Читать книгу Jalgpalluri naine. Luksuslik aasta Itaalias - Mari Sinila - Страница 4

Kell on 19.48. Istun Harrodsi kaubamajas võrratult pehmel diivanil, kolm paari Louboutine minu ees. Huvitav, kas kaheteistkümne minuti pärast tuleb keegi mind siit välja ajama? Ei usu. Istun ja mõtlen edasi. Kui ma võtaksin mustad lakk-kingad, jääks punane tald sähvakana kõigile silma. Sädelev roosa oleks aga niivõrd palju erilisem, neid jalga proovides tundsin ennast peaaegu haldjana. Värviliste tossudega saaksin igapäevaselt rohkem käia ja selle võrra tasuks ost ennast palju rohkem ära. 19.54. Olgu, võtan kõik kolm paari ja suundun kassasse. Seest keerab natuke, kuna elukaaslane ju teab, kui palju need punased tallad umbes maksavad. Samas tema üritustel ja tema kõrval peab ju naine ikka hea välja nägema. Lühiajaline paanika muutub meelerahuks ning pangakaarti polegi nii raske üle leti ulatada, eriti rõõmsaks muutun siis, kui näen neid imekauneid pakendeid, mis mulle vastu antakse. Tasub ära. Isegi see, et mehe sõpradest uute stiletodega natuke pikem olen.

Olen üksi Londonis. Õnneks on Inglismaa üks mu suurimaid lemmikuid ja tunnen ennast siin koduselt. Eelistaksin küll pisikest küla Kesk-Inglismaal, või veelgi parem, Lõuna-Inglismaa rannikul, kuid seal ei oleks üksi nii mugav olla – tullakse veel tutvust tegema või Eesti kohta pärima. Selles mõttes on London suurepärane, võid olla nii nähtamatu, kui tahad, samal ajal kui hotelli room service sind justkui läbi ja lõhki tunneb. Hommikul vara lendan tagasi Eestisse ning välismaa sõbrannadega kokkusaamise reis jääb vaid järjekordseks toredaks mälestuseks. Ei tea, mitme aasta pärast neid jälle näen, kuid nii särtsakaid tütarlapsi Eestis küll ei kohta. Mitte et mul kodumaal vähe sõbrannasid oleks, kuid võõramaalastega olen ka mina kuidagi elurõõmsam. Pakin kohvri kokku, Harrodsist saadud kotid ja siidpaberi võtan loomulikult kaasa, ning jään kerge vihmasabina taustal magama.

Järgmisel hommikul keerleb hotelli hommikusööki nautides peas mõte, et varsti peab lennukile minema. Lennata mulle ei meeldi, kohe üldse mitte. Võtan kolmanda röstsaia ja määrin moosi peale. Õnneks on paremates hotellides kohv suurepärane – on ainult teatud kogus Earl Grey teed, mille ma lühikese reisi jooksul ära suudan juua. See pehme piimavaht koos värskelt jahvatatud ubadest tehtud kohviga peaks ergastama, kuid mind ta pigem rahustab. Annab justkui märku, et nüüd on sul viis minutit aega istuda ja mõnuleda. Ja just viis minutit mul ongi, kuna siis on lennujaama suunduv takso hotelli ees.

Lennujaamadest ostukeskuste tegemine on kellelgi lausa geniaalne idee olnud. Esiteks, mida muud sa seal ikka teed, kui vaatad ilusaid asju ja jood head Proseccot – mõlemad on suurepärased närvide rahustajad ning aitavad teineteisel sujuvalt toimida. Kui minu klaas tühjaks saab (ja ka Louboutinid kohvriga silma alt ära on antud), võib ju natuke lõbutseda. Seekord alustan ajakirjadest, et kott oleks raskem ega saaks palju kraami kokku osta. Nutikas! Ajakirjad on mu suurim nõrkus. Lausa hobi. Tean küll, et moeajakirjad on pelgalt reklaami täis ja kahjustavad lugeja enesehinnangut, samamoodi tean, et kollased ajakirjad mõtlevad lugusid välja ja otsivad välja koledaid pilte, mis võib-olla hoopis teisel hetkel tehtud on ja looga kokkugi ei lähe, kuid mis lugeja tähelepanu äratavad. Siiski on väga tore neid siledaid värvilisi lehti käes hoida ja uudisnuppe uurida. Mingil põhjusel jätavad iluleheküljed mind aga külmaks.

