Читать книгу Verevermed - Mari Sajo - Страница 7

Julia vajutas kõne lõppedes mobiiltelefoni kinni ja jäi mitte midagi nägevate silmadega aknast välja, Oa tänava vastasmaja heleroheliseks värvitud puidust seina vaatama. Ilmselt oli tüdruk nii sügavalt oma mõtetesse vajunud, et ta ei kuulnudki Lea samme trepist üles tulemas. Kui sõbranna korraga otse tema selja taga ootamatult rääkima hakkas, võpatas Julia ehmatusega tagasi reaalsesse maailma.

„Kes sulle helistas, kui see saladus pole?” kuulis ta Lead endalt heatahtliku uudishimuga küsimas.

Vastust ära ootamata jätkas sõbranna ise: „Ah, Alari muidugi! Millal ta siis Eestisse tagasi jõuab?” Rääkimise ajal asetas tüdruk muu pudi-padi vahele kirjutuslauale väikse kandiku kahe teetassi ja võileibadega.

Vastuseks Lea viimasele küsimusele raputas Julia vaevu märgatavalt pead ja vastas talle enda kohta nii ebaharilikult aeglaselt, kuidagi vaikse ja mõtliku häälega:

„Ei, ei olnud Alari. Hoopis minu onu Jüri helistas...”

Olgugi et Julia rohkem sõnagi ei lisanud, tundus sõbrannale siiski, et vastus oleks nagu õhku rippuma jäänud.

„Jüri?!” kordas Lea nüüd kulmu kortsutades ning suunurki allapoole vedades. Ja nagu midagi väga ebameeldivat meenutades kehitas tüdruk korraks kiiresti õlgu ning küsis: „Kas seesama onu Jüri, kes paari aasta eest teie vanaemakodu maha tahtis müüa?”

Julia vaatas sõbrannale nüüd esimest korda nende vestluse ajal otsa ja ise peaga kogu aeg vaikselt noogutades vastas sügavalt ohates:

„Mitte ei tahtnud müüa, vaid müüski ju! Aga enese teadmata minu isale. Ehk siis meile endile, tagasi.”

Lea jäi imestunult Juliale otsa vaatama.

„Mida ta siis nüüd veel tahab? Jälle maja pärast riidlema hakata? Või jääb tütrekese välismaale õppima saatmiseks majamüügist saadud rahast ikkagi veel puudu?”

Kui sõbranna talle kohe ei vastanud, jätkas Lea ise:

„Mul ei lähe elu lõpuni meelest, kuidas ma kaks aastat tagasi pärast jaanipäeva sulle maale külla tulin ja seal esimest korda elus sinu onuga kohtusin. See, milliste sõnadega ta su vanemaid sõimas... Õudne! Ja mitte millegi eest ju! Nagu poleks sinu isal olnud õigust temalt vanaemakodu ära osta. Ja sinu ema – oma lihast õde – nimetas litsiks ja vargaks. Käskis mingi Piretile pärandatud hõbedast suhkrulusika tagasi anda. Praalis ta ju tol korral sellegagi, et tema saatvat oma lapsed välismaale ülikooli õppima, Oxfordi! Siin, Eestis, osatavat ainult seakasvatajaid ette valmistada. Ise on veel Tartu ülikooli lõpetanud! Täiesti haige inimene! Jube!”

Ning viimaste sõnade ajal väristas tüdruk ennast veel kord, nagu oleks tal äkki vaatamata soojale suvepäevale üle kogu keha külmavärinad jooksma hakanud.

Julia polnud paari aasta tagusest riiust midagi unustanud. Tegelikult oli tüdruk veel nüüdki täiesti kindel, et kui tema poleks onu karjumise ajal isa ette seisma jäänud, oleks Jüri Ervinile käsitsi kallale läinud. Nii vihkamist täis olid olnud onu silmad, kui ta sülge pritsides ning rusikaid vibutades tookord vanaemakodu õuel, endal jalad harkis ja nägu peas punane nagu tomat, täiest kõrist nende kõigi peale röökinud oli. Ilmselt sai suure osa Jüri niisugusest käitumisest küll jaanipäeval ohtralt pruugitud alkoholi arvele kanda, kuid ega siis see täiskasvanud mehe raevutsemisele mingi vabandus ei ole. Ise peaks veel haritud inimene olema, koguni arst!

Inetust vahejuhtumist oli nüüdseks möödunud veidi üle kahe aasta. Ja ei Jürist ega tema perest polnud Julia selle aja jooksul kuni tänase hommikuni midagi kuulnud. Hetkeni, kui umbes pool tundi tagasi tema mobiiltelefon kirjutuslaual äkki helisema oli hakanud ja ta oma onu häält telefonis endale tere ütlemas kuulis. Täiesti tavalist häält. Nagu poleks Julia vanemate ja onu vahel mitte kunagi minevikus üleüldse midagi halba juhtunudki. Nagu oleks see täiesti igapäevane asi, et Jüri oma õetütrele helistab ning temaga räägib, suhtleb ja käekäigu kohta küsib.

Kui Julia ikka veel midagi ei vastanud, küsis Lea edasi, rõhutades eriliselt just sõna „sinust”:

„Ja mida ta siis nüüd sinust saada tahtis?”

„Imelik, kui täpselt Lea oskas ära arvata, et onu just nimelt sellepärast ühendust oli võtnud, et tal midagi vaja oli,” käis Julial äkki kummaline mõte peast läbi. Ent kui minevikku arvesse võtta, siis mille muu kui saamise ja omakasu pärast Jüri oma õetütrele ikka helistama oleks hakanud.

Julia vaatas sõbrannale uuesti otsa ja vastas:

„Onu ütles, et tema vanem tütar, see Piret, tuleb nüüd septembrist Tartusse ülikooli geenitehnoloogiat õppima.”

„Siis – mida? Tartusse?” ajas Lea silmad üllatusest suureks. „Aga kuhu see Oxford siis nüüd jäi?” Vastust saamata jätkas Lea hetkelise pausi järel ise:

„Ja miks peaks üldse sinule korda minema, et su kallis onutütar äkitselt Inglismaa asemel hoopis Tartusse õppima tuleb? Mida ta siis sinust saada tahtis? Inglise keele kiirkursust pole talle ju nüüd enam ilmselt vaja korraldada!”

„Ah, mis inglise keelest sa räägid,” rehmas Julia kärsitult käega. „Onu eeldas, et elama hakkab Piret nüüd ju otse loomulikult vanaemakodus. Seal pidavat meil tema mäletamist mööda ruumi küll ja ülearugi olema. Ning mis see lühike bussisõit siis ära ei ole, kahekümne minutiga jõudvat sealt ilusasti Tartusse, otse kesklinna välja. Pealegi olevat Piretil plaan talvel autokooli minna ja siis saavat tüdruk varsti juba iga kell lausa oma isikliku autoga sõita, kuhu tahab.”

„Aga mispärast see Piret siis ühikas elada ei võiks? Nagu enamik kusagilt kaugemalt pärit olevaid tudengid seda teeb?” esitas Lea kohe järgmised küsimused.

„Esiteks tulevat Piret sellisest keskkonnast,” vastas Julia oma onu häält matkides, „et mingisugune räpane ühiselamu ei tuleks tema puhul ju kõne allagi. Pealegi ei suutvat tema mugavuste ning täieliku privaatsusega harjunud tütar eluilmaski mingi võõra inimesega ühes toas koos elama hakata.”

„Räpane ühiselamu!” osatas Lea. „Kust kohast see arstist papake üleüldse võtab, et ühiselamud tänapäeval räpased on? Mis jutt see selline on! Ja mis ühes toas elamisse puutub, siis – mina tahaksin hoopis näha seda inimest, kes oleks nõus tema Piretikesega sama ruumi jagama. Ilmselt pole käbi kännust kaugele kukkunud, kui sinu juttu kuulata. Mõned inimesed on endast ikka jube heal arvamusel. Plika mingu ühikasse või kui ei kõlba, üürigu arstist papake siis oma kallile tütrekesele Tartusse erakas. Või mingu see pipsuke kas või mõnda hotelli elama!”

„Noh, nii lihtne see kõik ka ei ole! Onu jutu järgi olevat me toa vanaemakodus nii temale kui ka Piretile lausa võlgu,” jätkas Julia, sõbranna viimastest märkustest välja tegemata. „Jüri ütles, et tal on kindlad andmed, et isa olevat paar aastat tagasi maakleriga tema selja taga vanaemamaja väiksemas hinnas juba varem kokku leppinud. See asjaolu aga tähendavat lõppkokkuvõttes seda, et isa on vanaemakodu endale pettuse teel soetanud ja lausa poolmuidu ning saiaraha eest temalt välja kavaldanud, tekitades sealjuures teadlikult müüjale ehk temale – Jürile – hulgaliselt nii moraalset kui ka rahalist kahju. Piretile toa andmine oleks tema meelest nüüd nagu kompensatsiooniks või nii. Et siis olevat ta nõus kõik toonase majaostuga seonduvad asjaolud lõplikult unustama ja meile andeks andma. Muidu ähvardas onu nii isa kui ka selle toonase maakleri pettuse eest veel kohtusse ka anda. Temal olevat Tallinnas küllalt tuttavaid juriste, kes asja suurima heameelega ajada võtvat.”

Lea jäi hämmastunult sõbrannale otsa vaatama.

„Kuule, see mees on ju tõega peast ogar!”

Tükk aega valitses toas vaikus.

„Mida sa siis nüüd ette võtta kavatsed?” tahtis Lea lõpuks teada. Ent kui Julia talle midagi ei vastanud, jätkas tüdruk: „Ega sa ometi onule sellise väljapressimise peale juba ei lubanud, et Piret võibki teil elama hakata?”

Nüüd lõpuks tõusis ka Julia, ise sügavalt ohates, toolilt püsti ning hakkas oma asju kirjutuslaualt kokku korjama. Pliiatseid ja telefoni käekotti pannes ütles ta: „Muidugi mitte. Kuidas ma oleksingi saanud? Sellised asjad pole ju üldsegi minu otsustada. Nii ma onule ütlesingi. Et kuidas saan mina vanaemamajja kedagi elama lasta tulla või selle ära keelata. Ainuke, kes selle üle otsustada võib, on minu ema. Isa küll ostis aastate eest vanaemamaja Jüri käest meile tagasi, aga maja omanikuks on paberite järgi ju siiski hoopistükkis Hille Krass. Mina isegi olen ju seal majas praeguseks vaata et pooleldi külaline. Või allüürnik.” Viimaseid sõnu kuuldavale tuues pani Julia oma ridiküli klõpsuga kinni.

„Kuhu sa nüüd sedasi lähed?” küsis Lea nähes, et sõbranna, kott käes, toaukse poole minema hakkas. „Aga tee ja võileivad? Ja tänane õhtu?”

„Maale, vanaemakoju,” vastas Julia. „Ma pean ju emale rääkima, mis plaanid onul nüüd tekkinud on. Muidu ta äkki sõidabki veel hommepäev oma perega maale kohale ja nõuab Piretile elamispinda. Varsti on september käes!”

„Aga meil olid ju tänaseks õhtuks hoopis muud plaanid. Pidime suve lõppu ja peatselt algavat uut kooliaastat koos kursaõdedega välja tähistama minema. Kristel ja Kaire on ka Tartus tagasi ja...” Lea jäi poole lause pealt vait.

Tema ja Julia sõprus oli kestnud juba nii pikki aastaid, et Julia iga väiksemgi näoilme talle ammugi teada ning tuttav oli. Ja praegu nägi Lea sõbranna näost peegeldumas sellist enesekindlust ning otsustavust, et teda ümber veenma hakata polnuks mingisugust mõtet. Tegelikult oli Lea Julia enesekindlust alati nii imetlenud kui ka kadestanud. Talle endale tundus alatasa, et tema ise ei suuda mitte kuidagi nii konkreetne ja lõpuni kindel olla. Isegi kui ta esialgu midagi otsustanud oli, hakkasid teda mõne aja pärast igasugused kahtlused ja kõhklused vaevama. Ikka tundus talle, et parem oleks olnud kuidagi teistmoodi teha. Aga Julia – kui tema kord juba midagi otsustanud oli, siis nii ka jäi. Ja punkt.

