me eraldame end loodusest ja ehitame enda ümber müürid, on loomulik, et peame lahti ütlema ka meile sünniõigusega kuuluvast – tasuta joogiveest, parimast toidust ja värskest puhtast õhust.

Keha on hinge tempel

Mulle kirjutas üks noor inimene, kes on avatud vaimsetele teemadele, aga käitub oma keha suhtes vääralt. Ta tarbib palju alkoholi ja kangeid keemilisi ravimeid. Ühel päeval ütles ta mulle, et kui inimeses on olemas teadmised vaimsete teemade kohta ja ta on n-ö vaimselt arenenud, siis on meelemürkide tarbimine tähtsusetu. Ma ei ole sellega nõus. Kui meil on tervistkahjustavad harjumused ning sööme oma kehale kahjulikku toitu, siis põhjustame eelkõige kannatusi oma hingele. Hing saab end teostada ainult koostöös meie kehaga.

Kui meie keha on haige, näiteks purjus olles või ravimite ja raske toidu kõrvalmõjudes, on meie hing aheldatud. Ta ei suuda tegutseda, kogu tema energia läheb püüdele kahjustatud keha parandada ja soojendada. Terviseks vajame terviklikkust. Halbade valikutega vaevame esmalt oma hinge. Keha on ka hinge peegeldus ja väljendus. Lõhkudes ja piinates oma keha vale toidu ja põletavate meelemürkidega, jutustab see ka lõhki kistud hingest. Tervis on alati terviklikkus, harmoonia.

Niisamuti nagu oleme eraldunud loodusest, oleme eraldanud ka oma hinge kehast. Me ei näe enam looduses Jumalat, ei tunne tema viljapuudes, rohus, sinitaevas, pehmetes pilvedes, kust võib sadada kosutavat vihma, mis on meile kehakasteks, ega soojas päikesevalguses tema õnnistust ega tunne teda eluslooduse näol endaga kõnelemas. Mida enam kaugeneme loodusest, seda enam tekitame killustust enda ja Jumala vahel ehk ka enda keha ja oma hinge vahel.

Ühes kirjas küsiti, kuidas leida laste kõrvalt aega oma vaimse poolega tegelemiseks. Elu ise ongi vaimne teekond, me ei saa seda eraldada vaimseks ja mittevaimseks ehk kehaliseks. Sellise mõtteviisiga vaid suurendame lõhet iseenda keha ja hinge vahelises harmoonias ning hakkamegi vaimsust otsima kuskilt mujalt, väljastpoolt. Niimoodi elame suures vales. Pidades hinge kõige tähtsamaks ning vaimsust ainuoluliseks, hakkamegi oma keha ja loodust hävitama, pidades neid vähemoluliseks ja teisejärguliseks.

Kõik, mida me sööme ja joome, kuidas oma keha kohtleme, kuidas me iga päev üksteisesse suhtume, mis tegusid teeme, kajastub meie hinges, hoolitseb selle eest või lõhub seda – see kõik on sügavalt vaimne. Just meie igapäevased teod, mõtted, sõnad, tunded väljendavad meie vaimsust, mitte need teod, mida me mõnikord teeme. Just igapäevaelu on meie kõige tähtsam vaimne tee.

Inimene on tervik – see tähendab, et keha pole hingest lahus, vaid on koos üks tervik. Me ei saa tegeleda näiteks pool päeva kehaliste asjadega ning ülejäänud pool päeva vaimsete asjadega. Iga asi, mis me teeme, mõtleme või ütleme, mõjutab meis kõike – nii keha kui ka hinge, nii füüsilist kui ka vaimset poolt. Olles terve päeva vältel teadlik oma vaimsusest, ei pea me selleks midagi erilist tegema.

Kõige suuremad vaimsuse väljanäitajad on siiras heategu, naeratus, armastus. Olles kõige selle kehastus, olemegi vaimsed, samas elades maises maailmas. Vaimsus, see on rahu- ja armastusetunne, mis peaks käima meiega kaasas igal sammul, samal ajal kui elu toob meieni mitmesuguseid katsumusi ja olukordi, mis annavadki meile võimaluse end tõeliselt arendada, jääda samas iseendaks ja hoida meeles lihtsaid vaimseid tõdesid. Mitte kaotada tasakaalu.