Kolm ajakirja kaenlas, suundun Bossi. Ostsin Londonist elukaaslasele Burberry kašmiirsalli ja telefonitaguse, kuid ehk leian siit midagi veel. Seekord mitte.

Käin mõnest suveniiripoest ja käsitöökompvekkide butiigist läbi, kuid käekott ja ajakirjad on tõesti heaks raskuseks ning tulen sealt kiiresti välja. Parfüümid! Kiirendan sammu. Siis aga meenub kodus olev parfüümiriiul, kus ilusad pudelikesed lihtsalt tolmu koguvad. Kui see üks ja õige lõhn on leitud, on raske välja minnes midagi uut peale lasta. Varusid tasub aga täiendada ning otsin üles oma lemmiku – Guerlaini Aqua Allegoria Flora Rosa. See on lõhnaõli, mille kinkis mulle esimest korda isa ja mis sellest ajast saati on mu suur lemmik. Mmmm, karp kaasa ja leti poole minek. Haaran tee pealt ka Valentino deodorandipulga mehele. Hea pakkumine, ei saa ju käest lasta.

Lennujaamas ilusaid poode uudistades ja lennukis pähkleid krõbistades on elu ilus ja reisimine teeb meele heaks, ilma selleta ei saaks praeguses maailmas päris õigesti funktsioneeritud. Ajakirjade ja Prosecco klaasi seltsis on meeldiv lennata.

***

Olen juba Erko välis-trial’ite ehk jalgpalliklubide katseperioodidega harjunud. Kui leping vanas kohas läbi saab (või mingil muul põhjusel uus koht tuleb leida), on enamjaolt vaja teistes klubides testimistel käia. Mulle meeldib mõelda, et selline korraldus on kahepoolne: mängija näeb, kas klubi ning sealne keskkond talle meeldivad, ja muidugi näeb tööandja ehk jalgpalliklubi, kas mängija on piisavalt hea ja neile kasulik. Tavaliselt kestavad need nädalakese ja mees on käinud senise karjääri jooksul korduvalt testimistel nii Euroopas kui ka üks kord Ameerikas. Hiina ja Jaapani on ta siiani nimekirjast välja jätnud ja Kasahstani või Türgi peale tasub alles karjääri lõpus mõtlema hakata – palgad on seal üüratud, edasimineku peale aga loota ei saa.

Jalgpallurikarjääri alustas Erko muidugi Eestis. Siinne jalgpall jäi aga kiiresti tema tasemele alla – kaua sa ikka samade nägude vastu samadel jäistel väljakutel mängid. Hea, et ta enne välismaale sai, kui Eesti kunstmuruväljakud tervise jõudsid rikkuda – kurb tõsiasi, millega mitte ainult üks sõber, vaid lausa kaks tema lähedast sõpra praegu tegelema peavad.

Välismaise karjääri alguses elas ta ühe hooaja üksi Norras, minuga koos sai Rootsis elatud ja – pöidlad pihus – kui agendi lubadus täitub, siis kolime juba lähinädalatel Itaaliasse. Tema agent, eesti noormees, kes testimisi ja üleminekuid korraldab, on variandina välja käinud ka Rootsi ühes teises, tasemelt veidi kõvemas klubis mängimise, kuid loomulikult eelistan mina Itaaliat. Isegi testimistel ei olnud seekord vaja käia, Erko on mul lihtsalt nii andekas, et jäi Itaalia skautidele selle poole hooajaga Allsvenskanis mängides silma. Rootsi on juba minevik!

Kui Rootsi kolisime, olin Eestis just ülikooli lõpetanud ja pidin enda karjääri edasi lükkama, kuid olin suhtes piisavalt kindel ja tegin seda kõhklemata. Tööd jõuab elus teha küll, reisimine ja mehele toeks olemine on piisavad põhjused, et panna võidusõit karjääriredelil ootele. Samuti tuleb ehk kasuks endale natuke aega võtta ja läbi mõelda, kuhu poole edasi liikuda. Paljud meie tuttavad on lõpetanud tähtsal erialal ülikooli, kuid töötavad ikka positsioonidel, millel seos õpituga puudub. Siiski tunnen vahel, et tahaksin ka ennast proovile panna ja „päris maailmas” hakkama saada. Talitan aga vanaemade tarkuse järgi: elus jõuab tööd teha küll!