„Kas sa emale lihtsalt helistada ei võiks? Saaksid talle Jüri kavatsustest ju ka telefoni teel rääkida,” proovis Lea siiski sõbratari veel kord mõjutada. Õhtuste plaanide nurjaminek ja sõbranna lahkumine tegid ta meele kurvaks. Nagunii jõuab ka Alari kohe-kohe Eestisse tagasi ning siis veedab Julia jälle suurema osa oma vabast ajast koos selle ülikoolis kolmandal kursusel keemiat õppiva noormehega.

Mitte et Leal midagi Alari vastu oleks olnud. Otse vastupidi – Lea oli Alariga kohe algusest peale hästi läbi saanud. Ent pärast selle noormehega tutvumist eelmise aasta jõulude paiku ülikooli kohvikus oli Julial jäänud sõbranna jaoks hoopis vähem aega kui varem. Sellest, et Julia Alarisse kõrvuni armunud oli, võis igaüks ja suisa otsekohe aru saada. Lea, Julia ammune südamesõbranna, teadis aga sedagi, et mõlemad noored plaanisid pärast kolmeaastast bakalaureuseõpet magistriõppesse edasi minna ja päriselt koos elama hakata. Kus täpselt, see ainult oligi esialgu veel lahtine. Üheks võimalikuks kohaks olekski olnud oma tuba just sealsamas vanaemamajas, millest Julia ema vanem vend Jüri telefonis rääkinud oli. Imelikul kombel oli seda juba aastasadu kunagisele Pohlade suguvõsale kuulunud maakohta Tartu lähedal Lea teada kogu aeg kas vanaemamajaks või vanaemakoduks nimetatud. Isegi pärast seda, kui Julia emapoolne vanaema Ellen ehk tegelikult viimane seal majas Pohla nime kandnud inimene oli mõne aasta eest siit ilmast lõplikult lahkunud ning ühtki vanaema seisuses naisterahvast praegusel hetkel seal majas enam ei elanudki.

Tegelikult oli Julia juba keskkoolis käies ka Lea vanemate majas Tartu Supilinnas endale päris oma toa saanud. Niimoodi – mitteametlikult ja ilma üürirahata muidugi. Lea ema oli Juliasse alati nagu oma teise tütresse suhtunud. Eriti nendel keskkooliaastatel, kui Julia oma ema Hille veel Soomes elas ja töötas ning Juliat just seesama nüüdseks manalateed läinud vanaema Ellen kasvatanud oli. Lea vanemad elasid ise avara eramaja alumisel korrusel ning tüdrukud said vabalt teisel korrusel olla ja toimetada. Kuna Lea oli oma vanematele ainuke laps, polnud neil tema maalt pärit, korraliku ja hästi õppiva sõbranna vastu kõige vähematki. Hoopis vastupidi. Mõnikord koos õhtulauas istudes tegi Lea isa isegi nalja, et mis neist vanuritest siis saab, kui lapsed ühel heal päeval pesast välja lendavad ning oma elu elama hakkavad. Nende „laste” all mõtles ta muidugi eelkõige just oma lihast tütart Lead, aga natuke ikka Juliat ka.

Juba kevadest saadik oli ka Alari Oa tänaval nagu oma inimene olnud. Julia toast oli märkamatult saanud Alari ja Julia tuba ning oma paar-kolm ööd nädalas olid need kaks ikka Lea juures ööbinud. Mõnel õhtul nädalas pidi Julia muidugi ka Elvasse oma teise, isapoolse vanaema Mare juurde sõitma, et sealseid majapidamistöid teha aidata ning vanainimesele oma seltsi pakkuda, ning jäi siis tavaliselt ööseks sinna. Tegelikult oligi just see Elva aedlinnas asuv maja juba mitu aastat tagasi Juliale pärandatud. Sedasi oli otsustanud Julia isa Ervin, Mare ainuke laps. Vahel harva läks ka Alari Juliaga Elvasse kaasa, kuid enamjaolt jäi noormees neil kordadel hoopis Tartusse ning ööbis oma ühiselamutoas. Julia jutu järgi vanaema Marele Alari millegipärast eriti ei meeldinud ja ilmselt, niipalju kui Lea asjast aru sai, oli niisugune tunne neil lausa vastastikune.

Ning nädalavahetustel sõitsid Julia ja Alari tihtipeale hoopis maale, Julia ema, isa ja väikevenna juurde vanaemakoju. Pireti sinna elama asumine oleks Juliale tähendanud aga seda, et temal ja Alaril seal majas omaette tuba enam olnud ei olekski, olgugi et onu väitis enda heale mälule tuginedes majas küll ja veel vaba ruumi olevat.

„Ma ei taha emale selliseid asju telefoni teel rääkima hakata,” vastas Julia lõpuks sõbrannale. Ent veel enne, kui tüdruk toauksest välja läks, pöördus ta tagasi Lea juurde ning põimis käed ümber sõbranna kaela.

„Ära ole mulle pahane,” palus Julia, ise samal ajal Lead kõvasti kallistades. „Oleks ükskõik kelle teisega tegemist olnud, ma naeraksin sellise rumala jutu ja ähvarduste peale. Aga onu Jürist võib kõike oodata. Parem karta kui kahetseda. Ise sa ju ka ütlesid, et ta pole täie mõistuse juures. Ma pean kohe täna emaga silmast silma kohtuma ning talle kõik onult kuuldu edasi rääkima. Eks ema siis ise otsustagu, mis ta teeb või oma vennale ütleb ning kas ja keda ta vanaemakoju elama võtab või ei.”

Lea, pahameel juba ununenud, kallistas Juliat vastu. Ikka veel teineteisel õlgade ümbert kinni hoides vastas tüdruk:

„Ah, mis sa ajad! Muidugi pole ma sulle pahane. Päris hirmus, kui sul selline hull onu on. Ja kursaõdedega välja minna jõuab mõnel teisel õhtul kah.”

Julia läks uuesti toaukse poole, kuid enne uksest väljumist pööras tüdruk ennast veel kord ringi ning lehvitas Leale naeratades:

„Ma helistan sulle õhtul ja ütlen, millal ma tagasi tulema hakkan, eks?”

Lea noogutas nõusoleku märgiks ja lehvitas Juliale vastu. Ning läinud sõbranna oligi. Tüdruk kuulis veel vaid eemalduvaid samme trepil ning seejärel valitses kogu majas täielik vaikus. Hetke paigal seisnud, istus Lea samale toolile, millelt Julia äsja tõusnud oli. Tüdruk, selle asemel et õhtuseks väljaminekuks ennast valmis sättima hakata, avas hoopis interneti ja logis ennast sisse Tartu ülikooli kodulehele. Toksis nõutud kasutajatunnuse ning salasõna ettenähtud kohtadesse ja hakkas uurima, kas uue õppeaasta kursuste kohta ka mingit täpsemat infot juba üles riputatud oli. Ilma parima sõbrannata poleks ta õhtul nagunii kusagile välja kohvitama minna tahtnud.

Mõlemad tüdrukud olid vaatamata suurele konkursile saanud kaks aastat tagasi, kohe pärast keskkooli lõpetamist, sisse Tartu ülikooli ning õppisid nüüd filosoofiateaduskonnas inglise keelt ja kirjandust. Ning sarnaselt Juliaga oli ka Leal plaanis aasta pärast oma õpinguid magistriõppes jätkata.

Olgugi et tüdruk lugemisele keskenduda püüdis, läksid ta mõtted ikka ja jälle tahtmatult äsja kuuldud uudise juurde. Mingi seletamatu ning kummaliselt rahutuks tegev sisetunne ütles Leale, et sel tänasel telefonikõnel oli Julia edaspidisele elule hoopis suurem tähendus, kui neile praegu esmapilgul välja paistis. Ja seega – tema enda omale kaudselt ju samuti.

Leidmata õpingute kohta midagi uut ja olulist, sulges Lea arvuti ning jäi tükiks ajaks mõtlikult aknast välja, sedasama Oa tänava vastasmaja heleroheliseks värvitud puidust seina vaatama. Nagu oleks sinna vahepeal midagi tähtsat kirjutada võidud. Kandikul jahtuv tee ja võileivad ei tulnud talle enam üldsegi meelde.

* * *

Julia astus peatuses bussist maha ning hakkas kohe kiirel sammul vanaemakodu poole kõndima, saatjaks ammugi tuttav külavahetee ja taamal roheline metsatukk, kuni must, ilmselt äsja üles küntud ning värske mulla järele lõhnav põllusiil viis välja vana, kollaseks värvitud kahekordse majani. Vanaemamaja. Julia vaatas seda aastatega talle nii armsaks saanud puust ehitist ja naeratas nukralt. Olgugi et isa oli talle umbes kolme aasta eest ootamatult oma tütre ellu ilmudes pärandanud Elvas asuva suure eramaja koos seda ümbritseva korras aiaga, polnud Julia viimasest kunagi mõelnud kui oma tulevasest kodust. Vanaemamaja oli kodu – oli seda olnud Juliale juba sellest ajast alates, kui ta ilmavalgust nägi ning mäletamagi hakkas. „Tegelikult ju kohe sünnihetkest peale,” mõtles Julia. Kuhu mujale kui siia, vanaemakoju, tookord veel ise alaealine Hille oma häbiga saadud lapse siis ikka viima oleks pidanud.

Ja vanaema Ellen! Olgugi et memm juba rohkem kui kolm aastat tagasi jaanipäeva paiku suri ning nüüd kiriku juures surnuaial oma viimast und puhkas, tundus Juliale ikkagi, et vanaema oleks nagu kogu aeg kusagil siinsamas, lähedal olnud. Tegelikult oli vanaema Elleni kaotus Juliale hoopis rängemalt mõjunud, kui tüdruk seda välja paista lasi. Oli ju just vanaema see, kes kõik need kuus pikka aastat, kui Hille ise Soomes elas ja töötas, Juliale ema eest olnud oli ja teda nagu oma last kasvatas. Ning tol aastatetagusel suvepäeval, kui Ervin oli lõpuks nõuks võtnud oma tütar esimest korda elu jooksul üles otsida ning teda siia vaatama tuli, oli see olnud just vanaema Ellen, kes isale esimesena andestas. Andis vastuseid küsimata Ervinile andeks kõik need kibedamast kibedad pisarad ja suure südamevalu, mis isa poolt hüljatud lapsele elu jooksul osaks olid langenud.

Niimoodi omi mõtteid mõlgutades oli Julia ootamatult kohale jõudnud. Tüdruk avas aiavärava ja astus kahe vana sirelipõõsa vahelt edasi maja välisukse suunas. Nagu möödaminnes märkas ta sealsamas aianurgas kasvavat vana ja suurt leinakaske oma pikalt alla rippuvaid oksi kiigutamas. Kõik oli nii nagu tavaliselt. Ent ometi oli midagi, mis Julial seekord vanaemamaja õuele astudes naeratamise raskeks tegi. Onu Jüri oma Piretiga! Mis näo ema küll teeb, kui kuuleb, mida tütar talle täna õhtul rääkima oli tulnud? Millegipärast ei suutnud Julia endale ettegi kujutada, millise vastukaja uudis emas esile võiks kutsuda. Pärast seda, kui onu mõne aasta eest, ilmselt osaliselt küll oma naise õhutusel, kuid suuremalt jaolt siiski just oma suurest rahahimust, vanaemamaja endale oli saanud ning selle siis pikemalt kaalutlemata müüki pani, oli Hille ju kõigi kuuldes selge sõnaga välja öelnud, et Jüri-nimelist venda tal enam ei ole. Ja mis siis nüüd saama pidi hakkama?

Hetke veel välisukse taga kõhelnud, astus Julia lõpuks siiski otsustava sammuga kotta ning avas esikusse viiva ukse. Maja soojast sisemusest tulvas tüdrukule vastu nii tuttavat ja turvalist vanaemakodu lõhna. Seda, et igal kodul ja majal oli just ning ainult sellele kohale iseloomulik ning ainulaadne hõng, oli Julia juba ammugi tähele pannud. Lea kodul Oa tänavas oli selline mõnus ja mahe vana puumaja natuke tolmune lõhn. Vanaema Mare maja Elvas hõngus alati, vaatamata aastaajale, kuivatatud õunte ja puhtuse järele. Aga niisugust magusat lõhna nagu vanaemakodul ei olnud mitte kusagil mujal maailmas. Vähemalt Julia arvates mitte. Juba ainuüksi selle lõhna pärast oleks tüdruk tahtnud siin majas lõputult olla ja elada. See oli ka üks ja peaaegu ainuke põhjus, mille pärast tüdruk oma kolmeaastast väikevenda kadestas. Nimelt, kui isa lapsepõlvekodu Elvas oli Juliale pärandatud, siis vanaemakodu pidi praegu veel oma kõveratel jalgadel paterdav ning rõõmsalt naerda pugistav Arturist vend kunagi edaspidi endale saama.