Söö rahus, söö silmadega

Toidu puhastamiseks võime paluda ka inglite ja Jumala abi, võime kasutada iseenda käe- ja mõttejõudu, liigutades kätt toidu või joogi kohal vastupäeva ning paludes, et toidust või joogist eemalduks kõik meile praegu mittevajalik. Võime teha seda nii kaua, kuni tunneme, et oleme lõpetanud. Siis jäta toiduanum veidikeseks ajaks seisma, et selle energeetika saaks tasakaalustuda, meile parimaks. Selle toiminguga pole mõtet kiirustada, seda saab õppida nautima, just nagu toidu tegemist ja söömistki.

Veel üks lihtne variant: pese käed voolava vee all ja hõõru omavahel soojaks, aseta mõlemad käed toiduanuma kohale, sulge silmad ning lihtsalt kujutle, kuidas kätest voolab välja jumalik tervendav, puhastav ja õnnistav valgus, mis siseneb toitu ja hakkab seda puhastama. Võime isegi kuulda õrna praksumist, nagu toimub puuhalgudega, kui need lõkketulle visata. Koduaias kasvanud või metsast korjatud toitu ei pea nii põhjalikult puhastama, sest see juba on meile energeetiliselt sobivam.

Hoolt tuleks kanda ka selle eest, et sööksime oma eine ise – et meie lähedal poleks näljaseid inimesi, kes meie toitu vaatavad. Kui näljane inimene vaatab toitu, võtab ta sellelt energia ja seega toiteväärtuse ära. Süüa saab nimelt ka silmadega, mitte ainult suuga. Mida vähem inimesi jääb meie ja meie tarbitava toidu või vee vahele, seda parem.

Süües oleme vastuvõtlikud ja „sööme” ka kõike meid ümbritsevat. Väga liigutavalt mõjub üksi vaikuses söömine või eine nautimine looduslikus keskkonnas. Inimest, kes on harjunud sööma televiisori või arvuti ees, või harjunud pere ja sõpradega õhtusöögilauas arutama päevaseid probleeme ja tööasju, võib selline kogemus nii tugevalt liigutada, et toob pisarad silma. See on täiesti uus kogemus – inimene on vastuvõtlik kogu Universumi energiatele. Kui einestame kaunilt ja romantiliselt kaetud laua taga, värskes õhus või vähemalt hästi tuulutatud toas, kasutades iga eine jaoks oma parimat serviisi ja kaunimat laudlina, muudame iga toidu mõju endale tervislikumaks ja seedimise hõlpsamaks.

Õnnistatud toit ja pühitsetud road

Võime veel appi võtta õnnistava palve, et muuta nüüd juba puhastatud toit endale parimaks. Õnnistatud toit toidab lisaks füüsilisele kehale ka hinge. Toidu õnnistamiseks on väga palju eri viise. Aja jooksul kujuneb igaühel välja ainulaadne, oma isikupärane palve ning just see ongi kõige tõhusam. Mina ütlen näiteks nii:

Kallis Jumal,

palun õnnista seda toitu, aidates mul see täita valguse ja armastusega, et selle söömine mõjuks mulle igal tasandil tervendavalt.

Aitäh!

Toit saab õnnistatud juba siis, kui vaatame tema peale tänutunde ja armastusega, samuti kui ütleme talle häid sõnu või mõtleme temast head. Meie sõnad koos mõtestatud mõtetega on parimad abimehed. Saame ka paluda oma kehal võtta sellest toidust ainult see, mida ta vajab, ning hõlpsasti väljutada kõik ülejäänu. Võime punuda mõttes oma seedeorganite ümber valgusest võrgustiku ning programmeerida see muundama kõik sissetulev toit ja jook kõrgeimaks valgusvibratsiooniks, mida meie keha jääke jätmata kanda suudab.

Ilmselt teab igaüks, et toiduvalmistaja meeleolu on oluline nii toidu maitse kui ka hiljem seedimise nimel. Oma perele toitu valmistava ema sõrmedest väljub valgus, mis siseneb toitu ja mõjub samuti õnnistavalt. Sellepärast võiksime me söögi tegemisel kasutada vähem masinaid ja tarvikuid ning rohkem puudutada toitu oma sõrmedega. Toidul, mis on valmistatud niisugusel viisil – armastuse, puudutuse ning õnnistuse kaasabil, on magus järelmaik – see on armastuse maitse. Kui oleme toitu valmistades pahurad, muutub toit ka raskemini seeditavaks. Kui me ei seedi oma probleeme, ei seedi me ka toitu, sest vaimsel tasandil on kõik üks ning kõik mõjutab kõike.