Kui nüüd tagasi mõelda, siis Rootsi kohta on mul ainult häid sõnu öelda. Elasime mõned kuud Jönköpingis, mees pallis (imeline sõna – „pallis”!) Jönköpings Södra IF-i eest Rootsi kõrgliigas. Kuna klubi oli just uuesti kõrgliigasse tõusnud (kes siinkohal kukalt kratsis, siis kõrgliiga on taseme poolest Rootsi kõrgeim liiga), oli pinge suur, kuid samas oli hea tunne olla osa millestki heast ning aidata klubi edul jätkuda. Treener ja teised klubi tegelased olid toredad, jalgpallurite naised hoidsid samuti kokku.

Ja see linn! Imekaunis järveäärne koht Lõuna-Rootsis, kus elab alla saja tuhande inimese, üks sõbralikum kui teine. Muidugi tegi elamise rõõmsamaks ka lihtne teekond Eestisse – mõnus autosõit Rootsi sirgetel teedel ja seejärel šoping Tallinki laeval ning kodu paistabki. Seega ei oleks mul Rootsi jäämise vastu midagi, kuid Itaalia! Itaalia vastu ju ei saa.

***

Kuigi olen välisklubide perioodidest vaid ühel korral Erkoga koos elanud, julgen väita, et müüdid jalgpallurite naiste kohta on tihti täiesti tõepärased. Kuna mehed on iga päev mitu tundi treeningutel ja ka süüakse soovi korral koos meeskonnaga staadionil, on naistel palju vaba aega. On ju enamik naisi truult kaasa reisinud, seega töökohti nii lühikeseks ajaks ei leita, vaid hoolitsetakse meeste eest, käiakse mänge vaatamas ja klatšitakse teisi naisi taga. Paratamatult moodustuvad naistest grupid, olgu selleks põhjamaised blondiinid, Ida-Euroopa bombshell’id või mõned tagasihoidlikud kohalikud, kes eelistaksid, et kõik välismaalased ära haihtuks. Oma grupikestes liigutakse linna peal, juuakse kohvi, käiakse poodides, jõusaalis ja spaades. Staadionil ollakse samuti pigem omasuguste seas, kui just pereliikmed mängu ei vaata – siis tuleb hoopis koos nendega istuda ja kõikide gruppide naisi soojade tervitustega üle valada, et (mehe) perele endast hea mulje jätta. Välimuse eest kantakse väga palju hoolt: liibuvad kleidid, üle kümne sentimeetrised kontsad või platvormid, Louis Vuittoni käekotid, kõrged krunnid ja võltsripsmed. Muidugi on ka elegantsemaid kaunitare ja sportlikke tüdrukuid, kuid üldjuhul on laialt levinud arvamus õige. Eestis kohtab tüüpilisi jalgpallurite naisi just öistel tundidel: Privé VIP-is istuvad tüdrukud on seal kas jalgpalluritega või loodavad nendega sealt lahkuda. Ja tihti see neil ka õnnestub.

Minu sõbrannadeks said Rootsis imelikul kombel kaks kohalikku tüdrukut. Rootsi keelt ma nii lühikese ajaga ära ei õppinud, elasime seal ju vaid pool aastat, küll aga oli huvitav käia mõnes vähem tuntud restoranis või looduskaunis kohas jalutamas, eemal ülejäänud jalgpallurite seltskonnast. Kaua sa selles ühes ja samas ööklubis ikka viitsid käia, eriti kui VIP-ala on küllaltki väike ja DJ-d ka tihti ei muutu. Déjà-vu igal nädalavahetusel. Linnas asuvast hiiglaslikust järvest ei saanud mulle aga ühekski hetkeks küllalt. Üldiselt on meri mu lemmik, aga kuna see järv on nii suur (Rootsi teine, Euroopa kuues), ei ole lõppu näha ja sile vesi sillerdab iga ilmaga imekaunilt. Siiski uitab mõte paratamatult tuleviku poole – on aeg vahetada lihapallid tiramisu vastu!