Teine põhjus, mille pärast Julial väikevenda vaadates tihtipeale okas südamesse torkas, oli isa ise. Temal, Julial, polnud kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani isa olnud. Kui muidugi ema vendadest teine, Jürist paar aastat noorem Kalle, välja arvata. Onu oli tol ammusel ajal, kui Julia veel pisike plikatirts oli, tal tihtipeale lubanud enda kohta „isa” öelda. Eriti just nendel kordadel, kui Kalle oma õetütre Tartusse kaasa võttis ja lapse kas siis kohvikusse jäätist sööma või kinno viis. Kolme Kraani kinno, nagu nad seda tookord omavahel naerdes nimetasid. Kino nimi oli muidugi Ekraan, ent katusele kinnitatud ja hämaras helendama hakkav sõna oli kirjutatud selliste vanaaegset käekirja meenutavate tähtedega. Ja Julia, kes tol korral just lugema õppis, oli suure E ja numbri „3” omavahel nähtavasti lihtsalt segi ajanud. Miks ta siis muidu ühel ilusal talveõhtul keset Riia tänavat, sõrm suus, äkki heast peast seisma oli jäänud ja Kalle käest küsinud, et onu, miks selle kino nimi Kolm Kraani on. Mees polnud esialgu arugi saanud, mis kolmest kraanist laps räägib. Aga kui Julia näpuga kino katusel helendavale sõnale osutas, sai päris palju nalja. Ja neile kahele – Juliale ja Kallele – jäigi see Riia maanteel asuv ehitis sellest hetkest alates Kolme Kraani kinoks.

Onu Kallet meenutades tõusis Juliale nüüd iga kord tahtmatult nutt kurku, sest magas ju seegi talle nii kallis inimene juba tublisti üle pooleteise aasta sealsamas külakalmistul, oma ema Elleni ning teiste, juba varem ees läinud sugulaste kõrval, külmas ja pimedas hauakoopas. Parandamatu kopsuvähk, olid arstid ilma suurema ilutsemiseta onule endalegi otse välja öelnud...

Niimoodi mõtetes seal esikus seistes ja vanaemakodu lõhna endale sisse hingates polnud Julia ema ilmumist köögiuksele esialgu tähelegi pannud. Alles Hille üllatunud hääl tõi tüdruku tagasi reaalsesse maailma ning samas meenus Juliale ema nähes ka tema enda seekordse ootamatu kojutuleku põhjus.

„Noh, sina siin poolpimedas esikus siis kobistadki,” ütles Hille, heitnud põgusa pilgu tütrele. „Miks sa mulle ette ei helistanud, et täna õhtul maale tuled? Ma oleksin sul linnast poest paar liitrit piima kaasa osta palunud,” kuulis Julia ema eemalduvat häält endale veel üle õla ütlemas. Hille oli rääkides tagasi kööki läinud, toidulõhnade järgi otsustades ennist pooleli jäänud õhtusööki edasi tegema.

Julia lükkas suvised lahtised rihmikud jalast ning astus ema järel samuti kööki. Ennast suure söögilaua äärde istuma sättides vaatas tüdruk ema askeldamist pliidi ees hetke vaikides pealt. Tahtmatult tuli talle meelde vanaema Ellen, kes Julia mälestustes sageli just sellesama vana puupliidi ees süüa tegi, käed kindlate liigutustega pottides-pannides valmivat rooga segamas. Vahel tundus tüdrukule, et see kõik oli alles eile niimoodi olnud...

Natuke aega vait püsinud, küsis Julia: „Kas sa siis enam ei käigi Alma käest piima toomas? Mis see poepiim päris õige lehmapiima vastu ikka saab.”

Hille, ise näoga endiselt pliidi poole olles, vastas:

„Muidu ikka käin. Aga Vollil on paari päeva pärast suur ümmargune tähtpäev ja kõik lapsed ning lapselapsed on oma peredega selleks puhuks maale külla kutsutud. Neid on juba ise, ilma väimeeste ja miniateta, kokku peaaegu paarkümmend inimest. Alma ütles juba ammu, et tal sellel nädalal külarahvale piima anda ei jagu.”

Ema jutu peale midagi ütlemata jäi Julia, lõug käele toetumas, nüüd hoopis köögiaknast välja vaatama. Ilmselt tundus äkki Hillelegi, et tütre juures on tänasel õhtul midagi nagu korrast ära. Kõigepealt see ette teatamata maale ilmumine ning nüüd... Ja selle asemel et pliidi juures edasi toimetada, pöördus naine ringi, ning käsi käigu pealt köögirätikusse kuivatades tuli ja istus Julia vastu söögilaua äärde.

„Räägi nüüd ometi, inimeselaps, mis juhtunud on.” Ema hääl oli vaikne, kuid vastuvaidlemist mittesalliv. Ja endalegi ootamatult pahvatas Julia otse, ilma igasuguse eelneva keerutamiseta:

„Onu Jüri helistas mulle täna õhtul.”

Ema näost oleks nagu keeristorm üle tuhisenud. Sealt võis välja lugeda kõike – ehmatust, ärevust, halvakspanu –, kui Hille oma suu hetkeks tihedasti kokku surus, nii et huultest ainult kriipspeenikesed jutid näha jäid.

„Mida see saada tahtis?” kuuldus lõpuks naise hääl.

Olgugi et ema esitatud küsimus koosnes vaid neljast lühikesest sõnast, pani Julia tahtmatult tähele lausa kaht asjaolu. Esiteks seda, et ema oli oma venna kohta „see” öelnud. Ja teiseks, täpselt samuti nagu Lea mõne tunni eest teinud oli, eeldas ka Hille kohe, et onu on millegi saamise peal väljas.

Julia vaatas emale otsa ja lausus vaid:

„Onu ütles, et Piret tulevat nüüd septembrist Tartusse, ülikooli, ja otsis talle elamiskohta.” Mitte kuidagi ei suutnud Julia ühe hingetõmbega ikkagi kõike, mida Jüri talle tegelikult öelnud oli, edasi rääkida. Hetkelise vaikuse köögis katkestas Hille, ise põlglikult õlgu kehitades:

„Ja siis? Tulgu, kui tahab! Mis see sinule korda peaks minema?”

Nüüd ei suutnud Julia enam kauem Jüri käest kuuldut enda teada hoida, vaid pahvatas kõik ühekorraga välja:

„Onu ütles, et Piret peab endale siit, vanaemakodust, elamiseks toa saama. Muidu andvat ta teid kohtusse. Sellepärast, et isa oli vanaemamaja ostes tema selja taga salaja maakleriga koha väiksemas hinnas juba enne kokku leppinud. Tal olevat selle kohta kindlad andmed olemas. Aga kui Piret nüüd kuni ülikooli lõpuni siia tasuta elama saab tulla, siis ei hakka onu neid vanu asju enam meelde tuletama ja üles kaevama.

Kui te selle tema ettepanekuga aga nõus ei peaks olema, siis olevat onul Tallinnas küllalt juristidest sõpru, kes kohe asjale ametliku käigu annavad ning talle tehtud nii moraalset kui ka rahalist kahju isalt kohtu kaudu välja nõudma hakkavad. Onu ütles veel, et õige asjaajamise korral võidakse Ervin sellise kelmuse eest lausa mitmeks aastaks kinni panna. Sellega, et Piret vanaemamajas nüüd nagu kompensatsiooniks ilma rahata elada saab, pääsevat teie isaga veel väga vähesega. Ja seda ainult sellepärast, et tema, Jüri, juhtumisi nii hea südamega ning suuremeelne mees on ja oma lihasele õele ning eelkõige just tema väiksele pojale mõtleb. Mis siis sinust ja Arturist saab, kui Ervin vangi pannakse!”

Kogu selle aja, kui Julia rääkinud oli, vaatas Hille ainiti oma tütrele otsa. Alles pärast seda, kui Julia vait oli jäänud, naine tõusis ning sammus aeglaselt köögiakna alla. Tükk aega seisis Hille seal täiesti liikumatult, vaadates mitte midagi nägevate silmadega aianurgas kasvava leinakase suunas. Naine ei liigutanud ennast isegi siis, kui pliidil midagi kõva kahinaga üle keema hakkas. Nagu polekski enam tema asi, kas tänane õhtusöök kõrbeb põhja või ei.

Julia läks ise ja vedas suure mulinaga keeva poti pliidi servale ning tõstis sellel veel ka kaane üles. Kartulid olid üle keema hakanud. Natuke aega pliidi juures toimetanud, jättis Julia söögid siiski omasoodu edasi valmima ning astus pooleldi nagu tõrkuvate sammudega endiselt täiesti liikumatult akna all seisva ema juurde. Olgugi et tüdruk vaid vaikse häälega rääkis, Hille lausa võpatas, kui kuulis tütart otse oma selja taga äkki küsimas:

„Ema! Mis nüüd siis saab?”

Hille pööras lõpuks silmad aeglaselt Juliale, kuid kuuldavalt ei lausunud ta ikka veel sõnagi. Alles seepeale, kui väikse Arturi unesegune hääl kusagilt maja sisemusest emmet hüüdma hakkas, naine justkui ärkas. Juliast või pliidil valmivast söögist rohkemat välja tegemata läks Hille kiirete sammudega hoopis elutuppa, kuhu ta pisipoja ennist lõunauinakut tegema oli jätnud.

Julia jäi kööki ootama ning istus viimaks uuesti suure söögilaua äärde. Ema sõnatu olek ajas tüdrukule hirmu peale. „Oleks ometi isagi kodus olnud,” mõtles Julia. Aga nagu kiuste oli Ervinil just eile õhtul alanud nädalapikkune töövahetus ja mees oli juba eelmise päeva varahommikul Tallinnasse sõitnud, et siis järgmised seitse päeva laevaga Eesti ja Soome vahet loksuda ning baaris inimeste teenindamisega perele leiba teenida. Nendel nädalatel hoidis Hille kodus Arturit. Aga kui Ervinil endal merest vaba nädal oli, hoidis hoopis isa ise kodus last. Hille oli juba poole aasta eest uuesti, olgugi et esialgu vaid poole kohaga, jälle tööl käima hakanud ning täitis nüüd Maarjamõisa haigla kirurgiaosakonnas meditsiiniõekohustusi.

Varsti, juba alates sügisest, mõni kuu enne oma neljandat sünnipäeva, pidi Artur praeguste plaanide kohaselt hoopis lasteaias käima hakkama, ning siis oli naisel kavatsus täiskohaga tööle minna. Ervinile ta oma seesugusest mõttest seni rääkinud ei olnud. Millegipärast arvas Hille, et mehele tema täiskohaga töölehakkamine eriti ei meeldiks. Artur polnud ju veel teab mis suur poiss ning ka rahaliselt tulid nad praegu päris hästi toime. Olgugi et sellesama vanaemamaja Jüri käest tagasiostmiseks oli Ervin paari aasta eest pangast üsna suure summa eurosid laenuks võtma pidanud ning nüüd pidi seda võlga iga kuu tagasi maksma.

Mõne aja pärast tuli Hille tagasi kööki, endal väike Artur süles midagi kõva häälega seletamas. Juliat nähes hakkas väikemees heast meelest naerda kilkama ja kohe oma suure õe sülle tahtma. Julia võttis lapse ema käest vastu ning pani poisipõnni oma põlvedele istuma. Ent selle asemel, et väikevennaga nagu tavaliselt rääkima ja tegelema hakata, pöördus tüdruk uuesti hoopis pliidi ees askeldama hakanu poole ja küsis:

„Ema, mida sa teha kavatsed?”

Hille tõstis kuumust auravad toidud pottide-pannidega lauale ning ütles seejärel kapist taldrikuid ja tasse võtma hakates:

„Sööme ära ja seejärel helistan ma Jürile.”

„Aga mida sa talle siis ütled?” ei jätnud Julia ikka veel järele. „Kas sa oled tõesti nõus sellega, et Piret siia elama tuleb? Siis pean mina oma toast välja kolima. Ega meil ju mingeid muid tühje tubasid tema jaoks kusagilt võtta pole!”

„Ära sina selle pärast muretse,” vastas Hille. „Küll mina räägin Jüriga ja kõik korda ajan. Ning sina ei pea küll Pireti pärast vanaemakodust kusagile välja kolima hakkama. Nii hull see lugu nüüd ka veel ei ole.” Ning viimase lause juures naine juba vaata et muigaski suunurgast.