Toidu jagamine on võrdne armastuse jagamisega. See on hoolitsuse ülim väljendus, isetu teenimine, mis on parim, mis me saame maailmale endast anda. Pakkudes enda valmistatud toitu teisele inimesele, anname talle võimaluse koos füüsilise toiduga neelata ka pühendumust, armastust ja hoolitsust. Me tervendame teda. Suuremas plaanis toetame maailma, kus toimib vastastikune koostöö ja tingimusteta teenimine. Sellepärast teeb emale kõige rohkem haiget see, kui perekond tema tehtud toidu ei hinda või selle kohta halvasti ütleb. See on kui negatiivne kriitika ema armastuse kohta. Ema annab alati endast parima. Toidu andmine teisele inimesele on võrdne tema kallistamisega, ka kallistamine on sõnadeta armastuse väljendus.

VESI ON ELU ALUS

Vesi – see on imeliselt puhastav, tervendav ja uuendav. Ideaalselt puhas allikavesi voolab maa soontes, pakkudes kõikidele elusolenditele juua, võimalust karastavalt supelda ning pesta. Vesi loob õitsengu Maale, kosutab ning jahutab.

Ometi oleme veega seoses paljut valesti mõistnud. Meie toitumisteadlased soovitavad juua päevas kuni kaks liitrit vett. Ei saa öelda, et see oleks vale. Kuna samad teadlased soovitavad tervislikuks toitumiseks süüa palju kuumutatud toitu, mis ei sisalda peaaegu üldse vett, peamegi jooma palju lisavett, et proovida paigastlöödud tasakaalu parandada. Kui me sööme inimeste toiduks määratud puuvilju, mis sisaldavad ligi kolmveerand oma kaalust vett, ei pea me nii palju lisaks jooma, sest saame kogu vee selle kõige ideaalsemas olekus kätte puuviljadest.

Olen märganud, et Koralliklubisse kuuluvad inimesed räägivad alati seda juttu, et „kodu põrandat pesete ju puhta veega, mitte tee, mahla või muu sellisega”, mis on ilmselt siis doktor Olga Butakova tsitaat. Vesi on muidugi vajalik, aga on väga ekslik võrrelda inimkeha, mis on kõige täiuslikum ja müstilisem elus mehhanism, millegi sellisega nagu elutu põrand. See on kehale väga alandav. Üks mu parimaid sõpru ütles mulle paar aastat tagasi nii: „Ilma toiduta ei ole võimalik elada, sest kui auto ei saa kütust, ta jääb seisma ja sureb välja.”Ta võrdles inimkeha autoga. Üks on iseend ülalpidav ülitäiuslik intelligents, teine lihtsalt hingetu masin. Selliste sõnade väljaütlemise peale muudabki keha end autoks, kes hakkab elama vaid toidu- või teiste inimeste energiast.

Muidugi tuleks vett juua, kui sööd kuivatatud toitu, aga kui me toitu ei kuivata, ei pea me jooma nii palju vett, nagu meile räägitakse. Me peame eelkõige sööma veerikast toitu ning tegema välispidiseid veeprotseduure. Kui me paneme põrandale puuvilja, siis põrand ei suuda teda lagundada veeks ja kiudaineteks, aga keha suudab. Ja oluline pole mitte see, kui palju juua, vaid pigem see, kuidas juua.

Oluline on, KUIDAS vett juua

Kuna meile soovitatakse tarvitada suuri veekoguseid, joome seda vett kiirustades. Õige veejoomine toimub väikeste lonksukeste haaval, loksutades vett enne allaneelamist suus, lastes sellel süljega seguneda ja paludes sellel puhastada või tervendada oma kehaorganeid. Sellisel viisil juues saame oma keha ideaalselt joota, kusjuures vett vajame vähe. Kiiresti juues ei saa me oma keha täielikult joota.

Soovitus juua päevas kaks liitrit vett ilma janu tundmata peaks panema meid uskuma, et meie keha on kuidagi vigane ega oska meile õigel ajal oma vajadustest märku anda. See pole tõsi. Me lihtsalt pole harjunud enam märkama esimesi janu tunnuseid. Paljud meist ei lähe vett jooma isegi siis, kui pea on juba valutama hakanud, aga peavalu on alati märk veepuudusest.

Keha võib kogu vajaliku vee juua ka läbi naha, kui heidame kastemärjale murule või kõnnime palju paljajalu. Soovitan heita kastesele murule ning seal end keerutada, seejärel hõõruda kaste naha sisse. Samuti saab keha juua hommikuses udus jalutades.

Vesi puhastab ka meie alateadvust, sukeldumine merepõhja on üks paremaid puhastajaid.

Võimas infokandja

Vesi reageerib inimese mõtetele ja tunnetele, ta on info salvestaja ja edasikandja. Veega on tehtud palju katseid, sellele on mängitud ilusat klassikalist muusikat ning avastatud, et vees tekivad selle tagajärjel imeilusad kristallid. Seejärel mängiti veele harmooniat häirivat muusikat, misjärel kristalle ei tekkinud. Vett mõjutasid ka anumatele kleebitud sildid heade ja halbade sõnadega. Armastavate sõnadega sildistatud anumates tekkisid jälle imeilusad veekristallid. Kogu meie igapäevane toit koosneb veest. Puuviljad, meie liigiomane põhitoit, koosnevad 80–90% veest. Ning see vesi reageerib samuti igale meie mõttele, tundele ja sõnale ning ka ümbrusele, kus ta viibib. Poeletil imab ta endasse iga mööduja tunded ja mured. Sellepärast on oluline toit pärast poest koju toomist ja enne sööma asumist puhastada, teda mõttes tänada ning öelda talle midagi ilusat, et tekitada tema vees kristalle ning toitu õnnistades tõsta tema toiteväärtust.

Me koosneme umbes 70% ulatuses veest ja ka see vesi reageerib täpselt samamoodi meie mõtetele, samuti välismaailma mõjutustele. Kuulates negatiivseid sõnumeid, lõhume oma veestruktuuri. Kuulates aga jumalikku muusikat või õrna inglimeloodiat, tervendame end igal tasandil ning aitame moodustada oma vees harmoonilisi kristalle. Kellelegi halvasti öeldes mõjutame eelkõige just iseenda vett. Tunneme end seejärel halvasti ja väsinuna, sest oleme endale ise liiga teinud. See on ka üks põhjustest, miks on positiivne mõtlemine nii eluliselt vajalik. See mitte ainult ei loo meile imeilusat tulevikku, vaid aitab meil mõjutada oma keha vett, säilitada tervist ja välimust.

Imeline iludusvahend

Ka meie väline ilu sõltub otseselt meie suhtumisest. Nahk on meie tervise peegel ning sisaldab samuti vett, mis olenevalt meie mõtetest, tunnetest, sõnadest ning ümbritsevast keskkonnast võib samuti olla imekauniste kristallidega. Loomaks imelist iludusvahendit, võta ilusa kausikene ning vala sinna puhast allikavett. Lausu sellele veele õrnalt häid sõnu, kujutades selles erisuguseid kauneid kristalle tekkimas, mängi sellele ilusat muusikat või laula ise. Sellise veega näo pesemine mõjub väga noorendavalt. Ka allikal joomas käies alati tänan ja õnnistan allikat. Tänamine puhastab ka aurat ning lööb selle särama.

Meie keha kuuleb iga meie sõna ja mõtet enda kohta. Iga kord, kui ütleme või mõtleme halvasti kas iseendast või teisest, teeme oma kehale haiget, lõhume selle ilu ja sära.

Tervenda vett ja vesi tervendab sind

Üle 80% maakerast on kaetud veega. Jõekaldal või mere ääres istudes saame meiegi oma mõttega tunduvalt mõjutada vee kvaliteeti. Me vastutame Maa eest ning Maa reageerib meile. Maa tervis on meie tervise peegel ning maailmas valitsev olukord meie sisemaailma väljendus. Maa meie ümber on ka meie sees, me oleme temaga üks.