„Aga kui onu tõesti teeb, nagu ta lubas, ning isa koos selle maakleriga kelmuse eest kohtusse kaebab?” usutles Julia rahu saamata edasi.

„Hakkame sööma,” vastas Hille ainult. Kuid lisas siis mõne hetke pärast: „Niipalju kui mina seda meest tunnen, on ahne ja kasvult suure inimese sees väga väike ning vastikult arg süda.” Ja naine hakkas toitu taldrikutele tõstma.

Pärast õhtusööki, jätnud Julia Arturiga kööki lauda koristama, läks Hille aeda ja valis telefonis venna numbri. Juba pärast paari lühidat kutsungit kuuldus teiselt poolt Jüri mahlane bassihääl:

„No tere, Hille! Tore su häält kuulda! Üle pika aja!”

Viisakustele mingit tähelepanu pööramata ütles naine sealsamas:

„Ma kuulsin, et sa olid täna Juliale helistanud. Edaspidi, kui sul meile veel mingit asja peaks olema, ole hea ja võta otse minuga ühendust.” Ning jätkas kohe, andmata vennale võimalust omalt poolt midagi vahele öelda: „Ja mis sinu ettepanekusse puutub, siis – vanaemamajas vaba tuba, kuhu Piret elama saaks tulla, ei ole. Nagu sa isegi väga hästi mäletad, sain ka mina nooruses, pere kolmanda lapsena, endale oma toa alles pärast sinu kodust lahkumist. Ainuke võimalus Piret vanaemamajja elama lubada oleks seega ühelt meie oma lastest tuba ära võtta, aga seda ma küll tegema ei hakka.”

Nüüd sai ka Jüri esimest korda suu lahti teha ning ütles Hille jutu vahele nii valju ja käskiva häälega, et naine telefoni hetkeks kõrva juurest eemale pidi tõstma:

„Nüüd sa ei saanud minust ilmselt õigesti aru, õeraas. See, et Piret vanaemamajja elama tuleb, ei olnud mingi tühine ettepanek, vaid käsk! Ja Juliale selgitasin ma ennist vägagi täpselt, mis teiepoolsele äraütlemisele järgnema hakkab. Loodetavasti on tüdruk minu sõnad sulle ikka õigesti edasi andnud!”

Ent kummalisel kombel ei Jüri jäme ning räuskav hääl ega ka mehe sõnade pahaendeline sõnum seekord Hillele ilmselt mingit erilist mõju ei avaldanud. Isegi sarkastilisel toonil öeldud sõna „õeraas” mitte. Naine jätkas, nagu poleks ta venna vahelerääkimist tähelegi pannud:

„Need sinu ähvardused mulle ei mõju. Aga kui võtta arvesse asjaolu, et tegemist on ikkagi minu lihase vennatütrega, siis ega ma Piretit ju päris lageda taeva alla jätta ei kavatse. Ning seda isegi vaatamata meie omavahelistele suhetele sinuga või siinsele ruumipuudusele. Ma rääkisin just äsja meie naabrinaisega, mäletad ju küll, selle Olgaga. Temal on terve tühi maja ainult enda päralt priilt käes. Irina elab ju juba ammugi oma mehe ja väikse lapsega Soomes. Olga oli kohe ning päris hea meelega nõus Pireti enda juurde seltsiks elama võtma. Tüdruk saab seal kas või terve teise korruse ainuüksi oma käsutusse.” Ja enne, kui Jüri asjade sellise pöörde peale ennast koguda suutis ning midagi vastata mõistis või öelda jõudis, jätkas Hille süütu ning heatahtliku häälega edasi:

„Hea kohe, kui siin sellised abivalmid naabrid on. Ja Tartusse on Piretil Olga juurest ka täpselt sama pikk maa sõita. Ning ega see naabrinaine siis teab mis üüri nõua. Maksate talle kasutatud elektri eest ning sellest peaks piisama. Ja mina saan vajadusel tüdrukul ka silma pidevalt peal hoida.”

Kuid veel enne, kui Hille midagi enamat lisada jõudis, kuulis ta venda vastamas, endal tagasihoitud raev selgelt hääles kõlamas:

„Hulluks oled läinud või?! Minu Piret selle küla suurima klatšimoori juures küll elama ei hakka. Vanaeit võib endale omasuguste seast seltsilisi otsida! Ning silma pead sa oma Julial peal hoidma! Minu lapsed teavad niigi, mismoodi olla ja käituda. Nendel pole lastetoaga probleeme olnud! Ma leian ka ise, ilma sinu abita, oma tütrele Tartu linnast elukoha.” Ja seejärel kostis telefonist veel vaid lühikest piibitust. Jüri oli ilma head aega ütlemata või midagi muud lisamata telefoni lihtsalt kinni vajutanud.

Hille tõmbas sügavasti hinge. Olgugi et naise hääl oli vennaga rääkides olnud vaoshoitud ja rahulik, sisemiselt temas kõik lausa kees. Silmanurgast nägi Hille, et Julia oli samuti aeda tulnud ning seisis nüüd sealsamas lähedal leinakase all ja vaatas üksisilmi tema poole. Kui kaua tütar seal juba niiviisi seisnud oli ning mida ta telefonivestlusest pealt oli kuulnud, seda Hille ei teadnud. Aga ilmselt piisavalt, sest juba mõni hetk pärast kõne lõppemist küsis Julia:

„Ema, mida sa nüüd tädi Olgale ütled, kui Jüri sinu ettepanekuga nõus on ja tahabki Pireti sinna elama viia? Sa pole ju naabrinaisega sellest kõigest veel midagi rääkinud!”

Hille pööras näo tütre poole ja vastas, endal muie suul võbelemas:

„Ei ole ega kavatsegi rääkida. Millegipärast ei meeldinud Jürile selline variant kohe mitte üks põrm. Ning nüüd võime ka meie sinuga Pireti teema lõplikult ära unustada.” Ent enne, kui Hille tagasi tuppa hakkas minema, vaatas ta oma tütrele tõsiselt otsa ning lisas: „Ära sa isale Jüri tänasest helistamisest midagi räägi, eks?” Juliat noogutamas nähes Hille naeratas ja läks ning kallistas oma tütart äkki, ilma mingi olulisema põhjuseta.

Leinakase pikalt alla rippuvad oksad mängisid õhtupäiksega peitust, tekitades liivatatud jalgteele nende ümber lõbusalt hüplevaid päikselaike. Majast hakkas kostma Arturi lapsehäälset hüüdmist. Kusagil kaugemal haukus koer. Olgugi et kõik oli pealtnäha nii igapäevaselt rahulik ja tavaline, tundis Hille korraga oma hinges suurt ning seletamatut ängistust. Nagu oleks keegi nähtamatu, aga raudse käega tal äkki tugevasti südant pigistama hakanud. Ja vaatamata sellele, et pisipoja hääl toas iga hetkega ikka valjemaks ning nõudlikumaks muutus, ei suutnud Hille oma tütrest enam lahti lasta. Nagu mingi seletamatu jõud oleks tal millegipärast käskinud Juliat kallistada ja kallistada ja kallistada – lõputult kallistada...

* * *

Septembri teisel nädalal istus Julia koos Lea ja veel mõne oma kursuse tüdrukuga ühes Tartu kesklinna kohvikutest. Viimased kaks nädalat kooliaasta algusest praeguseni olid Julia meelest lausa linnulennul läinud. Ja mis seal ikka nii väga imestada. Nende päevade sisse oli mahtunud peale kooliaasta alguse ka Alari tagasitulek Eestisse. Noormehe enda sõnade järgi polnud ta Maarjamaale saabudes isegi isa juurde Paidesse sisse põiganud, vaid Tallinna lennujaamast kohe otsejoones Tartusse sõitnud.

See, kuidas Alari korraga, ette teatamata, Lea juures nende toa uksel seisis ning laialt naeratas, ei tahtnud Julial siiani ununeda. Kõike järgnevat meenutades tundis tüdruk iga kord sisikonnas kummalist, lausa haiget tegevat magusat valu. Aga lisaks ka mingit ärevust. Sest nii lähedased ja armunud nagu nad Alariga olidki, juhtus esimest korda, et nad mõlemad korrapealt kõik ümbritseva siin maailmas jäägitult ning täielikult unustasid. Ka selle, et teatud küsimustes äärmiselt ettevaatlik pidi olema. Olgugi et noored olid juba kevadel omavahel kokku leppinud hakata uuel õppeaastal endile ühist elamist otsima, polnud lapseootele jäämine Julia meelest praegu mingil juhul oodatud ega soovitud. Vähemalt paari lähima aasta jooksul küll veel mitte. Enne oli ikka vaja kolmas kursus lõpetada ja bakalaureusekraad kätte saada. Ning siis veel paar aastat magistriõppes jätkata ja diplomini vastu pidada. Pere koos lapse ning kõige muu selle juurde kuuluvaga pidi Julia plaanide järgi tulema kõne alla alles siis, kui neil mõlemal Alariga ülikool läbi ning kindlad ja miks mitte ka tasuvad töökohad juba olemas on.

Julia tundis äkki, kuidas Lea teda küünarnukiga vaikselt togis. Alles pooleldi oma äsjaste mõtetega olles vaatas tüdruk arusaamatult sõbranna poole.

„Ja mida sina sellest kõigest arvad?” kuulis Julia Kristeli küsimust ning nägi nüüd, kuidas kõik lauasistujad oma pilgud nagu kokkulepitult tema poole olid pööranud.

„Millest?” küsis tüdruk hämmeldunult vastu. Täiesti selgelt oli ta juba mõnda aega nii sügavasti oma mõtetes olnud, et polnud kuulnudki, mida seltskonnas räägiti või arutati. Kui kõik lauasolijad tema vastuse peale heatahtlikult muigama hakkasid ning küsija „ah-unustaära” sõnade saatel käega lõi, tuli ka Juliale endale naer peale. Kuid natukese aja pärast, kui Kristel ja Kaire lauast tõusid, et endile baarist uut klaasitäit mahla tooma minna, kummardus Julia kiiresti Lea poole. Sõbrannale tihedalt otse silma vaadates ütles tüdruk:

„Ma pean sinuga ühest hästi tähtsast asjast rääkima!” Korraga tundus Juliale, et tal on lausa füüsiline vajadus kellegagi oma mõtteid ja hirmu jagada. Olgugi et oli ainult õhkõrn võimalus, et tema ja Alari ühel mõtlematul teol oleksid olnud mingid kaugemaleulatuvad tagajärjed, tundis tüdruk äkitselt lausa vastupandamatut soovi oma muret ja ärevust sõbrannaga jagada. Ning Lea ees ei pidanud ta ei teesklema ega omi tõelisi tundeid varjama. Kui, siis just ja nimelt Lea oligi terves suures maailmas see üks ning ainuke inimene, kellele Julia oleks kõhklematult kõik oma saladused kas või une pealt ära rääkida ja usaldada võinud. Ning oligi ju tegelikult nende pikkade sõbrannaksolemise aastate jooksul usaldanud. Isegi oma emale polnud Julia kunagi kõike täiesti avameelselt südamelt ära rääkinud. Küll aga Leale.

Veel enne, kui Lea sõbrannale midagi rohkemat öelda jõudis, hakkas aga Julia käekotis hoopis telefon helisema. „Alari,” teatas tüdruk juuresolijaile kidakeelselt, ise juba toolilt kiiruga püsti tõustes ning kõnele vastates. Teised tüdrukud jäid omavahel edasi vestlema, samal ajal kui Julia kohvikust välja tänavale astus, et noormehe häält paremini kuulda. Kohvikus sees oli selleks liiga palju suminat.

Kui Julia mõne aja pärast tagasi lauda ilmus, polnud seal enam kedagi teist peale Lea istumas näha.

„Kus siis ülejäänud tüdrukud on?” küsis Julia sõbrannalt, ise otsivalt pilku kohviku saalis ringi käia lastes. Varajasest pärastlõunasest ajast hoolimata oli kohvik rahvast täis ja peaaegu iga laua ümber istus mõni suurem või väiksem noorte inimeste seltskond. Kas või ainuüksi sellest võis teha kindla järelduse, et uus ülikooliaasta oli jälle alanud ning tudengid tagasi Tartusse tulnud.

„Läksid juba,” oli Lea lühike vastus. „Sul oli ju nii pikk kõne, et oota end või halliks.” Olgugi et öeldu sisu võinuks ka etteheitvalt kõlada, oli sõbranna hääl naerune. „Mida te Alariga siis õhtuks kokku leppisite?”

Julia polnud tähelegi pannud, et nende kõne nii kaua oli kestnud. Oma käekellale põgusat pilku heites jahmus ta aja sedavõrd kiirest kulust ka ise. „Ei leppinud me veel midagi täpsemat kokku,” vastas ta tagasi oma kohale istudes. „Alari läks praegu korraks veel raamatukokku ning tuleb sealt siis kohe siia. Eks me seejärel räägime täpsemalt ning vaatame seda asja. Mina peaksin täna ööseks vist ikkagi Elvasse minema. Vanaema on juba mitu päeva helistanud ja küsinud, kas ma tema juurde siis enam üldsegi ei jõua.”

Hetkeks sigines lauda vaikus. Siis küsis Lea: „Mida tähtsat sa mulle ennist rääkida tahtsid?”

See, et Julia juba mitu päeva natuke kummaline ja äraolev oli olnud, polnud ka Leale märkamatuks jäänud. Aga ise sõbrannalt asja kohta lähemalt järele pärima hakata ta ka ei tahtnud. Küll Julia ise räägib, kui õige aeg kätte jõuab, oli Lea kindel. Ja siiani polnud nende kahe vahel veel midagi saladuseks või ära rääkimata jäänud.

„Mäletad, kui Alari augusti viimasel päeval tagasi Tartusse tuli...” Olgugi et mõte oleks nagu poolikuks jäänud, Julia vaikis.

„Muidugi mäletan, miks ei mäleta,” vastas lõpuks Lea, ise sealjuures heatahtlikult naeratades. „Kuidas seda olekski võimalik unustada! Seisis äkki seal meie ülemise korruse ukse taga, ise magamatusest ning suure ja raske seljakoti all kokku vajumas. Aga sind nähes unustas isegi tere ütlemast, väsimusest rääkimata! Nagu uus elu oleks mehele korrapealt sisse tulnud!” Ja jälle hakkas Lea naerma. Kui lauda seejärel jällegi vaikus tekkis, küsis tüdruk äkki sõbrannale tõsiselt otsa vaadates: „Miks sa nüüd äkki sellest rääkima hakkasid? Julia, kas Alariga on midagi pahasti?”

„Ei!” kuulis Lea teist endale kiiresti vastamas. „Alariga pole midagi pahasti. Aga ma pean sulle sellega seoses midagi rääkima. Midagi hästi olulist, mis siis juhtus.” Julia nihutas nagu alateadlikult ennast koos tooliga veel rohkem sõbranna poole ning jätkas vaikse häälega: „Me olime mõlemad teineteise nägemisest nii pikkade kuude järel nagu arust ära. Saad aru? Mul ei tulnud tol hetkel meeldegi, et ma polnud juba mitu kuud neid beebipillereid võtnud. Ning Alarile ei tulnud ilmselt ka pähe küsida, et kas ja kuidas...” Julia hääl vakatas. Ent natukese aja pärast lisas tüdruk: „Me pole varem mitte kunagi niimoodi ettevaatamatud olnud!” Viimane lause, olgugi väga vaikse häälega öeldud, mõjus kuidagi eriti ärevakstegevalt.

Lea oli kogu selle aja, kui Julia rääkis, viimasele ainiti ning vaikides otsa vaadanud. Alles seejärel, kui sõbranna ilmselgelt enam midagi lisada ei kavatsenud, avas Lea lõpuks ka oma suu, ja Julia millegipärast jääkülmaks muutunud käest kinni haarates ning seda kõvasti pigistades ütles tüdruk:

„Kuule, ära praegu veel ilmaasjata muretsema hakka! Küll sa näed, et midagi ei juhtunud.” Lea sõnad olid hetkeks nagu rahustav palsam Julia kõrvadele. Alles sel hetkel tajus tüdruk, kui väga ta tegelikult oma sisimas kogu aeg peljanud oli. „Nüüd on sellest varsti kaks nädalat möödas ja siis teeme sulle südame rahustamiseks rasedustesti ära,” kuulis Julia sõbrannat juba hoopis reipamal ning otsustust täis häälega jätkamas. „Siis näed oma silmaga, et kõik su kartused ja hirmud täiesti asjatud on olnud. See peaks küll uskumatu kokkusattumus olema, kui kohe esimesel korral midagi niisugust juhtub.” Seda öelnud, jõi Lea oma mahlaklaasi ühe sõõmuga tühjaks.

„Hea ja asjalik sõbranna,” mõtles Julia paar korda sügavalt sisse ja välja hingates. „Muidugi, kuidas ma ise ei tulnud sellele, et rasedustest teha.” Kuid sealsamas tabas teda uus ja hoopis hirmuäratavam ängistus. Midagi, mille mõte talle sõbranna sõnadest alles nüüd pärale jõudis. Ning lauanaabrile uuesti otsa vaadates ütles Julia äkki ärevusest värisema hakanud häälega: „Aga minu emaga ju just nii juhtuski! Selle esimese ja ainsama saatusliku korra järel sündisin siia maailma mina!”

„Ära võrdle ennast oma emaga,” vastas Lea, kulmud kortsus, pead raputades. „Mõtle, tema oli tol korral ise alles alaealine, viieteistkümneaastane laps! Sina oled nüüdseks täiskasvanu ning saad ja suudad juba praegu ise oma asjade eest vastutada. Ükskõik, mis ka ei juhtuks! Ja pealegi on sinul Alari. Tema armastab sind tõeliselt! Kuuled, tõe-li-selt! Ja isegi siis, kui midagi nii ebareaalset peakski...”

Veel enne, kui Lea oma mõtte lõpetada sai või Julia midagi vastata jõudis, kuulsid mõlemad tüdrukud Alari enda häält neile ütlemas:

„Noh, mis siis nüüd lahti on?” Noormehe naerukil näost õhkus enesekindlust ja suurt rahulolu, kui ta nende laua kõrvale seisma jäi. „Teil on mõlemal peas sellised näod, nagu oleksite just tonti näinud.”

Tüdrukud vahetasid omavahel korraks kiiresti pilke ning pöörasid seejärel pead nagu kokkulepitult rääkija suunas. Esimesena sai sõnad suhu tagasi Lea.

„Tonti muidugi,” vastas tüdruk teeseldult lõbususega hääles. „Tüdrukute jutud ongi sellised! Nagu sa seda ise ei teaks. Ja pealegi olen ma juba tükimat aega oma tühjaks joodud mahlaklaasi demonstratiivselt käes keerutanud, aga mitte ühtki printsi pole valgel hobusel kusagilt välja ilmunud, et mulle baarist uut jooki tooma minna.”

„Noh, sellise tühise asja pärast nagu olematu kuningapoeg nüüd niimoodi näost kaame olla,” muigas Alari. „Kahjuks või õnneks olen ma juba oma südame ära andnud ja printsi minust sulle enam ei saa.” Oma viimaste sõnade ajal vaatas Alari pika pilguga tähendusrikkalt Julia poole. „Aga kui ma muus osas kõlban, siis sekelduse tühja mahlaklaasiga võin ma küll kohe ruttu korda ajada,” vastas ta nüüd jälle Leale otsa vaadates, ise tüdrukule samal ajal veel ka poisikeselikult silma pilgutades. Ning pöördus seejärel taas hoopis Julia poole: „Ja mida prints oma kõige-kõige-kõigele tuua võiks?”

Julia naeratas tahtmatult noormehe sõnade peale. „Oh, Alari, Alari, kui sa ometi teaksid, mida me Leaga tegelikult just äsja arutanud olime! Aga võib-olla ongi parem, et sa nendest naisteasjadest praegu midagi ei tea. Eriti, kui kõik lähebki täpselt nii, nagu sõbranna ennist ütles. Et kogu minu hirm ja kartus ongi ainult liiga vilka ettekujutuse vili. Ning tegelikult pole mitte kui midagi juhtunud ega hakkagi enne õiget aega juhtuma. Muidugi on see just ja nimelt nii! Peab olema,” sisendas Julia endale veel kord. Ning ennast selle viimase mõttega maha rahustanud, palus Julia noormehel ka endale baarist uus klaasitäis ploomimahla tuua.

Mõlemad tüdrukud saatsid Alarit pilguga, kui too kindla sammuga läbi kohviku baarileti poole suundus. Ilus ja pikk noormees oli Julial, seda ei saanud eitada. Tumedate, vaid aimatavalt lokki hoidvate juustega ja atleetliku kehaehitusega. Selle viimase eest hoolitses Alari kohe eriliselt, käies igal nädalal paar-kolm korda kindlasti jõusaalis trenni tegemas. Kui Alari baarileti äärde jõudis ning ennast seal keskmiselt pika järjekorra sappa oli võtnud, pöördus Julia uuesti Lea poole. Sõbrannale otsa vaadates ütles ta:

„Ära sa sellest, mida ma sulle siin täna rääkisin, Alarile midagi maini, eks. Küllap see kõik ongi ainult minu rumal pabistamine.”

„Hulluks oled läinud või?” hakkas Lea oma pead raputama. „Millal ma enne meie saladusi kellelegi kolmandale välja lobisenud olen? Ja miks ma peaksin sellest kõigest üleüldse Alarile rääkimagi? Usu mind, kõik ongi just ja ainult sinu enda rumala ettekujutuse vili. Täpipealt nii, nagu sa ka ise just äsja tõdesid. Mitte midagi seesugust pole juhtunud, küll sa näed!” Nende sõnade järel suunas Lea pilgu taas kohviku sisemusse, baarileti suunas. Ilmselt tahtis tüdruk näha, kas neil veel kaua oma mahla oodata tuleb. Järjekord polnud silmaga mõõtes sugugi edasi liikunud. Hoopis Alari selja taha oli selle lühikese ajaga pikk ja looklev inimkett tekkinud.

„Neid rebaseid on kõik kohad nii puupüsti täis, et inimestel pole enam üldse võimalik midagi tellida,” ütles Lea suunurki allapoole vedades.

„No-noh, vaat kus mul vanaema väljas! Ise sa ju olid ka alles paar aastat tagasi samasugune rebane,” itsitas Julia sõbrannale pilkavalt vastu. „Ja miks sa üldse arvad, et need kõik rebased on?” küsis Julia korraks silmadel niisama moepärast ringi käia lastes. „Võib-olla on nad nagu meie, lihtsalt tudengid. Või niisama Tartu noored.”

„Ah, ära jama!” turtsatas Lea. „Aja silmad pärani ja vaata enda ümber natuke ringi! Enamik siin kohvikus olijatest on alles äsja kodust välja pääsenud ning naudib nüüd oma esimest vabadust. Nagu vasikakari kevadisel aasal.”

Alari seisis ikka veel baarileti ees järjekorras ja nii hakkas ka Julia sõbranna soovitusel kohvikus natuke tähelepanelikumalt ringi vaatama. Olid need siis rebased või mõne muu loomaliigi esindajad, laudade äärde kogunenud seltskonnad näisid tõesti täie rinnaga elu nautivat. Kõvahäälset naeru ning rääkimist kuuldus peaaegu igast kohviku nurgast. Ja seda vaatamata alles küllaltki varajasele pärastlõunale.

Ühel suuremat sorti seltskonnal nende lähedal näis kohe eriti lõbus olevat. Laua ääres istuvad noored tembutasid ja skoolisid jookidega, paar tüdrukut ronisid demonstratiivselt noormeestele sülle ning viimased proovisid pealtnäha moepärast vastu punnivaid neidusid nalja tehes poolvägisi suudelda.

Nagu muuseas libises Julia pilk ühele sellesama laua ääres, aga võrreldes muu seltskonnaga tavatult vaikselt istuvale, lõheroosasse kostüümi riietunud tütarlapsele. Neiu oli oma samas toonis kõrgete kontsadega kingades pikad ning siredad sääred nagu tahtlikult ja kõigile avalikult vaatamiseks kaugele laua alt välja sirutanud. Ning imetlejaid ilmselgelt piisas. Natuke aega pilku tüdruku peenikestel ja sileda nahaga jalgadel hoidnud, tõstis Julia silmad viimase piitspeenele taljele ning sealt juba edasi ka neiu näole. Ning jahmus sealsamas ehmatusest ning ootamatust äratundmisest soolasambana paigale. Piret! Olgugi et nende viimasest kohtumisest vanaema matustel oli juba tublisti üle kolme aasta mööda läinud, polnud Julial kahtlustki, kes temast kümnekonna sammu kaugusel koha sisse oli võtnud. Juba tol korral oli Piret Julia mäletamist mööda ilus tüdruk olnud, aga vahepealsed aastad olid onutütrest lausa tõelise kaunitari voolinud. Millegipärast tuli Juliale äkki eredalt meelde vanaema matusepäev. Ja see, kuidas mõlemad onutütred, nii Piret kui ka temast natuke noorem õde Pille, olid enne küla kultuurimaja sööklast lahkumist peielauas pakutud toite ühtviisi põlastavalt arvustada jõudnud, endil oma emaga täpselt sarnane halvustav võru rääkimise ajal ümber tulipunaseks värvitud ning mopsis huulte keerlemas. „Nagu kolm tilka vett,” oli onu Kalle tookord nende lahkumise järel laudu koristama jäänutele nii tabavalt öelnud.