Veekogude tervendamine on praegusel ajal väga vajalik. See on väga lihtne, kuid erakordselt võimas tegevus. Olen kasvanud mere ääres ning praktiseerinud oma kodurannas pidevalt merevee puhastamist. Merevesi on nagu lümfivedelik meie kehas – selle hoiavad puhtana meie head mõtted, samas kui näiteks ahnus ja empaatia puudumine rikuvad lümfi puhtust. Samamoodi rikuvad merevett meie pidevad halvustavad mõtted tema kohta, nii tekib saastatus. Puhtas vees ujuvad tihti kaunid roosad meriristid ehk millimallikad, kes on väga õrnad olendid ja saavadki elada vaid puhtas vees. Mulle meeldib nendega mängida ja nendega koos ujuda.

Merevees ligunemine on minu meelest üks parimaid asju siin maailmas. Lihtsalt hõljud merevees ja lased päikesel enda peale paista, sukeldud ja ujud vee all! Oh, ja üks mu lemmiktegevusi on ujuda merepõhja ja vaadata sealt üles päikese poole! Meres saab käia tegelikult aasta ringi. Merevesi on nii tervendava mõjuga, imeline vesi!

Mereõhku hingates on võimalik ka magneesiumi saada. Kui mu käest küsitakse, miks ma soola ei tarbi, siis ütlen ikka, et ma ju hingan mere õhku! Mul pole iial olnud magneesiumipuudust ja seda just sellepärast, et hingan mereõhku ja käin merevees. Jalutuskäik mere ääres on kehale väga toitev. Suvisel ajal on see nagu täisväärtuslik õhtusöök. Eriti kui eelroaks võtta jalutuskäik männimetsas! See on mu põhimenüü. Õnnistagem alati merevett, ta on meile nii hea ja vajalik!

Mererannas istudes, taevasse vaadates ja silmi kissitades võime näha imepisikesi energiaosakesi ringi silkamas. Need on ülitugeva vaba energia osakesed, mis on isegi silmale nähtavad ja mis siblavad ringi, sest inimene ei oska neid kasutada ega teadlikult suunata. Seda energiat võib aga kasutada kõigeks, näiteks ravimiseks või endale vajalike asjade materialiseerimiseks. Kui olin umbes 17-aastane, õppisin nende osakestega suhtlema, hakkasin nendega rääkima. Kord korjasin nad kokku üheks suureks helendavaks palliks ning panin sellesse suure armastuse. Saatsin selle pallikese telepaatiliselt oma vanale sõbrale, kellega polnud väga kaua suhelnud. Varsti avastasin postkastist temalt kirja. Avastasin, et neid osakesi saab kasutada ka tervendamisel. Me peame neid suunama, et neist oleks kasu. Ilma inimese juhtimiseta ei tee nad midagi.

Kas me PEAME või VÕIME süüa ja kes otsustab meie toidulaua üle?

Mul palutakse sageli koostada toitumiskava või nädala näidismenüü, aga ma ei usu sellesse. Nii palju kui on Maal erinevaid inimesi läbimas eri rolle ja kehastusi, nii palju on ka erinevaid toitumisviise. Proovida suruda eri elustiilide, maailmavaadete, mõtete ja tunnetega inimesed ühte raami ja panna sööma ühesugust toitu ühel ja samal kellaajal oleks väga vastutustundetu. Öelda, et kõik inimesed saavad süüa ühesugust toitu, on sama kui öelda, et kõik inimesed on täpselt ühesugused ja ühesuguseid ülesandeid täitmas. Me valime toitu oma mõtete ja tunnete järgi. Olen näinud palju inimesi, kes soovist olla puhas ja terve hakkavad toortaimetoitlaseks, aga oodatud energiapursete ja hiilgava tervise asemel tunnevad nad väsimust, kaotavad palju kaalust, muutuvad haiglaseks ja nõrgaks. Rääkimata sellest, et nende silmadest kaob sära.

Kui me tahame midagi enda juures muuta, ei saa me seda teha kogu tervikut muutmata. Näiteks kui on tegemist emotsioonide tasandil elava inimesega, kes pidevalt ärritub, vihastab ja siis jälle rõõmustab iga pisiasja üle, siis valib ta toidu, mis toetab ja loob tasakaalu seisundit. Me teeme valiku oma sisemaailma järgi. Inimene, kes ei ole leidnud veel armastust ja rahu, otsib seda tuge toidust. Kes on ilma jäänud tingimusteta armastuse ja hoolitsuse kogemusest, otsib seda kogemust toidust. Seega saame aidata inimestel oma toitumisharjumusi muuta, suhtudes neisse suure hoolitsuse ja tingimusteta armastusega.