Korraga hakkas Julial silme ees kõik keerlema – vanaema Ellen, onunaine Pia, Jüri, nende mõlemad tütred, ema, isa ja Kalle. Et oma pilku kusagile kinnitada, vaatas tüdruk nüüd ainiti onutütre lõheroosa kostüümi ette õmmeldud kuldse läikega nööpe, ise samal ajal kahe käega kõvasti laua äärest kinni haarates. Õnneks möödus Julia hetkeline seletamatu nõrkushoog sama kiiresti, kui oli alanud. Ilmselt ei olnud isegi Lea jõudnud midagi kummalist tähele panna.

Kui Julia pilk taas selgines, olid ta silmad ikka veel jätkuvalt Pireti kuldsetes nööbikestes kinni. Viimane aga vaatas uurivalt oma seltskonnakaaslastest hoopis mööda kusagile kohviku sisemusse, ja nagu tahtmatult pööras nüüd ka Julia oma pilgu onutütrega samasse suunda – ning nägi oma suureks üllatuseks ja jahmatuseks baarileti ees seisvat ning just maksma hakkavat Alarit.

Uuesti Pireti poole tagasi vaadates nägi Julia nüüd, kuidas tüdruk oma pilgu kiirelt ja vilksamisi temalt endalt kõrvale pööras. Nagu poleks onutütar mingil juhul Juliaga silmitsi sattuda soovinud. Või õigemini öeldes, nagu poleks Piret üldse tahtnudki välja teha, et ta Juliat kohvikus tähele oli pannud. Selles aga, et tüdruk nii teda ennast Leaga kui ka Alarit märganud oli, polnud Julial enam mingisugust kahtlust. Ilmselt oli Piret nii neid kaht kui ka veidikese aja eest nendega liitunud noormeest juba mõnda aega jälginud ja silmas pidanud. Kuid miks? Ja mille hea pärast oli Piret äsja nii tähelepanelikult just baarileti ees seisvat Alarit silmitsenud? Ilusaid ning pikkasid noormehi paistis ka onutütre enda lauas kohe küll ja liigagi istuvat.

Julia pöördus mõtlikult tagasi oma lauanaabri suunas. Lea oli just midagi rääkima hakkamas, kui Alari, kolm täis mahlaklaasi käes, nende laua poole tüüris. Julia nihutas ennast tahtlikult tooliga nii, et ta seejärel rohkem nagu pooleldi seljaga Pireti ning tolle seltskonna poole istuma jäi. Millegipärast ei soovinud ka tema ise oma onutütrega siin lähemalt suhtlema hakata ja nii sobis Pireti ennistine pilgu ärapööramine talle täiesti. Vahtigu too neid rahuga edasi, kui see talle nii suurt huvi peaks pakkuma, mis sellest!

Tegelikult oleks Julia kõige parema meelega tahtnud siit kohvikust nüüd hoopis ära minna. Aga millega ta oma kummalist tuju nii äkki teistele ikka seletada oleks saanud? Et jätab ise talle just äsja ostetud mahla kus see ja teine kogunisti joomata ning nõuab samuti oma kaaslaste viivitamatult kohvikust lahkumist? Päris nii ju ka teha ei saa. Vähemalt mingi seletuse peaks ta oma seesugusele kummalisele käitumisele ikkagi välja mõtlema.

„Ma peaksin täna õhtul lõpuks Elvasse minema,” ütles Julia Alarile hoopis muud juttu tehes, kui ka too oli laua ääres jälle istet võtnud. Mingi Pireti pärast ei ole küll vaja draamat tegema hakata, otsustas tüdruk sealsamas. Nagu neil Alariga vähe oleks, millest rääkida. „Vanaema Mare helistas jälle. Ma pole teda enam teab mis ajast vaatamas käinud.”

Julia oleks kangesti tahtnud seekord ka Alari Elvasse endaga kaasa kutsuda. Millal see oli, kui noormees viimati temaga koos Marel külas käis? Ent veel enne, kui ta sellise ettepaneku kuuldavale tuua jõudis, pani Julia oma suureks imestuseks tähele, kuidas tema vastas istuva noormehe pilk hoopis millelegi tema enda selja taga peatuma jäi. Silmi kusagile mujale ära pööramata vaatas Alari nüüd ainiti ja teraselt midagi üle Julia parema õla, lastes pilgul kohe mitu-setu korda edasi-tagasi ülevalt alla käia.

Noormehe lausa avalikult imetlevat ning heakskiitvat noogutamist järgides keerasid nüüd ka Julia ja Lea endid nagu käsu peale ringi ning nägid samuti nende lähedale seisma jäänud tütarlast. Julial polnud äratundmiseks vaja viimase näole isegi mitte silmi tõsta. Ainuüksi pikkade sihvakate säärte ning kuldsete nööpidega lõheroosa kostüümi nägemine andsid talle ilmeksimatult vastuse, kellega tegemist oli. Piret oli millegipärast oma kohalt püsti tõusta otsustanud ja siia, nende laua lähedale Julia selja taha seisma tulnud. Ning enam ei pööranud onutütar oma pilku lauasistujalt kusagile mujale, teesklemaks, nagu ei oleks ta tuttavat nägu märganudki, vaid vaatas armsasti pead veidike ühele poole kallutades ning lahkelt naeratades Juliale otse silma.

„Tere, Julia!” Seejärel noogutas Piret peaga nagu muuseas korraks ka Lea suunas tervituseks. Kuid kui kord jõudis Alari kätte, levis üle tüdruku näo kohemaid lai ja särav naeratus, mis paljastas kaunisti rivis olevate lumivalgete hammastega pärlirea. Polnud midagi öelda – Piretist oli aastatega sirgunud tõesti väga kaunis noor naisterahvas. Peale pikkade sihvakate säärte olid tal ka ilusad õblukesed õlad ja käed ning pikk valge luigekael, mille ümber blondid poolpikad juuksed kelmikalt kiharatesse hoidsid. Väikestes kaunilt voolitud kõrvalestades rippusid keskmise suurusega kullast südamekujulised kõrvarõngad. Tumepruunid silmad ülespidi kaarduvate mustade tihedate võltsripsmete all andsid tüdruku näole nukuliku armsuse. Veel enne, kui Piret ise omalt poolt midagi lisada jõudis, võttis sõnajärje üle hoopis Alari:

„Julia?” küsis noormees kulme kergitades ning siirast imestust täis häälega, ise vaheldumisi nii kõnetatule kui ka kõnetajale endale otsa vaadates. „Te siis tunnete omavahel?”

Samal ajal kui püstiseisja innukalt noogutades jätkuvalt ainult Alari otsa vaatas, endal naerukurrud suu ümber mänglemas, vastas Julia lühidalt:

„Saage tuttavaks, minu ema vennatütar Piret, Tallinnast.”

Ning viimase poole pöördudes jätkas nüüd juba oma kaaslaste poole osutades: „Saa tuttavaks – Alari, ja Lea – minu kursaõde.”

Alari väga-meeldiv-tutvuda pominale mingit suuremat tähelepanu pööramata suunas ikka veel samal kohal edasi seisev tütarlaps oma nüüd äkki tõsiseks muutunud näo hoopis Julia poole ning ütles huuli prunditades ning teeseldult solvunud häälega:

„Mis Tallinnast! Mina elan ja õpin nüüd ju ka nagu sinagi Tartus! Ja elan siinsamas lähedal kesklinnas, kohe Vanemuise tänaval.” Ning oma peakest demonstratiivselt kahele poole kallutades jäi Piret Juliale etteheitvalt otsa vaatama. „Nagu mingis odavas, aga hästi kätte õpitud teatrietenduses,” käis viimasel millegipärast äkiline mõte peast läbi. „Pealtnäha selline barbilik välimus, süütu lambukese nägu ees, silmad pikkade võltsripsmete all suureks pähe aetud. Nagu poleks maailmas mitte midagi muud peale lillede ja liblikate olemaski. Ilmselt teab Piret vägagi täpselt, kuidas ning mil moel kõige paremini muljet avaldada. Ning oma kaunist näolappi Alarile demonstreerida. Ja milles loomulikust ilust puudus peaks tulemagi, selle katab ja korvab mitmekordselt kallis ning ilmselgelt luksuslik riietus. Ilmselt pole papakesel oma tütre hellitamise vastu kõige vähematki. Hoopis vastupidi. Võib ainult ette kujutada, mida selline õrnlillaka varjundiga lõheroosa kostüüm ja samas toonis kingad Jürile maksma võisid minna. Ning kalli firma pisike käekott sinna juurde. Pidi mulle ära mainima ja nina peale hõõruma sedagi, et issi on oma kallile tütrekesele lausa kesklinnakorteri suutnud välja otsida.” Selles, et kogu Pireti-poolne näitemäng just ja nimelt Alarile etendatud oli, polnud Julial kohe algusest peale mingisugust kahtlust tekkinud.

Ent ilmselt oli Alarile endale täiesti märkamatuks jäänud nii Julia rõhutatud tõsidus kõnealuses olukorras kui ka Pireti nägemisega kaasnev napisõnalisus. Või siis lihtsalt ei tahtnud noormees ennast sellest kõigest häirida lasta. Miks ta siis muidu tüdruku naljatamisi etteheitva pearaputuse ajal oma kohalt kiiruga püsti tõusis ning ühe kõrvallaua vabadest toolidest enda ja Lea vahele tõstis. Nagu oleks noormehel äkki tõemeeli hakanud hirm, et imekaunis tütarlaps otsustab muidu tagasi oma seltskonna juurde minna.

„Aga tule siis ometi lähemale ja istu hetkeks ka meie juurde!” Ning kui Piret pakutud tooli silmanähtavalt hea meelega vastu võttis ja ennast kohe kiiresti Alari kõrvale istuma sättis, jätkas viimane juba Julia poole vaadates: „Ma ei teadnudki, et sul Tallinnas sugulasi on. Sa pole mulle mitte kunagi varem rääkinud, et lausa su oma lihane onu pealinnas elab.”

„Ja lisaks nii kaunis onutütar,” käis Julial välkkiirelt järjekordne vastik mõte peast läbi. Hetkeks tundis ta nii oma käitumise ning sääraste sapiste mõtete kui ka sugulasele öeldud külmade sõnade pärast lausa piinlikkust, kuid selline avalikult etteheitev noot Alari hääles riivas teda ennast hoopis valusamini, kui ta seda pealtnäha välja paista lasi. Ning seda kõike veel Pireti juuresolekul. Viimane oleks pidanud küll päris rumal inimene olema, kui ta Julia puisest olekust ja Alari hääletoonist midagi välja poleks osanud lugeda. Oli selle kõigega kuidas oli, Piret näis olukorraga igati rahul olevat ning nautis talle noormehe poolt osaks langenud tähelepanu ilmselgelt täie rinnaga.

Otsekui oma varasemaid sõnu ja jahedat suhtumist naljaks pöörata proovides ütles Julia: „Noh, pole lihtsalt jutuks tulnud. Ma ei osanud arvatagi, et minu ema vend ja tema pere sulle nii suurt huvi võiksid pakkuda.”

Vastuse nagu muuseas ja möödaminnes ära kuulanud, hakkas Alari seejärel enam kellelegi teisele oma läheduses tähelepanu pööramata ainuüksi Piretiga vestlema.

„Kõik on ju pealtnäha korras ja hästi,” mõtles Julia neid kaht samal ajal silmanurgast jälgides. „Mis siis sellest, kui Alari mõne minu ootamatult välja ilmunud sugulasega lähemalt tuttavaks tahab saada.” Aga normaalne oli kogu see olukord just ja ainult pealtnäha. Koos Pireti tulekuga oli nende lauda siginenud ka seletamatult kummaline pinge ning ärevus. Vähemalt tundis Julia nii. Esimest korda Alariga tutvumisest alates tajus tüdruk mingit ennekogematut alaväärsustunnet. Oli see siis tingitud noormehe äsjasest sapise kõlaga hääletoonist või veel millestki hoopis muust? Oskamata ja suutmata seda endale mingil mõistlikul viisil seletada, vaatas Julia nüüd nagu abi otsides Lea poole. Vähemalt too näis toimuvast täiesti üheselt ning sarnaselt tema endaga aru saavat. Miks siis muidu lookles ümber sõbranna suu tuttavlik põlgust väljendav võru, kui ta neid kaht enda vastas laua ääres istumas ja vestlemas jälgis. Ent Lea ju teadis erinevalt Alarist, millise onu ning onutütrega siin tegelikult tegemist oli. Võib-olla oligi just see olnud Julia suur viga, et ta polnud noormehele varem ei Jürist ega ta naisest ning lastest midagi rääkinud. Kuid nüüd ja siin oli selle kõige üle juba liiga hilja arutlema hakata.

Vahepeal oli Alari jõudnud juba välja uurida, kus Pireti vanemad Tallinnas ka elavad ning millega tegelevad. „Ema jääb ilmselt ikka edasi Eestisse, aga isa alustab uuest aastast tööd uroloogina hoopis Soomes,” kudrutas Piret, ise silmanurgast vilksamisi Julia poole vaadates. Et kas viimane ikka kuulis, mida ta just äsja Alarile öelnud oli. Ärgu täditütar arvaku ühti, et ainult tema ema põhjanaabrite juures kunagi tööle sai. Pealegi pole Jüri mingi tavaline meditsiinitöötaja, vaid teatud ja tuntud arst! „Sa ei kujuta ettegi, millised palgad seal võrreldes meie omadega on! Isa kirjutas just enne minu Tartusse äratulekut oma uuele töölepingule alla.” Vastuseks kuulsid lauasistujad noormeest oma vestluskaaslaselt pooleldi nagu naljatamisi, ent Julia meelest siiski kuidagi vastikult lipitseva häälega küsimas: „Ja sina jätkad muidugi oma esivanemate jälgedes ning tulid ka Taaralinna arstiteadust õppima?”

„Ei,” kirtsutas Piret koketselt oma väikest, veidi ülespoole hoidva otsaga nöbinina. „Mina õpin geenitehnoloogiat! Tuleviku ala!”

„Geenitehnoloogiat?!” lausa hüppas Alari oma toolilt pooleldi õhku. „Aga siis õpime ju samas teaduskonnas!” Pireti üllatusest kerkinud kulme nähes noormees jätkas: „Mina õpin kolmandat aastat keemiat!”

„Keemiat!?” kordas tüdruk nagu papagoi. „Siis peavad sul ju küll lausa fenomenaalsed ajud olema!” Ja korraks hinge tagasi tõmmanud, jätkas: „Meil algas ka juba eelmisel nädalal keemia aluste kursus. Mitte midagi ei saanud ma sellest aru, olgugi et ma kevadel Tallinna inglise kolledži kuldmedaliga lõpetasin. Lektoriks oli ka mingi pisike hall vanamehenäss, muudkui pobises midagi segast endale habemesse ning kirjutas samal ajal vanaaegse kriidiga kriuksutades kummalisi varesejalgu sellisele rohelisele, vist lausa kiviajast pärit tahvlile. Mul tahtsid selle krigina peale hambad suust välja kukkuda. Me panime talle kursusekaaslastega nalja pärast Ürgmees nimeks.”

„Ah, mis Ürgmees,” hakkas nüüd Alari suure häälega naerma. „See on ju Karlakonts! Kui sind huvitama peaks, siis ma räägin sulle, kust ja miks ta endale sellise hüüdnime sai.” Ja naermisest sealsamas natuke hinge tagasi tõmmanud, jätkas noormees kelmikalt Piretile silma pilgutades: „Sellest on muidugi tuline kahju, kui sinu ilusad hambad keemiat õppides kannatada peaksid saama. Aga mis eksamitesse puutub, siis – sinusugusel tüdrukul ei peaks Karlaga küll erilisi raskusi tekkima.”

„Kuidas nii, minusugusel?” küsis tüdruk uudishimulikult lapseliku häälega vastu.

„Noh, ära saa minust nüüd valesti aru, aga...” hetkeks Alari vakatas, „...aga see on teada tõsiasi, et tüdrukuid hindab see mees mitte nende akadeemiliste teadmiste ja praktiliste oskuste, vaid hoopis dekoltee suuruse ning seeliku pikkuse järgi. Minu kursusel pole veel ükski neid teatud, riietumisse puutuvaid juhiseid järginud naisterahvas eksamil läbi kukkuma pidanud. Olgu siis kahe kõrva vahel kui suur tühimik tahes.”

Ning Pireti uskumatu näoilme peale rääkis noormees nüüd loo ühest oma kursuse tüdrukust, kes alles samal kevadel olevat eksamil suust välja ajanud sellist pada, et samas ruumis vastamiseks valmistujad pidid äärepealt naeru kätte ära surema. Aga Karlakonts oli, ise käsipõsakil lauale toetudes, kõik lollused kõrvust mööda lasknud ning terve selle aja ainult tüdruku pluusi laiast kaelaaugust üksisilmi sisse vahtinud. Kui kursuseõde lõpuks vait oli jäänud, küsis vanamees ainult, kas juba ongi kõik. Kui tüdruk seepeale noogutama hakkas, kirjutanud Karla matriklisse hindeks väga hea. Ainuke kommentaar oli, et vastus tikkus natuke nagu liiga lühikeseks jääma, järgmisel korral valmistugu neiu pikemaks vestluseks. Nagu mingit vestlust üldse toimunud olekski.

Kui Alari lõpuks vait jäi, küsis Piret:

„Kuule, ega sul äkki omi varasemate kursuste konspekte enam juhuslikult alles pole?”

„Muidugi on! Ma pole siiani veel midagi ära visata raatsinud,” oli Alari kiire vastus.

„Aga kas sa neist mõne minule raatsiksid natukeseks ajaks laenuks anda? Näiteks needsamad keemia alused?” küsis Piret, ise sealjuures koketselt sädistades ning oma säravate silmadega Alarile otsa vaadates. Julial läks tema libedast hääletoonist ja pikkade ripsmete plaksutamisest äkki süda pahaks.

„Muidugi võin anda, kas või päriseks!” vastas Alari ja vaatas nüüd esmakordselt Piretiga vestlemise ajal ka Julia poole. „Või mida sina sellest arvad? Saaksingi niimoodi riiulid igasugusest vanast prahist üks-kaks tühjaks teha. Ei pea kolides hakkama neid vanu konspekte prügikasti vedama.”

Enne kui Julia midagi vastata jõudis, küsis Piret:

„Kolides? Kuhu sa siis Tartust minna kavatsed?”

Kui Alari vastuseks ainult suud maigutama jäi, selgitas Julia Piretile ise:

„Noh, Tartust ei kavatse me Alariga küll kusagile kaugemale ära minna. Loodetavasti leiame endile alustuseks näiteks kas või vanast heast Supilinnast väikse, toreda ja mitte väga kalli üürikorteri.”

Kas see ainult näis Juliale nii või libises üle Pireti näo hetkeks tõesti nagu mingi hall vari. Ent juba järgmisel hetkel ütles tütarlaps pealtnäha siira ja sooja naeratusega:

„Soovin teile õnne!” Ning seejärel, nagu poleks Alarit enam lauas olnudki, pooleldi sosistas neiu ainult Julia poole pöördudes tehtult vandeseltslasliku häälega: „Hakka sind nüüd või lausa kadestama, et sa endale nii targa, toreda ja igati asjaliku noormehe oled leida osanud!”

Pireti sõnadest suuremat välja tegemata pöördus Julia nüüd viimaks hoopis Alari enda poole. „Ma pean sinuga ühest asjast rääkima.” Pärast neid sõnu tekkis lauda paljutähendav vaikus. Ent selle asemel, et Julia ilmselgelt vihjatud soovist lõpuks ka omaette jääda karvavõrdki välja teha ning tagasi oma seltskonna juurde minna, istus Piret liikumatult Alari kõrval ikka edasi. Julia tundis, kuidas tal plika käitumise peale äkki sisikonnas sapp tõepoolest vihast lausa keema hakkas. Muidugi sai see tüdrukunähvits kõigest ja veel vägagi hästi aru! Ainult et ilmselt ei olnud tal esialgu plaaniski nende lauast kusagile ära minema hakata. Kuid täpselt sama vähe nagu Piret tahtis lahkuda, tahtnuks ka Julia Alarile oma onutütre juuresolekul õhtusest Elvasse sõitmise plaanist rääkima hakata. Millegipärast tundus talle, et mida vähem Piret nende elust teab, seda parem.

Lõpuks katkestas juba lausa piinlikuks muutunud vaikuse siiski Piret ise. Oma pisikesest ning elegantsest roosat värvi Dolce & Gabbana käekotist pastakat ja paberit välja otsides ütles tüdruk Alari poole vaadates: „Helista mulle, kui sul aega on, ja ütle, kuidas ma need sinu vanad keemiakonspektid võiksin enda kätte saada. Ega mul nendega just teab mis tulist kiiret praegu küll veel pole, aga ikkagi oleks hea õppimisega juba lähiajal pihta hakata. Mina nimelt ei kavatsegi oma hindeid dekoltee suuruse või napi seelikuga välja lunastama hakata. Sellest võib see Karla või mis ta nimi nüüd oligi küll ainult und näha!”

Viimased laused oli Piret öelnud juba nii ülbelt iseteadliku ning üleoleva põlastusega hääles, et see isegi heatahtlikult meelestatud Alari korraks tahtmatult muigama pani. Rääkimise ajal oli onutütar jõudnud oma kalendermärkmikust ühe heleroosadest lehekülgedest ettevaatlikult välja rebida ning kirjutas sellele nüüd selge ja korraliku koolitüdruku käekirjaga nii oma nime kui ka telefoninumbri. Paberilehe seejärel hoolikalt kaheks kokku murdnud ning Alarile ulatanud, naeratas ta noormehele paljutähendavalt jumalagajätuks. Lõpuks ometi tõusis tüdruk oma seniselt istumispaigalt püsti ning hakkas tagasi oma endise seltskonna poole liikuma. Vaevalt paar sammukest astunud, peatus ta siiski veel kord põgusaks hetkeks ning ütles pooleldi üle õla ja nagu vaid kohustuslikku viisakust üles näidates ka Leale ning Juliale lühidalt head aega ning läks siis enam kordagi nende laua poole tagasi vaatamata oma teed.

Veel hetke saatis Alari Piretit pilguga, tõusis siis ja pani äsja talle ulatatud roosaka paberilehe hoolikalt oma teksapükste tagataskusse varjule. Uuesti toolile tagasi istudes vaatas noormees nüüd ainuüksi Julia poole ning küsis: „Mida sa tahtsid mulle ennist rääkida?”

„Sõidame täna õhtul koos Elvasse,” pahvatas Julia nüüd ilma pikema sissejuhatuseta. Ent veel enne, kui ta oma lühikese lause lõpetada oli jõudnud, pani ta tähele, kuidas noormehe nägu tema vastas üheainsama hetkega tõrkuvaks muutus. Täiesti ilmselgelt ei tahtnud too ööseks vanaema Mare juurde minna. Ära ootamata, mida Alari öelda kavatses, ohkas Julia sügavalt ning jätkas ise: „Kas sa mind vähemalt rongi peale tuled saatma?”

„Muidugi tulen!” Noormehe hääl oli asjade sellise pöörde peale muutunud nii rõõmsaks, nagu oleks ta ühekorraga mingist suurest ja ebameeldivast koormast alatiseks lahti saanud. Miks need kaks Juliale nii tähtsat ja lähedast inimest omavahel läbi ei saanud, seda ei suutnuks vist keegi mõistlikult ära seletada. Lihtsalt oli nii ja kõik. Kohe esimesest silmapilgust ja käepigistusest peale. Nagu kunagi aastate eest oli üks ema soomlasest elukaaslane – Eero-nimeline – Juliale endale ka kohe algusest saadik ning ilma mingi nähtava põhjuseta lausa füüsiliselt vastik olnud. Õnneks sai lõpuks ka emale endale selgeks, et too mees oli täielik siga ja igati väärt Julia põlglikku suhtumist. Aga Alari polnud ju mingi säärane tegelane, ja ometi ei meeldinud noormees vanaema Marele kohe mitte üks põrm. Ning ega Alari selles osas vanaemast karvavõrdki maha ei jäänud. Selline tunne oli neil kahel täiesti ilmselgelt vastastikune.

* * *

Õhtune Elvasse sõitev rong oli inimesi lausa puupüsti täis. Julial vedas, et ta endale viimasest vagunist ühe vaba koha leidis. Istuda tuli tüdrukul seal küll seljaga sõidusuunas, kuid see-eest oli tegemist lausa aknaaluse ning lisaks jaamahoone poole jääva kohaga. Viimane seik oli eriti tähtis, sest nii sai Alari temast vaid paari sammu kaugusel perroonil seistes ning läbi kriimulise aknaklaasi vaadates näha, kuidas tüdrukul rahva seas nii enda kui ka oma koti korralikult paigalesättimine korda läks. Õnneks polnud Julial teab mis pikk sõit.

Kui rong lõpuks nõksatades kohalt võttis ning seejärel aeglaselt edasi liikuma hakkas, surus noormees väljaspool oma käe vastu tolmust aknaklaasi. Julia tegi vagunis samuti ja nii nad seal teineteisele läbi kriimulise aknaklaasi otsa vaadates käsi vastamisi hoidsid. Muidugi armastas Alari teda!

Ometigi meenus tüdrukule ikka ja jälle eelnev õhtupoolik kohvikus ning ega see praegusel hetkel just kõige parem mälestus polnud. Piret! Et onutütar pidigi just täna oma seltskonnaga samas kohvikus olema! Pärast Pireti lahkumist nende lauast ei olnud keegi neist kolmest enam kordagi tema nime suhu võtnud. Ilmselt sai lõpuks ka Alari ise aru, et kahe sugulase vahelised suhted päris korras ei olnud. Enne rongile tulekut Supilinnast läbi põigates, et vanaema juurde sõiduks endale kott kaasa pakkida, oli Lea täiesti tõsimeeli arvanud, et Julial kannataks teatud asjaoludest ka noormeest valgustada. Edasiste arusaamatuste ärahoidmiseks – nagu sõbranna paljutähendavalt märkinud oli. „Ilmselt oli Leal õigus – esimesel sobival võimalusel räägin Alarile, millise onuga siin tegelikult tegemist on ning mis aastate eest vanaemamajaga seoses õigupoolest juhtus,” otsustas tüdruk.

Julia oli ilmselt hetkeks nii sügavasti oma mõtetesse vajunud, et pidi oma istmelt vaata et peaaegu maha libisema, kui rong äkki millegipärast ootamatult pidurdas. Enda ümber korraks arusaamatult ringi vaadanud, heitis Julia seejärel automaatselt pilgu perroonile. Olgugi et selle viimase ja tema vaguni vaheline vahemaa enam teab kui lühike ei olnudki, nägi tüdruk rongi peatumise tõttu täiesti selgesti, kuidas Alari pika sammuga ning enam kordagi tagasi vaatamata juba jaamahoone poole kõndima oli hakanud. Korraga aeglustas aga noormees natuke sammu, et siis midagi oma pükste tagataskust välja õngitseda. Ning just enne seda, kui rong uuesti nõksatades edasi liikuma hakkas ning Alari jaamahoone puidust uste taha kaduda oli jõudnud, nägi Julia noormehe käes midagi vilksatamas. Roosat paberilehte!? Täiesti ilmselgelt ja värvis mitte mingit kahtlust jäämata oli noormehe käes olnud midagi roosat!

Julia tundis, kuidas ta silme ees kõik äkki mustaks läks. Mitte millestki hoolimata oleks tüdruk tahtnud sealsamas rongist välja hüpata ning Alarile järele tormata. Aga ometigi istus ta edasi oma aknaalusel kohal, täiesti liikumatult ning möödavilksatavat ümbrust üldsegi mitte märkamata, peas järelejätmatult vasardamas üks ja ainuke mõte – „Piret!” Alari oli hetk tagasi võtnud oma pükste tagataskust välja onutütre antud telefoninumbri ning helistab just praegu Piretile!

Õhtul vanaema juures juba voodisse pugenud, ei saanud Julia vaatamata väsimusele ometi und. Olenemata sellest, mida tüdruk täna Marega koos teinud või rääkinud oligi, ikka vasardas tal kusagil taustal kartus, et Alari veetis sellesama õhtupooliku hoopis Piretiga. Ja võib-olla mitte ainult õhtupooliku! Miks nad ei võiks ka just praegusel hetkel koos olla, näiteks noormehe ühikatoas või Pireti juures Vanemuise tänaval? Äkki kangastus Juliale täiesti tõetruu pilt Piretist ja Alarist – kuidas need kaks hämaras valguses teineteise embuses seisavad ning andunult suudlevad, Alari suured käed talle nii iseloomulikult samal ajal onutütre habrast selga mööda aeglaselt üles ja alla libisemas. Kuni needsamad tugevad mehekäed äkki tüdruku tihedalt endale vastu rinda suruvad ja...

Julia kuulis, kuidas tal suust midagi vaikse oige taolist välja pääses. Miks? Miks oli Alari kohe tema enda ärasõidu järel Piretile helistanud? Kas tõesti ainult selleks, et omi vanu keemiakonspekte tüdrukule anda? Selles, et noormehele Julia onutütar kohe esimesest silmapilgust meeldima oli hakanud, vägagi meeldima, ei olnud kohvikus kellelgi vähimatki kahtlust jäänud. Ei temale endale ega ka Leale. Kuid et Alari juba samal õhtul ja lausa esimese võimaluse tulles Piretiga ühendust võtab, ei mahtunud Juliale mitte kuidagi pähe. Miks pidi küll rong sedasi pidurdama ja ootamatult seisma jääma ning mispärast ei oleks Alari võinud Pireti antud roosat paberilehte alles jaamahoones enda püksitaskust välja võtta? Siis poleks Julia midagi näinud ega kahtlustama hakanud. Aga nüüd?

Korraga läksid tüdruku mõtted minevikku ning oma emale. Siinsamas Elva majas oli nii umbes paarikümne aasta eest ka tema enda elu alguse saanud. Mitte kunagi varem polnud Julia mõelnud sellele, mida Hille ise tookordsete sündmuste ajal ning järel tunda võis. Kui mees esimest ja ainsamat korda tüdrukuga voodis olemise järel ta siis ükskõikselt maha jättis. Pealegi veel alaealise ning rasedana. Milliseid mõtteid võis küll ema tol ammusel ajal mõelda või mida tunda?

Hille ise polnud sellest ajast oma tütrele mitte kunagi ei midagi head ega ka paha rääkinud. Ometigi mäletas Julia veel praegugi, kuidas ta väikse plikatirtsuna und saamata oli mõnikord keset südaööd salaja ema voodi juurde hiilinud, et siis tema suure ja sooja teki alla pugeda. Ent selle asemel, et oma tahtmine teoks teha, oli ta hoopis sinnasamasse ema magamisaseme kõrvale, jalad jahedal laudpõrandal külmetamas, liikumatult seisma jäänud. Sellepärast, et ema ei olnudki maganud, vaid hoopis nuttis. Lootusetult, ahastavalt nuttis! Nendest öösel kuuldud, patja summutatud kaeblikest nuuksetest polnud Julia mitte kunagi ega mitte kellelegi rääkinud. Kuid ometigi olid need tookord ammusel ajal salaja pealt kuuldud helid teda kogu ta senise elu saatnud. Ja olgugi et nüüd, kui isa mõne aasta eest nende juurde ootamatult tagasi oli tulnud, polnud tüdruk kunagisi mälestusi kuidagi oma mälust kustutada suutnud.

Alles siin ja praegu, olles esimest korda omaenda eluga seotud küsimuste ees, mõistis Julia, millist suurt ja sügavat armastust pidi küll ema Ervini vastu tegelikult oma südames tundma. Et kõikide nende pikkade aastate möödudes ning veel nii valusasti haiget saamise järel suuta ja julgeda sellelesamale mehele usaldada nii oma Soomest kaasa toodud laps kui ka – mis seal salata – oma armastus ning kogu edaspidine elu.

Julia tõstis korraks pead ning pööras niiskeks muutunud padjale teise poole. „Piret! Ja Alari! Ning mina ise kõige selle keskel.” Ilmselt olidki need tema viimased mõtted, enne kui lohutust toov uni tüdruku lõpuks ometi enda hõlma võttis.

Homme...

* * *

Järgmisel hommikul tagasi Tartus olles polnud Julial enam aega muule mõtlemiseks. Esimene loeng algas kohe kella kaheksast ning jätkus lõunani. Õnneks oli tüdruk vaatamata hilisele magamajäämisele ärganud hommikul sedavõrd aegsasti, et oli jõudnud enne rongile jooksmist vanaema juures veel kohvigi juua. Kui lektor lõpuks rääkimise lõpetas ning noortejõuk rahvast puupüsti täis olnud loengusaalist välja valguma hakkas, vaatas Lea enda kõrval vaikides kõndivale sõbrannale teraselt otsa ning küsis ilma keerutamata:

„Räägi nüüd ometi, mis juhtunud on. Sa oled terve hommikupooliku näost täiesti ära olnud. Kas vanaema Marega on midagi pahasti?”

Vastuseks sõbranna küsimusele suutis Julia vaid korraks pead raputada, enne kui pisarad lausa purskusid ta silmadest. Ootamatust reaktsioonist hämmastunud, ei osanud Lea teha muud, kui talutas Julia koridori kaugemasse nurka, eemale teiste uudishimulike pilkude ulatusest. Ise kogu aeg kõvasti sõbranna õlgade ümbert kinni hoides lasi Lea Julial end korralikult välja nutta. Mõne aja pärast rahunes viimane siiski sedavõrd, et suutis käekotist taskurätiku välja otsida ning hakkas oma põskedele veerenud pisaraid kuivatama. Veel korraks sügavalt hinge tõmmanud, ütles ta Leale:

„Alari oli eile õhtul ilmselt koos Piretiga.” Ja uuesti hakkas Julia lohutamatult nutma, nagu oleks tüdruku sügaval sisimas pesitsenud kartuse sõnadesseseadmine tema jaoks kõik lõplikult ning halastamatult paika pannud. Kui Julia taas kord veidi rahunenud oli, küsis Lea:

„Kust sa seda võtad?”

Nüüd rääkis Julia sõbrannale, mida ta eelmisel õhtul veel viimasel hetkel enne Alari silmist kaotamist rongiaknast näinud oli. Lea kuulas kordagi vahele segamata ning tähelepanelikult teise jutu ja sellekohased selgitused ära. Kui Julia vait jäi, vastas ta:

„Äkki nägid sa valesti? Või kui Alari helistaski eile Piretile – noh, mis siis sellest! Ega need kaks sellepärast veel kohe samal õhtul kokku ei pidanud saama. Kindlasti leppisid nad omavahel kokku vaid selles, kus ja millal need konspektid Piretile üle anda saaks ja võiks.”

Olgugi et Lea selgitused täiesti loogilised ning igati mõistlikud paistsid olevat, ei aidanud need Julial seekord kuidagi maha rahuneda. Jälle hakkasid nagu iseenesest pisarad tüdruku silmadest peenikeste niredena mööda põski alla veerema.

„Kas sa Alarile praegu kohe helistada ei tahaks?” küsis Lea lõpuks rohkem vist küll sellepärast, et lihtsalt midagi öelda. Vastuseks tema küsimusele raputas Julia otsustavalt ainult pead.

„Siis kuivata oma pisarad ära ja hakkame juba ükskord ometi minema,” ütles Lea seepeale vastuvaidlemist mittesalliva häälega. „Selle asemel et siin ilma mingi olulisema põhjuseta sedasi pillida, on meil vaja midagi hoopis tähtsamat teha ja korda ajada.”

Sõbranna jutust suuremat aru saamata jäi Julia viimast pika pilguga kõrvalt vaatama. Aga kui Lea midagi rohkemat oma sõnade selgitamiseks ei lausunud, vaid ees aeglaselt väljapääsu poole minema hakkas, pani ka Julia oma käekoti klõpsuga tagasi kinni ning ruttas kuulekalt sõbrannale järele. Vähemalt niipalju oli Lea napisõnalisusest abi olnud, et uudishimu oli hetkeks teise lohutamatule nutmisele piiri pannud.